Mairo viis meelde jätta, mis kell ma sündisin.
Selle lausega ühele poole saadud, jätkan muudel teemadel. Esiteks tunnen end halvasti. Ma lihtsalt teen kõike muud kui blogin. Mis on üpris ebameeldiv, arvestades, et mulle tegelikult meeldib blogida. Aga... Teen kõike muud - kasulikku ja kasutut - aga ei taha blogida? Ma ei tea. See tundub loogiline, samas mitte.
Sain vahepeal 20. Kolmteist päeva tagasi, kui täpne olla. Homme, esmaspäeval, möödub kaks aastat päevast, mil enda randmele päikese tätoveerida lasin. Ikka veel ei kahetse, kui see sind huvitama peaks. Ta on mul ikka ilus, armas ja eelkõige minu. Nüüd, kus soojad ilmad peale tulevad, panen Päikest jälle üha rohkem tähele. See on päris mõnus, kas tead. Ma tean, et kui inimesed seda näevad, siis neil tekivad arvamused. Mitte tingimata halvad, aga siiski. Vahel ma tahaks, et keegi midagi ütleks. Aga samas... Peaasi, et minul hea oleks, eks? Olen edev, tervist.
Oma kahekümnenda sünnipäeva veetsin Mairo juures maal. Tegime lõket, grilli, olime niisama. Tore oli, mulle meeldis. Ühel hetkel läks üks Mairo õdedest magama ja mina kolisin pingile lõkke ääres ja viskasin end sinna pikali - soe oli. Rääkisime Janeki & Mairoga juttu ja ühel hetkel tegin ma silmad lahti ja otsustasin, et lähen tuppa magama. Jäin õue pingile lambist magama nagu parm. Mul oli naljakas.
Ma ei tea, kui paljud teist teavad, aga mul on teema oma sünnikellaajaga olnud viimased mitu aastat juba. Kui ma kuusteist sain, siis olime Kätu ja Kailiga Väätsal ja mängisime vastu mingit seina tennist. Kui ma seitseteist sain, siis seisin suurima tõenäosusega trepikojas Rebekaga - ta tõi mulle mu kingi. Mu "I love Jacob" padja. Kui ma kaheksateist sain, siis ma seisin keset elutuba issiga. Kui ma üheksateist sain, siis me olime Maretiga Paide tehisjärve ääres, mul olid varbad vees ja ma kuulasin Tätte sõprade laul number kuute. Kui ma kakskümmend sain, siis ma seisin Mairo seljataga, hoidsin talt ümbert kinni, oma telefoni tema näo ees, näitasin talle, kui kell muutus viiekümne ühest viiekümne kaheks. Ütlesin:"Musi, vaata. Ma olen vana." Ta ütles:"Musi, vaata. Sa oled vana."
Panin omale see aasta äratuse, et ei unustaks. Unustasin selle, kuni see piuksuma hakkas kaks minutit enne. Elleka hakkas ära minema, Mairol tuli meelde, et ma ei ole kooki pakkunud. Läksin sellele järgi, võtsin vormi ümbert, mõtlesin, et kuidas oleks parim lõigata, millega oleks parim lõigata - telefon helises. Ma tahtsin kindlasti Mairoga olla sellel hetkel, sellepärast tõmbasin kahvli-noa-lusika sahtli lahti, võtsin sealt esimese ettejuhtuva võinoa ja lõin selle suvalt keset kooki püsti. Kähku kummarid jalga, õue - kook lauale, samal ajal vaatasin, et mis kell on. Ja siis jätsin koogi sinna, teistele lahti lõigata ja läksin Mairo juurde. Ja seda lugu te olete juba kuulnud.
Mulle helistasid nii paljud inimesed! Ja see tegi mind rõõmsaks. Telefonikõned, sõnumid, kõik see, mis ei olnud mu FB seinal. See oli nii armas! Mairole see hommik väga ei meeldinud ja ühel hetkel oli ta veendunud, et ma pean visiitkaardile vastama. Nimelt helistas mulle kell 8:52, täpselt kaksteist tundi enne, kui vanaks sain, mu tädi Enelin Soomest. Sirutasin end telefoni järele ja pillasin selle maha. Äratasin Mairo, et ta mulle maast telefoni annaks, ta andis mulle visiitkaardi. Mul oli naljakas. Sain siiski lõpuks oma telefoni ka kätte.
Vahepeal oli kool. Selline... Tavaline. Mingi hetk kaotasin oma vihmavarju, järgmisel päeval sain tagasi. Käisin Kaili sünnipäeval, tõin Omari Tartusse, sain Omarile luku, jäin haigeks. Pole temaga rohkem sõita saanud, kui see eelmine pühapäev Lõunakast koju. Natuke kurb, aga mis sa ikka ära teed. Nohusena ringi liigun, aga rattaga sõita ei taha. Reedel jõudis mu armas haigus ka nii kaugele, et pigistasin välja väikese palaviku. 37. Käisin koolis, tulin koju, kraadisin uuesti - 37,5 vms. Minu jaoks mitte oluline palavik, aga kraadiklaasil üle punase joone, järelikult palavik.
Nagu me teame, siis mõned asjad ei muutu. Nii ka see reede küsis Eva mu käest, kas ma lähen bussiga koju. Ütlesin ja. Ütles, et hea. Kui ma ei läheks, siis ta hakkaks mu peale karjuma. Või midagi sellist. Ja see oli nii armas! Tavaliselt tuleb peale bussiküsimust kiun, et miks ma temaga jala ei lähe. Aga mitte seekord! Seekord olin ma tubli, et bussiga läksin.
Bussis olin hea inimene ja komposteerisin kahe noormehe piletid. Kodus olin haige, sõin ja magasin. Felt good.
Nüüd olen tervem juba. Eile tarbisin palju küüslauku, sellepärast ehk? Mine tea! Sellel kindlasti oli oma osa. Ja täna hommikul sain ka isu täis magada.
Nüüd on küll aeg midagi kasulikku jälle teha... Miks mitte aega raisata ja blogisse pilte lisada!
 |
| Ükskord tõin poest Mattise mänguauto ära. |
 |
| Sõbrunesin kiisuga, kes mulle hiljem kallale tuli. |
 |
| Öölaulupidu. |
 |
| B-Day kook. |
 |
| Mairo lõket süütamas. |
 |
| Kätlu Veider |
 |
| Pime. Lõke. Vasja. |
 |
| Home alone. Kirst aknalaual, beebiõli Oli&On ja päikeseloojang. |
Nonäedsiis. Oleksingi unustanud! Ma ei ela enam Paides! Kõik läheb meelest, vot kus lops...
