neljapäev, 31. märts 2011

Kaugele!

Esmaspäevast alates annan panuse uue põlvkonna aretamiseks. Olen enda üle uhke küll, jah. Olen küll.

Homme lähen pealinna. Lähen tegema midagi, mida oleks pidanud tegema keegi teine juba mitu aastat tagasi. Aga mulle meeldib täiesti lambist kulutada oma raha sõidule, mida ma planeerinud ei olnud. Meeldib küll, jah - mida muud mul ikka teha on!
Ma võiksin sellest kohe pikalt kirjutada, aga ma otsustasin, et mul - erinevalt nii mõnestki teisest - on ka paremat teha. Lihtsalt otsustasin, et olen neist üle ja saan ise hakkama. Ja saangi ise hakkama. Ma juba ootan, et saaks ära minna. Ka siitsamast minema saada oleks väga hea. Kuskil kõigist eemal üksi hakkama saada tundub minu jaoks selline paradiis, et ma tahan juba olla ära. Ma juba mõttes kirjutan mitu kuud enda lõpetamise kõnet, mida ma mitte kunagi ette ei loe mitte kellelegi, aga mille enda blogisse üles panen, kui kunagi valmis saan. Kunagi saan.

Mina olen ka mõelnud meie lennu lõpuloole. Võtame Friday by Rebecca Black. Okei, tegelt ei maksa nüüd asja õudukaks teha siiski. Aga kuigi Tätte Tuulevaiksel Ööl maha hääletati, ei ole minul Tätte vastu midagi. Tättel on sitaks häid lugusid.
Näiteks... Ma räägin sellest, mis lõpetamisele sobiks enam-vähem, kuigi peaks mõned sõnad ümber tegema. Näiteks on väga ilus laul Ilus Hetk, aga see ei sobi lõpetamiseks. Kuidagi tunnen, et ei sobi, kuigi hetk on ilusam kui mõni teine.
Aga mul ei ole hetkel aega sellega tegeleda. Ma lähen loen oma prantsa ja valmistan selle ette. Kurat, ma pean hakkama enda aega paremini planeerima.
kolmapäev, 30. märts 2011

Pannid - peaks endalegi ühe muretsema...

Räägin siin jälle sinuga oma meeletult põnevast elust, kui peaksin olema voodis ja lugema Keisri Hullu. Mu uus eluarmastus ongi Timotheus von Bock või misiganes ta nimi ka ei olnud. Niipalju mind kotibki. Ja mul on homseks mingi prantsa asi teha. Teen blogi kiirelt.

Teisipäeval oli justkui elu esimene füüsika tund. Meil on asendusõpetaja ja ta seletas meile tuumafüüsikat. See oli nagu.. Elupõnev! Terve klass [või siis kolm, kuna abituriendid attendivad kaks korda nädalas koos ühte tundi] istus ja kuulas. Enam-vähem. Keegi taga sehkendas midagi ja õpetaja läks ütlema:"Teil on siin ju hea," mingi teemal, et tema peab terve päev kekutama klassi ees, et ei ole väga tore. "Nojah. Laudu ei ole," oli tema järgmine lause. Hea tund oli. Tõsiselt hea tund oli.

Käisin eile Maribeliga kinos. Rapuntselit vaatamas. Multarit. Zitakz hea oli! Ma ei ole enam ammu nii head multarit näinud! Ja see meespeategelane seal oli reaalselt kõige ilusam joonisfilmi mees ever! Kõige ilusam.

Jätan sind nende piltidega üksi ja lähen oma uue eluarmastuse ja teise eluarmastuse juurde. Mul on üheksa elu, nagu kassil. Üks eluarmastus on prantsa, üks oli vahepeal Lissaboni Öö by Remarque ja nüüd on üheks eluarmastuseks Keisri Hull by Jaan Kross.
teisipäev, 29. märts 2011

Don't lose yourself.

Mul ei olnud plaanis hetkel blogida, aga tuli vahele üks kiireloomuline asi. Lähen õhtul Maribeliga kinno ja see on ka ainuke post, mida ma täna teen.

Igaljuhul võtsin oma sinatuubi lahti ja esimene video pani mind kilkama. Võtsin lahti, panin suureks, panin pausile ja kilkasin Mareti kohale. Panin mängima. Ta ei näinud video nime ega teadnud, mis toimub. Valgel taustal üks trummimasin. Üks käsi. Sam Tsui seal kõrval tegemas hee-ey ja siis ütlemas midagi, mis meid kilkama pani. Kui Tyler Ward pani selle laulu mulle meeldima, siis need kaks noormeest Sam Tsui & Kurt Hugo Schneider panid mind lausa armastama seda laulu! Ausalt! Ma jumaldan nende versiooni. Või jumaldan ma Kurt'i klaverimängu... I am yet to figure out!



Vaata. Kuula.

Homme näeme, kui ma räägin oma elu esimesest Füüsika tunnist!
pühapäev, 27. märts 2011

Celebration!

I have unfinished business...

Ja tegelikult on suhteliselt süda öö ja homme on proovikirjand, niiet asi on ilmselgelt oluline. Või siis ma tegelikult lihtsalt ei oma piisavas koguses und, et magama minna. Mitte, et ma oleks kaks ööd järjest kell kolm magama läinud. Või läksin ma eile kell neli... I wonder. Kell kolm toimus ju suevajale üleminek ja nüüd ma ei oska öelda, kas ma jäin magama kell neli või kolm...

Reede öösel vastu laupäeva oma kodus magades leidsin end oma mõmmist kõvasti kinni hoidmas. Vist ikka ei oska ilma temata magada. Vist ikka olen sissy. Vist ikka ei koti.

Täna sai Helena väike õde väikeseks. Minust aasta vanemaks väikeseks. Wow.
Käisin oma siblinguga metsas. Tegelikult oli plaanis ainult pajutudusid korjata, aga käisime lambist metsas ka siis juba, kui sinna sattusime. Peaks teinekordki minema.
Viimasel pildil mina niisama märkamatu olemas.
reede, 25. märts 2011

Poliitiline prostituut ehk sünnitus rongis.

Ma ei käinud Rock Cafes Jägermeistri Rock Liiga finaali vaatamas. Nevesis võitis.

Kuigi olin haige ja mitte just kõige paremas olekus, läksin siiski vanaema sünnipäevapeole. Ta tegelik sünnipäev oli siis, kui oli the day of Awesomeness ja siis kui oli Chuck Norrise sünnipäev ehk kümnes märts. Pidu tuli hiljem, sest mu vanaemale meeldib vist tööl käia. Igaljuhul käisin peol. Olid mu ema õed, mu ema õetütred, ühe erandiga, olid mu ema õepojad ja mu ema noorem tütar ning ainuke poeg. Olid mu ema õdede mehed ja ema õe tütre mees. Oli mu ema ema elukaaslane ja mu ema abikaasa. Oli mu ema ema ema. Oli mu ema ema õde koos oma kahe tütre tütrega. Ja mu ema vanim tütar. Rahvast ikka oli.
Nagu ikka sattusime rääkima erinevatest asjadest. Rääkisime kes teab millest ja poliitikast. Rääkisime, et keda me valisime ja noh... Teate küll. Mingi hetk tundsin, et mulle ikka ei sobi seal olla. Tundsin, et pea lõhub ja et mul on halb olla. Panin end riidesse ja vaatsin enda sinist salli. Naeratasin. Astusin tuppa, püüdsin tähelepanu. Ütlesin:"Mulle meeldib Reformierakond, ma valisin Sotsiaal Demokraadid ja mul on IRL'i sall." Üks mu ema õemees ütles selle peale:"Sa oled poliitiline prostituut." Kui sa just nii arvad. (:

Järgmisel hommikul ärkasin mitmekordselt juba varakult, tõustes iga kord voodisse istukile, jalad vastu põrandat, kartmata kolle voodi alt. Nuuskasin välja suure osa oma ajudest ja ägisedes vajusin tagasi voodisse, pisarad silmis. Nii halb oli olla. Kui tõusin, pakkisin asjad ja läksin vanaema juurde sööma. Teise linna otsa jalutada on lamp, kui sinnani on ainult umbes täpselt kilomeeter ja Google Mapsi usaldades võtab aega 12 minutit. Google Maps ise võtab kaksteist minutit aega. Igaljuhul sõin kõhu täis head ja paremat ja siis läksin Keilasse, et rüüstada üht kraavi pajutududest. [Homme toon endalegi koju mõne oksa, kui aega saan. Pean saama. (:] Ei old nii... Nii oli hoopis neljapäeval... Kurat...
Neljapäeval kui ma oma koolituselt tund aega varem jooksu panin ja rongile jooksin, siis läksin Keilasse, rüüstasin kraavi ja kerisin magama. Umbes nii. Reedel käisin Tallinna Ülikooli avatud uste päeval.
Sõitsime Helenaga Keilast Tallinnasse rongiga. Astusin trammi number 1 peale. Kopli-Kadriorg. F.R.Kreutzwaldi peatuses maha. Üle tee. Terra maja. Naeratasin suure tõenäosusega. Astusin sisse, nägin ühte lauda, andsin ära oma jope. Läksin laua juurde. Küsisin, kus ma minema pean, mida on mul mõtekas teha, enne kui ma kahele tutvustavale loengule ennast vean. Noor daam laua taga ütles mulle, et mul oleks praegu hea minna minimessile, siis tutvuda ülikooliga ja siis koju minna. Või midagi sinna kanti. Ma kuulasin küll, ausalt. "Kuidas ma sinna messile saan?" küsisin, kuigi teadsin, millisest kohast ta räägib. Teadsin, sest minu tudeng rääkis mulle ka sellest kohast ja ma nägin seal Keithyt kui ma raamatukogust mööda jalutasin. "Selleks tuleb minna siit trepist ülesse kolmandale korrusele ja siis vasakule keerata. Seal tuleb kõndida koridori lõppu ja keerata jälle vasakule. See on ka ainus võimalus seal. Siis kõnnid sealt koridorist läbi, siis lähed läbi ukse, kõnnid ühest trepist alla, lähed läbi teise ukse ja siis keerad jälle paremale. Seal saab ka ainult paremale keerata. Siis varsti keerad vasakule, kui avaneb võimalus ja siis kõnnid jälle läbi ukse ja läbi tunneli ja siis oledki Mare majas. Sealt tuleb minna trepist ülesse ja sealt läbi ukse ja ongi mess," seletas abivalmis tudeng mulle. Teesklesin, et sain aru ja hakkasin kõndima. Teesklesin, et mäletan. Naeratasin, kui meenus, et olin kõndinud oma tudengiga sama teed pidi. Õnneks olid väljas nooled, mis mind veidi juhatasid. Kuigi mäletasin ka ise veidi. Oma praeguses kirjelduses ehk panin mööda mõne asjaga, sest vist oli üks tunnel veel, aga ma ei suuda seda praegu meenutada... Õhtul läksin koju. Laupeävast rääkisin, pühapäeval läksin Keilasse tagasi. Voodi ootas meid.

Ma ei teinud ausalt mitte midagi põnevat, aga ma jõudsin ennast välja puhata. Mitte midagi põnevat kuni kolmapäevani. Natuke enne kuut silmad lahti. Toomas tõusis. Kell kuus panin enda äratuse kinni. Tegin sinepipulbrijalavanni. Jõun teed. Panin riidesse. Rongile. Maha. Rongile. Tartu, hoia alt!
Kell oli siis natuke peale seitset. Hommikul. Rong oli puupüsti rahvast täis. Istusime suvaliste piffide kõrvale Kätuga. Mõtlesime, et nuuskame enda ajud välja, mina köhiks paari kopse ja ehk magaks pool teed vms. Aga meie elu tehti põnevaks. Lennunduse tudengid lasid meil paberist lennukeid ehitada ja teatasid kohe alguses, et meie kõrgus maast on 0.003 meetrit. Meile pakuti kommi, et kõrvad lukku ei läheks ja näidati, kus on varuväljapääsud. Hiljem lugesime Kätuga brošüürist, et kooli saamiseks on vaja korras vaimset tervist või midagi sarnast. Matsime selle mõtte maha.
Mõne aja pärast hakkas mingi naine meie kupees sünnitama. Ta sai lapse ilusti kätte ja kutsus kõiki Tervise... Tervise kõrgkooli? On selline asi olemas? No midagi sellist. Ma ausalt ei viitsi selle teemal Google Search'i teha. Meie juures käisid ka Swedbanki noored ja EMÜ tudengid ja TTÜ tudengid kutsusid meid suppi sööma ja Tartu Ülikooli noored jagasid linna kaarte, õpetasid akent avama ja laulsid meile ilusa laulu häälest ära kitarridega. Mulle meeldis ikkagi. Ma ei mäleta viisi, aga sõnu veidi mäletan:"Oo, sessioon, pärast seda täis end joon." Naljakas oli. Kunstitudengid lasid meil jalajälgi joonistada paberile. Sõit kestis kolm tundi. Kolm.
Tartus oli... Noh. See oli Tartu. Mulle meeldis ja tore oli ja kõik oli väga jee. Siiski on mulle TTÜ avatud uste päev kõige rohkem meeldinud. Ma ei oska seda seletada, miks. Tartus avastasin ka, et mulle tegelikult ikkagi meeldib Tallinn rohkem. Ma avastasin, et Tartu on liiga uims mu jaoks. Tallinnas inimesed käivad sust pohhuilt mööda, neid isegi mitte ei koti, kes sa oled. Mulle meeldib selline asi, kui aus olla. Lihtsalt see, et kedagi lihtsalt ei koti, milline sa välja näed, kellega sa käid, keda sa teises linna otsas kallistasid või mis sa koolis tegid. Või üldse mis kuradi koolis sa käid. Kedagi lihtsalt ei huvita. Jah, Tartu on tudengite linn, aga... Tallinn on mulle külge kasvanud. Ja Tallinna Ülikool on end enamjaolt ikka ühte majja kogunud. Enamvähem. Ja võib-olla meeldib mulle Tallinn ka selle pärast, et maa on tasane. Tartu on mägi mäe otsas ja kuradi väsitav. Tallinnas on meri. Tartus on jõgi, mis aeg-ajalt üle ajab. Tallinnas on Meri. Tartus on Aura. Tallinnas on MERI! Jõudu, noored!
Tulime rongiga tagasi, istusime esimeses kupees Tartu poolt, ukse all. Tegime terve tee sorok-tri nalju ja närvitsesime inimeste peale, kes enda järelt uksi kinni ei pannud. Rotid, raisk. Inimesed üle vahekäigu nõustusid meiega, et nad olid värdjad, kes uksi kinni ei pannud. Trammis sündinud sorok-trid noh!
Helena tuli mulle Laagrisse vastu. Käisime Jazzist läbi. Toomas pesi auto puhtaks. Tuuline oli, kui koju jõudsime. Toomas tõi töölt laudu. Andis neist hunniku minu kätte. Hea oli, et andis. Ma oleks tuulega muidu minema lennand, nii tugev oli see tuul. Ma ei tea, kuidas Helena püsti seisis.

Neljapäeval käisin väljas. Kõndisin viisteist minutit vähemalt Toomase & Helena maja juurest Selverisse. See tee on 500 meetrit pikk ja peaks võtma seitse minti. Minul viis. Aga võttis viisteist. Toas panin jalga punased teksad, jalga villased sokid ja Helena põlvini valged kummikud. Seljas oli lilla jope, kaelas oli sinine sall, mis mu suu ära varjas ja ma kõndisin aeglaselt. Väga aeglaselt. Mul oli aega. Ma jalutasin läbi loikude ja naeratasin omaette. Mu jalad olid kuivad ja soojas. Inimesed arvasid kindlasti, et ma olen imelik. Mõned kindlasti. Aga mind ei huvitanud. Mul oli aega. Tuul puhus väga kõvasti ja mul oli aega. Loigud olid mõnusad. Poes olin ka liiga kaua, ma arvan. Ma ei tea. Mul oli aega.

Tule võta mu aega, sest aega mul on.

Tule vaatame taeva, seal midagi on.
Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on.
Tõesti aega mul sinu jaoks on.

Reedel jäin hilja peale. Jooksin Hessi, jooksin rongijaama. Suutsin valesti pöörata. Kuradi Keilas eksisin ära hetkeks. Raisk kui hale. Jõudsin rongile, lahendasin ristsõna. Astusin uuele rongile. Esimene vagun inimesi täis. Kõndisin läbi. Teine vagun inimesi täis. Küsisin ukse juures ühelt mehelt, et kas tohin tema kõrvale istuda. Ühe peatuse istusin üksinda. Mees läks Kärus maha.
Astusin Türil esimesele bussile. Unelesin kuni Paidesse jõudsin. Kui bussist maha astusin, tänasin viisakalt juhti ja teenindajat ning külmetasin end kiiresti koju, samal ajal Maretiga telefonis rääkides. Laulsime üksteisele Ray William Johnsoni uusimat laulu. Peaasi, et endal lõbus oleks.

Leidsin selle laulu, millele "ma teadsin refrääni sõnu ja what not. Küll aga ei teadnud ma esitajat, laulu nime ega midagi." Laul ise on selline, "mida teavad enamus inimesi, kes on kunagi raadiot kuulanud vms."

Kallis @u. Ma feilisin selle video leidmisel kõvasti, aga ma siiski naersin küsimuste ja vastuste peale. Ja vastasin. Jõudu! Feel free to share the video!

If you could eat only one food, what would it be?
Daniel: "Fish."
Rupert: "Ice cream."
Emma: "Nutella."
Merilyn: "Chocolate ice cream."
Strawberry or chocolate(ice cream)?
Daniel: "Chocolate, I'm not stupid."
Tom: "Oh I didnt know ice cream preferences could be linked to intelligence. You defeat one Dark Lord and you think you know everything."
Merilyn: "Chocolate. I'm not stupid either. Though I haven't defeated any Dark Lords [yet] I think I know everything and my ice cream preferences say so too."
Which famous people you would like to spend your day with?
James: "My brother?"
Tom: "Ah, how nice James, your brother. I'm sure Oliver'll return the favour and say James."
Oliver: "David Beckham."
Tom: "What?"
Oliver: "David Becham."
Tom: "I heard you the first time, you ungrateful weasel."
Merilyn: "GARY OLDMAAAANNNN!!!"
Who is the most famous person you have ever met?
Jessica: "Tom Felton."
Emma: "Evanna Lynch."
Merilyn: "Me."
What would you most like to change about the world?
Rupert: "Ginger hair. Everyone having ginger hair. That'll be cool."
Merilyn: "World peace. *modelsmile*"
What sport would you most like to master?
Emma: "Some kind of martial arts that meant I can kick everyone's arse"
Merilyn: "Yoga. No reason."
Where would you most like to visit?
James: "Outer space."
Merilyn: "You know... Wherever the sea is..."
If your travel plans went terribly wrong & you became stranded on a desert island & could only have one book with you, which book would it be?
James: "How to build a raft."
Merilyn: "How to build a raft for dummies."
What makes you laugh?
Jessica: "People falling over."
Rupert: "Everything."
Emma: "Ice Age. 1 & 2."
Merilyn: "Everything. Almost."
What are you most grateful for?
Dan: "I've managed to be alive"
Merilyn: "Chocolate icecream with choloate chips and chocolate syrup..."





And I'd give up forever to touch you
'Cause I know that you feel me somehow
You're the closest to heaven that I'll ever be
And I don't want to go home right now

And all I can taste is this moment
And all I can breathe is your life
'Cause sooner or later it's over
I just don't want to miss you tonight

And I don't want the world to see me
'Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am

And you can't fight the tears that ain't coming
Or the moment of truth in your lies
When everything feels like the movies
Yeah you bleed just to know your alive

And I don't want the world to see me
'Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am

And I don't want the world to see me
'Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am

And I don't want the world to see me
'Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am

I just want you to know who I am
I just want you to know who I am
I just want you to know who I am

neljapäev, 24. märts 2011

Uus blogimiskoht ehk homme olen kodus

BLBBBBBBLOGIN SULLEBl KEILA JAZZ PESULAST TOOMASE TELEFONIST EI OLEEI OLE PÄRIS HEA' SEST MA EI NÄE MIDA MA KIRHJUTAN JA CAPS LOCK KIILUS KA KINNIOBLOGIN SULLEÜTLEN XULLE RÖÖKIDESHEAD AEGJA HOMME TEEN ÜIKKA JUTTU   VÄHEMALT SAIN K A AELLISE POSTI KIRJA :D
laupäev, 19. märts 2011

I know what you're thinking...

Ma ei tea mis saab. Ausalt. Mul on kurk valus. Väga valus. Ma ei saa rääkida, sest siis on selline tunne nagu keegi lihtsalt lambist tõmbaks mul kurgus mingi rehaga edasi tagasi. Rõve on olla, kas teate.
Hommikul poolunes olles keerasin end selili kohe tuli selline köhahoog, et oleks tegu multifilmiga, oleks ma oma kopsu voodisse köhinud. Tegu oli päriseluga ja mul tulid pisarad pingutusest silma ja kurk oli üliväga valus.

Õues sajab lund. *ropud sõnad*

Neljapäeval läbisin umbes pool koolitust teemal Vabatahtlikud. Meeldis küll, jah. Lähen küll kunagi vabatahtlikuks, jah. Aga selleni jõudmine võtab aega. Kui veel paar päeva tagasi mõtlesin, et pohh, lähen peale kooli lõppu, ehk siis nüüd suvel, siis eile mõtlesin, et läheks ikka ülikooli ja siis läheks hoopis paneks end Punasesse Risti kirja ja siis läheks kuhu vaja on. Hea meelega teeks nii. Küll aga võtab see natukene aega. Ma ei tea, millal ma nii kaugele jõuan, et ükskord... Aga tahaks. Vähemalt on mõte olemas. (:

Kirjutasin essee ühele konkursile. Tahtsin võta läpakat. Võitsin kümne eurise rahva raamatu kinkekaardi. Nüüd olen dilemma ees. Mis raamatut ma tahan? Vist pean minema poodi ja vaatama, et mis teema on. Millist raamatut ma siis ikkagi tahan. Eriti arvestades, et kümme euri ei ole suur summa, kui läheb raamatuostuks. On üks mõte, aga ei tea, kas tahan nii...

Kuulan suvemuusikat ja teesklen, et on hästi hea olla. Tegelikult ei ole. Osa minust soovib isegi, et mul oleks palavik. Aga sellist nalja juba minuga ei juhtu. Kus sa sellega! Ma võin ära ka surra enda kurguvalusse, nohusse ja sellest tingitud hingamisraskustesse, aga palavikku minul küll ei teki. Ei maksa nüüdki lootma hakata.
Osa minust aga, see, mis palavikku ei soovi, tahaks et kogu see värdjamajandus praegu kohe minema tõmbaks end minu seest, et ma saaks õhtul Rock Cafesse minna. Sest et ma ju tahan minna. Aga kus sa siis lähed, kui jah... Ma isegi ei oska lõpetada seda lauset. Kui saad aru, siis saad. Kui ei saa, siis järelikult ei ole oluline. Liigu edasi.

Kunagi kirjutasime koolis kirjandit. Kirjutasin Bieberist ja Cyrusest. @u avaldas soovi seda lugeda. Siin see siis on. Ja kui sa ei ole @u ega taha seda lugeda, keri edasi. Kui sa ei ole @u ja tahad seda lugeda, siis tunne end puudutatuna, et ka sinu ära mainisin. Kui sul on üliväga ükskõik ja sa isegi mitte ei ole siin minu blogi lugemas, siis ma siiralt loodan, et sa teed enda ajaga midagi kasulikku. (:

Meedia noore põlvkonna kujundajana.

Öeldakse, et televiisor on parim lapsehoidja. Arusaadav - laps ju istub televiisori ees, vaatab süvenenult joonisfilmi ja vanem saab samal ajal aega iseenda jaoks. Pahatihti aga ei mõelda, et tänapäeval ei ole lastesaated nii inimsõbralikud, kui võiks ega ka sellele, mida annab see vaatajaile. Milliseks kasvab väike inimene, kelle ideaalfiguurid joonisfilmis koletisi tapavad?
Lapsed jäävad suure tõenäosusega televiisorist sõltuvusse, see juhtub kergelt ja vanemad ei keela. Ajapikku küll muutuvad vaadatavad saated, aga pildikast on ikka elus tähtsalt kohal - kuni tuleb internet. See tuleb tänapäeval lasteni üha kiiremini. Arvutiga mängides on ju lõputult võimalusi: saab vaadata juba televiisorist nähtud saateid ja jälgida staaride elu palju täpsemini. Ei lähe palju aega mööda, kui on juba tekkinud ideaalinimese kujutis ühes lauljas või näitlejas ja peas on kogu tema elulugu.
Üks tänapäeva menukamaid staare noorte seas on arvatavasti Justin Bieber. Mina tema fenomeni ei mõista, sest kui keegi ta Youtube'ist avastas, koosnes tema esimene tuntuim lugu kolmeteistaastase tüdruku häälega ühe ssõna korrutamisest. Kümned tuhanded fännid olid tema ees kiljudes põlvili ja ootasid lisa. Selletõttu on Justin Bieber ka väga mõjukas inimene ja saab panna mitutuhat inimest tegema seda, mida tema tahab. Kuigi see ei ole eriti tervemõistuslik, lasub noormehel ikka tohutu pinge - kui erinevas vanuses fännid teda iidoliks peavad, siis ei saa ta ju ometi midagi rumalat teha ja sellega halba eeskuju anda. Samas on ka temal fänne, kes käituvad täiesti ebaratsionaalselt. 80 000 fänni lõpetas tema legaalse jälitamise Twitteri teel, kui poiss juuksed maha lõikas. Järelikult olid need inimesed väga pealiskaudsed ning ei märganud Justini talenti või selle puudumist, vaid jubedat kiivrisoengut. Kogu tema austajaskond käitus täiesti meeletuna, kui Bieber endale tüdruksõbra leidis. Tuhanded fännid ähvardasid tüdrukut tappa ja leidsid, et Justin Bieber kuulub ainult neile. See ei ole enam normaalne.
Vastukaaluks võrdlemisi viisakale Bieberile võib tuua ühe naiskuulsuse ja popstaari. Miley Cyrus alustas noorelt populaarses telekanails kahte erinevat elu elavat staari mängides. Ta laulis, tantsis, tegi nalja ja väikesed tüdrukud üle maailma sattusid kohta, kus kõik oli võimalik. Miley tähelenda hakkas vist liiga vara, sest juba varsti oli ta kollase meedia keskpunkt halva käitumise tõttu. Küll lisas ta endast poolpaljaid pilte internetti, siis lekkisid kuskile pildid temast kanepit suitsetamas. Kas sellist eeskuju on siis lastele vaja? Aga teha ei ole palju - televiisorist tuleb lõbus ja lastesõbralik saade ning internet võimaldas tema laulude kuulamist üha uuesti ja uuesti. Vanematel ei ole selle vastu midagi, et nende lapsele keegi meeldib, kuni laps ükskord ise riietub nagu käiks ta igal õhtul ööklubides ja teevad tegusid, mis on keelatud nii alaealistele kui täiskasvanutele.
Maailmas ei ole vist kedagi, kes ei oleks meediast mõjutatav. See muudab inimesi rohkem, kui arvata oskaks. Vaadates televiisorist ilusat elu, muutuvad ka meie väärtushinnangud. Enam ei ole oluline midagi, mis oli sada aastat tagasi. Oluline ei ole enam ka see, mis oli kümme aastat tagasi. Jah, see on normaalne progress. Aga siiski on väga paljudele noortele tähtsam lugeda ühe upitatud kuulsuse hommikusöögi täpset kirjeldust, kui teada näiteks II maailmasõja põhjusi. Enam ei ole kõige olulisem, et teenitud rahaga saaks esmatarbekaupu, vaid üha rohkem ja rohkem asju, mida tegelikult vaja ei ole.
Meedia on väga mõjuvõimas ning hakkab inimesi kujundama juba väga varajasest vanusest. Meedias figureerivad staarid aga muudavad vaataja mõtlemist. Eriti, kui vaataja juhtub olema noores eas. Siiski ei saa manitseda staare ideaalselt käituma, sest ka nemad on inimesed ja tahavad enda elu elada ja enda vigu teha. Kuid nad ei saa endale kõike lubada, sest elavad avalikku elu. Elu, mille nad ise endale valisid. Vahel tundub, et kõik nad tahaksid laulda Tanel Padari lauldud sõnu:"Tahan elada. Vabaks kiskuda. Aga ma ei saa. Olen väsinud."

Niiviisi siis. Mulle tundus see kohe peale kirjutamist parem, aga noh... Siiski luban teil seda lugeda. Nelja sain, muide. Hea hinne, ma leian. Arvestades, et ma ei ole hea kirjandi kirjutaja. Jutt jookseb, aga mõtet ei ole. Üldse.

Kas teil on ka neid laule, mis on head ja siis kuulad neid päevast-päeva ja siis ühel hetkel nad ei ole enam nii head? Aga kui nad jälle kuskilt tulevad niimoodi pooljuhuslikult, siis on jälle parimad laulud? Mul on.



Neid laule on ühelt esitajalt minu jaoks kaks.



Sain musa retsensiooni tagasi. Tegin selle Metsaka kontserdist. Sain viie. Õpetaja küsis:"Kas sa oled Metsatölli fänn?" Vaatasin korraks alla enda dressika poole, naeratasin ja ütlesin:"Jah."
kolmapäev, 16. märts 2011

In the need of your opinion!

Vist lähen homme Keilasse peale kooli... Võiks ju? Ei? Võiks küll.

Helena! Sinu jaoks lisan ühe pildi ja tahan teada, et mida sina sellest arvad. Piia võiks ka oma arvamuse röökida, aga vaevalt ta siia atub selle lühikese aja jooksul, mis mul tegelikult aega on. (:

Ülemine pilt on just tehtud pildist, mis on reaalselt valmis. Alumine on pilt sellest, kuidas ma lakkisin ja läbi akna mind ühed silmad vaatasid. (:

Leidsin veel pilte, mida tahaks jagada...
Origami. Siis, kui ma esimest korda Rock Cafes käisin. Vasakul olen mina, paremal minu tehtud luik. Taustaks kellegi õlletops.
Julgen väita, et esimene kiitus peale kirjandi kirjutamist.Minu vend meigipintsliga keset tänavat niisama.
Prantsa klassi tahvel. Meenub üks laul.
Ei vaidle vastu!
Soomes. Vaantaa rongijaamas ühel seinal.Soomes. Enelini sõbranna juures aastat vastu võtmas.Soomes. Robertiga kelgutamas.Soomes. Ehitasime helikopteri.
Soomes. Ja kaamli.
Soomes. Robert niisama ilus olemas.Kunstiajas. Sir Lancelot with wife.Mu päevik. 17 & 18 juuni. Excited much?Vene keel. Sõnade otsimine.Prantsa. Seedima. Laip. Ilus.
Kolmas aasta, Vervi. Kolmas aasta.
pühapäev, 13. märts 2011

Sest täna rokin Väätsal!

Või noh. Eile. Ja üleeile... Aga see selleks!

Olid pulmad. Oli pidu. Oli normal pidu. Mulle meeldis.
Oli sünnipäev. Oli pidu. Oli normal pidu. Mulle meeldis.
Oli pühapäev. Olin lastega. Olid head lapsed. Mulle meeldis.

Eile kuulsin raadiost ühte laulu, millele ma teadsin refrääni sõnu ja what not. Küll aga ei teadnud ma esitajat, laulu nime ega midagi. Aga see on tegelikult selline laul, mida teavad enamus inimesi, kes on kunagi raadiot kuulanud vms. See on midagi nagu U2 With Or Without You ja Aerosmithi Don't Wanna Miss A Thing'i hübriidi, ainult et miski ei võistle nende kahe lauluga.
Ma ei mäleta täna mitte ühtegi selle laulu sõna ega viisi ega midagi. Hästi läheb.

Let's fly!
neljapäev, 10. märts 2011

Happy 71st B-Day Chuck Norris!

Tahtsin Sulle öelda, et ma olen Su peale natukene solvunud. Aga siiski saan endast üle ja armastan Sind edasi. Olen Sind teadnud suurema osa oma elust. Ei teadnud esimesed kuu aega ja vist mingi 11-12 päeva veel peale. Ma saan endast üle.
Loodan, et Sul oli ilus reis!

Ma tahtsin sulle öelda, et sa oled ikka kohutav inimene. On inimesi, keda ma ei salli, aga sind ma sallin kõige vähem. Mitte kunagi ei ole ma mitte kedagi teist nii palju mittesallinud, kui sind. Paned vist tähele, kuidas ma ei kasuta sõna 'vihkama'. See on nagu Plain White T's - Hate [I Really Don't Like You] Hate is a strong word but i really-really-really don't like you! Või siis nagu ma kunagi kuskilt lugesin:Hate is a strong word so, no, I don't hate you. I very strongly dislike you!
Sul on mingi haige vajadus rääkida meile mingist kuradi tasemest ja uluda selle üle, kuidas sinul oli ka raske. Fakk, ma isegi mitte ei lange enam nii madalale seekord. Mitte sinu pärast.

Positiivsest küljest.
Homme on pulmad & täna käisin väikeste siblingutega kelgutamas.
teisipäev, 8. märts 2011

Go find your spirit in a Lost-and-found.

Näen und. Kellegi käsi lükkab mu juukseid näo pealt eemale. Teist korda. "Merilyn," sosistab vaikne mehehääl. Avan silmad. Midagi punast ja pehmet on mu näole väga lähedal. Ehmatan hetkeks. "Ilusat naistepäeva," sosistab hääl jälle. "Aitäh, issi," ütlen ja kallistan oma isa. "Vii lill vaasi palun, ma magaks veel natukene. Aitäh," tänan teda veelkord ja magan edasi.
Mul on issiga vedanud.

Reedel istusin tunnis kui telefon helises. Helena helistas. Ei saanud vastata ning panin telefoni ära. Helistasin mõne minuti pärast tagasi, kui tund läbi sai. Helena ütles, et on Markoga, oma õepojaga. Tal oli vaba päev. Ütles, et nad mängisid niisama ja lambi koha pealt Marko oli küsinud:"Aga kus siis Merilyn on?" Helena tahtis mulle teada anda. Mul tegi see päeva rõõmsamaks.

Kõndisime reedel Maarjaga koolist koju. Meenutasin seda, kuidas koolis mulle öeldi, et ma ühe teatud inimesega räägiks, et ma saan temaga ehk jutule. Mõtlesin, kuidas mina olin ka meie MSN'i vestlust kordineerinud, et kõik sõna saaks ja et keegi ei paneks vigast, et kõik rahul oleks. Ütlesin, et olen inimene, kes teeb väga palju kompromisse. Maarja ütles, et olen Jaak Sirkel. Nõustusin.
Sa ei mõista? Jaak Sirkel on Jaan Krossi tegelane, kes igas olukorras kompromissi suutis saavutada. Nüüd mõistad. Või vähemalt teed näo, et mõistad. Mul on nii ükskõik, et... Et jah.

Reede õhtul oli tüdrukuteõhtu. Mul ei ole selle kohta palju rääkida, sest palju on sellist, mida ei peaks rääkima. Mida oleks parem hoida enda teada. Küll aga võisite eelmisest postist lugeda, kuidas ma tulevase abielumehega sõnumineerisin tema tulevasest naisest. Me arutasime mõnda aega, et kas peaks saatma ja mida saata. Siis saatsin ega oodanud vastust. Kell oli palju. Kui inimesed magavad, siis nad ei vasta sõnumitele. Võib-olla ärkavad üles, loevad selle poolkinniste silmadega läbi ja siis magavad edasi. Me kõik leidsime, et Rainast oli väga armas sõnum vastu saata.
Kodus puhusime Kailaga madratseid täis. Puhusime kaks, sest teadsin, et üks on katki. Kumb katki oli, seda ma ei teadnud. Kuni hommikuni, kui Kaila ärkas ja madrats ikka täis oli. See madrats, mis niisama seisis, oli tühjaks saanud. Või pool-tühjaks. Kirjutasin suurelt ühele poole, et see on katkine. Voltisin madratsi kokku - teisele poole samale kohale oli kirjutatud, et see on katki. Kui armas.

Tegin laupäeva õhtul lasanjet. Unustasin kastet maitsestada ja see tuli suht mõttetu plöga. Küll aga maitses see hästi järgmisel päeval, kui ma soola peale panin ja uue juustuviilaka ja minutiks mikrosse pistsin. Elutervislik toitmumine, ma tean, aga mis seal ikka. Vähemalt sain kõhu täis.

Pühapäeval käisin valimas. Olin selle unustanud, kuni nägin FB's, et Rebeka läks valima. Ma siis mõtlesin, et läheks ka. Olin paanikas. Kõndisin linnas väikese ringi, et endale aega võita. Astusin uksest sisse. Seisin. Küsiti, et kas lähen valima. Juhatati mind ülemisele korrusele. Surin seesmiselt ja väga aeglaselt kõndisin üles. Väga aeglaselt leidsin enda koha tähestikus ja andsin allkirja. Üks tädi naeratas teisele kavalalt. Seletas siis mulle, et kuidas valimine käib. Võtsin kaardi. Teine tädi ulatas oma käe ja šhokolaadimedali:"Esmavalimise puhul," ütles ta. Või vähemalt midagi sinna kanti. Naeratasin. Tänasin. Võtsin oma kaardi, läksin kabiini ja ohkasin raskelt. Ma ei osanud ju valida! Läksin närvi, kuid valisin lõpuks ära. Läksin välja, lasin oma kaardile templi peale panna. Ütlesin viisakalt head aega ja läksin. Raske oli olla. Tundsin, et ehk ei oleks pidanud ikka valima.
Kodus enne seda arutasin emmega, et keda tema valis ja keda ma valima peaks. Ütles, et küll ma ise tean. Ütlesin, et mulle meeldib Reformierakond, sest nad on reformid. Ütlesin, et mulle meeldib Sven Mikser, sest ta on tark mees. Ütlesin, et mulle meeldivad IRL'i vaated. Ütlesin, et valin Keskerakonna. Emme ütles, et ta keerab ukse lukku ega lase mind valima. Naersime.
Valisin Sveni.

Täna oli naistepäev. Jaan tõi meie klassi tüdrukutele kõigile šhokolaadi. Öelge teie, mis te tahate, mina leian, et see oli kohutavalt armas temast. (:

Eile lisas Anni mind ühte grupi FB's. Ma leidsin selle armsa olevat ja koht, kus oli kirjas, et Anni mind lisas ja et Rainerile ja Annile see meeldis, tahtsin kirjutada, et tegin aww ja et pühkisin rõõmupisara. Ma ei saanud kommenteerida. Siiski - Aww. (: *pühin nurgas pisara*

Magasin Mattisega mitu tundi emme voodis. Emme tuli meid lõpuks üles ajama, et me ka öösel magada saaks. Mattis magab. Kell on kaksteist. Ma ei maga. Mul ei ole und. Ma teadsin, et nii juhtub.

Täna tulid meile külalised. Emme töökaaslane tuli enda beebiga meile. Oli küll armas näha ühte beebit, jah. Meenutasin aega, kui Mattis oli alles beebi. Ei meenunud palju. Aga beebi oli armas. Pooleaastane, aga armas.

Viimasel ajal näen imelikke unenägusid. Need on nagu rõvedad, sest on... No rõvedad. Ja mingil määral õudsad, aga ma ei karda. Ma tean, mis juhtub ja et tegelikult saab kõik korda. Aga siiski on rõve näha, kuidas Sae'le omaselt sureb järjest inimesi ja ma tean, et Maret on järgmine, et mina jään ellu. Rõve on.
Tänahommikuses samasuguses unenäos tulid minu koju kaks poissi. Kaksikud. Nii umbes seitsme-kaheksa aastased. Me teadsime Maretiga, et nad meid tapma tulid. Ma küsisin, et kas nad tahavad koos meiega mängida, et lähme hüppame meie esimese korruse rõdult alla lumme. Nad olid nõus kuigi liikusid nagu sombid. Avasin rõduukse, nad vaatasid alla. Ma vaatasin alla. Me olime umbes pool korrust kõrgemal ja lund ei olnud. Roheline muru oli. Esimest korda üle pika aj tahtsin, et paks lumi oleks maas.
Läks paar kaadrit mööda ja paks lumi oli maas.
Positiivselt toonilt - ma ei saanud surma. Maret ka mitte. Mitte keegi teine minu pereliikmetest ka mitte. Nad lihtsalt haihtusid. Aga tulid kõik tagasi.

Üks kevad palun. Ei?
laupäev, 5. märts 2011

Baila! Baila!

Menüü. Sõnumid. Saadetud. Raina. 05.03.11 2:17 "Su kihlatu on restos kuum kaup Tantsimast ta ara ei tule Motlesime et tahad teada Peaksid enda tulevasega tosiselt raakima!"
Tagasi. Tagasi. Sisendkast. Raina. 05.03.11 2:20 "No ma loodan et sa hoiad tal silma peal. :)"

neljapäev, 3. märts 2011

Two can keep a secret

if one of them is dead.
Teate, mis päev täna on? Lisaks sellele, et Piret tähistas enda sünnipäeva, lisaks sellele, et on kolmapäev. Täna on ka kolmas märts. Mõistad? 3.03? THREEOHTHREE!!! Yayz! I had excited kui ma koju kõndisin ja see mul järsku meelde tuli. Kuidagi nii äge tundus, et... Tundus äge.
Ma kuidagi tunnen, et mul oleks paar asja öelda, aga... Samas ma tunnen, et mul ei ole midagi öelda.
Kirjutasime täna koolis kirjandi. Ma ei julge öelda, et mis sellest sai. Küllap mingi nelja saan, kui hästi läheb. Kirjutasin Meedia mõjust tänapäeva noortele. Kirjutasin Justin Bieberist, tema uuest soengust ja sellest, kuidas mõned inimesed tema talenti või selle puudumist ei hinda. Kirjutasin ka seda, et tal oli enne jube kiivrisoeng. Aga kirjutasin, et ta on MC'ga võrreldes võrdlemisi viisakas ja hea eeskuju lastele. Kirjutasin, et ta laulis oma esimesel tuntud laulul nagu kolmeteistaastane tüdruk ja ma ei mõista tema fenomeni.
Kirjutasin Miley Cyrusest, tema alasti piltidest netis ja sellest, kuidas ta kuskil mingit kanepit imes. Kirjutasin sellest, et ta sai liiga kiiresti kuulsaks ja et ta ei ole hea eeskuju. Kirjutasin, et küllap ta elu on raske, sest ta pidi telekas olema juba väiksena.
Lõpetasin oma kirjandi Tanel Padari tsitaadiga.
Vist keerasin kõik tuksi, aga see selleks.
Armastan ja vihkan seda draamat.
Läksin kööki kooki tegema. Mõtlesin, et peaks FB staatuse ära muutma. Tahtsin kirjutada:"Kepp calm and bake yet another cake." Tegin kapiukse lahti ja karjusin üle korteri:"MIKS MEIL MUNE EI OLE?!" FB sai teistsuguse staatuse.

Mattis ei lasknud mul kooki teha. Kõigepealt mängisin mina temaga ja väntsutasin teda edasi-tagasi. Siis panin ta maha, hoidsin oma käsi tema pihal (?!) ja siis ta võttis minu kätest kinni. Järgmised kaks minutit vähemalt jooksis ta mööda tube ringi, mina järgi jooksmas. Vähemalt oli lapsel lõbus. Aga see oli pigem selline you-had-to-be-there värk.
Mängisin Mattisega peitust. Ta peitis kümme-viisteist korda ühte ja samasse kohta, nurga taha, tiiviku taha. Mina peitsin end käru taha, kööki kapi taha, nurga taha ja laua taha. Ta leidis mu üles iga kord. Mõnikord pidin karjuma enne, kui ta teadis, kus ma parasjagu olen. Mingi hetk hakkas ta oma nurgast välja joostes karjuma:"ÕDÄÄÄÄ! ÕDÄÄ!" aga mitte päris nii. Seda ei sa järgi kirjutada, kuidas lapsed räägivad. Aga põhimõtteliselt karjus ta mind. [Ja seda oli kuradi hea kuulata, sest mingi hetk oli Maret talle ainuke 'õde'. Emme ütles:"Aitäh õele," andis asja Mattisele, et ta selle üle toa mulle tooks. Mattis jooksis teise tuppa Maretile viima.] Ma siis hüüdsin vastu. Ühekorra juhtus nii, et ma jäin emmega rääkima ja Mattis jooksis peitu. Mina läksin naerukrampides elutuppa, kõndisin nurga poole:"Mattis! Kus sa oled? Huvitav, kus sa end küll peidad!" Naersin. Vaatasin - nurk oli tühi. Mattis jooksis mul selja taga koridorist välja. Me emmega poolsurime naeru kätte, meil oli nii naljakas. Aga see oli ka selline you-had-to-be-there värk.Kell on pool üks. Head ööd!
 

Blog Template by BloggerCandy.com