Nagu lennust väsind ingel, puhkad tiibu minu hingel

Ma tahaksin teile seletada eilset õhtut. Võin ausalt öelda, et viimati olin ma nii õnnelik 14 mai 2010. See oli midagi imelist. Midagi minu jaoks täiesti ulmelist. Midagi... Ilusat. Ma alustan algusest, mitte nii rõõmsast kohast, sest et... Et te teaksite ja et ma ei peaks osadele teile üle rääkima, sest et ma ei oska seda tegelikult üle rääkida mitte kunagi. Seda ei saa üle rääkida. Seda ei saa üle kirjutadagi. Aga enda jaoks - et ma kunagi tulevikus oskaksin iseenda tundeid arvata. Teie niikuinii keegi ei saa sellest aru. Ei saa aru minu äksindusest. Mina saan.
Kui me läksime, siis vihma sadas. Me võtsime oma varjud [minu oma on Andruse auto pagasnikus] ja passisime värava taga, sest et alles kell kaheksa hakati inimesi sisse laskma. Andrus viis küll oma auto sisse ja siis ootasime väljas. Saime sisse ja teised hakkasid sööma, sest et nad ei olnud söönud. Mina hoidsin Piretil vihmavarju pea kohal, et vesi siidrisse ei läheks. Vihma tuli ikka päris... Kontserdi jaoks palju ja vastikult. Aga siiski mitte oluliselt palju.
Te ei kujuta ette, kui palju seal rahvast oli. Te olete ju tegelikult Türi laululava näinud, eks? Teate ju, et kui lava peal oli väike lava, siis sinna ette jäi veel veidi seda kivipinda suurest lavast ja siis oli see lühike kruusatee. Ja peale seda veidi muru ja peale seda veel pingid. Ja siis muruplats. Ma ei tea, me jäime alguses ülesse ja viimaseid pinke ei näinud. Siis kolisime alla ümber ja sealt oli siis näha. Kõik pingid olid täis. Kogu muruplats oli täis. Inimesed istusid isegi kruusatee peal. Me seisime nurgas.
Ja siis Ta tuli. "Ei ole popp 'Tere'ga alustada." Minu Eesti lemmikmees. Jaan Tätte oma täies lihtsuses mida mina siiski nimetaks hiilguseks. Ta tuli ja ta rääkis ja ta laulis ja ta kutsus Matevere ja Udupasuna ja Ilusa ja Koiksoni ja... Nad laulsid. Ja Tätte laulis ja ma oleksin ühe korra isegi nutma hakanud. Oli üks laul... Teate ju, et Tätte ja Matvere lähevad ümbermaailma merereisile? Oktoobris purjekaga. Nad laulsid laulu, et kui me oleme kaugel, ei soovi me midagi muud kui et nähes kuud sa mõtleksid mu peale ja mõtleksid ei rohkem ega vähem vaid huvitav, kuidas kurat neil seal läheb. Ja siis ma kujutasin Tättet ja Matveret keset merd vaatamas kuud ja Tätte naist Vilsanidl seismas ja vaatamas kuud ja... Pisar tuli silma. Ausalt. Ma ei nutnud, aga pisar tuli silma küll.
Minu lemmikut laulsid nad ka. Ma oleks tahtnud enne selle laulma hakkamist joosta ja öelda Tättele, et ma armastan teda selle eest, et ta laulab mulle minu laulu ka. Kui ta ütles "Sõprade laul..." Ma juba hoidsin sõrmi varbaid ja kõiki oma siseorganeid ka risti, et ta ütleks mu lemmiknumbri. "Number..." Miks sa mulle nii teed? Ütle kähku! Ühekorra võid ju kiiresti rääkida, mitte aeglaselt. Palun! "Kuus." Jess! Ja siis ta laulis minu laulu. Ma ei oska seda õnnetunnet seletada. Mu süda tagus meeletult. Ma... Ma ei suutnud olla, sest et... Ma olin liiga äksis. Ma laulsin kaasa iga viimase kui sõna sellest laulust. Ma tundsin, et ta laulab ainult mulle. See laul on mulle meeldinud sellest hetkest alates, kui ma leidsin kellegi youtube'i laulu. Kellegi enda versiooni. Ja ma armastasin seda laulu juba siis. Ja siis ma kuulsin seda veel Tätte originaali ja... Miski ei olnud enam endine. Ja siis ma kuulsin laivi. Ja nüüd ma tahaksin Tättega koos elada.
Näen mu sõber, su silmad on väsinud.
Ära naera on väsinud jah.
Mida oled küll näinud ja läbinud.
Ja su sõnad on väsinud kah.
Olen hoidnud su jaoks oma varandust,
et kui raskeks kord läheb su tee.
Küllap mäletad veel minu vana ust,
küllap lahti kord selle veel teed.
Tule võta mu aega, sest aega mul on.
Tule vaatame taeva, seal midagi on.
Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on.
Tõesti aega mul sinu jaoks on.
Lähme kõnnime jõeni ja tagasi
ja siis istume trepil üks tund.
Magad seal, kus ka viimati magasid.
Voodi tehtud ja ootab su und.
Ära midagi erilist kaasa vea,
kõike on, või kui tõesti just näed.
Kohvi kõrvale olla võiks palju head,
hommik kestab meil siin terve päev.
Tule võta mu aega, sest aega mul on.
Tule vaatame taeva, seal midagi on.
Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on.
Tõesti aega mul sinu jaoks on.
Või kui tahame, varakult ärkame,
lähme õue ja kevadet märkame,
lähme metsa ja sambla seest tärkame
tõesti aega mul sinu jaoks on.
Ma ei ootagi, et te saaksite aru sellest. Kuna te siiski ei mõtle nagu mina, ei saa te sellest aru. Mina ei saa ka aru, mida mingi laul teile tähendab, sest et mina olen mina mitte sina. Ja teate... Ma ootasin ja armastasin igat hetke Matvere ja Koiksoni Tuulevaiksest Ööst. Ja ma vihkasin igat hetke sellest ka. Miks? Sellega ju lõppeb kontsert. Sellega ju lõppes nii ilus õhtu! Ja ma pean mainima, et mul vedas, et ma avakontserdile läksin. Tuuri esimesele esinemisele. Nad ei teadnud, kui kaua neil ju läheb ja mul on tunne, et me saime kõige pikema kontserdi. Tätte ütles ka mingi hetk, et nad laulavad sellel õhtul ära kõik laulud, mida nad plaanisid laulda ja siis kui läheb liiga pikaks, siis teistel esinemistel laulavad vähem. Kõik, ühe korraldaja käest kuulsin, et üle 3000 inimese, plaksutasid ja rõõmustasid selle peale. Mina nende hulgas. Kuigi ma arvan, et kui ma käiks läbi kõik, iga viimase kui selle sarja kontserdi, jääks mulle ikka väheks.
Nad laulsid kõiki minu lemmiklaule, sest nagu Tätte juba oma reklaamis ütles - ma tean, mis laule te tahate ja neid te ka kuulete. Ja kõik need jutud! Kõik need vahejutud. Ma ei suuda. Jutt Tätte esimesest suudlusest, tema saunaahjust, tema esimesest korrast Vilsandil... Jutt sellest, kuidas nad naisega pidid hotellis ööbima. Ei, seda ei saa kirjeldada.
Meie Piretiga leidsime, et Tätte on ju päris lihtne mees oma lihtsate lauludega. Ja nagu ta ise ütles - enne oli lava ees poriloik ja nüüd oli see inimesi täis. Teeb ju tähtsaks küll. Kui sa oled lihtne mees ja inimesed istuvad sinu pärast poriloigus, sest mujal ei ole enam ruumi, nad istuvad seal sinu pärast, et sind vaadata ja kuulata... Sina oled see põhjus, miks inimesed seisavad pea kolm tundi püsti ja kuulavad sind suu ammuli. Sina oled see põhjus, miks inimesed tulid vihmast hoolimatta kohale õues seisma. Ma olen... Jah.
Ma laulsin iseend magama. Ma laulsin Jõe laulu, väikesest kleidist ja mõista andmisest. Ma laulsin Tulemist inglitiibadest ja minu hingest. Ma laulsin Tuulevaikset ööd kätest ja roolirattast, mis enam ei taha olla roolirattal. Ma laulsin Sõprade Laulu Number 6 voodist mis on tehtud ja asjadest mida ei ole vaja kaasa võtta, sest et aeg on ju ometi olemas.
Ma oleksin tahtnud Tättet kallistada selle eest, et ta nii andekas on. Selle eest, et ta olemas on. Selle eest, et ta on niiii.... Nii.... Nii Tätte.

I give you a dirty look.

Just let me read my book!

Haha. :D Mulle nii meeldib, kui te ei saa aru, mis on naljakas sest et te ei tea nalja ja siis ma pean seletama ja ise kolm korda naeran selle ajal. : D Rohkem tegelt, sest et... Jah. :D Mul on naljakas noh. :D Okei, ma räägin teile nalja ka siis ära sest et muidu teie kahtlused minu täies mõistuses on veel kindlamad, kui kunagi varem. [I don't blame you.]
Ma eeldan, et nüüdseks olete te kõik kuulnud The Key Of Awesome'ist. Ja kui ei, siis ma seletan veidike. The Key Of Awesome on üks n-ö. Youtube'i tiim... Põhiliselt üks mees, aga tal on ikka tiim ka mingil määral seal taga. Ja nad igaljuhul teevad paroodiad. Nad tegid JB Babyst ühe hea paroodia. See algas näiteks sõnadega:"I am adorable! So precious! I'm a teen sensation. People think it's cool 'cause I'm in adult situations." Ja nad tegid Ke$ha Tik-Tok'ist ka paroodia. Ja see algas nii:"Wake up in the morning looking greener than Shrek. Wer iz dat donki? Sleeping in the tub can really mess up your neck!" Ja siis on neil paroodia Adam Lambertist. Ma ei tea, kas te kõik teate, kes on Adam Lambert, sest mina ei teadnud, aga samas Kaili teadis, sest temal oli isegi telefonihelin Adami oma. Igaljuhul on Lambert mingi Ameerika laulusaate mingi teine koht või võitja võibolla oli ta isegi American Idol'is, aga... Mina enam ei mäleta ja ma ei leia, et ta oleks piisavalt oluline, et teda guugeldada.
Igaljuhul on temal laul Whataya Want From Me. Ja muidugi The Key Of Awesome [aka Barelypolitical] pidi sellest paroodia tegema. Kuidas siis muidu, eks? Ja seal on selline koht: So now. I'm gonna ready a book. And give you a dirty look. Just let me read my book!" Haha. :D Naljakas on see enamjaolt selle video pärast siiski. :D Ja siis... "Hey, by the way, did you pay the cable bill? It was on the window sill. You're hot. But you're dumber than a shoe. I'm singing about a dude. But they won't let me show the dude!" Haha. :D Mulle tundub ikkagi, et ainult mina leian selle naljaka olevat. :D
Okei, ma panen need kaks videot siia, kui te ka vaadata tahate. :D

Ilmselgelt on see siiski originaalvariant. Adam Lambert oma täies hiilguses. Mdea muidugi, kui täies hiilguses, sest et... Mdea... Noh... Põhimõte.

Ja siis on The Key Of Awesome. :D Ma ei tea... Need tüübid on nsm ka naljakad ja... Ma ei tea... :D Minuarust on kohutavalt naljakas. :D "That doesn't make sense to me. I just hit my knee! Why are you filming me?!" Hahahahahahaa! :D
Ps. Mul on selle laulu originaal, kui keegi puudust tunneb. :D The Key Of Awesome originaal muidugi.

Holy shizzle. :D Ma leidsin just Twilighti paroodia. :D Ma ei ole seda vaadanudki veel ja ma juba naeran - see annab teile ülevaate minu tervest mõistusest. :D Okei, ma olen seda näinud:"I'll never be an emo-vampire!" :D

Okei, mul oleks aeg rääkida ka millesti tõsisemast aga... The Key Of Awesome laulab klappidest pähe ja ma ei saa olla tõsine.

OHH!

AVPS!

Ma juba olen peaaegu läbi vaadanud. Aga see.. Noh... Mdea... Ei jaksa nii ruttu, sest mul on aeglane nett ja siis ta laeb aeglaselt kogu seda... Mm... Vidjot. Aga ma pean mainima, et see on päris hea. Umbridge on ja Lupin on ja Snape on. Mu lemmar oli Snape'i ja Lupiniga. Snape:"Hey Lupin, want to go looking at the full moon with me, haha zombie!" Ja minuarust on parim see, et Draco Malfoy on üliäksis selle pärast, et ta õppis Pottyt kasutama. :D "Yes. Father will hear of this." :D Malfoy ikka on parim. :D AVPM'is ja AVPS'is ainult, sest et raamatus ta mu lemmar siiski ei olnud... Hmm... Ja üks parimaid on Malfoy maas, rasvakriidid ees, a4 leht ka, ja kirjutab oma isale:"Dear papa. I'm writing to inquire about my Hogsmeade permission form. I sent it to you on the wery first day of school and I am anxiously waiting for it to return with your signature on it. But-but-but don't rush, daddy. Missing out on trips like this allows me to write more letters to you. Yes. Things at Hogwarts are going quite swimmingly. I'm the most popular boy at school, boy, even Harry Potter likes me. I am also the darling of every classroom and the favourite of every professor who makes any sense. Oh-oh! Most importantly! I have mastered the use of the potty! Yes, yes. I admit, I was a late bloomer but you can imagine my pride as I strode into Charms class and said:"Oh! Hello gents, professor Flitwick. Sorry for my tardiness I was just learning how to use the potty. Oh! How the Children laughed with me in celebration! I like making people laugh. I also like the potty. I know you haven't done so all year but you can feel free to write me any time. Hugs and butterfly kisses. Your Draco. Oh. Ps. Tell mama to bugger off."
Haha. :D
Ma tahaks sellest veel nii pikalt rääkida, sest ma sattusin jälle hoogu ja olen jälle äksis, aga ma siiski üritan end vaos hoida, kuigi vaod on kaugel, nagu ma eile teatasin.

Palav on...
Ma armastan seda palavust! Parem ikka, kui see:
Kuigi see oli ilus ja kõik, ei ole lumi keset suve ikka minu teema ja ma tahtsin kõigile teile palavuse käes vinguvatele inimestele meelde tuletada seda hommikust kiiiiiiiret liikumist, sest et nii kül oli. Seda radikate külge aheldamist, sest et mujal oli jäine olla. Neid paksusid riideid, mida me kandsime, sest et muidu oleks me ära jäätunud. Mõtle selle peale, järgmine kord, kui sa väidad, et liiga palav on. Mõtle selle peale.

Ma ei suuda. Tahtsin just osta netist pileti homsele Tättele ja selle tõttu tahtsin teada, et kummal arvel mul on piisavalt raha ja see kuradi Swedbank ei ava end mulle ja ma ei tea... Ma lähen ise piletilevisse, ma ei osta netist. Ise on rotid, et ei lase mul osta. Rotid. Mlähen hoopis Selverisse ja ostan omale pileti. Böö.

Vist on piisavalt. Kuigi ma tahaks hakata öösel uuesti kirjutama, ei tee ma seda siiski. Sest et... Mm... Jah. Ma ei postita ühel päeval kahte posti... Mdeagi miks... Mm... Anyway.

So take a chance and don't ever look back.

I feel so shitty. Ätu just kirjutas oma blogis, et õnneks ma tulin tagasi, siis ma ikka kirjutan midagi. Ja igal muul ajal oleks see mulle rõõmu valmistanud, aga nüüd on tunne, et ma küll ei oska midagi kirjutada. Mitte ühtegi mõtet ei ole.
Anna andeks.
Aga okei. Kasvõi ainult sinu jaoks koondaks oma tähelepanu ja mõtted hetkeks siia poole ka. Mul on juba natukene aega tegelt olnud hea plaan midagi kirjutada, aga ma siiski ei ole nii põnev inimene. Mul siiski ei ole nii põnev elu, et midagi kirjutada...

Kaila käis täna siin. Läheb homme tantsima, äge tüdruk nagu ta on.

Metsatölli plaat mängib. Terast, mis hangund me hinge, äge plaat nagu ta on.

Sinatuubis on Katy Perry laul. Teenage Dream, hea laul nagu ta on.

Okei, ma kirjutan homme rohkem, ma luban. :P

Veel ei ole hilja, jõuad elada!

I live in Wyoming and everybody I meet from other places loves to make fun of me for it saying that nobody lives there and we still live in the wild wild west. One day,somebody asked me how it was going in good ol WYO. i proceeded to tell them that we had just gotten the towns first toilet and the mayor had just finished taking the ceremonial dump. He had no words. His face was priceless. MLIA

Kümnest kolmeni umbes korjasin vaarikaid ja mustsõstraid. Pääris äge. Meil on suur ämbritäis mustsõstraid ja zero mõtet, mis nendega edasi teha. Kui me segame nad lihtsalt rohke suhkruga läbi ja paneme sügavkülma, kas keegi soovib?

Also Maret ei viitsinud korjata ja leiutas spelli, mis teeks selle tema eest. Ma ütlesin kohe, et see ei ole nagu HP spell, sest et see oli natukene... HP spellid on ladinakeelse põhjaga so... Ja siis ma ütlesin, et see on nagu Elephant Princess'i spell. [Sari Nickelodeonis, kus mingi tavaline tüdruk saab teada, et ta on lapsendatud [You're adopted! ~ RWJ] ja siis hakkab masema ja siis tuleb välja, et ta on mingise maa printsess, kuhu saab ainult mingi elevandiga ilmudes vms. Mingi pask kahesõnaga.] Aga Maret ütles, et seal on teistsugused, et pigem nagu ~ Move this! Ja siis me leidsime, et see on siiski Võluväe spell. Võluväes neil on ju terved luuletused mingi deemoni tapmise kohta so... Mareti spell:
Little berries, in the bush!
Come into my bucket, whoosh!
Haha! Me ikka naersime selle üle päris pikalt. Ja palju. Sest et tegelt ju on naljakas. Vb sa ei saa aru, mis eriti naljakas oli, aga noh... Meie jaoks oli naljakas.

Also väljendan enda heameelt Rebeka ja Eklipsi üle ~ WOOOOHOOOO!!!

7., 8., 9. august mind kodus ei ole, et te teaks. Sellest järgmine nv mind ka ei ole. Esimene nv olen Rootsis, teine nv on vanaema-Toomase sünnipäev. Ja peale seda on juba kool, armas kool. Oh well... We shall survive!


Peaksin mainima, et sellest, kui ma siia kasti midagi kirjutasin, on palju aega mööda läinud. Näiteks vaatasin ma Grey's Anatomy't. Oli küll kurb, sest kõik surid, aga ei ole hullu. Osad jäid ikka ellu ka.
Aga tahtsin rääkida millestki muust. Ma võin teile isegi rääkida, millest selline mõte, sest et minul on aega ja kui sa siin oled, siis on sinul ka. Vaatasin taaskord Pour some sugar on me blogi ja sattusin sealt ühele blogile, mis toodab sisustusteemalisi pilte. Nimi on Home Sweet Home. Ja sealt nägin ühte lihtsat pilti voodist, mingist lullast voodi peal ja roheline plakat seinal. Kellegi ühikatuba eelmisel aastal. Seinal olev plakat jäi mind natukene... Painama ja ma otsisin selle google'ist ülesse. Üllatusin ausalt öeldes. Siiski positiivselt, sest et Andy Warhol on andekas. Tema tsitaadid on andekad. Tema tööd on andekad. Jah, Andy on hetkel surnud, aga tema tööd jäävad ja ta on andekas edasi.
Ainult vaata, imesta ja otsi juurde.
I'm not afraid to take a stand!
Everybody, come take my hand!
We'll walk this world together, through the storm.
Whatever weather - cold or warm.
Just letting you know that you're not alone.
Holla, if you feel that you've been down the same road.


And I just can't keep living this way.
So starting today, I'm breaking out of this cage!
Im standing up! Imma face my demons!
I'm manning up! Imma hold my ground!
I've had enough, now I'm so fed up!
Time to put my life back together right now.


I'm way too up to back down.
But I think I'm still tryng to figure this crap out.
Thought I had it mapped out but I guess I didn't.


I've been through the ringer, but they can do little to the middle finger.
I think I got a tear in my eye.
I feel like the king of my world!
Haters can make like bees with no stingers, and drop dead!


'Cause the way I feel, I'm strong enough to go to the club,
Put a corner pub and lift whole liquor counter up.
'Cause I'm raising the bar!
I shoot for the moon, but I'm too busy gazing at stars.
I feel amazing!

I know a place where the grass is really greener

Olen nüüd veidikeseks kodus oma puhkuselt, mida ma siin edasi pean. Mitte küll päris nii nagu mulle meeldiks, aga ega enam palju puudu ei ole küll.

Okei. Alustan sealt, kust eelmine kord pooleli jäin, sest et kunagi enda jaoks tahan kirja panna peaaegu kõik, mis ma kunagi tegin. Sest et uskuge mind - see on päris tore, kui sa saad vaadata täpset kuupäeva, millal sa midagi tegid ka aasta aega hiljem. Näiteks kui me Keilast Kosele läksime, siis Helena ütles, et tema ei mäleta... Või ei mäletanud Toomas, et ma oleks seal olnud ühel öösel. Aga siis mina muidugi koukisin lahti oma blogi, võtsin välja peaaegu aastataguse posti ja ütlesin täpse kuupäeva, millal ma seal olin, sest tookord ma blogisin sealt. Ei tulnud küll hästi välja, aga see selleks.

Viimati läksin ma Eklipsi vaatama. Ja ma pean mainima, et ma olin meeldivalt üllatunud, kui hea see film oli. Nagu selles mõttes, et see oli päris raamatupõhine ja [assaperse, mu vasak jalg läheb iga natukese aja tagant minikrampi. Valus on!] isegi et hea film. Selles suhtes, et see oli nagu... Nagu üks film olema peaks - mitte Bella enesekeskne igisemine, nagu raamatud, vaid... Midagi natukene paremat. Suhteliselt Bellakeskne küll, jah, aga siiski. Üpris hea. Ma juba muljetasin eile õhtul Rebekale ja Kätule ja ma ei taha teile filmi sisu ette rääkida, so... Siiski minge ise vaatama või küsige otse, et mis osad mulle meeldisid, mis osad seal olid ja kuidas miski tehtud oli. Kuigi ma pean mainima, et graduation speech oli päris hea. (:

Peale seda siis läksin Keilasse, et minna trippima Toomase, Helena ja Piiaga. Käisime Nõval, mis on lihtsalt arvatavasti Eesti kõige ilusam rand ja seal on üliilus RMK plats, kus on üliilusad sääsed, kes on väga näljased. Ja... Meri on ilus, läheb järjest sügavamaks ja põhi on liivane ja ühes kohas saavad kahelt poolt tulevad lained kokku ja sellest lisasin ma juba eelmine kord pildi ja rand on pehme ja seal samas kohe mere ääres on jõgi ja rand on puhas ja võrdlemisi inimtühi ja... Ma armastan seda kohta ja tahan sinna tagasi minna. (: Ja kuna ma panin kogu oma tarkuse, mõistuse ja kannatlikkuse selle alla, ei suutnud ma siiski seda konkreetset ranna kohta leida kaardilt ja sedapuhku peate leppima vaid tutvustava RMK saidiga, kui see teid huvitab.

Sealt olin siis jälle natukene Keilas, natukene Kosel, sõin häid pannkooke, nautisin seda tapvat kuumust ja siis jälle Keilas. Keilas mängisime Toomasega muide päris palju sulgpalli, sest et Toomas ostis endale reketid ja tahtis mängida ja me mängisime üks õhtu mingi neli tundi järjest. Ausalt. Vahepeal Helenaga, siis mingi naabrimehega, siis jälle Toomasega ja siis kellegi teisega. Ja pärast läksime ujuma. Vesi ei olnud küll minu lemmik, aga vähemalt sain ma ujuma. Veel viimast korda. Ja neljapäeva hommikul oli vara äratus, viisime Toomase tööle ja ise Helenaga läksime Tallinnasse ja passisime tunnikese Ülemiste parklas, sest kell oli ikkagi alles mingi seitse. Ja siis tund aega Hessus, enne kui saime Ülemistesse Rimisse, mis tehti kõige varem lahti ja siis läksime... Mm... Käisime nsm poes ringi ja tuiasime ja värki ja päris tore oli. Käisin muide ka Järve Selveris selles... Kodu Extras? Ma ei tea. Aga seal müüdi küünelakke, 19.90 pudel ja seal olid täpselt need pronks ja sinine, mida minul vaja on ja ma ei raatsinud osta sellel hetkel. Tund aega hiljem kahetsesin, aga see selleks. Ma saan endale need kunagi küll, jah. Ja kunagi loen läbi HP & Tulepeekri. Ja lõpetan oma salli, mida ma muide alustasin ja elu on päris lill, kui niiviisi vaadata.

Kuhu ma nüüd jäingi.... Ahjaa. Tulin Keilast//Tallinnast Paidesse, veetsin ühe õhtu Pireti juures, Indra sünnipäeval ja siis kodus ja siis terve Reedese päeva sain kodus olla ja siis õhtul linnavana juurde ja sealt laupäeval Rammale nagu ma juba ütlesin ja nüüd olen jälle kodus. Ma peaksin mainima, et ma armastan Rammat. Ma armastan kõike seda, mis seal toimub ja kõike seda, mis seal on ja ma lihtsalt armastan seda kohta. Ja ma ei suuda, kui seda ei oleks - ma hakkaks nutma ja nutakski natukene aega. Natukene kauem siiski, aga see selleks. Ramma lihtsalt peab olemas olema. Ning ei. Ma ei räägi sellest kõlast konkreetselt vaid siiski ainult enda vanaema majast ja maast. See on lihtsalt... Parim. Mul ei ole sõnu, kui kodune see koht on. See on nagu... Parimruuduskuubis.

Nüüd olen jälle kodus, jalutasin eile Paidele kolm ringi peale koos Rebeka ja Kätuga ja nüüd olen oma valutavate jalgade ja miskipärast väsinud seljaga kodus ja kirjutan, et Rebekal ja Cätlinil oleks midagi lugeda. Rivka konkreetselt kirjutas oma blogis, et tema jaoks võiks ma ikka paar sõna kirjutada ja Cätlin ütles kunagi peale mingit minu pausi jälle, et keegi teine tema tuttavatest ei kirjuta nii pikalt ja kirjutavad üldiselt harva vms. Ma siis kirjutasin teile ja endale. (: Rivka! Sinu paar sõna: Paar sõna.

Also kirjutasin, et peaksin olema Põltsamaal, aga kuna öö otsa siin sadas ja Põltsamaal on ka sopane ja seal ei ole siis midagi teha, siis Lembit teatas, et me ikka ei lähe, et vb siis homme. Ja kuna ma miskipärast olin hommikul väga väsinud, ei läinud ma ka Jänedale, kuhu vb oleks võinud minna, aga see selleks. Emme ütles, et ilm on kole ja ei ole mõtet või ma ei tea - ma magasin siiski. Palju magasin. Hästi magasin. Ja Toomast nägin unes. Sest et me läksime klassireisile kuskile mujale ja me käisime seal lambist Keilast läbi ja Toomas tegi mingi naabermaja ees mingi naljaka asjaga, mis meenutas natukene vesipiipu ja natukene weed bong'i kuid nägi siiski välja enam vähem nagu kaks lampi klaasist kopsikut üksteise otsa topituna, suitsu ja meie klassi poisid sebisid Toomaselt ja tema sõpradelt selle ära ja õpetajad ei olnud selle vastu. Ja siis me läksime kuskile hotelli, kus oli mingi seitse korrust ja me olime kõik erinevatel korrustel, aga kui me liftiga sõitsime, siis olime ikka kõik ühel korrusel. Ainult et minu tuba, mis oli teistest natukene eemal, pika koridori peal, väitis end võtme järgi olevat seitsmendal korrusel ja siis ma vajutasin liftis number seitset ja siis lift lihtsalt sõitis küljega teistest mööda ja jäi täpselt minu ukse ees pidama, samal ajal, kui teised oma raskete kodinatega kuskilt kaugemalt kohale roomasid. Ja ma pidin olema Maarjaga ühes toas ja siis tuli välja, et mingi arusaamatus on ja terve meie hiiglasliku grupi peale oli liiga vähe tube ja et me pidime mingi miljoni inimesega tuba jagama nii et ma ei tea, kuhu jäi Maarja, aga minu toas olid b-klassi Rauno, meie klassi Raina ja Tairi ja Keithy ja Sigrid ja veel mingid täiskasvanud ärimehed olid seal hommikul ja sõid hommikusööki ja Pharell Williams oli ka seal ja ma igisesin nende kõigiga, et kui nad tahavad suitsu teha, et siis nad peavad minema rõdule või ma kallan neile vett pähe, sest et muidu suitsuandur hakkab undama ja laest vett pritsima. Oh well... Ja Laada oli ka sellel ajal seal ja miskipärast oli meil nii vähe voodeid, et ma pidin Rainaga kahekesi üheinimese voodit jagama ja ma mäletan, et ma olin vastu voodi puust äärt ja keegi tuli mult raha küsima ja ma ütlesin Rainale, et ta ei laiutaks, või ma viskan ta voodist maha. Oh well... Kena unenägu, ma tean.

Nüüd ma jätan teid ja teie ilusaid mõtteid natukeseks ajaks üksi - kuni ma jälle leian, et ma peaks midagi ütlema. (:

Sulgpall on parem, kui keks!

Nagu lennust väsind ingel puhkad tiibu minu hingel.

Kuigi teid arvatavasti väga ei huvita, võib kunagi mind huvitada. Me sõitsime Maretiga kahekümne teisel juunil maale. Sealt, jaanipäevalt, liikusin ma Keilasse Toomase ja Helena juurde. Veetsin nädalakese seal ja siis tulin jälle koju. Neljapäeva ja reede veetsin kodus, laupäev-pühapäev tegin heina. Esmaspäevast neljapäevani ei olnud mind kodus umbes üheksast üheksani. Reedel läksime hommikuse rongiga pealinna ja vaatasime Eclipset. Sealt läksin edasi jälle Keilasse ja sealt trippima ja trippimast Keilasse ja Kosele ja Keilasse ja neljapäeval Paidesse. Reede veetsin kodus ja täna, laupäeval lähen nädalaks ajaks Rammale. Reedel toob Lembit meid linna ja sealt lähme edasi laupäeval tema vanaonu juurde Põltsamaale - aitame marju korjata. Sealt edasi vb olen natukene aega kodus ka. Kuigi ega ma väga ei kurda küll, jah. Mulle meeldib, kui suvi on tegus ja ma ei passi ainult kodus. Kuigi mul on vahepeal suuuuur vajadus oma blogi kirjutada, ei saa ma sellega Keilas või Kosel hakkama... Ma lihtsalt ei oska eriti kusagil mujal kirjutada nii, nagu ma oskan siin kodus. Mõtted ei tule päris õieti siiski välja...

Okei, tegelt on nii, et kuigi ma tõusin kell seitse, et jõuaks igasuguseid asju teha ja lisaks ka blogi kirjutada, on nüüd kell juba kümme ja ma hakkan kohe minema. Seega lisan vaid paar pilti, seletused nende juurde ja kirjutan, kui tagasi jõuan. Ja siis lisan ka oma tripi pildid Facebooki, nagu teid hullult kotiks... Oh well.
Oli tore korraks kodus olla! Tsauka!


Kosel tuli pitsa isu. No ikka päris kähku sai otsa... Jumm....


Sulgpalli mängides Keilas vigastasin õhust sulgpalliga ühte kiili. Ta jäi ellu ja lendas küll minema, aga siiski oli halb teisele haiget teha....

Nii ribadeks mängisime Toomasega ühe palli. Mäng kestis ligi neli tundi.

Nõval.

Fish-O

Ma tahaks öelda päris palju aga ma olen juba väsinud ja homme on vara tõusmine ja hilja magama minemine. Seega lohutage end sellega, et... Välku lõi. :P
Ja ma tulen tagasi ja kirjutan pool raamatut. Sellist väiksemat sorti, aga ikkagi. :P

So.. Senikaua kuulake head muusikat.


Also, leidsin pealehelt need kaks videot ja pidin jagama. :P Ühte selle pärast, et Rebeka... Vist tahaks seda näha. :P Aga no lihtsalt lugesin tema blogi ja siis tuli tema tunne ja siis tuli üks selline video ja siis ma pidin selle siia lisama, isegi kui see teie jaoks ei ole äge. :P Aga vaadake ikka ära. Pärast siis leidke, et see ei old äge, aga... Vaadake ikka. Mina vaatasin... Ja naersin...
Ja teine on sellepärast, et... No.. Kuigi Minuarust Sel laulda ei oska, siis siin ta isegi ju laulab nagu laulda võib ja... Jah, ma kuulan vaheldumisi Youtubest Selenat ja WMP'st Metsatölli. Wtf, you might say as I want to.




Selle laulu kommentaar, mis on teisele kohale hääletatud:
I love selena n she is way better then miley in dressing cuz miley dresses like a slut... But Selena is also gud in singing... U r awesome
N u r awesome in grammer.

Meite käes on vägi ja võim!

Hall on taevas, ootamas käsku
käsku, milles tärkab lahinguraev
saadetakse kui soed sõjale vastu
Peale pressib põhjamaapoeg

Ma võiksin teha pika posti sellest, mis minu juures on hetkel valesti. See algaks minu haigete kätega ja lõppeks minu valutava seljaga. Aga... Milleks? Lõppkokkuvõttes leian ma ikkagi, et tegelikult oli tore ja et elu on ikka ilus. Ja seda üldse mitte kurvalt, vaid täiesti kindlalt ja rõõmsameelselt väidaks, et elu on ilus. Sest et ma usun seda.

Ema, vasta mul õiguse pärast
kas ikka õigesti ma teen
Iga vaenlane, kes maitseb mu terast
on kellegi isa, vend või mees

Siiski pean tegema jälle veidike võileivandust. Tegime täna jälle heina ja korraldasime naabrinaisega vastastikku heanaaberlust - käisime üksteisel abiks. Ja kui me koormatäit, mis arvatavasti oli kõigist tehtutest kõige suurem, ladusime tema juures maha, siis tuli sinna juurde mingeid inimesi. Üks neist tuli rääkima minu issi ja onu Hannesega. Las noor mees räägib, eks. Jutustasid traktoritest. No mis mul sellest, eks. Aga te ei kujuta ettegi, milline ta välja nägi! Riided ei omanud tähtsust, sest need olid tavalised. Ei omanud tähtsust ka see, et tal oli lõua otsas tume poolik kitsehabe ja et tal olid pikad juuksed, mis olid osalt pea peale patsi seotud. Ei. Tähtsust omab see, et külje pealt nägi ta välja täpselt nagu Christophe Maé Le Roi Soleil'is. No täiesti lõpp! Ma ei suutnud - kuidas saab keegi nii sarnane olla? Ma ei tea, kes see mees oli ja ma olen suht kindel, et ta ei loe seda kunagi, aga igaks juhuks saadan tervisi!

Kuid
käsk on antud ja jõud meis kasvab võitmatuks
mässame kui marutormid hoos
Lahinguraev, mis murrab kui raju
saab võiduks ning tagasi meid toob

Also tahtsin mainida, et nüüd hoian mingi nädal aega järjest umbes Alissat ja et kui ma kirjutan, siis arvatavasti vähe ja poole öö ajal. Sest et kolmeaastased nõuavad palju energiat. Ma tegelt lausa imetlen Maretit, kes kaks päeva järjest Mattist hoidis sellel ajal, kui me emme ja issiga heina tegime. Ma vist oleks väääga ära väsind.

Enam ei peata meid mitte miski
kindlamaks saab ühine samm
Ühtne on laul ja selle viiski
kõlab kõvemalt kui kõueramm

Siiski võileivatsen veel natukene, sest et ma olin täna korraks väga rõõmus. Õnnelik olin nkn koguaeg, aga mingi aeg olin siiralt rõõmus ei millegi üle. Sinu jaoks ei millegi üle arvatavasti. Ma sain traktoriga sõita. Ja mitte ainult poritiival nagu tavaliselt, vaid täitsa sõita kohe. Ise vahetasin käiku, ise vajutasin gaasi, ise jäin seisma, ise manööverdasin heinapakkide vahel. Pääris äge oli.

Isa, luban, et suudan olla kange
Kuid kas oled uhke ka siis
kui esimesena lahingus ma langen
ja tuul mu hinge minema viib

Ma ei tea, kas te olete märganud, või kas te teate, aga mulle meeldib Metsatöll. Nii tore on, kui viimane laul, mis kummitab enne magama minekut on metsakas. Nii tore on, kui lambist keset põldu heinapakke tassides hakkab peas laulma Markuse hääl kolmest miilist ja kodust. Nii hea on, kui ma juba oskan natukene kaasa laulda osadele lauludele. Mõttes muidugi, sest et ma kuulan klappidega ja ma tõesti ei taha teada, missugune lauluhääl mul siis on, kui ma laulma peaksin nüüd hakkama. Niigi laulda ei oska.

See on see jõud, mis kasvab meis võitmatuks
mässame kui marutormid hoos
Lahinguraev, mis murrab kui raju
saab võiduks ning tagasi meid toob

Rebeka, kullake. Kuidas sul läheb? Mul pole muide Iisraelist vaatamist. Küll on mind Araabia Ühendemiraatitest vaadatud 25 korda ja Prantsusmaalt 33. No leemur, ma ütlen tead.
Ma teen vahekokkuvõtte:
Eesti:6893 /// Teadmata:3585 /// USA:1919 /// Soome:294 /// UK:250 /// Kanada:207 /// Austraalia:156 /// Norra:97 /// Saksamaa:70 /// Poola:49 /// Holland:47 /// Rootsi:42 /// India:38 /// Prantsusmaa:33 /// Araabia Ühendemiraadid:25
Tervisi teile kõigile, isegi kui te vaid korraks peale sattusite, kallid Indialased 38 korda!

Rusikad raudselt ümber mõõga pideme
endast annab iga mees
Ka temalt tuleb jõud kes meie kõrval langeb
Vankumatu jaks on meie sees

-Metsatöll - Jõud

Sometimes you wish you were an angel.

Sometimes you wish you were me.

Ei, ma ei võileivablogi, aga tegime siis täna heina. Kolm koormat. Ja kuigi, jah, alati on tore, kui on abikäsi, meeldib mulle siiski, kui need abikäed lõhnavad kainelt, räägivad viisakalt ja teevad tööd mõistlikult. Siiski leiavad mingid mehed, et ebakaines olekus ja roppusi rääkides peetakse neist ehk rohkem lugu. Ja arvavad, et avaldavad muljet, kui loobivad pakke nii kiiresti, et naised ei jaksa koormat laduda. No mis ütleja mina küll olen, aga ei. Te ei avaldanud muljet, sest me teame, mida te tahtsite - suitsu. Rotid.

Hoopis räägin oma filosofeerimisest keset heinapõldu. Okei, tegelt me sõitsime siis juba lauda poole, aga ikkagi. Keset põldu traktori otsas, tee peal. Igaljuhul mina istusin ja mõtlesin. Kas ma olen õnnelik? Jah. Kas ma olen rõõmus? Jah. Kas neil on mingi vahe? Jah. Andmisrõõm, armurõõm, elurõõm, kahjurõõm, silmarõõm, võidurõõm... Abieluõnn, emaõnn, jahiõnn, loosiõnn, kalaõnn, lasteõnn, majaõnn, meheõnn, pruudiõnn, viljaõnn...
Minu jaoks on õnnelik inimene see inimene, kes teab, mis tal on ja on sellega rahul. Õnnelik on see inimene, kellel on võimalik teha seda, mida ta tahab, isegi, kui see ei ole midagi suur. Näiteks mina olen õnnelik nii mitmel tasandil. Ma olen õnnelik, sest mul on ema, isa, õde ja vend ja terve suur suguvõsa. Ma olen õnnelik, sest et mul on süüa ja ma saan end liigutada. Kui tahan, kõnnin, jooksen, ujun, sõidan rattaga - sest et ma saan.
Minu jaoks on rõõm selline asi, mille kohta oskan näiteid tuua ainult enda kohta. Rõõm on see, mis on igalühel erinev. Sinule võivad valmistada rõõmu teistsugused asjad, kui mulle või su naabrile või emale või kasuvennale või vanaema õepoja kilpkonnale. Mina olen rõõmus, kui väljas paistab päike ja ilm on ilus. Arvatavasti olen ma rõõmus ka siis, kui ma olen mere ääres, kui ma loen head raamatut, kui ma vaatan oma ilusaid kollaseid kingi, kui keegi räägib midagi ilusat, kui keegi räägib midagi naljakat, kui keegi teine on õnnelik. Rõõmus saad ju olla ükskõik mille üle, kui nii võtta. Sa võid olla seitsmendas taevas leivatükist, kui oled nädal aega ainult saia söönud. Välistatud ei ole ka näiteks see, kui ühel hetkel avastad, et sa saad hingata. Kui tunned, et kopsudesse tuleb õhk nii iseenesest ja sa ei saaksi ilma selleta. Sa võid olla ju rõõmus ka selle üle, et kuskil karjub auto või kõik on vaikne.
Aga rõõm ei ole sama mis õnnelikkus. Mina ei teeks sinna vahele võrdusmärki. Aga samas ei ole mina ka alati säravaim pliiats karbis. Võib-olla peangi mina mõtlema sellistele ajuvabadele asjadele, sest et keegi ju peab. Keegi peab olema see, kes teeb väikesest asjast suure numbri.
Ma võin olla see keegi.

Tahan vaenlased kõik võita!

Alustuseks teile inglisekeelset lugemist, mille mina leidsin olevat sobiva. Ja kui te ei viitsi seda võõrkeelset juttu läbi lugeda, võtke link ikka lahti ja vaadake piltigi. Üks andekas pilt, minu arvates.

Ma tahaksin rääkida teile oma õnnestunud poeskäigust, aga... Ma lisan pilte, sest et ma tahan, et te teaksite, et isegi, kui ma saaks olla praegu mere ääres ja nautida puhkust Helenaga, siis ma naudin tänast päeva. Või pigem nautisin, sest et nüüd olen ma väsinud ja mingi imelik tahtmine tuli peale, et õmbleks midagi. Kahtlane, aga see selleks.
Ja, ma tean - olen reetur. Peaksin olema Sini-pronksikirju Rave, aga ma olen Gryffindori hoodie'ga? Hmm... Aga vähemalt on mul HP hoodie ja sul vist ikka ei ole.
Gašh, ma armastan ikka Voilaad.
Ps. Vaadake kingade pilti, eks. Seal taga see südamega raam, eks. Mu rippuvad kõrvarõngad on seal ja seal on T-Swift ja T-Lautneri pildiga kõrvakad. Olen andekas, jaa. :D Ainult et need hoiavad natukene valesti ja ma peaks natukene midagi tegema, et nad tugevamad oleks ja värki, aga... Ma kuidagi ei ole viitsinud. Ehk nüüd viitsin. Oh well...

If you don't like me, then it's mind over matter.

I don't mind and you don't matter.

Olen kodus nüüd, aga ei tahaks siin olla kusjuures. Aga sellest lõpu poole, sest vahepealt on mul nii palju rääkimata, mis vajab rääkimist, et ma võiksin raamatu kirjutada. Aga ma ei kirjuta. Ma kirjutan blogiposti ja teen sellest kohe ühe pikemat sorti, kui ma vahepeal just magama ei jää, sest hommikul tõusin vara ja vahepeal magama ei ole jäänud.

Alustaksin kerge ülevaatega sellest, kuidas me Maretiga Rammale saime. Kuna Mäos teostatakse teetöid oli sealt ristist ülesaamine paras peavalu ja südameatakk samaaegselt. Ja muidugi jätan mainimata selle pika ringi, mille nüüd tegema peab, selle jaoks, et üldse Neste juurde saada. No kurat, ma ei koti jalgrattaga mingist faking sillast üle sõita. Ja kui ma tahaks Paidest rattaga Statoili, siis ma vist parem ei läheks, sest kes kotib suurt ringi teha? Ja kui ma tahaks Statoili, siis seda öösel kolme-nelja ajal ja siis on enamjaolt pime ja ma ei taha jala teostada uurimisi kuumaastikul, et tagasi tulles ühe Hot Dog'iga ninali käia. Aga vb on asi lihtsalt minus.
Igaljuhul oli päris õudne ületada ratta ja väikese õega Tallinn-Tartu maanteed, sest see on ikka suht perses teema seal, aga hakkama saime. Üles saime, edasi saime, elu on päris lill. Andrus tuli ka meile vastu ja lasi signaali, kui tema üle tee sõitis, aga mina oleks kolm südameatakki järjest saanud ja kakskend korda käna pand so... Ma lehvitasin talle, karjusin Maretile:"Vänta, vänta, väntaa!!!" ja väntasin ise ka nii kuidas jaksasin. Nagu ma juba mainisin ja nagu te võisite juba natukene aega tagasi aru saada - saime üle, jäime ellu.
Maale jõudsime ka. Väsinud olime, aga rõõmsameelsed ja elus ja terved. Ja muidugi vaatasime ikkagi poole ööni telekat. Siinkohal mainiks, et vanaemal on sisseehitatud digiboksiga telekas ja see on 32"'ne, lameekraaniga LCD minuarust. Plasma see vist ei olnud... Kurat, ma ei mäleta ka. Õhuke ja suur ja ere. Aga vähe kanaleid on seal ikkagi ja raadiot ei ole, aga samas ei huvita vist Rammavanaemat LA Ink ka väga ja Travel & Livingut tal vaja ei ole. Aga kui telekas on selline... Suur, siis nagu tahaks kohe Say Yes To The Dress'i vaadata, aga mis seal ikka.

Jaanipäev tuli nagu... No ma ei tea. Tuli lambist. Hakkasime laamendama, kurke koorima, tomateid tükeldama, laudu tassima, kappe lõhkuma, kive vedama - mis iganes enne jaanilõket tehakse, eks. Ja nii oligi.
Tegelikult ei tahtnud ma ju rääkida sellest, mida ma enne tegin vaid sellest, kus ma istusin ja mida ma tegin siis, kui pidu tuli. Ma istusin lambist Lembitu ja onu Priidu vahele. Ja sinna ma jäingi. Kuigi Lemps käis vahepeal kuskil ära ja siis läks üldse minema, aga onu Priidu kõrval istusin terve õhtu. Naljakas oli istuda tema kõrval. Kui inimesed vaadake purju jäävad, siis nad hakkavad diibiks. Aga mulle tundub, et niigi võrdlemisi diip onu Priit muutus kolm korda diibimaks. Peaaegu iga tema mõttearenduse peale tahtsin blogida, aga kes teab, kus nett end peitis ja ega ma väga puudust tundnudki. Vähemalt oli endal hea olla ja mõte oli, et kirjutan hiljem kõik ülesse või jätan meelde ja kirjutan siia, aga meelde jäi ainult üks mõte, mille alguslugu pean natukene lahti seletama.
Meil on laudas igasugust vana rämpsu, mis nagu päris prügi otseselt ei ole, aga palju puudu ei ole. Seal on mõned katkised toolid, mõned lauad, üks auto, paar pinki, hunnikus niisama puid ja katkine kivisein. No puid, kiviseina ja autot me lõkkesse ei visanud, aga paar tooli, üks pink ja kaks lauda läksid. Ahjaa. Mu lemmik - üks tugitool ka. Aga see selleks hetkel veel. Mina vaatasin seda Toomase ja Andruse asjade lõkkesse vedamist eemalt, laua juurest, onu Priidu kõrvalt. Juba päeval ütles ta mulle, et see tugitool oli kunagi tema oma, et kui ta veel oma emaga koos elas, siis ta magas selles või midagi sellist. Ja et kunagi oli see hea tugitool ja ma pean sellega nõustuma, sest mina olen ka selles tugitoolis maganud. See on selline lahtikäiv tugitool. Oli. Seda ei ole enam ju.
Natukene oli kurb vaadata lauda ja tugitoolitükke tules, sest mälestused olid, eks. Priit ütles, et see, mis seal põleb, on Aeg. Need asjad on seal oma aja ära elanud, ja kellelegi sümboliseerivad nad mingit aega veel. Enelin rääkis loo pingist, lapsed, keda peale minu kohal ei olnud, oleks osanud nii mõnegi sõna öelda nende toolide kohta, mis lõkkesse visati, laua kohta otseselt lugu ei olnud, aga mulle meenus kuum supp, kuum päike ja värske murulauk võileiva peal. Me sõime suvel niimoodi. Ja muidugi onu Priidu tugitoolilugu. Ja siis me vaatasime, kuidas põles lõke. Kuidas põles Aeg. No ja siis oli seal vahepeal mõned muud asjad ja teemad, aga mitte midagi eriti põnevat so... Let's move on, shall we.

Minu Omar kisti tükkideks, et ma saaks ta Keilasse kaasa võtta. Natuke oli õudne vaadata, et pedaalid olid seespool, mitte väljas ja lenks kõver ja esiratast ei olnud, aga elasin üle. Toomas pani selle Keilas kokku tagasi, aga sellest mõne aja pärast. Me ei läinud Toomase ja Helenaga siiski otse koju vaid läksime läbi Päinurme, et külastada Helena õdesid ja pidasime seal ka jaanipäeva. Tahaksin mainida, kui zitakz palju seal sääksesid oli. Ja kaks väikest last ja ma tapsin nende sääksesid. Lõke oli äge, šašlõkk oli hea, ilm oli päris normaalne. Koju, Keilasse jõudsime mingi kaheteist ajal vist ja siis tassisime asju tuppa. Iseenesest ei ole selles midagi huvitavat, aga üks koht oli naljakas. Omaril vaadake ei olnud esimest ratast. Minul oli ühes käes Toomase ja Helena spordikott, teises käes algselt mitte midagi. Toomas tõstis Omari esiratta välja, ja arutles vist endamisi, kuidas ratas ise kaasa võtta vms, ja siis ma ütlesin:"Ma võtan oma ratta." Haarasin esiratta ja läksin tuppa. Miskipärast oli meil kõigil natukene aega naljakas, kuigi see hetkel eriti naljakas enam ei tundu. Aga see selleks, eks.
Kriipsuloo seletan ka teile ära - Toomas ja Helena ei viitsinud mulle esimesel öösel hakata otsima mingit madratsit ja värki. Ma sain omale padja, teki ja ronisin nendega ühte voodisse. Kolmekesi lahtikäival diivanil magada... No tuleb magada nagu kriips, muidu ei saa olla. Ja siis Toomas väitiski, et tema magab kogusaeg nagu kriips. Me muidugi naersime selle peale natukene, aga mis seal ikka. Mitu ööd hiljem ma ikka naersin selle peale. Ja arvatavasti naeran täna öösel ka, kuigi ma enam ei pea magama nagu kriips.
Helena isegi pani msn'i PM'iks midagi stiilis 'Mõista, mõista, mis see on - kast ümber, kolm kriipsu sees.' No vähemalt on meil endal siiski lõbus, eks. Ja vähemalt saame me ise aru. Vähemalt on endal naljakas.
Ja ma ei hakka lahkama iga oma puhkusepäeva eraldi, sest nii kannatlik ei ole isegi mitte mina. Ja ma oskan olla päris kannatlik, kui ma ainult tahan. Aga vb ma ei tahagi praegu olla kannatlik. Vb ma siiski ei taha eiga viitsi ega oska olla kannatlik. Praegu küll mitte.
Sellest hoolimata tahaksin öelda, et tegin ära oma selle aasta esimese supluse meres ja päevitamise mere ääres ja rattasõidu mereäärde ja esimese autopesu ja esimese Hessu põranda pesu ja igast muid esimesi asju veel, mida tegelikult ei olnudki nii palju. Muide. Ükskord ajasime Toomasega maja juures juttu ühe bändi trummariga. Tal oli natukene naljakas hääl. Normaalne, eks. Aga kuidagi selline tavaline. Ma kuidagi eeldasin palju karmimat häält, aga üllatusin. Positiivselt. Trummar on ta bändis mille nime ma hetkel ei suuda meelde tuletada, aga igaljuhul on see selline rokibänd, mida võib vast võrrelda Metsatölliga, aga nad teevad ingliskeelset muusikat ja natukene rohkem karjuvat muusikat. Aga vb ei ole ma lihtsalt süvenenud ja ajan paska juttu. Kunagi ma arvasin ju ka, et Metsakas on karjumine ja röökimine ja muu selline mõttetu pask, aga tegelt ei ole ju. Tegelt on ju kvaliteetne muusika. Mis siis, et augustis 2000 Markus end alasti kiskus ja sellest filmi tegi. Elu on ikka lill.
Meri oli mõnusalt soe ühel õhtul ja teisel päeval oli väga külm - mu jalad läksid natukene krampi, aga ma tahtsin ikkagi ujuda. Sest ma olin ikkagi kaksteist km sõitnud rattaga palava päikese käes ja palav oli. Ja siis võtsin päikest ja lugesin raamatut ja tulin tagasi ja ajasin ühe maopoja alla ja vedelesin peaaegu... Ei vedelenud. Sellel samal õhtul käisime Toomasega HRL'i piltetitel Tallinnas järgi ja hiljem mässasime Hessus. Ahjaa. See oli eile ja täna tulin ma koju.

Sellel ajal, kui mina olin Keilas ja nautisin päikesepaistet lendas Rebeka oma lemmikmaale. Sinna, kuhu ta eelmine aasta samal ajal oma südame jättis. Mine tea, kas läks seda tagasi tooma või sellega lihtsalt natukene aega veetma, aga soojal maal tema nüüd on. Ja sellel ajal, kui mina merevees võitlesin krampidega külmast veest mõtlesin, et Rebeka ujub kuskil surnumeres või võtab keset linna päikest, aga muidu on normaalne.Tegelikult olen ma Rebeka üle õnnelik. Õnnelik, et tema saab olla seal, kus ta tahab olla ja on ise rahul. Sest olgem nüüd kõik taaskord ausad enda vastu - põhiline on sulle siiski enda mugavus ja rahulolu. Eita, kui julged.
Aga mina olen ka rahul, et Rebeka on rahul. Ja ma taahaks, et ma oleks enda pärast ka rahul, aga sellega on natukene keerulisem teema. Ja ma tahan selle siia kirja panna, et oleks taaskord üks selline lõik või post või nimeta seda kuidas tahad, sellest, kuidas mina end tunnen. Olen enesekeskne? Sa loed siiski minu blogi.

Juba enne kui ma Keilasse läksin teatas emme, et on vaja heina teha. Aga ta lubas mul minna, sest mine tea, millal läheb päris tegemiseks ja siis ma passin niisama kodus, kui ma võiksin olla mere ääres eks. Ja paar viimast päeva telefoni teel suheldes otsustasin täna tulla, sest pidime täna heina pakkima hakkama ja siis sisse vedama. Ja kuigi pakkimise teeb ära traktor, on sissevedamisel vaja abi. Ma tõusin hommikul kell viis, koos Toomasega, et minna 6:36 rongi peale Keilast. Sest see rong pidi mu viima Tallinnasse, et istuda 7:49 rongi peale, mis tooks mind Türile, kust ma rattaga ise Paidesse oleks tulnud. Plaan ol läbi mõeldud ja läks ellu viimisele. Ja ma tulingi. Ma ei olnud hommikul midagi söönud, sest et kell viis ei ole eriti isu. Mul olid jalas teksad ja sokid ja paksud jalanõud ja seljas dressikas, sest hommikul kell kuus on külm rattaga ringi sõita. Ja nüd lõõmas taevas päike, kui ma kodu poole sõitsin, Kirna oli üles kistud, sõita oli väga vastik - ellu jäin.
Tulen mina koju, väsinud, näljane, tüdinud ja natukene kurb, et meri minust nii kaugele jäi. Aga lohutasin end sellega, et saab vähemalt heinagi teha, sest uskuge või mitte, aga selline füüsiline tõmblemine on väga mõnus ja mulle lausa meeldib see. Aga mis ma teada saan peale tubade koristamist ja tühjapassimist - öösel sadas vihma ja me ei lähegi heina tegema. Ja siis ma mõtlesin nii mitme asja peale. Mõtlesin selle peale, et miks ma siis üldse Keilast ära tulin? Toomasele ja Helenale ma ette ei jäänud, meri oli ligidal ja hea oli olla. Aga ei. Ma ajasin end kell viis ülesse kindla teadmisega, et hakkaks heina tegema ja vedasin enda poolsurnud ja magamata keha ja mõistuse ühest maakonnast teise, tegelesin tüütute asjadega, palavusega ja seda kõike ilma asjata. Sama hästi oleks ma võinud päeval tulla. Või siis mingi õhtuse rongiga.
Aga mis seal ikka. Nüüd olen kodus, kell saab kohe üheksa ja ma tahan süüa ja magada. Ja Narniat lugeda, mille viimane osa mul muide varsti läbi saab. Hea raamat on, mulle täitsa meeldis. Nii palju meeldis, et... Mõttetus.

Ausalt öeldes oleks mul veel nii palju öelda, aga ma ei suuda. Mu kõht on tühi, ma olen väsinud ja ma olen kurb natukene. Ma tahaks lihtsalt olla, klapid peas, lasta kõvasti Metsatölli ja lihtsalt olla. Vb isegi natukene nutta, aga see selleks.

Siis vaba on me vaim ja vaba on me hing!
-Metsatöll - Vaid Vaprust