Suvi käes ja linnast tahan ära sõita ma,
tahan sinna, kus on maasikad.
Pikad põllud, vaod metsa taha jooksevad,
vao lõpus ootab mind kubjas Klaarika!
Linna jäid mul ema, isa, väike kassike,
ega ma neid taga igatse.
Kotti pakitud on särgid, püksid, sokid, põlvikud,
naljaviluks maisitõlvikud.
Kaasa võetud vanaisa vana fotokas,
et saaks mõned pildid tehtud.
Mina olin kõige rohkem ühe pildi peal,
teiste peal mind polnud nähtud.
Ja kui aasta pärast jälle kokku saame,
rühmaülemaga sõbralikult ulatame käe.
Ei ole vaja traktorid, ei mootorsaage,
me ÕM'is kvaliteetse töö tagame!
Kuulsin seda laulu esimest korda 2009 aasta 8 augusti öösel. Reimo telefonist kuulasin seda. Siis saatsin selle Mareti telefoni, olin nädal aega Keilas, tulin tagasi ja kuulasin seda natuke veel. Siis enam-vähem laulsime Maretiga vennale esimest korda seda laulu. Jah. Ta oli siis alles kõhubeebi. Ja siis ma ei osanud seda veel peast.
Mõne aja pärast, kui ta sündis, laulsin talle seda laulu, kui ta õhtuti kuri oli ja ma temaga ringi kõndisin. Võib-olla jäi ta tasa, sest ma kõndisin ringi. Võib-olla jäi ta tasa, sest ta ei tahtnud, et ma rohkem laulaks. Võib-olla ta tõesti rahunes maha siis. Aga peale seda mulle tundub, et see laul lohutab teda. Mitte koguaeg! Ei. See oleks kahtlane. Aga nii tihti laulan talle seda laulu ja ta jääb magama.
Eile, reedel, olin Mattisega mõnda aega kahekesti kodus. Natukene aega mängisime niisama. Siis ta hakkas virisema. Ma olin sellega arvestanud, sest emme ütles, et ta võib ärgata. Ja siis ma natukene aega hoidsin teda niisama süles. Varsti võtsin ta jälle õiepidi sülle, panin tema pea oma õlale, oma huuled tema sooja pea vastu ja laulsin tasakesti. Mõne laulu pärast ta magas.
Täna emme läks sööma ja ma olin Matuga tema magamistoas. Tal ei tundunud olevat unise poisi nägu peas, aga ma ikka kõndisin temaga ringi. Emme ütles, et ta võib mulle jälle õla peale magama jääda. Mõne aja pärast võtsin ta jälle õieti sülle. Mu käed olid selleks ajaks juba väsinud. Vasak käsi oli suhteliselt tuim, jalad valutasid, pea valutas, mõistus oli väsind. Aga kui sul on midagi nii väikest, midagi nii õrna, midagi nii armastatut oma käte vahel, siis ei pane seda midagi muud tähelegi. Muidugi märkasin ma, et ta on kohutavalt armas, kui ta sügavalt hingab. Mul tulid tegelt ka pisarad silma ja hääl hakkas värisema. See oli midagi ülevat!
Olgugi, et varem olid meil külas Sten ja Maribel. Ja et Robert hakkas mind juba väsitama ja mul oli üldse natukene halb tuju, tundsin ma end sel hetkel hästi. Kui emme tuli, ütlesin talle lihtsalt sosinal:"Mine ära," ja kiigutasin Mattist edasi. Siiski emme tuli, et Matule läbi une süüa anda. Aga ikkagi. Ma ei läinud kohe ära. Mattis rahustab mind.
Ma armastan Mattist.
MD.jpg)
