laupäev, 30. juuli 2011

Step aside bitches, 'cause I give the lowest amount of fuck humanly possible.

Eile olin tubli ja tore ja viisakas ja andekas ja kõik positiivsed sõnad kokku ja käisin Põltsamaal Lempsi onu juures marju korjamas Maretiga. Teeme seda juba teist aastat, sest teist aastat on ka mu vanaema, kes seda muidu teeb, laevas tööl. Sa võib-olla mõtled, et Lembit või see onu võiksid seda siis ise teha. Ma ei mõtle. See onu on juba vana, mingi 80+ vist ja Lembit... Esiteks on ta tööl, teiseks on tal roheliseallergia. Ma ei oska seda seletada, aga kui ta läheb palja nahaga muru vastu näiteks, siis tal hakkab täiega sügelema. Saada siis selline marju korjama. Ja me Maretiga saime ilusti hakkama.
Tänagi pidin marju korjama Rammal. Aga läks nii, et enne magamaminekut olin masendunud ja väsinud ja võtsin endale neli ruutu majapidamispaberirullist. Nuuskasin ühte natukene oma nina ja jäin magama. Kell kuus ärkasin, nuuskasin nina, poole tunni pärast ärkasin, nuuskasin nina, surin omaette. Ja nii ma nüüd olengi terve päeva olnud. Paksud riided seljas keset suve ja majapidamispaberirull käeulatuses at all times.
Kust ma nohu sain? Arvatavasti sellest, et ma üleeile jooksin vihmas poolpaljalt.
Vähemalt tõid emme, issi ja Mattis Jänedalt juustu ja pehmet halvaad. Aga mu nohu see ära ei võtnud. Ma ei tea noh...
Eile õhtul käisin issi emme & issi juures. Margel oli Inglismaalt sõbranna külas ja siis me tegime väikese peo. Bondisin oma noorema onuga. Päris naljakas oli. Ja Linksõin ühe kirsi, millest oli tehtud mingi kirsialko. Margo viskas kõik oma kirsid kuskile minema, ma ühe sõin ära. Ma ei ole mitte kunagi söönud midagi, millel oleks nii palju alkot sees. Ausalt. Päris rõve oli. Seda vedelikku ma ei joonud, sõin hoopis kirsi. Ja jõin kokat peale. Ps, mulle üldse ei meeldi koka. Üldse.
Miks ma masendunud olin? Tartu Ülikool. Sinu koduleht ütleb ka üht asja, SAIS teist. Ja... Ma tahaks, et sa... Ma... Ma ei teagi. Lihtsalt. Ma ei tea enam midagi. Võib-olla näeme järgmine aasta, võib-olla ei näegi. Mine tea.

Praegu olen peaaegu täitsa masenduses ja tahaksin jälle magada, aga samas tean, et und mul ei ole. Ja ma ei saanud minna Kätuga Kaila poole. Olen kurb. Olen küll. Aga ehk saan hakkama.


Siiamaani väga kõvv. (:


Üliväga kõvv. Sellest ka minu blogiposti pealkiri.


Varsti-varsti on see minu telefonihelin. Varsti, ma ütlen sulle.
neljapäev, 28. juuli 2011

Võileiva põllul!

Lisan tripist pilte ja kommenteerin paari sõnaga. Ei lisa kõiki. Lisan ainult natuke. (:
Alustasime trippi. Piia.
Helena.
Toomas.
Mina.
Sagadi mõisa ees olid päikeseprillid. Me jätsime need sinna, aga ma pildistasin neid ikkagi.
Jõudsime Mustojale. Meri! Ma olin ekstaasis. Leidsin, et emme pani mulle õige nime. Merilyn. Get it? MERIlyn. :D
Leidsime Toomasega surnud kala. Tundsin tugevat tungi pildistada kalalaipa.
Istusin kivil mis nägi välja nagu diivan. Tegin head nägu, tegelikult tahtsin vetikatest eemale.
Tegin meist grupipildi, aga keegi ei olnud eriti huvitatud...
Päike loojus. Me Toomasega olime just ujumast tulnud.
Käisin meres kepslemas. Tegelikult tahtsime Toomasega vallutada kivi, aga see oli liiga kaugel. Ja meie vahele jäi liiga palju vetikaid. Ma vihkan vetikaid.
Öösel sõime marshmalloweid.
Tegin oma signature pose'i.
Tegin teistpidi ka ja auto tuli. Siin on mul mark. :D
Helena aitab Toomasel pissida. :D
Ilusa vaatega kolm neljandikku meie grupist.
Ilusa vaatega üks neljandik on vahetunud.
Kunda noorteka ees oli mänguplats. Ma rõõmsalt jooksin sellest kettast üles, see hakkas liikuma. Ma karjusin, hüppasin maha. Istusin, Toomas tegi mulle hoogu, oleksin peaaegu kukkunud. Helena kukkuski. Sabakont on siiani haige.
Mingi mõis. Ma ei tea, miks. Aga seal ees olid toredad lõvikujud. Mulle meeldivad lõvid. (:
Käisime mere ääres. Ujuma me ei läinud, külm oli vist. Aga mina käisin ikkagi mingi põlveni vees, nagu alati. Ma armastan merd. (:
Läksime tuhamäge vallutama. Iga inimese vahemaa on kümme astet.
Vallutasime tuhamäge. Trepid olid kaunid.
Jooksin sinna tippu, oleks peaaegu üle ääre lennanud, hüppasin tagasi, enam seal püsti seista ei julgenud. Toomas julges. Vaade oli pääris kõvv.
Meie niisama Moldovas.
Hooran kiirusepiirangumärgiga.
Ootan Moldovas niisama bussijaamas. Peaaegu nagu... Ma ei tea. Ps. Jalanõusid ma kandsingi vähe...
Aa randa jõudsime. Külm oli. Ja näete, et mu ümber on vetikad? Toomase selja taga oli väike laik liiva, muidu ma poleks kivile saanud. :D
Käisin Aa rannas ujumas. Nüüd saan öelda, et been there, done that. Aga väga väga väga külm oli. Ausalt. Väga külm.
Valaste juga. Nii kaugele jõudsimegi.
Toila saksa sõdurite kalmistu. Päris kena koht. Ja huvitav. Mulle meeldis.
Sedasi olid märgistatud suure platsi peal "hauad". Mulle meeldis.
Käisime Oru pargis ringi. Polnud väga org. Ainult üks mägi mu arust. Aga käskisin Toomasel oma naistest pilti teha, paljastasin hambad ja kujutasin ette, et naeratan. :D
Toomas leidis endale sõberi. Ma ei tea, mis elukas see on.
Peipsi. Siuke laine. Ja siuke sopp ka...
Ja siukesed surnud kalad Peipsi ääres. Läksime sealt veidi eemale...
Ööbisime Karupeas kämpingus, mis muide on väga kõvv koht ja jõime siidrit. Päris hea...
Hommikul, kui me alles magada üritasime.
Panin õed meie majakese ette poseerima ja käskisin neil ilus olla. Olidki. (:
Toomas Rakveres, sest ta pole seal kunagi käinud. Kui välja arvata need aastad, mis ta seal kutsekas käis...Rakvere linnus. Mulle meeldib see pilt.

Millest posti pealkiri? Piia ütles hommikul kämpas oma mp3e uurides, et tal on see võileiva laul ka. Ja siis ma naersin natuke. Ja siis me naersime kõik koos natuke.

Hetkel organiseerin ja lähen suht kohe magama. Aitab juba ükskord sellest poole ööni üleval passimisest. [Not!]
esmaspäev, 25. juuli 2011

Ma sain hakkama?

Ma blogin oma telefonist. Tahtsin seda teha juba merel olles, kui kivil istusin, aga... Siis oli sada hada ja ma ei saanud bloggerit toole.
Mu telefonis puuduvad tapitahed, aga vahemalt saan blogida. (:
Nagin tana oma vanaonu ule peaaegu aasta. Aga ta tormas peaaegu kohe mine.a. Mjngi 5 minutit oli me juures.
1x soidan koju ja siis blogin oma tripist. Ma praegu ausalt ei jaksa...
Ilusaid unenagusid!
kolmapäev, 20. juuli 2011

Pole juhtunud veel seda minuga

Et oma südame välja tahaks rebida? Ei. Ma ei taha oma südant välja rebida. Mulle meeldib mu süda. Correct me, if I'm wrong, aga ma tunnen, et ma olen hea inimene. Et mul on hea süda. Ma ei tea.
Aga mida minuga pole veel juhtunud? Ma... Sellest on piinlik rääkida... Ma ei tea, kust alustada või kuidas alustada. Ma peaksin end vist enne tutvustama. Minu nimi on Merilyn, paljud kutsuvad mind Merkaks ja sugulastest suur osa Lucyks. Go figure. Ma olen alati olnud suure isuga. Mulle meeldib süüa. Ma võisin süüa peaaegu lõpmatuseni peaaegu kõike. Enam mitte. Ma ei suuda enam süüa. Täiesti lambist tundsin ühel hetkel, et mul on kõht täis ja et ma ei suuda enam süüa.
Tavaliselt söön mäkis või hessis ühe suure eine, mul on kõht täis, aga ma jaksaks veel. Enam mitte. Ma sõin täna ühe eine hessis ja ma ei suutnud seda lõpetada. Friikad olid... Mitte enam nii maitsvad ja kaste, millest ma vahepeal elada oleksin võinud oli vale. Ma ei oska enam süüa.
Tartus sõin ükskord päeval jäätise, McFlurry. Keset päeva. Enne, kui lõunakeskusesse läksin. Hommikusöögiks. Ja mul oli raske seda ka lõpetada. Ma ei suutnud. Ma sõin selle lõpuni, jah, aga see ei maitsenud nii hästi, kui ta oleks pidanud maitsma. Kui ma Kätu tädi juurde jõudsin, siis Kätu tegi makarone. Natukene sõin, aga palju ei mahtunud. Tundsin, et toit ei ole mulle.
Sama juhtus ka öö enne seda, kuigi ma olin viimase aja kohta palju tõmmeld. No muidugi sõin ma purgi kondenspiima peaaegu üksi ära. Noms.
Ma tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et ma ei oska enam süüa. Ma jätan söömise maha. Mõneks ajaks. Ma elan ainult veest ja vaatame siis, mis mu söögiisust saab.

Sina oled kõiges süüdi ehk no reason.
Tere, olen Merilyn ja ma naeratan palju. Ja selles oled süüdi sina. Sina, väike poiss, kes sa tuled mulle tänaval vastu, mobiilikott kaelas ja meenutad mulle, et ka mina käisin kunagi nii, et võtmed ja telefon olid paelaga kaelas. Sina, vana naine, kes sa tuled Balti jaamas mu juurde ja küsid viisakalt, kas ma tean, millal rong Sauele läheb. Sina, võõramaalane, kes sa aru ei saa, et sa ei saa minna autoga reisiterminali sisse, et sa pead check-ini tegema hoopis ise ja sees, ilma autota. Sina, mu sõber, kes sa tuled mu juurde burksiga ja annad selle mulle, kui ma olen poolnälgas. Sina, mu väikevend, kes sa õhtuti lolli mängid ja tavalise fist pumpi asemel oma peaga minu rusikat lööd. Sina, mu väike õde, kes sa keset ööd mulle midagi seletada üritad, kui sa ise alles magad. Sina, kallis laulja, kes sa laulad enda elust laulu, mis minuga väga kokku ei käi, aga mida mulle väga meeldib kuulata. Sina, kallis lugeja, kes sa mind välja kannatad - kasvõi ainult hetkeks, ainult täna. Sina, kallis blogija, kes sa oma kirjutamisega mind edasi suunad ja minul alateadlikult parem käsid olla. Sina. Sina oled kõiges süüdi ja ma jumaldan sind selle eest. Selle eest, et ma kõnnin tänaval paljajalu ja naeratan, et ma telki, spordikotti ja õlakotti kandes tugev püsin ja hakkama saan ja naeratada ka jõuan. Aitäh sulle.

Kodus olemine ongi luuseritele ehk olen jälle Keilas.
Kuu alguses olin Soomes. Ehk mäletad. Neljandal tulime Enelini ja Robertiga tagasi. Neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa olin kodus, kümnendal läksin Keilasse, sealt Tallinnasse, sealt Tartusse, sealt Tallinnasse, sealt Keilasse, sealt Paide. Kuusteist lõunal jõudsin koju, seitseteist lõunal läksin ära Tartusse. Üheksateistkümnenda õhtul jõudsin koju, kahekümnenda hommikul läksin Tallinasse, sealt Keilasse. Keilast lähen mere äärde, kahekümne viiendal lähen ehk koju. Peale seda tahan minna maale, ja veel Keilasse ja Mareti ka kaasa vedada. Juulikuus on 31 päeva, neist kahekümnes on täna. Kokku olen juulikuu jooksul kodus olnud kokku kaheksa päeva. Päris hea. Poolikud päevaad arvutasin kokku, said terveks. Ja oma voodis olen juulikuu jooksul maganud kaks ööd, neist ühel ööl, eile, sain ka oma tekiga magada. Hommikul läks kiireks, magasin sisse. Mis tüüpiline mina?

Nüüdki on tahtmine magada. Aga ma pean vastu. Toomas ehk tuleb varsti...
esmaspäev, 18. juuli 2011

Imagination is more important than knowledge.

Praegu tahaks öeldaa, et fuck that shit, mul ei olegi midagi vaja, aga tegelikult on. Ja tegelikult ma saan hakkama. Tegelikult ma saan hakkama. Pean seda endale kinnitama, siis saan hakkama. Mida rohkem ma seda endale kinnitan, seda vähem ma ennast usun ja rohkem tahaksin oma sisikonda linna kanalisatsioonile loovutada. Aga ma olen kade. Tartu ei saa minu sisikonda. Sest et ma saan hakkama selle kirjaliku testiga. Akadeemilisega feilisin haledalt, aga sellega saan ma hakkama. Ma pean hakkama saama, muidu... Ma ei tea.

Tegelt on elu ilus. Isegi kui vahel tundub, et on vastupidi.
laupäev, 16. juuli 2011

Anna aega atra seada.

Viimane kord kui ma kodus magasin oli ka laupäev vastu pühapäeva. Naljakas. Sa ei leia?

Resist the urge to troll. Resist the urge to troll. Resist the urge to troll. Resist. You can do this. You were not born to troll. It is not your fault that people are wrong on the internets. You can not help it. Resist the urge to troll. Resist the urge to troll. Resist the urge to troll. Resist.

Mina natuke leian naljaka olevat selle, et ma nii kaua kodus ei ole olnud. Aga samas ei ole mul midagi selle vastu, et ma eemal olen olnud. Mitte midagi kohe ei ole selle vastu. Näiteks eelmine pühapäev istusin Toomase autosse, sõitsin Keilasse. Hommikul pakkisin oma asjad, jooksin bussile, helistasin Tallinna Ülikooli, nad kinnitasid mulle, et ikka olid sel päeval katsed. Vaidlesid mulle vastu, et kodulehel oli 12 kuupäev kirjas ja ma siis vaidlesin omakorda. Ei olnud hullu. Ma sain hakkama. Olen Tallinna Ülikoolis Riigieelarvevälisel sees. Kas just tõsine pidu, sest ma aimasin, et vähemalt sinna ikka saan, aga... Selles mõttes, et vähemalt sinna, et ma ei ole säravaim pliiats karbis ja teadsin, et tasuta kohta ma ei saa. Tahaks teada, ainult, mida nad mu kirjalikust osast arvasid, et millest selline järeldus nagu... Aga ma ei ole kurb. (: Ma saan kuidagi hakkama. (: Ja mul on võimalus veel saada sisse Tartu Ülikooli ja Tallinna Pedagoogilisse Seminari. Ja mul on võimalus aasta aega vabatahtlik olla...
Aga siiski. Tallinnast läksin Tartusse, sombina jäime Kätuga kohe magama. Okei, enne natukene tegime ka midagi. Ja arutasime plusse ja miinuseid, kas minna Kähkukasse või mitte. Sel hetkel oli see kindlasti kolm korda naljakam, kui sinul hetkel siin. Aga me kaalusime, et plussideks on see, et oleks äge ja et saaks kõhu täis. Miinusteks olid riidesse panek, unepuudus, raha läheks... Vist oli midagi muud aga siis Kätu helistas Mairole et me ei koti end riidesse panna ja siis me jäime magama, et hommikul test sooritada. Sain 43 punkti. Ei ole meeletult uhke enda üle, no ei ole. Samas võiks ju teha nii, et ma ei ütle teile oma tulemusi, eks. Aga siis kui te tulete eraldi küsima, siis ma tunnen end igal kuradi hetkel nagu mingi hale rott, kes ei saa mitte millegagi hakkama... Jap...
Hommikul läksime sinna majja, kus me testi pidime tegema, ma avastasin maja ees, et jätsin vajaliku lehe Kätu tädi juurde, Kätu onu tõi selle ära, lahendasin testi, tahtsin nutta, sest tundsin end nii jobuna... Aga sain hakkama, nagu juba rääkisin. Siis läksime Kätu tädi juurde ja olime.
Olime õhtul ka. Rõdul ja rääkisime. Mairo oli ka siis. Täna rääkisin kassiga tema keeles. Paar korda:"Mjäu!" ja ma enam ei suutnud. Bwah, ma tahaks... Ma tahaks rääkida sellest... Ma ei tea, kas ma julgen, keegi ei saa siis enam kunagi mjäu teha...
Kätu FB staatus, mille ma kirjutasin: Kätlin, Merilyn & Mairo rõdul. Räägime Hello Kittyst ja kui nõme see on. Kätu:"Hello Kitty hügieenisidemed on ka olemas." Mairo:"Tampoonid ka. Kui sisse torkad, teeb mjäu." Ja sellepärast ei suuda ma vaadata ühtegi Hello Kitty asja või teha mjäu... Can't help but to laugh... :D
Ja siis me käisime väljas joomas, siis me läksime koju tagasi, siis me otsustasime magama jääda, siis me ei jäänud, siis Kätu jäi ja siis kell viis kui esimesed inimesed juba tööle läksid [ma aknast nägin] siis otsustasime meie Mairoga ka, et pohh, aitab. Meil on veel kunagi aega rääkida, aga otsustasime, et jääme magama. Ja siis me ei jäänud, vaid rääkisime veel umbes pool tundi juttu ja ma ausalt ei tea, millal ma magama jäin, või kumb meist enne magama jäi. Ärkasin paar tundi hiljem selle peale, et Kätu kolistas köögis ja Mairo müüs oma Opelit kellelegi. Kõvv.
Käisime karjääris ujumas, tegime Kätuga sünkrooni. Lehvitasime, see jäi pildile. Mingi düüd lasi seal enda skuutriga ringi ja keegi ujus enda... Sõitis enda purjekaga? Oh, I don't give a shit, ma ujusin! Mulle meeldib ujuda ja ma oleks veel ujunud, kui oleks jaksanud... Aga ujumine väsitab, kas tead.
Käisime Kätu maal, ei joonud enam poole hommikuni. Läksime arvestataval ajal magama ja hommikul pakkisime end kinno. Bussis ei saanud koos istuda, ruumi ei olnud. Kinos nutsime mõlemad. Ma ikka päris korralikult löristasin seal nina nuusata. Kõvv film oli. Ma pole kunagi kinos nii palju nutnud! Mm.. Ma armastan Harry Potterit!
Peale kino läksin Keilasse ja lebosin Helenaga pool päeva, kuni ta tööle läks. Piret eelmine õhtu pakkus, et ega me kaua ei maga, Helena ütles, et ma olen lebomises osav. Mulle tuli meelde üks lause:"I'm good in bed. I can sleep all day."
Järgmine päev peaaegu läksime Rammale/Paide, aga otsustasime mitte sõita. Läksime Toomasega koju tagasi, Helena oli tööl. Ma kaalusin ennast. Istusin kapi ette madratsile, nutsin, et ma nii palju kaalun. Otsustasin, et mida ma ikka ulun ja tõusin kiirelt. Kapiuks minu kohal oli lahti ja ma virutasin oma pea täiega sinna vastu. Sain siukse muhu ja hetkeks ka päris korraliku peavalu... Mulle meeldis. Kui mõni jookseks ringi, omg-omg-mu-pea-valutab, siis minul oli nagu omg-omg-Toomas-vaata-mul-on-muhk-kui-äge!!!! Oma teadlikus elus ma muhku ei mäleta. Kõvv.
Hommikul viisime Helena tööle ja sõitsime Paidesse. Siin ma nüüd olen. Toomas võttis mu väikese õe ja viis Rammale. Tulevad homme. Toomas viib mu Tartusse tagasi. Läheb oma ema vaatama, võtab minu ühes. Saan odavamalt Tartusse.

Räägin nalja. Enne kui me Mairoga magama jäime olime me ju ikka pikalt üleval. Ja selle aja sees jõudsime mõlemad paar korda vetsu vahet siiberdada. Mida rohkem/vähem oli kell [ehk mida kauem me olime ärkvel olnud] seda väsinumaks muutusin iga kord kui ta vetsu läks ja ühe korra ütlesin, et olen väsinud, et jään magama selle ajaga, mis ta vetsus käib. Ütles mulle, et ma ei jääks. Vaatasin kella ja ütlesin, et pool tundi ta vist vetsus ei käi ja lühema ajaga ma magama ei jää. Ütles:"Anna aega atra seada." Ma ei tea, miks see sel hetkel nii naljakas oli, aga ma naersin pisarad välja. Nii naljakas oli see vot.

Toomasega koos vaatasime mingit jaapanlaste õudukat, mis oli ülivägapalju the ringi moodi. Seal oli väike tüdruk, kes teatas, et keegi kes teda kiusas, sureb kolme päeva pärast, surigi. Ja nii juhtus sitaks palju kuni see tüdruk kuskile kaevandusse viidi ja ta suu kinni õmmeldi ja kaevandus igaveseks suleti. Me algusest peale ei näinud, aga põhimõtteliselt selle väikese plika kaksikõde läks oma õde otsima ja mingi teema. Üks tüdruk ja üks poiss otsisid seda tatti ka. Tagaajamine ja tapmine ja lõpuks oli üks tüdruk haiglas, poiss surnud, kaksikõde ja tema poisssõber surnud ja see väike tatt oli hoopis oma õe keha üle võtnud. Me ei saanud midagi eriti aru. Moodne värk, vaata, see plika, keda mulle meeldis kutsuda vimmahakatiseks, helistas surijate telefonidele ja teatas, et nad surevad kolme päeva pärast. A miskipärast kui helises selle haiglasse sattunud tüdruku telefon ja ta poisssõber selle vastu võttis, ütles tüdruk, et nad kohtuvad veel kunagi ja siis poiss sai surma. I don't get it!


Kindlasti oleks see treiler jubedam, kui saaks mõnest sõnast aru ka... Oh well.

CV sai valmis. Lugesin ühte õpetust ja tegin selle järgi. Ja nüüd teen kohe motivatsioonikirja ka. CV kohta kirjutasin FB staatuse:
Mina ülikooli jaoks CV kirjutamise juhendit lugemas:"Kui sa pead blogi, siis soovitatav on ka oma blogi aadress juurde panna. See annab rohkem informatsiooni sinu kui inimese kohta." Ohh! Muidugi panen! Äge! Siis:"Kui aga kirjutad blogis ebasündsaid asju või kirud kedagi, siis kindlasti ära lisa blogi oma CV-le juurde." Raisk...
Ja nii on. Minu blogi minu CV'sse ei lähe... Aga võib-olla võtan selle vestlusel jutuks, mine tea...

Olen väsinud. Olen kodus. Ma oskan ainult siin blogida. Aitäh, et olid mu jaoks olemas, blogi ja sina ka kallis lugeja, kuigi sulle siit suurem enamus ilmselt pinget ei paku. Mulle ehk kunagi pakub. Hetkel tahaks lihtsalt kerra tõmmata ja nädal aega magada.

Keegi muga Dagö kontserdile tahab tulla?
neljapäev, 14. juuli 2011

What nerd?

Värvisin küüned sinise-pronksi triibuliseks, panen kohe selga seeliku millel on sinine ja pronks triip, kaelas on mul ajakeeraja ja mu kõrval arvutilaual on kaks imeilusat piletit loodetavasti väga kõvale filmile. Ma ei ole nerd... Lihtsalt olen väga nerd.



Ps. Ma pole kodus. Olen Tartus. Täna sõidan Tallinnasse, sealt Keilasse ja pühapäeval Tartu tagasi. Plaan on vähemalt selline kõva. Esmaspäev-teisipäev on mul mingid eksamid... Bwah.



FILM HAKKAB VARSTIIIIIIIIIIIII!!!!!!!!!!!!!!
pühapäev, 10. juuli 2011

White and nerdy?!

And proud!

Miks üldse olen? Sest et õmblen enda seelikule sinist ja pronksi triipu hetkel ja samal ajal kuulan Potterilaulu:


Kena laul, eks? :D
Mu lemmik:
My parents, my parents DIED! My parents, my parents, why?! Sad, sad, sad, sad...
What nerd?

Ah minge perse ülikoolid, et teie info väärakas on. Mine perse Tartu Ülikool, et su akadeemiline test sellel ajal on. Mine perse Tallinna Ülikool, et su koduleht väidab üht, SAIS teist. Mine perse SAIS, et ma sinu käest midagi küsida ei saa. Mine perse töönädal, et täna on pühapäev ja keegi telefonidele ei vasta. Mine perse Merilyn, et sa midagi söönud ei ole. Mine perse bussipilet, et sa nii mõttetult kallis oled. Mine perse. Lihtsalt minge kõik perse, ma olen kuri praegu.

Pirni Kopparberg ja kaks kanakoiba. Kaunis hommikulõunasöök. See ei ole enam brunch, see on lihtsalt lõunal söödud hommikusöök.

Aga ma vist olen rahunenud... Lähen viin Kätule kohvri, pakin asjad... Lähen Keilasse. Hea meelega jääkski sinna.
kolmapäev, 6. juuli 2011

Kaugele, kaugele?!

Kallis blogi.
Igatsesin sind. Ootasin, et saaks sinuga rääkida, kuid nüüd on kell palju ja Robert ja Enelin magavad siin toas. Klaviatuur klõbiseb.

Igatsesin sind. Homme päeval tulen tagasi!
reede, 1. juuli 2011

Mul on närbunud karukell süles...



Ironically enough... Ma tulen esmaspäeval koju. Kas just hommikul, aga... Esmaspäeval.
 

Blog Template by BloggerCandy.com