On reede.

Lubasin su pooleks blogida, et oleks rohkem sind, mida armastada. Mäletad? Muidugi mäletad. Sa mäletad palju asju. Nagu tervet eelmist aastat. Teekski sellest nüüd kokkuvõte? Mulle tundub see igaljuhul hea mõte(:

2011. Sissejuhatavalt võiks öelda, et oli hea aasta. Juhtus palju head, mitte nii palju halba... Ausalt öeldes ei tule midagi eriti halba meeldegi, sest kõik oli nii... Lõpuks ju laabus. Siiamaani on kõik laabunud. Ja see 21 ja pool tundi, mis seda aastat veel on... Küll kõik laabub.

Jaanuar.
Aasta algas mul Soomes. Mäletad? Seal ei olnud korralikult kasutuses õ-tähte ja suhteliselt igasugused täpitähed olid defitsiit. Aga näed - hakkama saime. Blogitud saime. Ilusad ajad, eks? No küllap ikka olid. Ma ostsin endale jaanuaris lillad teksad, millega ma praegu käia ei saa. Aga pidu on ikkagi. Varsti jälle, mu kallid teksad. Varsti jälle.
Mis ma jaanuaris veel tegin? Hmm... Me lugesime prantsuse keelset raamatut. Ma enam ei mäleta mida, aga ma tean, et see ei meeldinud mulle.
Ma käisin Metsatölli kuulamas. Ja järgmine päev oli Anni sünna. Peale Metsatölli ööbisime Lagedil ja Rainer krabas mind keset ööd õlast. See oli naljakas ja sel hetkel hullult hirmus. Aga naljakas.
Avastasin Charlie & Alexi. Ja laulu, mis mulle muide siiamaani meeldib väga - Alex Day. The world is mine.
Hingasin shampooni sisse. Mõnuus? Not. Kirjutasin Maretile andeka lapse jutu. Olin kuri ahelkirjade peale. Olin katkine, sest Tipsy tegi mu katki. Käisin Krista juures pildistamas.
Sellega enam-vähem sai mu jaanuar läbi. Not bad.


Veebruar.
Käisin tudengivarjuks. Seda oli vaja esimesena mainida, kuigi see ei toiminud esimese asjaga. Ja varjuks käisin muide Tallinnas. Seal ülikoolis. Mulle vahel tundub, et ma jätsin oma südame nendesse koridoridesse... Aga ma saan hakkama.
Üritasin vingumist maha jätta. No tere hommikust! Ma mingi aeg sain sellega isegi hakkama, aga mitte päriselt. Mitte päriselt..
Sõin kõrvaklappe. Meil oli lambabeebi kodus. Villi. Mäletate teda? Teate üldse teda? Njah... See oli nii ammu... Ma loodan, et see aasta läheb paremini ja me ei pea beebisi koju vedama. Ma loodan, et nad saavad laudas ise ka hakkama. Sedasi... Hästi.
Vigisesin valentinipäeva üle, mis mulle ikka ei meeldi. Ei, ma ikka ei arva, et olen Forever Alone, aga mulle ei meeldi see mõte, mis selle päevaga kaasneb. Oodake poolteistkuud, saan jälle rantida. ;D
Olin poole ööni Krissuga üleval. Me ei vahetanud omavahel sõnagi. Mäletad, Krissu? Head ajad...
Joonistasin Regiinat. Tantsisin Mareti ja Mattisega Lady Gaga järgi. Midagi, mida ma Tartus teha ei saaks. Ei, mitte sellepärast, et Maret ja Mattis siin ei ole. Mitte sellepärast, et siin Gagat ei tolereeritaks. Sellepärast, et mul on alumised naabrid. Sellepärast.
Käisime klassiga uisutamas. Esimene success jääl uisutamisega. Ausalt. Ma varem... Ei julgenud? Ma ei teagi, miks... Nüüd tahan veel. Ja loodan, et varsti saan ka. Üks noormees lubas mu viia. (:
Ma üritasin lugeda 127 tundi. Aga ma ei suutnud. See oli... See oli igav. Raamatuna ei olnud ta minu jaoks suurem asi. Ma loen ta kunagi läbi, aga mitte veel.


Märts.
Mängisin Mattisega elu parima peitusemängu. Ja Kaila & Raina abiellusid! Meil oli tüdrukuteõhtu ja kõik oli väga pidu. (:
Olin Jaak Sirkel. Praegu kui sellest ühest postist lugesin, tuli meelde küll, mis teema oli.
Ma käisin esimest korda elus valimas! Kujutate ette seda pidu?! Ma mitte.
Chuck Norrisel oli sünnipäev. Mu vanaemal ka. Samal päeval. Vihkasin, käisin siblingutega kelgutamas. Olid pulmad, oli Taimi sünna...
Närvitsesime kooli seebi üle. Seda ei olnud kunagi. Või siis teisel oli, kolmandal mitte. Ja vastupidi. No tere hommikust, for real.
Käisin Keilas. Sattusin sinna üldse tihti. Aga blogisin Toomase telefonist pesulast. Üks mu parimaid poste, fo sho.
Olin poliitiline prostituut. Käisin Tallinnas ja Tartus avatud uste päeval. Tartusse tulles olin kusjuures haige. Suht väga haige... Käisin Maretiga metsas. Meil oli tore.
Märtsis nägin Rapuntslit. Käisin Maribeliga kinos. Ja märtsis hakkasid meil füüsika tunnid. Mäletate? Me esimest korda õppisime midagi. Wow. Ja viimasel märtsikuu päeval olin kuri ja käisin oma kohvril järgi.


Aprill.

Aprillikuu algas mul Keilas. Hommikul läksin Tallinasse, jalutasin bussijaamast lennujaama ja tervitasin oma Marget. Tulid Alaniga siis Eestisse korraks. Väga pidu, ma leian. Närvitsesin, saime sõrmused, hakkasime Soovide valssi tantsima... Lugesin ühte aprillikuu posti ja seal oli ühe lõigu lõpus - "Sa vist ei saa aru. Mina aasta lõpus tahan saada." Kusjuures. Sain sellest isegi aru.

Sõin korrapärase jänese. Väga pidu. Mäletad, Rebeka? Head matatunnid olid meil vanasti...

Olin palavikus. Ja käisin uisutamas. Sellest arvatavasti olingi palavikus. Aga vähemalt oli hea uisutada.

Nägin imelikku unenägu Krissust ja mootorratturitest. Oli küll imelik. Oh well. Ju siis pidi olema selline unenägu. Nüüd pani jälle mõtlema, et miks Soome Elton Johni kontserdile?

Tegin uurimistööd. Oi, kuidas see mulle meeldis ja ei meeldinud samaaegselt.  Käisin Rammal puid saagimas ja raiumas. Käisin viimaseid kordi koolis tundides. Meil oli tutipäev ja siis pidu. Oli küll pidu, jah. Jõime potist viina ja puha. Õde sai mul aastakese vanemaks. Kirjutasime kirjandi. Tegime ühiskonna eksami.

Carol käis Paides. Suht ekstra minu sünnipäeva jaoks tuli. Nii armas temast.

Ja siis sain mina vanaks.

Mai.

Tegelesin eriti intensiivselt enda uurimisööga. Bwah, kui tüütu see oli! Osama suri.

Käisin Raineriga Orelipoissi kuulamas. Contrat ja Zetosid ka, aga Orelipoissi! Käisin rallil.

Lugesin Dan Browni. Väga ägedad raamatud on tal muarust. Need, mis ma lugenud olen vähemalt.

Ei maganud, sest tahtsin uurimistö ära anda. Tahtsin minna verd andma, aga ma olin natukene haige ja siis ma ei saanud verd anda. Ei ole meeletult kurb sellepärast enam. Saatsin kõik perse. Käisin Tallinnas kinos ja vaatasin meestega jalkat. Võinoh. Kui palju mina seda muidugi vaatasin. Blogisin samal ajal ja mõtlesin omi asju.

Mu blogi sai kolmeseks! Vanake teine juba. Ja ma armastan teda ikka veel. Iga postiga üha rohkem ja rohkem. Jõudsin sinuga sünnipäeval 778 postini. (:

Juuni.

Juuni algas väga palavalt. Käisin Indra ja Ingeriga lasteaias mingil üritusel. Mingi laat ehk? Ma ei mäletagi, kui päris aus olla. Juuni algul viisin ka kõik õpikud ära, millega tuli hiljem väike jama, aga mis siiski korda sai. Esimest korda elus sain päikesepõletuse. Pesin maal õues nõusid ja õlad põlesid ära. Oli küll valus natukene aega.

Koolis oli mingi mõttetu draama koguaeg. Mitte miski ei sobinud, kõik oli valesti. No kui nii, siis nii. Ja läksin närvi selle peale, et inimesed täiesti oskamatult mu nimega ümber käisid. Nagu... Tere hommikust! Merilyn. Mitte Merili, Merily, Merylin ega mitte mingi muu variant, mida sa leiutada tahad! Siriusly! [Intentional.]

Sain uue telefoni. Kaitsesin oma uurimistöö. Pikale venis see, ma tean. Mul ei ole kahju.

Emme küpsetas leiba ja me käisime Rabarockil. See oli nii ülim, et ma ei suuda siiamaani uskuda, et see oli päriselt. See pidu... Elamus. Inimesed. Saki tulli, Kätu!

Ja siis me tulime peolt ära ja lõpetasime kooli. Hell yeah! Pole siiamaani seal koolis käinud rohkem. Eks juunis uuesti. Maret lõpetab siis üheksanda, lähen olen viisakas. Muidu ei läheks. Tegime Kätuga purginalja. Mis tegelikult ei olnud nii meeletult naljakas, aga siiski ülimalt naljakas.

Ja siis oli jaanipäev ja pidu ja läksin Soome. Soomes käisin loomaaias ja tegin igasuguseid muid põnevaid asju. Näiteks panin Robertoga pidu Metsatölli järgi.

Juuli

Tulin Soomest koju ja siis veetsin niisama aega. Ja siis lõpetasin ülikoolidesse registreerumise ka. Alustasin juba juunis enne Soome minekut. Juulis olin vihane kõige ja kõigi peale, sest SAIS ei teinud minuga koostööd. Muidugi käisin ja tegin enda lapsepõlvele lõpu - käisime kinos Kätuga viimast Potterit vaatamas. Muidugi tegime siin Tartus igasuguseid erinevaid asju. Tegusad olime lihtsalt. Midagi eraldi välja tuua ei olegi... Ujumas käisime, heina tegime, Toomase & Helenaga veetsin aega, Mairoga olin poole ööni üleval. Käisin Toomase, Helena & Piiaga trippimas. Terve aja obsessiivselt sõnumineerisin Mairoga. Piinlik lausa. Miks? Mu telefoniarve...

Millalgi keset seda kuud sai minust ja Mairost paar. Me ise arvame nii. Ja mis teine argument saabki olla, peale meie enda arvamuse? Täpselt.

Ma ei mäletagi juulist eriti midagi. Eks ma Tartus olin palju ja tegelesin ülikooli asjadega. Testid vestlused, särgid, värgid. Põltsamaal korjasin marju ka mingi hetk. Noms.

Kell on 5:36. Ma jätan pooleli. Järgmises postis alustan augustist ja lähen detsembrini välja. Hetkel olen väsinud. Ma ei luba järgmiseks postiks kindlat aega, sest ei suuda sellest niikuinii kinni pidada. Loodame lihtsalt, et see aeg ükskord tuleb.

Tere hommikust! Kuidas läheb? Kas magasid hästi?

Reedel...

... olen üksi kodus ja blogin sind pooleks, kallis Totu-. Armastan sind siis poole rohkem, sest sind on siis kaks.

Häid jõule!

Minu stiilis laulu teile. (:

Mitte just säravaim kriit karbis.

Ma ei tea, kas ma olen maininud, aga käisin Illukas. Tartus. Ööklubis... Ma peaksin mainima ka seda, et käisin seal Metsatöllu kuulamas. Oi, mulle meeldis. Selles mõttes, et Töll mulle ikka meeldib. Aga Illukas? Mitte nii. Tallinna kontsert oli parem. Tallinnas oli elus tuli, kõik mikrid töötasid at all times, kõik kõlarid töötasid at all times. Tallinnas olid minu inimesed - Toomas, Rainer, Krissu, Villu, Johannes ja Jakob.
Aga mulle meeldis Tartus. Miks? Tartus sain ma pärast oma voodis magada, Tartus oli Mairo. Ja Tartus magasime me terve järgmise päeva maha, laisad nagu me olime. Aga pidu oli siiski peaaegu täitsa hea. Aga ei ole Töllu jaoks ehitatud see lava. Madal oli, bändi ei olnud kaugele näha ja väike oli see lava - Markus oli Kuriraivole liiga lähedal. Või vastupidi, kes teab. Aga siiski - mulle meeldis.

Peale seda veetsin esmaspäeva ja teisipäeva raamatukogus, kirjutasin esseesid ja referaati. Sain kõik neli asja õigeks ajaks valmis ka. Ühe töö kirjutasin muidugi eile, kui Mairoga maal aega veetsime, aga valmis said nad kõik.

Kolmapäev oli natukene tobe päev. Pidime Elleka ja Hanna rongijaama viima ja siis tuleb välja, et auto on katki, ei tahtnud käima minna. Helistasime läbi igasugused tuttavad ja siis läksime poodi, jäime Steni ootama. Siis istusime autosse, Mairo proovis - auto hakkas ise tööle. Meil oli pidu. Saime linna peale kurjaks ja sõitsime maale. Seal aitasin Mairol kinke pakkida... Pakkisin Mairo kingid ära ja reedel kiirustasime linna tagasi. Kätu sünnakingi saime ka ilusti valmis ja nüüd on see vaja talle lihtsalt ära viia. Homme teengi seda.

Olen päris väsinud juba. Aga ma ei tea, millest. Samas lasin pool päeva lebo... Olen vist linnast väsinud kuigi veetsin kaks ööd maal. Isegi et tahan natukene Paidesse juba. Tunnen oma inimestest puudust, kui aus olla. Samas tunnen puudust ka Tartust ja inimestest, kes siia jäävad... Aga saan hakkama.

Nädala alguses arvatavasti linna tagasi. Maretiga seekord. Ja siis aastavahetuse olen ka linnas.

Kolmapäev oli samas väga ilus päev ka. Me ei maganud kaua, ma sain filosoofia valmis, me võtsime Mairo töökaaslase ja käisime verd andmas, me... Meil lihtsalt läks kõik hästi (peale selle, et Mairo väitis, et ta sai šokolaadimürgituse ja auto läks katki). Praegu, üritades saata pil arvutisse, tuli meelde, et jätsin mõlema telefoni laadijad Tartusse. Ei ole väga tore, sest kummalgi pole meeletult akut ja mõlemal on selline imelik ots, mida teistel mul kodus ei ole. Samsung ja Sony Ericsson... Kuigi emmel on SE, on tal teine otsik. Ma teadsin, et midagi ununes!

Ilusaid pühi teile, kallid lugejad. Ma siiralt loodan, et te jääte enda pühadega rahule.

Oh good god, why?!

Istun raamatukogus. Seekord mitte seal all. Nüüd üleval. Riiulite vahel. Aevastus tuleb peale Aevastasin. Ma ei tea, miks ma seda teile ütlen. Okei, tean - ma ei taha filosoofia esseed kirjutada. Tegelikult vist tahan. Või siiski ei taha. Ma ei tea. Ma ei oska, selles on asi. Mul on siin laual kaks raamatut - Anneli laenas. Ta istub kuskil allpool. Käisin raamatutel järgi, seal oli Niitsoo. Mul oli pidu. Naljakas pidu, aga pidu siiski. Tulin üles ja kohe msnisin Kätule, et nägin Niitsood. Ta kindlasti oli kade.

Mul on kodus süüa. Ja voodi on mul ka kodus. Ma tahan koju. Aga ma ei saa. Ma pean selle essee valmis saama. Tähtaeg on homme kell üks päeval. Ma ei tea noh...

Eile õhtul olin ka raamatukogus. 21.15 umbes hakkasin koju minema, kell kümme olin kodus. Jalutasin. Lugesin sotsioloogia referaadi üle, saatsin ära. Hakkasin kirjutama psühholoogia esseed. Milline inimene on normaalne? Selle saatsin ära viis minutit enne tähtaega. Ei olnud enda üle väga uhke, oleks võinud sellega ju varem hakkama saada, aga ma ei saanud. Ma isegi ei tea, miks ma ei saanud. Juhtus lihtsalt nii. Aga essee sain vähemalt valmis. In my defense, see on vabatahtlik töö ja selle eest võib lihtsalt saada lisapunkte.

Kell on 18:52. Varsti saab süüa. Poole hinnaga. Utlibi all kohvikus. Hell yeah! Anneli teatas, et süüa saab ja odavalt veel pealekauba.

Viimased viis minutit veel kirjutan esseed. Arvatavasti eesti keeles mingi osa ja siis tõlgin. Täna öösel ma ei maga. Suure tõenäosusega ei jää ma ka kell kuus magama, nagu täna. Või eile. Ma ei tea enam midagi. Ma ei jaksa enam midagi teada.

Varsti jälle jaksan. Ausalt jaksan. Siis olen rõõmsameelne...

I will cry for my own sins, thanks a lot.

Alustasin pühapäeval bussis:
Üks nädalavahetus jälle möödas. Päris pidu, if you ask me. Miks? Nädalavahetus on ju iseenesest tore ja puha. Selles mõttes, et hea on puhata ja kodus käia ja peol käia ja... Aga mul oli nii hea nädalavahetus, et ma ei ole kurb, et see läbi on. Mõni teinekord panen lambist tühja ja siis igatsen nagu rohkem taga seda vaba aega. Nüüd, kus ma ei pannud nii palju tühja, võin täitsa kooli tagasi minna.

Reedel astusin bussile ja sõitsin Tallinnasse. Mida kaugemale Tartust, seda valgem oli maa. For real. Ja pealinnas sain kohe tunda, mis tunne on lumes kõndida ja jääl libiseda. Tuul oli muidugi rõve ja mingit löga sadas taevast alla, aga siiski oli tore. Mulle täitsa meeldis lumi.

Lõpetan Tartus, köögis.
Miks ma üldse käisin Tallinnas? Surely you know. Just eelmises või üleeelmises või mingis postis natukene allpool ütlesin, et lähen kontserdile. Ülim, ma ütlen. Ülim. Metsatöll esitles Ulgu. See oli... Kuidas see sõna nüüd oligi... Ülim. That's right. Ma tundsin Rock Cafest puudust. Ma tundsin Metsatöllist puudust. Ma tundsin oma inimestest puudust. Ja kontserdil olles tundsin Mairost puudust. Olen puudust tundja. Olen väga rahul, et läksin. Väga ülimalt palju rahul!
Nad tulevad Tartusse. Me lähme.

Viimane koolinäda, eh? Kirjutan esseesid, tegin ühe eksami. Käin alles loengutes, ajan kellaajad sassi...

Lõpeta käitumine, nagu oleks kõik hästi, kui tegelikult pole

On normaalne olla vahel nõrk, kurb ja õnnetu, olla masenduses ja vajada hoolitsust. Sa ei pea kogu aeg olema tugev ja teesklema, et kõik on hästi. Ära mõtle kogu aeg selle peale, mida teised inimesed mõtlevad, nuta kui on tarvis, ka see on tervislik. Mida varem sa nutad, seda varem sa taas naeratad.

Ma tahan nutta. No reason...

I put one foot in front of the other one.

I don't need a new love or a new life, just a better place to die.

I'm standing in Brooklyn just waiting for something to happen 
I can't help but look thinking that everyone doesn't get it 
To my left is a window, where did I go 
My reflection just planted two rows of coal 
And bad ideas, ideas none the less, and so 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 
[ Lyrics from: http://www.lyricsfreak.com/f/fun/one+foot_20989901.html ] 
Happiness stumbled upon a chapel last night 
And I can't help but back up when I think of what happens inside 
I've got friends locked in boxes, that's no way to live 
What you calling a sin, isn't up to them 
Afterall, afterall I thought we were all your children 
But I will die for my own sins, thanks a lot 
We'll rise up ourselves, thanks for nothing at all 
So up off the ground, our forefathers are nothing but dust now 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 

Maybe I should learn to shut my mouth 
I am over twenty-five 
And I can't make a name for myself 
Some nights I break down and cry 
Lucky that my father's still alive 
He's been fighting all his life 
And if this is all I've ever known 
May son live on forever 
In my song 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 

In front of the other one 
In front of the other one 
Just a better place to die

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa.

Istun TÜ raamatukogus ja blogin. Mõtlesin, et kirjeldan teile situatsiooni.

Täna hommikul ei jäänud ma juba teist korda järjest rahvastikuteadusesse hiljaks. Olen taaskord uhke enda üle. Kuigi väga raske oli voodist välja saada - öösel võtsin endale fliisi ju peale ja siis teki. Nii soe oli, ma ei tahtnud teki alt välja tulla. Ja meil on natukene jahe korteris nii hommikul vara. Kell pool kaksteist hommikul vara.

Kolmapäev. Ikka ei ole minu lemmikpäev. Selles suhtes, et... Filosoofia. Täna saame küll essee teemad ja siis on peale selle ainult üks loeng veel. Mis on väga positiivne. Mis ma üldse avastasin - järgmine nädal on veel kooli ja siis on selleks korraks kõik. Sess ja siis uued ained, uued loengud... Põnev, ma ütlen. Põnev. Ainult, et ma ei suuda otsustada, mis aineid ma valima peaks. Selles suhtes, et... Jah. Meelest läks. Ju siis ei olnud nii oluline.

Istun raamatukogus. Mul on kõht tühi. Kodus on süüa. Miks ma kodus ei ole? Kaks tundi ju vaba, võiks kodus olla. Ma ei viitsiks tagasi tulla, ma ju tean ennast. Ma oleks kodus lebos ja jääks filosoofiasse hiljaks, sest ma ei viitsiks sinna minna. Ma tean, et ma läheks - põhjust puududa ei ole, siis ma lähen, aga ma ei viitsiks ja see viiks juba pool mu niigi vähesest tähelepanust minema. Ma tunnen end juba piisavalt hästi.

Raamatukogu on naljakas koht. See peaks olema nagu hullult vaikne ja rahulik koht. Telefonid peavad hääletu peal olema ja puha. Aga ei. Inimesed lobisevad, räägivad üksteisega üle saali, keegi ei tasanda eriti häält. On vist ütlematagi selge, et olen fuajees.

Istun raamatukogus. Ja mul on kõht tühi. Ma tean, et kodus on süüa. Ja kodus on tetris ja tank ja super mario. Aga ma olen raamatukogus, sest lähen varsti filosoofiasse. Ma lähen. Ja saan hakkama ja hakkan esseed kirjutama.

Lähen otsin endale mõne raamatu parem.

I really needed that.

Ma ei tea, kes teist on kursis HIMYMiga. [How I met your mother] Mina igaljuhul vaatan seda. Season 6 all the way! Või noh.. Kuskil keskel, aga vahet pole. Mul oli muu jutt rääkida.
See, et juba tükk aega, peaaegu viis kuud to be exact, on mu elu olnud üks lill. Kõik läheb hästi, olen positiivne, armastan elu. Ja ma ei saa nutta! Mul ei ole põhjust ja ma nii väga tahan! Te kindlasti mõtlete, et ei olegi vaja masetseda. Aga minul on vaja vahepeal tunda, et kõik on kole ja halb ja vastik ja kukub kokku ja... Ma pean vahepeal käima näoli maas, et uuesti ja paremini tõusta. Ja mul on vaja nutta. Mingi filmi peale natukene pisardada, Marshalli isa pärast pisar poetada, vihast ja üksindusest ulguda... Aga ma ei saa seda enam korralikult teha. Ma tunnen end siis lollisti, sest põhjus ei ole piisavalt hea.
Aga täna oli hea päev. Varahommik algas kenasti - ma ei kuulnud, kui Mairo tuli. Mis tähendas, et ma ei oodanud kaua. Ma ei jäänud rahvastikuteadusesse hiljaks, mis tähendab, et ma ületasin ennast. Ma naersin end peale kooli hingetuks, mis tähendab, et mul on parim korterikaaslane & noormees. Ma vihastasin end peaaegu siniseks kui Kätuga pesapalli mängisime, mis tähendab, et ma olen liiga sõltuvuses telekast. Ma nutsin enda silmad väsinuks kui HIMYMis olid Marshalli isa matused, mis tähendab, et ma saan jälle positiivsem olla.

Ma siiralt armastan enda elu. Kuidas sinu päev läks? Kordaminekuid oli? Muidugi oli. Sa oled mul ju nii tubli. Ma olen uhke su üle. Ja isegi kui kõik ei läinud nii, nagu sa plaanisid - sa vedasid välja. Nüüd on minul öö. Ma lähen magama. Sinul ehk on hommiku või päev. Ma soovin sulle ilusat järgmist nädalat ja loodan, et näeme varsti!

Don't waste your time on me.

You're already the voice inside my head.

I miss you.

Siis, kui teine advent oli ja küünlad põlesid...

Üle pika aja sain oma isu täis magada. Ma magasin nii kaua, et.... Nii hea oli! Ma ei oska seletadagi. Korralikult magasin, noh. Üksi küll, sellest oli natukene kahju, aga samas... Ma sain magada nii kaua ja täpselt nii, nagu ma ise tahan. Mitte, et ma muidu ei saaks... Või noh... Ma ei saagi. Aga lihtsalt. (:
Ja siis helistas mulle mu ristiema. Tõime teleka meile. Ta tõi selle Tartusse, me koos tassisime selle üles. Te vist ei kujuta ette, kui raske see oli! Ta käis nagu mingi... Pool tundi tagasi ja ma olen ikka täiega väsinud. Kops koos ja puha. Aga vähemalt... Vähemalt on meil nüüd telekas, millest mina üldse puudust ei tundnud, btw. Pealegi oli meil juba telekas olemas ka. Minu toas veel kusjuures.

Ütle nüüd, et ei ole telekas. Ütle. I dare you.

Mairo tuli, tõi mingi vana telekamängu ka. Te ei kujuta ette seda pidu! 8-BIT pidu on meie elutoas nüüd forever! Tetris, Mario, tankid, bomberman, pesapall... Ei. Te ei kujuta ette seda pidu. See on lihtsalt... Lihtsalt ülim. Samas röövib see kohutavalt väärtuslikku aega, aga samas... Ma ei tea. Põnev on! Teil ei ole, te ei tea. Tulge külla, ma näitan, et on põnev.

Graafikat ei anna võrreldagi Skyrimiga vms. Meil on ülim!

Telekas saabus meile laupäeval. Nüüd on teisipäeva esimesed tunnid.

Ma olen natukene kurb aga samas tean, et sellevõrra tuleb mul parem aasatvahetus. Aga siiski tahan olla natukene kurb.
Mäletate seda päeva, kui Rebekal oli sünnipäev? Mina mäletan. Elasime Kätuga siis veel Sõpruse puiesteel. Mairo oli tööl, ma sõnumineerisin. Ma ostsin kaks piletit see päev. Metsatöllu uue plaadi esitlusele. Ulg. Tahtsin minna Mairoga. Hea plaan oli juba minna. Ja siis ei. Sest et ta peab ikka tööl olema. Pilet raisku ei lähe, kus sa sellega, Toomas ostab selle ära, aga... Aga... Aga Mairo ei saa tulla. Lohutan end sellega, et sellevõrra tuleb mul aastavahetus parem. Ja tuleb küll! Teen nii, et tuleb.

Lähen peole... Mitte üksi, aga siiski üksi):

Mul käivad päkapikud. Kade meel? Mul oleks ka... Ainult et mul ei ole. Ma olen lihtsalt one of the lucky few, kellel päkapikud käivad ja neid ei koti, et oled 19. Samas on ka neid õnnelikke, kes saavad veel 26 aastaseltki endale päkapikka lubada...

Kalendrid, kummik, mu jõehobu, Mairo auto, mingi pildividin, lumekuul (!!!!!!) ja Grigori niisama hängimas.

I have a bed to get to.

Voodi kui ma ükskord haige olin.

One more hting I'm gonna say before I run away and do more fascinating things.

Mul on see tunne peal. See tunne, et kõik on kole, halb, paha ja vale. Ja tegelikult, kui mõtlen, on kõik ilus, hea, mõnus ja õige.

Tegin köögis suurpuhastuse ja olen endaga rahul. Still so much to do...

Ilusat nädalavahetust sulle.

Üliõpilane Tartusse palun.

Või... Noh... Jah... Tallinnasse.

Käisin nädalavahetusel Põhja-Eestis. Villul oli reedel sünnipäev ja laupäeval oli väike pidu. Muidugi kui on pidu kuskil mujal, kui oma kodus, siis ei saa hommikul nii kaua magada kui tahaks. Osalt sellepärast, et see ei ole viisakas, osalt sellepärast, et ükskord on vaja koju ka minna, osalt sellepärast, et... No lihtsalt. Lihtsalt ei saa nii kaua magada, kui magaks oma kodus.
Reede õhtul läksin rongile. Ma ei räägiks sellest, kui mul ei oleks öelda paar sõna närvihaigete lastevanemate kohta. Eestlased, mis ma ikka öelda oskan. Ja kusjuures täna rääkisin sellel teemal Kaisaga ja ma hakkasin kartma, et ehk olen minagi kunagi selline. Ma annan endast muidugi kõik, et ei oleks selline, aga... Ma ei saa ju midagi kindlalt lubada. Aga jutu juurde nüüd. Jõudsin rongijaama väga palju varem. Mõne aja pärast tuli sinna üks naine väikese lapsega. Mitte väga väikese lapsega iseenesest. Mingi nelja-viiene oli see laps. Tüdruk, kui see teile midagi annab.
Sellises vanuses lapsed tahavad oma vanemaid ja hooldajaid proovile panna. Nad tahavad näha, kui kaugele saavad minna nii, et nende endiga midagi halba ei juhtu. Ja niisamuti see väike tüdruk. Ta seisis perrooni äärele kollasele joonele ja küsis, miks see joon seal on. Selle asemel, et lapsele seletada, miks see joon seal on ja miks laps peaks sealt ära tulema nähvas ema:"'Sinna ei tohi minna! Tule ära sealt! Miks ma pean mitu korda ütlema?!" Tüdruk ei olnud õnnetu - ta vist oli harjunud, et ema temaga niimoodi räägib. Mitu korda juhtus suhteliselt sama situatsioon. Näiteks seisis laps käsipuul. Ma ei oska seletada, milline see välja näeb, aga... Ta igaljuhul sai seal niimoodi kõndida, et maha astumata sai tükk aega edasi liikuda. Ja tagasi for that matter. Igaljuhul tegi tüdruk nii juba tükk aega kuni ema karjuma hakkas ta peale. Umbes, et miks ta peab hõõruma koguaeg igal pool, teeb ennast mustaks, põlved juba ongi näed mustad. Ja selle asemel, et lapsele kohe öelda, et palun ära tee nii, sa teed end mustaks ja leida lapsele mõne huvitavama tegevuse hakkas naine  karjuma ja läks närvi. Ta isegi mitte ei võtnud last tegelikult ära sealt reelingult (?) vaid olles riielnud tegeles oma asjadega edasi.
See ei meeldinud mulle väga. Ja ma võiks veel rääkida asjadest, mis mulle selle naise juures ei meeldinud. Aga ma ei pühenda tervet blogiposti temale. Mitte mingil juhul.

Rongis esimese refleksina küsisin end Tartusse. Ja siis sain aru, et tahtsin hoopis Tallinnasse. Ülemistes läksin maha, sõitsin Toomase ja Helenaga Keilasse. Päris hea kodune oli seal olla. Eriti hommikul, kui Toomas avastas, et ta ei ole mind kaua aega kiusata saanud ja siis peaaegu piinas mind pooleks. Aga ellu jäin.

Miskipärast tahan ma taaskord rääkida hoopis liikumisest, mitte mingist peost või midagi. Liikumine. Rongisõit. Kõigepealt... Ma jõudsin perroonile varem. Hea oli, et jõudsin. Sest et muidu oleks ma võinud ka maha jääda, oma targa mõistusega... Esimese hooga läksin samale perroonile, kus ma maha tulin. Seisin seal üksinda ja vaatasin, et võib-olla peaksin ma olema teisel pool. Et siit sain maha, sealt saan peale. Probleem oli aga selles, et sealpool ei olnud kedagi. Minuga ei olnud ka ju kedagi... Aga minupoolsel perroonil põlesid vähemalt tuled. Ja mõne aja pärast liitusid minuga kaks naist. Ma siis eeldasin, et ma olin õiges kohas. Mõne aja pärast - jälle üks. Ja teisel pool kaks. Need teised küsisid, et kas me oleme kindlad, et me oleme õigel pool. See viimasena tulnud tüdruk ütles, et ta tuli seal maha ja et talle öeldi, et ta peab olema siinpool. Teised väitsid, et ehk ikka tuleb rong teiselt poolt. Mina ei osanud midagi arvata. Kaks tüdtukut teatasid, et inimesi on ka teisel pool mingi kolmandal perroonil. Üks kahest teisena jõudnud naisest küsis, kas ma lähen Tartusse. Ma ütlesin, et jaa, aga ma ka ei tea, kus ma olema pean. Naersime. Hüppasime kuuekesi perroonilt alla ja tuuseldasime end kolmandale perroonile. Kõndisime üle rööbaste ja niisama nende vahel. Mulle ei meeldind see. Osalt sellepärast, et ma olen maailma kõige arem inimene. Osalt sellepärast, et... Ma ei teagi, miks. Mulle lihtsalt ei meeldinud. Aga siis olime õigel pool ja saime rongi.
Rong oli rahvast täis. Väga täis. Istusin mingi üliõpilase kõrval, kes mataülesandeid lahendas terve tee. Paar pinki minust eespool istusid inimesed hambaarstide liidust või miskit... Nad õpetasid lähistel istuvaid inimesi õigesti hambaid harjama.
Minuga samas vagunis oli ka üks väike poiss. Või kas just väike. Ta sõitis Jõgevale oma isale külla. Miks ma seda tean? Terve tee ta seletas. Kõva häälega. Iseenesest oli päris naljakas. Ta hakkas enda kõrval istuva inimesega täiega tsättima ja sai laenata tema telefoni, et isale helistada. Väga pikalt ma temal ei peatu. Küll aga oli üks seik naljakas - mis iganes peatus on enne Jõgevat, seal see juhtuski. Kontrolör kõndis mööda ja see poiss:"Proua, vabandage, millal minu peatus tuleb." "Mis sinu peatus on?" "Jõgeva," "Järgmine peatus ongi Jõgeva." "Aga miks ta seda seal öelnud ei ole?" vihjas poiss süsteemile laes. Ja siis kohe peale seda küsimust tuli:"Järgmine peatus Jõgeva." Terve vagun naeris! Seekord ei naernud mitte paar inimest, vaid tõesti terve vagun naeris.
Kui me Villu juures olime, siis Johannes [edfgrbbrgggggggggggggggggggggggbgbvbgggghghrrrr - Mattis saadab tervisi!] oli oma arvutis. Aga ta astus seltskonda ja arvuti jäi niisama. Kuigi mul oli plaanis enda omas olla ja natukene blogida, hakkas keegi temaga rääkima. Johannesega. Msnis. Juss ütles:"Ma ei viitsi temaga rääkida." Mina:"Kas mina võin?" Tema:"Jah." Oi, ma trollisin.

JL:Kaua sa G-ga koos oled olnud?Statistika mõttes- 

KT:V2ga kaua

JL:Kaks nädalat? 

KT:Varsti saab kaks kuud t2is, t2na sai 50p2eva t2is 

Mina teisel pool: WHAAATTT????!!!!!!!
Jutt lõppes meil enam-vähem sedasi:

JL:Aga tead, ma arvan, et sa kurvastad, kui ma nüüd ütlen, et ma lähengi kööki. Ja jäängi sinna mõneks ajaks. Seal valgem, saan Raineri kindad ära parandada.
Also, kallis Ketlin. Oli tore sinuga vestelda. Vestleks teinekordki, aga ma arvan, et ma ei satu enam keset ööd Johannesse arvutisse.Tõesti oli meeldiv ja kohati naljakas ka, kui aus olla.Siiralt sinu,Merilyn. 

KT:Sitakott

Muidugi me vestlesime veidi veel peale seda. Aga siis juba sellist... Teistsugust juttu. Need olid lihtsalt asjad, mis ma tahtsin välja tuua. Muu on hetkel ebaoluline, kuigi terve jutt oli päris naljakas. Muidugi on nendes väikestes tsitaatides nimed muudetud. Mingi piirini. Ma panin kummastki nimest ees- ja perekonnanime tähed ja siis selle tüdruku poisssõbra eesnime tähe. Ma ei teagi, miks... Teiste privaatsus, ehk... Olen viisakas ehk? Mine tea. Ma lähen, tean.

Siis jäin haigeks. Ja olin haige. Helenalt sain selle. Ma tean, et temalt. Esmaspäeval surin, teispäeval olin juba elus, kuid siiski surin voodis. Kolmapäeval läksin kooli... Ma ei tea, miks. Ma ei... Jah. Esmaspäeva hommikul tõusin kaks tundi enne loengut, läksin pessu. Astusin vannist välja, tundsin, et pea käib ringi ja kohutav on olla. Läksin voodisse tagasi. Kui Kätu kunagi hiljem jõudis, tundsin, et mul oli vaja minna. Käisin. Seisin siis elutoa ukse peal, vaatasin Kätule otsa ja ütlesin:"First!" Siis läksin voodisse tagasi. Mu armas kallis voodi...
Ja esmaspäeva õhtul enne, kui tööle läks, tuli Mairo mu juurest läbi, tõi lille, šokolaadi, viinamarju ja iseenda. Ja siis ma olin rõõmsameelne ja õnnetu samaaegselt. Rõõmus, sest et ta on mul nii armas. Õnnetu, sest ta on mul nii armas. Ma ei oska seda seletada, aga nii on.
Ja pärast tuli Kätu koju ja tõi mulle pulgakommi. Ja siis ma olin jälle rõõmus ja kurb üheaegselt. Teisipäeval oli ka vastik olla, aga veidi talutavam. Näiteks tahtsin ma teisipäeva õhtul juba süüa. Ja natukene sõingi. Kolmapäeval käisin koolis. Kolmapäev oli ilus päev - sotsteadused said läbi, sain teada, et mul on esmaspäev vaba ja muud asjad. Tore oli see kolmapäev, ma ütlen tead...

Neljapäeval suhtlemispsühholoogiast tulles avastasin, et mul oli vastamata kõne - Piret. Imestasin, helistasin tagasi - nad Joeliga käisid Tartus teatris ja tahtsid teada, kus Pool Kuus on. Ja siis ma seletasin, aga kuna neil sel hetkel ei olnud aega, siis käisid mingis pitsakohas Vanemuise tänaval kohvi joomas. Ja siis saatsin nad teatrisse ja läksin ise koju. Hea oli. Muidugi vaatasime Mairoga kella neljani hommikul Futuramat. Ja tänu sellele magasin ma reedel haledalt sisse. 10:03 tegin silmad lahti, 10:15 hakkas loeng. Jäin hiljaks aga kohale läksin ja isegi tehtud sain midagi...
Reede tegelikult järele mõeldes ei olnud ilus päev... Kuigi hommik algas peaaegu täitsa kenasti... Aga kui Mairo mind bussijaama viis, siis lambist Eedeni ringi juures tundsin, et ma tahan olla masendunud ja nutta. Ma ei tea isegi kust see tuli, aga ma tahtsin olla üksinda kurb ja õnnetu ja saamatu ja ma tahtsin väga palju nutta. Ma ei tea, miks.
Bussist jäin maha. Ei, ma jõudsin õigel ajal bussijaama. Aga bussile ei müüdud rohkem kohti. Lihtsalt... Ei müüdud rohkem. Üks noormees minu ees jäi ka piletist ilma. Läksin järgmisega. Seda pidin ainult tund aega ootama, so... Vedas mul peaaegu. Aga selles bussis, millest ma maha jäin, olid mu tädi Kersti, Kätu ja Anni. Siis ma ei olnud väga rõõmsameelne.

Järgmises bussis istusin esimesse pinki ja minu selja taga istus üks üliõpilane ja tema kõrval mingi noor laps. Ma ei saaks öelda väike, sest seda ta enam ei tundunud. Aga ma ei tea, ma ei vaadanud. See tüdruk, see noorem, tundus mulle natukene... Challenged? Ma ei tea sellele sõnale head vastet. Aga seda ta tundus. Esiteks rääkis ta naljakalt, siis ta oli kuidagi... Liiga lapselik. Ta tundus vanem olevat, aga käitus väga lapselikult. Üks vestlus nende kahe tüdruku vahel. Alustas noorem:"Sul on rinnahoidjad." Vanem:"Ära nüüd... Ära nüüd nii hoolikalt ka mind uuri." "Sul on tissid." "See on sellepärast, et ma olen tüdruk."
Vot, miuke pidu.

Õhtul, poolteist tundi peale peo algust, jõudsin Männili juurde. Oli väike klassi istumine. Üks poiss ja kaks tüdrukut olid puudu. Ja meid tundus nii vähe! Täiesti lõpp... Ja pean tõdema, et kuigi läksin sinna suure eelarvamusega ja mõtlesin korraks isegi teatada, et ma ei tule/lähe, siis olin positiivselt üllatunud.

Laupäeval tervitasin tädi sünnipäeva puhul ja pühapäeval käisin kirikus. PÜG koorid esinesid ja sealhulgas minu õde. Muidugi ma käisin advendikontserdil! Ja pealegi on see saanud juba traditsiooniks, et jõuluajal külastan kirikut. Advendikontserdid ja päris jõuludel... Päris tore oli isegi.
Pärast külastasin oma vanaema, üritasin süüa nii palju Lempsi komme kui võimalik ja vedasin vanaemalt alkot ära. Also jõin terve purgi mingit asja sealsamas. Brändi oli asja nimi. Aga ei, see oli mingi long drink. Täpselt nagu tavaline gin, aga... Aga sellel oli brändi maitse. Mõru oli, noh. Also sain vanaemalt lõnga, mis tähendab, et saan hakata varsti sokke kuduma. Also lõpetasin mingi hetk kodus olles Liiliani beebi kampsuni kudumise. Nüüd veel heegeldada ja kokku õmmelda. Ja muidugi püksid teha, aga kampsun on vähemalt peaaegu valmis. (: Am proud. (:

Kell on öö. Vahel ma naeraks sellise kellaaja peale... Täna tahan magada. Homme vaja jälle Tartusse sõita. (:

Armastavad päikesekiired

Teisipäev ei ole minu päev. Esiteks pean ma meeletult vara tõusma ja ma ju ei lähe normaalsel ajal magama. Ja mul on siis loengus uni. Isegi kui on väga põnev loeng. Praegu näiteks on sotsteadused, Jüri Allik räägib ja jutt on huvitav. Aga ma suudan mõelda ainult magamisele. Ma suudan ainult nii palju keskenduda, et magama ma ju ometi ei jääks. Aga tundub peaaegu võimaut, usu mind.

Eile olin natukene kurb...

...eile olin pisut tujust ära ma.

Praegu on majandusteooria seminar. See õppejõud ei meeldi mulle. Ta on üleolev ja seletab liiga palju mõttetuid asju. Kunagi oli see tore, kui õpetajad seletasid mingit sadat muud asja selle asemel, et meile õpetada teemakohaseid asju. Läks ju tunni aeg ja pärast sai kiunu teha, et meile pole ju õpetatud. Nüüd aga... See õppejõud ei ole lihtsalt mu lemmikute killast. Ta ei sümpatiseeri mulle eriti. Ta... Eks ma pean leppima.
Mis mind päris palju tema puhul häirib on see, et ta... Ta ei ole seminariks valmistunud. Kui raske on tal printida uued lehed ja teha vahelduseks meiega samu ülesandeid? Miks me peame koguaeg talle ütlema, et meil on teistmoodi ja et me võiks ikka meie moodi teha. Samas väitis ta just, et alles eile õhtul printis välja omale need seminarilehed. No ei ju. Aga okei.

Ma olen väga väsinud. Ma tõesti ei jaksa olla. Ma isegi ei tea, millest ma nii väsinud olen. Mu silmad vajuvad kinni ja tuleb see nokkimise tunne ka peale, et pea on väsinud ja vajub alla nii nagu ise tahab. Ma kõigun siin toolil edasi-tagasi. Kui koju saan, on mul kolm tundi, et uuesti linnas olla. Ma kavatsen magada sellele ajal kodus. Tahaks natukene und ka. Tegelikult tahaks seda und kohe nüüd, aga alati ei saa kõike, mida tahad. Vot nii.

***

Olen jälle kodus. Vahepeal käisin linnas ka ära, maganud ma veel ei ole. Lähen täna siis lihtsalt tsipa varem, sest ausalt olen väsinud.

Ma ei tea, kui paljud teist teavad, aga ma jumaldan šokolaadi. Ma võiksin sellest elada lausa. Ma ei hakka kirjeldama, mida šokolaad minu jaoks tähendab, sest ma ei hakka ennast piinama. Piinama? Jah. Piinama. Ma üritan see nädal ilma šokolaadita hakkama saama. Siiamaani olen vastu pidanud. Teine päev. Ja teate, mis on eriti piinav? Või noh.. Enam ei ole tänu Kätule... Ma tegin ju neljapäeval šokolaadikoogi. Ja seda jäi hunnikuga järgi. Ja ma pühapäeval sõin. Enam ei mahtunud. Ja siis... Siis ma tahtsin seda eile ja täna ja ma teadsin, et ma ei saa. Ma teadsin, et ma pean hakkama saama. Ja ma saangi. Saingi. Kätu sõi koogi lõpuni. Nii tore temast. (:

Käisin hambaid pesemas, vaatasin peeglisse. Nägin enda väsinud silmi, panin need kinni. Pesin hambad lõpuni, kirjutasin viimased read blogisse and off I go...

"Sa muutud iga korraga aina rõõmsamaks"

Ütles üks naine mulle autost, kui teda tervitasin ja tema lehele paar numbrit kirjutasin. Jah. Käisin rallil. Jah, ma olen meeletult rahul! See oli nagu.. Nagu.. Ma ei teagi mis. Lihtsalt... Vahel telefon heliseb ja nime vaadates tajute juba ära, mis jutt tuleb? Vaatate helistaja nime ja naeratate, sest teile meeldib selle inimesega telefonis rääkida. Ja siis teinekord telefon heliseb, vaatate nime, krimpsutate nägu ja võtate kõne siiski vastu, sest nii on viisakas.
Joel helistas mulle. Mulle meeldib, kui Joel mulle helistab. Seda juhtub harva ja teema on tavaliselt üks - ta kutsub mind rallile. Ma kilkan juba telefonil tema nime nähes! See on nagu... Ülim. Ma tean, et ta kutsub mind rallile ja ma olen juba ette nõus.
Kuulake mind, noored! Ma käisin rallil! Pärnumaa Rahvarallil! Ma sain kolm tundi järjest ühe koha peal seista, numbreid kirjutada, kõiki viisakalt tervitada, neile naeratada.... Ma kuulsin seda häält, mida ma nii väga armastan! Teate... Rallil on stardikell. Sõitjad teavad sealt vaadata, millal nad minema peavad. Mina tean sealt aja kirjutada. See loeb minuteid. No tegelikult on tunnid ka seal peal ja sekundid. Aga mina vaatasin minuteid. Kui 30 sekundit on läbi, siis süttis ülemisel real üks punane tuluke. 40 sekundit ja järgmine. 50 ja järgmine. 55, 56, 57, 58, 59 - kõik.Auto sõitis. Aga see kell... Nii paljude autode startimisel ei oleks ma pidanud seda vaatama. Viimased viis sekundit ja nad hakkavad autot pöördesse ajama. Kaardilugeja ja sõitja silmad on pingsalt kellal. Vahel kaardilugeja luges sekundeid, sõitja jälgis teed. Aga mõlemad olid keskendunud. Kuni kell lõi 00 ja nad läksid. See värin, mis minust läbi käis... Ma... Paar esimest autot ma peaaegu hüppasin ühe koha peal. Vot nii hea oli see! Üks mees, kellega ma enne ei ole rallil käinud, küsis kas olen esimest korda. Ütlesin, et ei ja et mulle lihtsalt meeldib niiii väga! Ta naeris ja läks eemale. Ta ei saa aru. Sa ka arvatavasti ei saa. Minagi vahel ei saa.
Tegin neli starti. Kahes kohas. Minu jaoks olid need siiski kaks starti, kuigi tegelikult oli neli starti. Karusellsüsteem. Ma pole kunagi nii teinud, aga mulle nii meeldis! Kujutate te pilti.. Esimeses stardis, asfaldikatsel, käis iga auto kaks korda mu juurest läbi. Või noh... Mitte päris - nullautod sõitsid ainult ühe korra. Numbreid autodel oli 83 aga autosid nii palju ei olnud. Esimeses stardiski mitte. Sest et auto number 13 puudus. Mitte, et autoga oleks midagi juhtunud, aga kellelgi ei olnudki sellist numbrit. See on väidetavalt halb number ja keegi ei taha sellega sõita. Mina teatasin, et mina tahaks. Vaevalt minust rallisõitja saab, aga mina tahaksin siis sõita autoga number 13. [Elan nüüd korteris number 13]
Käisin Pärnumaa Rahvarallil ja olin väga äksis. Joel ei olnud väga... Impressed? Talle väga ei meeldi rahvarallid. Inimesed väidetavalt ei oska midagi. Mulle meeldivad rallid. Kuigi jah - paarilt inimeselt pidin lehe autost küsima, enamus andsid mulle selle ise.
Teine start oli kruusal. Teest ei jäänud palju järgi. Ja see meeldis mulle nii palju! Rada oli suht.. Selline... Ma ei teagi. Naljaka algusega. Kohe kui auto oli hoo üles saanud, tuli järsk vasakpööre, tuli sõita läbi väravate, siis uuesti järsk tagasipööre, siis vasakule ja otse edasi. Muidugi siis jälle linnavahele ja.. No.. Raja algus oli keeruline, aga äge. Mulle meeldis. Nii palju, kui ma seda nägin.
Juba mõned esimesed sõitjad tundsid mu ära esimesest ja teisest stardist. Peale seda, kui nad olid neli starti seal vahepeal teinud... Nii tore oli. Paljud ütlesid juba esimese stardi teisel katsel - "Tere jälle!" See oli nii tore. Ja ma olingi nii rõõmsameelne kui nemad arvasid, et ma olen. Tegelikult ei olnud... Rõõmsameelsem olin! Ma jumaldan rallit.

Mis inimestel viga on? Tegelikult... Mis lapsevanematel viga on? Mitte kõigil. Aga väga paljudel siiski. Eriti ameeriklastel. Kui keegi tuleb teie juurde jutuga et teil on armas laps ja küsib, kui vana ta on, siis sa ei ütle, et su laps on 47 kuud vana. Ei! Sa ütled, et ta on nelja aastane. Isegi, et ta saab kuu aja pärast alles neli. Aga ta ei ole 47 kuune. See jätab küsijast lolli mulje, sest ta peab hakkama arvutama, kui vana su laps on. Kui normaalne oleks, kui mina ütleks, et ma olen 234 kuud vana. [Olen ka! Woop!]


Vahepeal on palju aega mööda läinud, palju vett on merre vooland, kaks tütarlast on kolinud esimesse oma koju... Jah. Nii ta on. Me Kätuga elame nüüd koos korteris, mille me ise üürisime. Korteris, mis on algusest peale meie oma, mitte kellegi teise. Me viisime sinna oma asjad, me majandame seal oma moodi... Nii tore on! Ma ei suuda seda tegelikult veel päris korralikult graspida, ma arvan. Tundub, nagu... Ma ei oska seletada, sest kui ma seal olen, on kodune tunne küll. Veidi külmavõitu on hetkel, aga... Tegelikult on päris kodune olla.
Ja seal on nii palju ruumi! Ma ei tea, noh... Nii palju ruumi!

Tegelikult kirjutan seda blogiposti juba mitmendat päeva. Vahepeal on kätte jõudnud kolmapäev. Ma olen vahepeal tegelenud teiste asjadega, ei ole blogimiseks aega leidnud. Kurb, eks? Minul küll on.
Pühapäeval sõitsin Tartusse tagasi, kaheteistkümnest raamatukokku. Sander oli ka raamatukogus, õppisime siis koos. Tegime lapsevaatlust. Hommikul viie ajal saatsin selle ära, läks arvesse õnneks. Küll aga sain ma tänu sellele pühapäev ööl vastu esmaspäeva ainult 3 ja pool tundi magada. Umbes nii. Ja siis päeval olin väsinud, aga elus täitsa. Peaaegu... Kolisime viimased asjad ära, panin Sõpruse Puiestee korteri ukse lukku ja läksin oma uude koju. Hakkasime Mairoga kohe süüa tegema, ootasime Kätut. Nii tore oli. Selline... Oma tunne oli.
Kui ma esmaspäeva varahommikul magama hakkasin jääma, ütles Mairo:"Head öö... Ilusat un... Lihtsalt maga." Hommikul kuue ajal oli see eriti naljakas. Ja väidetavalt ma tõmblesin pool ööd täiega. :D Või noh... Pool oma magamisaega.
Esmaspäeval magasin juba omas kodus. Ma olin üleväsinud, aga siiski jätkus energiat, et kella üheni umbes üleval olla. Enne seda ma muidugi kuivatasin katki ühe veinipokaali, laamendasin vannitoas, mulle tundub, et pillasin asju maha... Ma enam ausalt ei tea, mida ma kõik tegin. Tegime meie aga ühe veini lahti. Mis see kolme peale ära juua pole, eks? Aga ei. Lõpetasime pudeli Kätuga eile. Ma olin nii üleväsinud, et ma jõin ühe pokaali veini ja ma tundsin esimest korda elus et ma olen purjus. Ausalt.

Teisipäeva hommik oli kole. Sest oli teisipäev. Enne kaheksat läksin kodust välja, kell üksteist jõudsin koju tagasi. Nii palju tegemist oli mul...

Täna hommikul otsisin seelikut. Kõik on laiali.

2 pudelit ühe õhtuga...

Pole paha, kas sa ei leia? Aga... Meil oli seda vaja. Pakkisime täna oma asju. Hakkame ju kolima. Ja meil tõesti oli vaja juua kaks suurt pudelit limpsi ära. Vahepeal oli natuke... Okei. Tegelikult oli koguaeg väga hea.

Ma olen väsinud, aga hakkan tegelema tähtsate asjadega. Tahan uude koju minna. Aga ei tegele praegu sellega. Küll ma selleks ka aja leian. (:

Kätu elu üliõpilasena...

...stiilis mu korterikaaslane on mu onunaine.  - Me Mairoga ei suuda selle nalja avastamisest saadik hoiduda seda nalja tegemast. Kätule see väga ei meeldi, aga meil... Meil on naljakas. Ja peaasi on ju et endal naljakas oleks. Ei?

Kodutööd viimistledes - "Ma jätan joomise maha."

Tegelt hakkan nüüd blogima. Eelnev oli lihtsalt... Uitmõtted.
Nädalavahetus oli mul tore. Reede õhtul naersin end pooleks. Lugesin FBst kuidas keegi jagas meeldib.ee linki. Ma lugesin seda kui Mairo & Steven parajasti piipu tegid ja siis mul esimese lause peale hakkas nii naljakas, et nad arvasid, et ma olen eriti retard vist. Ja kui ma rääkida üritasin - teate vist, kuidas ma midagi seletan, mis mulle eriti naljakas on. Ma ei suuda. Mitte ükski sõna ei tule välja, miski ei ole normaalne. Ma ütlen läbi vaeva kiiresti pool lauset, naeran ja ütlen teise poole lausest läbi naeru. Nad naersid ka, aga kas nad ka midagi aru said... Mine tea.

Pühapäeval tulime koju, tegime Mairoga riisimakrasalati valmis, Mairo tõi Kätu bussijaamast koju ja siis me käisime ringi nagu haiged lambad ja tahtsime Kätult leiba. Saime leiva, olime rõõmsameelsed ja sõime. Pärast vaatasime pool ööd Family Guyd ja hommikul teesklesin, et ma ei tahtnudki magada. Ma ei tea, miks ma üldsegi nii tegin.

Täna helistasime Kätuga korterionule. Küsisime, et kas me saame korteri sajaviiekümne euri eest kuus ja ta oli nõus. Ja siis meil oli pidu. Ja nüüd me ootame, et saaks kolima hakata. Me oleme ekstaasis. Meile meeldib, et me saame nüüd kolima hakata. Te ei kujuta ette vist seda pidugi korralikult.

Ma ei oska midagi öelda. Olen tsipa joobes ja väsinud. Tahan vaadata filmi ja minna magama. Või siis läheks kohe magama... Ma vaatan natsa filmi...

Huvitav info: Mu kõht on naermisest valus!

I feel loved.

Ma eelmise posti lõpus teatasin, et tahan sõõrikut. Täna raamatukogu ees teatasin Kätule, et tahan dipikastet. Ta tõi dipikastet koju. Siuke armas tütarlaps. Lausa lust on temaga koos elada!

Eile liitus Rebeka meiega. Meiega as in vanuritega. Rebeka on ka nüüd üheksateist. Mõni meist hakkab küll varsti juubelit tähistama, aga natukene aega oleme siis kõik ühevanused rõõmsalt. Ta oli mul juba teisipäeva öösel meeles, kui taipasin, et kell on üle südaöö, aga... Me Mairoga voltisime paberist lennukeid, ma ei tahtnud siis helistada. Hommikul kell seitse teatas mu zentelefin Kaspar, et Rebekal & Lembitul on sünnipäev. Ma nautisin voodit, ma ei tahtnud ka siis helistada. Ma teadsin, millal ma helistama pean ja mida ma ütlema pean. Peale kaheksat helistasin, kui Rebeka oli juba üheksateist olnud for a while.
Ja siis helistasin Lempsile, kes väitis, et ma olen kogu ta alko ära joonud ja kõik kommid ära söönud. Oleks see ainult päriselt nii... :D

Laud peale seda, kui me otsustasime, et on aeg magama minna & aitab ükskord origamist.

Ma nägin täna hommikupooleöösel imelikku unenägu. Ma elasin Tartus aga kuskil suures majas metsa sees. Aga see oli Toomemäe juures metsa sees. Ma kutsusin omale külalisi ja esimeseks külaliseks oli Ellu. Ma ei tea, miks. Ma ei tea, miks ma teda/sind unes nägin, a ta tuli/sa tulid mu poole peole. Ainult et pidu ei jõudnud hakatagi, ma juba pidin ärkama. Aga tore oli. Tule teinekordki. :D

Kolmapäeval ei olnud mul kooli. Üldse. Nagu... Ma ei pidanud mitte ühtegi loengusse minema. Siuke pidu! Magasin poole lõunani ja siis õhtupoole triikisin pesu. Nii hea oli kaua magada. Nagu.. Kaua. Ja nagu... Hea! Ja pesu triikida! Ma ei tea... Te arvatavasti ei mõista. Aga minu jaoks oli see äge. Üks first jälle. Kätu ei saanud päris täpselt aru, miks mulle see nii väga meeldis ja siis ma ei osanud seda seletada ka. Triikisin ära kõik Kätu riided, enda riided, Mairo riided, kaks tekikotti ja kolm lina. Päris mõnus. Mõtlesin vahepeal, et ei triigiks äkki voodiriideid mõlemalt poolt, et lasen lebo vaata. Aga siiski. Triikisin. Ja nii tore oli! Mulle küll meeldis. Pärast olid põlved pikast seismisest poolsurnud ega tahtnud väga hästi liikuda enam. Roomasin Kätuga rääkima.

Eile öösel plaanisin enne Kätut magama minna. Ütlesin talle isegi head ööd ja siis läksin oma tuppa. Voltisin kilekotte ja kudusin, magama läksin ikkagi hiljem.

Tänane oli miskipärast väsitav. Aga samas nagu.. Tore. Aga samas ikkagi väga väsitav. Ma ei tea isegi miks. No tegelt... Jooksime Näituselt Vanemuise juurde ja käisime korterit vaatamas. Päris kena oli. Mulle meeldis. Kätule ka. Nüüd me peame nädalavahetusel tsipa kaaluma veel ja siis saame otsustada. See aeg on iseenesest juba käes, aga... Jah. Natuke kaalume ja siis saame helistada onule ja öelda, mida me teha tahame. Suure tõenäosusega olete varsti kutsutud soolaleivapeole. (:

Ma armastan dipikastet. Mõtlesin, et tahate teada.

Ja me naerame kui me lendame üle lainete isaga draakonil.

Pole mul enam vaja midagi!

Ma olen hakanud vaatama How I Met Your Mother'it. Olen alles esimese hooaja juures. Ühes osas leidis Ted, peategelane, endale tüdruksõbra - Victoria. Ted'i korterikaaslased - Marshall & Lily - pidid olema nädalavahetuseks linnast ära ja Ted & Victoria olid koos korteris. Ainult et Marshall ja Lily ei läinud linnast ära, nad olid korteris. Nad olid vetsus kinni, sest ei julgenud teisi segada. Vetsus vaatasid nad kuidas Ted & Victoria tegid kõike esimest korda. Mõistad? Nagu... Esimene suudlus, esimene õõ koos, esimene date, mis iganes. Ja siis ma mõtlesin... Meil Kätuga on kõik väga esimene praegu. Me elame koos. Kätu on minu esimene korterikaaslane. Me teeme praegu nii palju asju, mis on meile täiesti esimesed. Meie esimene kontrolltöö ülikoolis, esimene varjupaigakülastus, esimene pesupesemine, esimene pidu, esimene sleepover... Esimene, esimene, esimene...
Sellest tulenevalt tegin FBsse pildialbumi pealkirjaga "First!" ja kavatsen sinna lisada kõik esimese, mis minu & Kätu elus on. Meie ühises elus. Ja minu elus. Kätu elu uued asjad... On tema avaldada. Aga esimene... Mõte kadus.

Reede õhtul tulid meile külalised. Paidest. Kersti & Kaila käisid siin. Oli peaaegu pidu. Ja siis tulid mulle külalised - Carol & Janek. Päris tore oli. (: Mulle igaljuhul meeldis. Öösel Kaila kõrval magada, hommikul Kaila kõrval ärgata... Milline õnn!

Laupäeval käisin Kätule, oma korterikaaslasele [nii tore on seda öelda], nii kaua pinda, kuni me lõpuks riidesse panime ja varjupaika läksime. Jõudsime sinna veerand tundi hiljem, sest läksime jala ja tee oli pikk. Ja pool ajast me ei teadnud, kus me oleme. Aga jõudsime kohale ja varsti anti meile töö kätte. Jalutasime koertega. Minu esimene koer oli hullult rahulik. Ise valis, millal tagasi minna. Lihtsalt... Lihtsalt kõndis oma kuudi juurde, jäi sinna juurde seisma ja otsustas, et nüüd on kõik. Et nüüd tema jääb sinna.
Teine koer, kellega ma jalutasin... Tal oli nii palju energiat. Kui energiat saaks kokku võtta ühe numbriga, oleks tema number miljon. Tal lihtsalt... Tore koer oli. Kohe kui kuulis, et kett kukkus maha, pani jooksu.
Kolmas koer, kellega ma jalutasin, oli tegelikult koer, kelle Kätu võttis. Ta ei jaksanud väga, siis läksin talle appi. Ja siis jalutasin temaga lõpuni.
Ja siis läksime pitsat sööma. Peale sööki toppisime natukene sodi prügikottidesse, aga siis said need otsa. Siis me lihtsalt tegelesime natuke loomadega. Käisime nendega juttu rääkimas ja neid patsutamas. Ja siis me leidsime Lucase. Üks koer, kes oli nii suur, nii rahulik, nii tähelepanu vajav... Kätu kiindus väga ära. Mina ei vaadanud peaaegu ühelegi koerale silma, sest ei tahtnud kiinduda. Ma lihtsalt paitasin neid ja ajasin kaks sõna juttu.
Muidu, kas teate, ei ole varjupaik üldse kole koht. See vähemalt ei olnud. Tingimused olid täitsa inimlikud ja masendavat olukorda ma ei näinud. Muidugi on kurb, et loomad varjupaigas on, aga... Ma tahan lihtsalt öelda, et kindlasti on ka hullemaid kohti kus olla. Pealegi selle päeva jooksul, mis me seal olime, võeti sealt üks kass. Nii tore oli see.

Kätu maas istumas & Lucas teretamas.

Peale varjupaigas käiku käisime Kätuga poes ja ostsime pesupulbrit. Esimest korda elus. See on üks meie esimene. Miskipärast olime me pesu pesemise üle nii äksis, et see oli... Peaaegu väga imelik. Aga mulle meeldis. Me leiutasime süsteemi, kogusime kokku väga heleda pesu ja panime masinasse. Panime pesupulbrit, juhe stepslisse ja masin käima. See ei teind midagi. Istusime, ootasime, vaatasime. Lõpuks lükkasin ukse kinni. Ootasime veel. Masin hakkas end liigutama ja meil oli pidu. Panime koos ägedalt oma pesu kuivama ka oma eriti seksika homemade pesuresti peale. Olime liiga ekstaasis. Pesime veel pesu. Aga seekord tumedat pesu ja ma panin masina keset ööd käima. Poole pesemise pealt avastasin, et olen ideaalne naaber. Ei ole just palju neid, kes tahaks keset ööd pesu pesta. Aga siiski. Ma pesin pesu. Äge oli. Ma olin jälle rõõmsameelne.

Meie esimene pesupulber.

Homemade pesurest.

Ootamas. Vaatamas..

Laupäeva õhtul käisime Paula juures õppimas majandusteooriat. No kes kui palju õppis eksole. Aga siiski. Koju kõndides saatsin Rainerile smsi kui kade ma ikkagist olen, et ma ei ole Tallinnas koos temaga peol. Ja siis kui koju jõudsin, olin natukene kurb, aga samas teadsin, et varsti tuleb ka minu aeg. Ja siis... Rainer helistas mulle! Me ei rääkinud alguses palju. Sest et kõne ei olnud tehtud mõttega, et räägime juttu. Metsatöll oli laval ja Rainer lasi mulle, kuidas nad rokkisid. See oli... Teate küll, kuidas kõvad helid läbi telefoni kostavad. Teate küll, kuidas sellisel kontserdil on vahel raske sõnugi kuulda. Ja siis läbi telefoni see 200 km kaugusele saata... Laul, mida kuulsin otsast lõpuni, oli Äio. Ja kujutate ette. Ma istusin köögis ja nutsin silmi peast, sest vot nii õnnelik olin ma! Ma lihtsalt nautisin. Ma ei nutnut kurvastusest. Vähemalt mitte täielikult. Ma olin ülimalt tänulik sellise sugulase eest nagu seda on Rainer. Samas olin ma meeletult kurb, et ma ei olnud ise seal. Siuke... Emotsionaalne naine olin eile keset ööd. Ja see oli nii tore! Emotsionaalsed naised olid meil korteris.

Pühapäeva varahommikul kella seitsme ajal tuli Mairo siia ja siis ma olin jälle natukene emotsionaalne. Aga mitte hullult. Mul lihtsalt tuli meelde, et Rainer oli nii armas ja et Mairo on nii armas ja et mul on nii vedanud! Ma olen lihtsalt... Lihtsalt... Ma ei oska seda seletada... Ma lihtsalt täiega naudin oma elu nende inimeste pärast, kes on minu elus. Ole kasvõi täiesti suvaline vastutulija või inimene, kes mulle väga ei meeldi. Ma olen ikkagi tänulik, et sa olemas oled. Ma ei tea miks. Aga jah. Olin rõõmsameelne kell seitse hommikul.
Kell kaksteist läksin raamatukokku. Sain Gerda käest  superkonspekti majandusteooria tööks. Käisin poest läbi ja ostsin meile pesunööri. Nüüd on mu toas selline pesukuivati, et ise ka ei usu. Pesunöör jookseb üle voodi ja homemade pesurest on praktiliselt padja kõrval. Või oleks, kui ma magaks sealpool voodit. Ja siis tulin koju ja jäin magama. Kella viia ajal ärkasime üles. Aga nii tore oli magada. Eriti, kuna ma alles kell neli magama läksin. Muidugi oli see halb mõte, sest kell on kaks ja mul ei ole und... Aga siiski oli tore tududa.

Seksikas pesunöör üle mu magamispinna.

Nüüd istun köögis ja tegelen... Saja muu asjaga, millega ma tegelema ei peaks. Aga ma olen ikkagi rahul. Loodan siiralt, et teen homme majandusteooria töö ära, sest ma tõesti ei taha ainet läbi kukkuda. Ma tõesti ei taha, et majandusteooria mu ülikooliaja ära rikuks.

Ma tahan sõõrikut. Ma tahan karamelliglasuuriga sõõrikut.

Not the ordinary type.

Veel enne kui kolima pean, tahan rääkida oma praegusest kodust. Ma elan Tartus. Elan kortermajas millel on ma pakun et kaheksa trepikoda. Elan neljandas. Majal on viis korrust. Elan kolmandal. Mis on masendav mingil määral, kuid harjun sellega. Jah, olen viimased 19 aastat esimesel elanud ja pean nüüd vähemalt korra päevas kolmandale kõndima... On raske, on. Aga ma saan hakkama. Olen tugev ja puha
Trepikojas on automaatsed koridorituled. Liikumisanduriga. Hakkavad tööle, kui tuled, põlevad natukene aega ja siis kustuvad. Välja arvatud kolmanda korruse tuli. See plõksib. Iga natukese aja tagant teeb ta selle vaikse plõksatuse, justkui tuli läheks põlema ja põleb siis edasi. Konstantselt. Päeval ei põle. Päeval ei põle ükski tuli. Aga õhtuti... See plõksib. Kell on pool kolm öösel ja see plõksib praegugi. Seda ei ole kuulda, ei. Mul muusika mängib ja ma olen köögis, aga ma käisin kuulamas. See plõksis.

Mul on M.Inti netipulk. Mõtlesin, et tahate teada. Kätul on ka. Me saame netis käia küll. Levi on isegi et päris normaalne. Kui käia köögis. Mu magamistoas on ka päris normaalne levi iseenesest... Sest need toad on mõlemad ühel pool maja. Aga elutoas... Mitte mingit levi. Kord tahtsin näidata Mairole üht videot, laadisin selle köögis ära ja viisin siis Sebastiani elutuppa, et videot vaadata. Vajutasin siis uue video peale ja nett jooksis kokku. Eile panin Sebastiani aknalauale ja seal oli väheke levi. Aga vähe. Tükk aega ootasin kuni videot sain mängida. Ma istun köögis ja blogin siit, sest nii on mugav. Nii ma suudan. Nii ma saan hakkama. Mõtlesin kord, et peaks ehk minema Elisa esindusse ja küsima, et mis värk on... Aga ei ole seda teinud. Arvatavasti ei tee ka. Pean niikuinii siit varsti lahkuma ja elutoas ehk Kätu magamistoas veedan vähe aega. Ma saan hakkama.

Terve Tartu on heebrea keelt jumaldavaid inimesi täis. Mulle tundub, et iga kortermaja on valesti nummerdatud. Ma ei suuda sellest lahti lasta, kuigi kõik kellele sellest rääkinud olen, ei suuda aru saada, miks see minu jaoks selline probleem on. Ja ma ei suuda teile isegi mitte seletada päris täpselt, miks see mulle selline probleem on. See on lihtsalt... Vale. Meie majal on hakatud trepikodasid nummerdama paremalt vasakule. Mõtlesin, et võib-olla sellepärast, et sissesõidutee on sealt poolt, siis on kuidagi loogiline, et numbrid nii lähevad. Aga kõrvalmajal on sissesõidutee teiselt poolt ja... Numbrid on ikkagi valesti. Käisin Paulal külas... Tema majal on numbrid samamoodi valesti. Lihtsalt.. Trepikojad on valesti nummerdatud. See ajab mind närvi. Kõik on valesti. Ma ei suuda nii elada! Ma ei ole rõõmsameelne...
Või olen siiski. Üritan alati olla. Pean olema. (: Ja olengi. Mitte sellepärast, et pean, aga sellepärast, et ma tahan. Ja sellepärast, et ma olen. (:


Kaili ja Kersti on meil. Carol ja Janek käisid ka läbi. Siuke pidu ma ütlen tead. Helena oli ka nädal aega Tartus komandeeringus. Käis meil söömas ja käisime koos väljas. Käisin tema hotellis kakaod ka joomas ükskord. Päris pidu. Tulin sealt koju, pool korterit oli psühhopaate täis. Nii tore. (:



Ma... Ma tahan koju, aga mul on siin ka palju teha. Ma olen siin. Tartus. Järgmine nv ka. Olen siin. Teen siin oma asju ja olen rahul iseenda eluga.