Ma peaksin midagi üles tunnistama. Viimase kahe nädala jooksul olen ma kolm korda ära armunud. Neist kaks korda eile õhtul. Ma ei tea, millest selline... Käitumine tingitud on. Esimene armumine oli tegelt kahekordne. See oli kuidagi nii, et ma crushisin natuke Darrenit ennast, aga tema lauluhäält siiski rohkem... Eriti hea on minu arust nende Azkatraz'i live esinemine. Neist minu lemmik on laul Back To Hogwarts, kus peaagu terve publik ka kaasa laulab. Algul üks palub, et davai, kui oskate, laulge kaasa ja siis nad kõik hakkavad laulma, kui Darren ees laulab
'here on Privet Drive' ja siis kõik laulavad kaasa selle
'Privet Drive' osa. See on suht mindblown nii mulle, kui neile. Selles suhtes, et neil kõigil on wtf nägu peas ja Darren peab laulmise paar korda katki jätma, sest ta on liiga äksis, et nii paljud oskavad kaasa laulda. Ma aiman, et te ei saa midagi aru, aga eks otsige omatuubist ülesse see ja kuulake ise. Ja vaadake ise. Ja võrdlemisi mindblown on ka see, kui mees, kes mängib Dumblet, tegelt kaa hoiab nii kaua seda ühte mm... Nooti oleks vale öelda. Aga laulab nii kaua ühe hingetõmbega. See on suht... Jah. Mindblown. Ja siis ma igakord teen kaasa.
'That's Lavender Brown!' *käteplaks* 'Racist sister!' Ma ei saa! See on liiga lahe mu jaoks. Ja ma arvan, et te ei saa aru, sest te ei ole mina. Ülla-ülla, eks.
Minu teine armastus koosneb siiski ainult muusikast. Jah, see naine on ka päris kena, aga tema muusika on kenam. Ja seekord ei ole mul õrna aimugi, miks. Selles suhtes, et ma ei kuula ju absoluutselt sellist muusikat muidu ja nüüd ma tunnen, et ma ei saa enam selleta. See on kuidagi naljakas. Kes ei teadnud, siis naise nimi on
Emilie Autumn. Hetkel on temalt minu lemmik laul I Want My Innocence Back. Tänase posti pealkiri on ka ühest tema laulust pärit. Aga mitte sellest. Laulust nimega Shalott.
As EA herself explains: "I learnt to walk in the back stages of theatres and opera houses, amongst the beautiful chaos of costume changes, circus performers, sweaty ballerinas, dripping make-up, and far too much glitter. Then, I went mad and was locked up. This is simply what it sounds like inside my head. 'Opheliac' is my 'mad scene'." Ja ma ei oska seda seletada. Ma arvan, et te peaksite ise kuulama teda, kui te teada tahate. Emilie oli tegelt ka hullumajas ja nüüd ta teeb jälle muusikat. See on suht mindblown. Tal on nagu elu kõik suht perse läind ja laulab. Näiteks see laul I Want My Innocence Back, see räägib vägistamisest. Teda vägistati, kui ta noorem oli. Kõik on kirjas tema raamatus, mis on väljamüüdud. A ma ei koti sellest rääkida, sest teid ma arvan, et ei koti. Kui kotib, siis ülevalpool on link. Aga kui ma Emilie laule kuulasin täna hommikul, siis ma tundsin, kuidas mu süda lööb. Ma ei pane seda tavaliselt tähele, aga seekord oli see kuidagi tunda. Varemalt ma tean lihtsalt, et mul on süda ja see lööb, aga kuulasin ja tundsin, kuidas mu süda muutus suuremaks ja siis hakkas lööma. Sealt ümbert oli nagu kõik tühi või... Ma ei oska seletada seda... Lihtsalt hea oli olla.
Minu kolmandat armastust peaksite te kõik juba kuulnud olema. Step one you say we need to talk. / He walks you say sit down it's just a talk. / He smiles politely back at you. / You stare politely right on through. Ei? The Fray - How To Save A Life. Sellega oli selline lugu, et vaatasime Maretiga Grey Anatoomiat. Oli see osa, kus oli kuus surnut, aga kõik arvasid, et tuleb seitse. Lõpulauluks oli How To Save A Life. Ma armusin ära - uuesti - ja rottisin kohe endale selle laulu. Ma ei tea, miks, aga mulle meeldib The Fray. You Found Me on ka väga hea. The Fray teeb kristlikku muusikat. Aga kohutavalt hästi teeb seda. Ausalt öeldes ei oska ma selle kohta nagu eriti midagi öeldagi. See on muusika, mida on lihtsalt hea kuulata.
Tegelikult juhtus eile üks väiksemat sorti crush kaa. Seda ma ei loeks päris armumiseks, aga samas peaks nagu mainima ikka. Papa Roach - I Almost Told You That I Loved You. Lambist kuulasin ja hakkas meeldima. Sellele ei ole seletust. Mulle tundub, et mitte millelegi ei ole seletust mitte kunagi aga elu on ikka lill, eks? Tegelikult on see laul mulle isegi suurem müstika, kui Emilie Autumn. Aga päris hea laul on. Selles suhtes, et... Vb natuke liiga karjumine minu jaoks siiski, aga ikkagi.
Kui ma voodis vedelesin eile hommikul ja telekat vaatasin, tuli sealt David Guetta ja Kid Cudi laul. Ja nagu minule kohane, armusin ma sellesse ka ära. Aga see oli enam-vähem nagu PR'iga. Selline kergemat sorti crush ainult, mitte midagi tõsist. Sellel laulul ei ole isegi mitte mingisugust mõtet minu jaoks, aga mulle meeldib see. Muusika ja KC hääl ka miskipärast. Ma tunnen end nagu... Ma oleks imelik. Uu, big shocker there! Didn't see that one coming, now did you? Laulu nimi on Memories, kes ei teadnud, või kes teada tahtis. All the crazy shit I did tonight, those would be the best memories. Ega seal palju neid sõnu rohkem ei olegi. Oh well. Mõtekuse skaalal on see laul väga madalal, jah. Aga mulle meeldib. Vidjot ma ei vaadanud ja seda kommenteerida ei saa. Ma ei usu, et see midagi väga erilist oli siiski. Kuigi Kid Cudi on päris kena ja teda oleks võinud vaadata küll...
Also on üks asi, mida ma nägin, aga ära ei armunud. Pilt reetis juba kõik. Ma vaatasin seda filmi. Aga minu soovitus on, et mine paar aastat tagasi ja vaata seda Linnahallis. Ma ei tea ainult, kuidas sa sinna saad. Võiks ju Hermionelt ajakeerajat laenata, aga kahjuks viiendas lõhkusid nad ju kõik ära. Saladuste osakonnas ma mõtlen. So... Ma ei tea. Aga jah. Film oli vaadatav. Meenutas pigem Take The Lead'i või mingit muud sellist noortekat, mitte seda vapustavat Fame'i, mida meie vaatamas käisime. Muusikalis ikka oli rohkem tantsimist ja laulmist. Seal oli see rohkem ikka suhtedraama. Mitte päris, aga enam-vähem. Pluss! Meil Maretiga hakkas vahepeal igav ja me hakkasime erinevatest asjadest endale vuntse ja habemeid sobitama. Käärid, pliiatsid, paberid... Mis iganes ette jäi.
