Mulle on alati meeldinud oma kodus duši all käia. Ma tean täpselt kus miski on ja mis miski on. Ma tean täpselt kui palju peab keerama kraani, et vesi oleks paras. Ma tean täpselt kui palju on mu vannis ruumi ja kui libe see on. Mulle on alati meeldinud oma kodus duši all käia, sest veesurve on siin hea. Ma tean täpselt, et kogu šhampoon mu peast on läinud. Kunagi meeldis mulle isegi seista lihtsalt seljaga vee poole ja tunda seda mõnusat survet enda seljal kui vesi lihtsalt peksis vastu mu selga. Aga enam mitte. Kui ma Võrust koju tulin, siis vesi ei olnud enam nii hea. See oli... Vale. Ma küsisin emmelt, et mis teema on. Ja siis taipasin ise ka. Voolik on katki. Mul on kogu aeg tunne, et ma käin ringi, pea alles šhampoonist vahutamas. Niiet kui ma teile vihmas vastu jalutan ja mu juuksed vahutavad, siis ei, ma ei ole marutaudis. Ma lihtsalt... Mu dušš on ikka veel katki.
Mõtlesin, et tahad teada.
Esmaspäevast jätan maha. Mille? Ropendamise. See on ebaviisakas ja ebavajalik. Eesti keeles on nii palju teisi sõnu mida kasutada. Ma ei vannu enam. Ma ei ropenda enam. Ei eesti, inglise, prantsuse ega mingis muus keeles. Ma otsin selle jaoks välja oma käepaela ja saan hakkama. 21 päeva ilma ropendamiseta ja... Ja siis saab pidu.
Käisime Maretiga poes, sest tahtsime kooki küpsetada. Me ei ostnud šokolaadi. Seda oli vaja. Me käime hommikul poes ja küpsetame siis selle koogi. Miks nii lambist kooki? Magasin päeval, tõusin üles ja tahtsin šokolaadi kooki. Siiamaani tahan. Ja saan ka. Lõunaks ikka saan.
Eile öösel kavatsesin natukene kauem üleval olla, aga jäin magama. Ma hoidsin end üleval telefoniga mängides ja ma magasin pool mängu ka maha, sest et ma olin nii väsinud. Lõpuks jäin magama telefon käes. Lõunal saatsin sõnumi ja lugesin läbi viimase saadud sõnumi. Ei teadnud selle olemasolust, ometi oli seda kord juba loetud. Ei osanud midagi arvata ja võtsin siis järgmise sõnumi, mis oli ka loetud. Selle olemasolust ma ka ei teadnud. Naljakas oli. Millal ma neid lugesin, ma ei kujuta ette.
Täna päeval kui ringi tuuseldasin enne lõunauinakut õpetasin Mattisele kuidas öelda "siuke pidu". Tal tuli see väga hästi välja. Ja kui ma leian enda Samsungi juhtme üles, siis ma lisan selle video siia ka. Siis saate kuulata, kuidas mu peaegi kaheaastane vend ütleb minu parasiitfraasi "Siuke pidu.".
Krissu helistas mulle täna ja kutsus mind kontserdile. Me läksimegi. Zetod. Paides. Naljakas? Jaa. Rainer ühines meiega kui ta töölt tuli. Me Krissuga käisime Säästus just ja nägime kuidas Rainer trepist üles läks ja komistas. No küll oli naljakas. Aga pidu oli hea.
Nägin öösel imelikku unenägu. See oli üks neist unenägudest kus ma olen kõik võimalikud inimesed terve unenäo vältel ja kus ma pole mitte keegi. Seda kõike samaaegselt. Ehk teate.
Ma ei mäleta mis toimus enne või mis viis mind üldse selleni aga mu unes olid pulmad. Mingi hetk minu pulm, mingi hetk suvaline pulm. Hakkas see minu jaoks sellest hetkest kui pruut läbi pimeda maja minema tormas ja tseremoonia maha jättis. [Nagu siis kui me väiksena Margreti ja Gerliga lubasime, et paneme pulmakleidi alla tossud ja dressid, et siis saame altari eest minema joosta, kui meie kord on jah öelda. Täpselt nii jooksis minu unenäo pruut ka minema.] Ma mäletan et pruut hoidis oma seelikut üleval ja jooksis läbi pika ja pimeda koridori valge ukse poole. Mina vaatasin talle järgi. Aga ma tean, et pruut nuttis, sest mina olin pruut. Minuga oli veel teisi inimesi vaatamas, kuidas poolpeategelane minema jooksis.
Ma ei tea, mis vahepeal toimus, aga pruutmina tuli tagasi. Ta oli nutnud ja ma vaatasin teda natukene kurvalt. Kõik külalised, kes seal pika koridori otsas ootasid vaatasid ka pruutmind. Ma vaatasin kurvalt maha ja küsisin, et kas keegi teab, kus mu mees on. Mulle öeldi, et ta on natukene eemal kossuväljakul oma parima sõbraga kossu mängimas. Pruut liikus läbi maja, võttis välja minu Nokia ja saatis sõnumi. Sisu oli midagi stiilis "Kus sa oled? Võin ma tulla?" Ma täpselt ei mäleta. Ma ei tea, kas ma vastuse sain, aga ketse hakkas pruut jalga panema. Vasaku jala sai normaalselt jalga, parem käis raskemalt ja oli mingi jobu süsteemiga.
Lõpuks sai pruut vihaseks oma ketsi peale ja sai hakkama. Ma liikusin pea maas ja õnnetuna oma pikas ja kohevas kleidis läbi väikese võsa kossuväljaku poole. See oli umbes selline nagu filmides on. Aiaga ümbritsetud ja puha. Kaugema korvi all oli mu mees ja tema isamees. Ma seisin värava juures ja vaatasin neid. Sõber vaatas mu mehele küsivalt otsa ja läks siis minema, kui mu mees talle noogutas. Teate küll seda sõnatut rääkimist.
Kossupall jäi mu mehe kätte ja pruut liikus talle aeglaselt lähemale, oma kleiti jälle üleval hoides. Mees põrgatas lihtsalt palli, aegajalt viskas korvi ka. Kui pruut lõpuks sinna jõudis põrgatas mees palli talle. Vaikides viskas ta korvi ja hakkas siis rääkima. "Anna andeks," ütlesin ma. "Ma armastan sind... Aga ma ei tea, mis mul hakkas." Või vähemalt midagi säärast. Mees naeratas, seda ma mäletan ja siis ma eemaldusin. Eemalt vaadatuna olid nad nagu parimad sõbrad kes korvpalli mängisid. Ainult et üks neist kandis maani valget ja puhvis pruutkleiti, teine smokingut.
Ma ei tea, mis neist sai. Aga ma loodan, et nad leidsid endale õnneliku lõpu.
