Life without arrows is not worth living.

Kujuta nüüd ette seda õnne. Mina vaatan aknast välja - vihmane on, ma võtan vihmavarju kaasa. Terve päev vean oma suurt kollast vihmavarju kaasas, mitte tilkagi vihma ei tule. Täna vaatan aknast välja, päike paistab, on soe - jätan vihmavarju koju, ei ole vaja seda kaasa tassida. Astun filosoofiast välja, vihma sajab. Jõuan koju, olen peaaegu väga märg. Vähemalt jõudsin kiiresti bussile. Ei pidanud ootama. Ega foori taga ka väga kaua ei oodanud.   [Jah, üritan ennast veenda, et tegelikult on kõik korras. Et tegelikult on mu elu ikkagi ilus ja et ma saan hakkama ka siis, kui olen vihmast märg. Igal juhul saan hakkama.]

Täna oli viimane Sissejuhatus sotsiaal- ja poliitlisse filosoofiasse loeng. Trolololo. Novembris hakkab otsast peale. Ma ei tea, noh... Pole mu lemmik aine, ma ei teagi, miks. Okei, tean. Sealt muide on pärit ka tänase blogiposti pealkiri.

Mul muide on internett. Ja arvuti on ikkagi Sebastian. See nimi sobib talle hästi ja järgib minu imelikku kiiksu, et nimetähed jaguvad kolmega. Ma ei tea, mis teema mul sellega on, aga... Ilus on, kui nimi jagub kolmega. Mu arvates. Ma pole kunagi normaalsust taodelnudki...

Juba teist kolmapäeva järjest lähen kodust sellele bussile, mis suhteliselt täpselt veidi enne veerandit peaks jõudma Pauluse peatusesse. Vanemuise majas on mul ju kolmapäeva esimene loeng. Kell kaks - siuke pidu. Eelmine kolmapäev käisin verd andmas, nägime Mairoga, kuidas kontroll üle tee bussijaamast minema sõitis. Kui kooli läksin, tuli peatuses Pikk kontroll peale ja ma olin eriti elevil. Olin doonor ja bussikontroll samal päeval! Jõudsin õigel ajal loengusse.
Täna läksin samale bussile. Peatuses Pikk tuli kontroll peale. Ei olnud nii tore, kuigi mul oli pilet olemas - lihtsalt tundus, et raiskab mõtetult mu aega, et ma ei jõua õigeks ajaks kooli. Aga elasin üle. Oli natukene kahjurõõmus ja natukene kurb, kui üks poiss bussi kaasa viidi. Samas üks vana mees nägi välja nagu tal ei oleks piletit. Nagu eelmine kord minu juures üks vanatädi väga ähmis oli ja kinnisest uksest välja üritas minna. No mis seal ikka.
Kesklinnas toimus bussijuhivahetus. Selleks ajaks oli kell juba palju. Aga okei, eks oleks pidanud siis varasema bussiga minema, kui miski ei sobi, eks? No oleks siis nii, et uus juht tuleks peale, vana hüppaks välja, sõit läheks edasi. Aga ei. Uus juht tuleb peale, tsätivad natukene aega, vana hüppab maha, tuleb sisse tagasi, läheb minema, uus riputab ühe oma jaki seinale, istub, tõuseb, paneb pintsaku ka riidepuule ja alles siis paneb bussiuksed kinni. Siis sõidab paar meetrit ja peab peatuma - foor läks vahepeal punaseks. Suht tüütu.
Jõudsin siiski vähemalt õigeks ajaks. Võrdlemisi igav loeng oli tegelikult.. Aga noh. Mis sa ikka ära teed. Suures [Ülikooli suurimas] auditooriumis oli loengu lõpuks alles vaid 35 kuulajat. Siuke pidu, ma leian.

Mairo andis mulle hunniku Dagöt. Kohati on laulud kahtlaselt poolikud, aga... Hea on kuulata. Suhteliselt pidu. Paaris laulus on mainitud midagi kaela suudlemisest ja külmavärinad jooksevad üle selja. Miks? Vastikust tekitab minus, kui keegi mu kaela vastu läheb. Ma ei teagi miks. Aga see on suhteliselt kohutav. Näiteks ei saa ma kedagi, eriti Mairot, korralikult kallistada, sest ma hakkan tõmblema, kui miski mu kaela vastu läheb. Ma ei tea, miks... Olen imelik.

Homme on psühholoogiapev. Siuke pidu, ma ütlen tead. Arengupsühholoogia ja suhtlemispsühholoogia mulle isegi täitsa meeldivad. Tavaline psühholoogia on tihtipeale... Igavavõitu. Aga talutav. Ma saan hakkama, ma tean.

Kell on palju. Kätu juba magab, Mina veel mitte.. Ma ei tea, miks. Põhjuseid kindlasti on palju, aga,... Ma hakkan kooliga tegelema. Homme on rets. Jaa. Pidu.

Dear world.

Palun saage tuttavaks. Kirjutan teile oma uuest arvutist. Täna sain teise kätte. Peale esimest loengut, milleks oli sissejuhatus majandusteooriasse, küsisin Kaisalt, et mis tema teeb. Teadsin, et tal on ka vaba seal vahel. Ta kutsus mind enda juurde. Ma siis läksin. Ja siis helises mu telefon. Mingi võõras number. Küsis, kas ma olen kodus. Ütlesin et ei ja et poole tunniga umbes jõuaks. Küsis kus ma olen. Ütlesin, et Narva mnt. ühikas. Ütles, et tuleb sinna. Tuligi. Tõi mulle mu läpaka.
Peale teist loengut käisin sellel järgi ja tulin koju. Olin uhke.
Veidi aega tagasi hakkasin talle nime valima. Esimene variant on, et tema nimeks saab Sebastian. Ma ei tea miks mulle see nimi meeldima hakkas. Aga tundus, nagu ta peaks olema Sebastian. Pealegi tuli mulle meelde, et Sebastian on see vähk Väikesest Merineitsist. Mäletad? Tead?
Ma ei ole veel kindel, kas ta nimi on Sebastian. Ma hoian teid kursis.

Istusime meie täna Ellekaga köögis ja otsustasime, et sööme pähkleid. Elleka küsis, mis pähklid need üldse on, et ta tahab neid juba ammu süüa. Ma ütlesin, et Mairo ostis need oma deegudele. Ja siis tegime paki lahti. Ja otsustasime, et sööme ära. Ja sõimegi. Okei, okei. Sõime natuke, nüüd mina söön veel.
Vahepeal joinis minuga Kätu. Kuna meile ei meeldi see kibe maitse, mida tekitab pähkli koor, siis me koorime pähkleid. Jah, oleme andekad. Siiski. Kätul kukkus üks pähkel kaussi tagasi:"Mina koorin sind paljaks ja sina paned minu eest plehku nagu paljaks kooritud neitsi." Või midagi sellist. Me naersime tükk aega.

Ma olen rahul. Ma olen oma eluga praegu väga rahul. Ma ei tea isegi täpselt, et miks. Aga ma lihtsalt tahan olla õnnelik enda elu üle ja ma olen. Kuulame Kätuga veel enne südaööd Metsatölli ja tunneme end hästi. Nii hea on olla! Kätu muidugi teeb midagi, mida minagi peaks tegema - õpib. Aga ma praegu ei saa. Ma teen seda hetke pärast. Ausalt teen. Ma ei lähe magama, kui ei ole eelmiste seminaride asju kirjutanud vihikusse ilusaks. Ma lihtsalt täielikult keeldun minemast. Jah, piinan sellega ennast. Jah, olen kangekaelne. Jah, mulle meeldib olla selline.

Ma ostsin endale klapid, kui Paides käisin. Nüüd oli nii mõnusalt õnnis kooli kõndida. Mulle tuldi vastu tõsised inimesed ja järsku hakkas minu peas laulma Orelipoiss oma See alles jääb laulu. Ma naeratasin päris siiralt omaette ja mulle tundub, et vähemalt üks inimene naeratas selle pärast, et mina naeratasin. Mulle meeldib seda uskuda.

Homme tuleb pikk päev. Vähemalt on kolmapäeval esimene loeng alles kell kaks. Muidugi pidin ma hommikul koristama, aga... No vaatame mis sellest saab.

Praegu aga on mul muud tegemist. Ma ei saa enam olla sinu teenistuses, kui väga ma ka ei tahaks. Lihtsalt... Ma pean tegelema oma asjadega ka. Jah, blogi on minu asi. Kõige rohkem minu asi, aga... On ka muid asju, mida ma tegema pean.

Hoia oma ilusaid mõtteid alles ja vahest jaga neid minuga, kui tahtmist ja viitsimist. Musi oled!

Minu ilu[s] poiss.

Teie, mu armsad blogilugejad, ei pruugi teada nii mõndagi minu elust, kuigi teate hirmuäratavalt palju. Aga asju, mis minule olulised on, te ei tea. Mitte kõike vähemalt. Näiteks on teie seas kindlasti neid, kes ei tea, et ma käisin verd andmas. Lõpuks käisin ja olin doonor. Mu veregrupp on 0+ juhuks, kui see sind huvitama peaks. Emmel ja Mattisel on sama veregrupp. Issil ja Maretil on ka sama. Ma ei tea, mis neil on.
See oli kolmapäev. Ma teadsin, et pean alles kella kaheks kooli minema. Mairo tuli hommikul meile, tõi süüa. Kätu läks ära, me sõime. Teate, mis veel hea oli? Mairo tõi piima. Ma... Ma ei tea noh. Piim. Tajute seda, noored? Ei. Te ei taju seda. Piima! Lihtsalt... Ma... Jah. Ma ei suuda.
Sõitsime bussiga Maarjamõisa haigla juurde ja täitsime küsimustiku. Andsime vereproovi, saime teada oma hemoglobiini taseme, mis minul oli tavalisest kõrgem. Vererõhk oli ka natsa kõrgem, kui normaalne, aga me arstiga leidsime, et see on sellest, et ma olen overexcited. Mairo sellel ajal juba loovutas verd. Lehvitasin talle ukse vahelt, jõin oma kõrremahla lõpuni, viskasin üle toa lauale pikali. Olime Mairoga üksteisest diagonaalis.
Minuga tuli tegelema üks arst. Ta puhastas mu vasaku käe veenid ja võttis nõela kätte. Ma vaatasin seda, mõtlesin, hingasin vist natukene katkendlikult. Arst küsis, kas kõik on korras. Ütlesin, et ei suuda otsustada, kas peaksin vaatama, kuidas nõel sisse läheb või ei. Soovitas mul kiiresti otsustada. Ütlesin, et ei vaata, sest et see nõel oli suur. Ikka suur. Tõsiselt suur. Aga ma ei tundnud midagi. Vaatasin aknast välja ja olin overexcited. Vaatasin, kuidas veri läbi väikese vooliku voolas ühte väiksemasse kotti. See kott sai täis, arst sulges juhtme ja minu veri voolas suuremasse kotti. See oli omakorda masina peal, mis edasi-tagasi kõikus. Päris mõnus oli seda vaadata. Vahepeal olin overexcited ja vaatasin üle toa Mairot, kes täiega tuima näoga verd loovutas. Ma oleks mööda Tartut ringi jooksnud, kui ma oleks saanud, nii ecxited olin ma ja ta nägi välja nagu oleks huvitavam vaadata kuidas värv kuivab.
Mairo vahepeal jõudis minema minna, kui mina alles verd andsin. Kui arst tuli nõela välja võtma, nägi mu tätoveeringut. Ütles:"Kes siis siia sellise tätoveeringu teeks." Ma arvan, et ma piuksusin:"Mina." aga ma ei ole enam päris kindel. Ootasin ka jutlust teemal "Tänapäeva noored tead..." Aga selle asemel:"Kui ma noor oleks, ma teeks ka." Ma mõtlesin, et ma panen jooksu, nii hea oli mul olla! Ja siis hakkas ta oma kolleegidega arutama, et ta teeks ka endale tätoka ja rastapatsid ja sõidaks tsikliga ringi. Mis mulle ka väga muljet avaldas oli, et ta tajus ära, et mu käel on päike! Tavaliselt inimeste reaktsioon:"Mis see on?" No tere hommikust! Mida see sulle meenutab?! Minuarust näeb küll välja nagu laev sõidaks metsas, taustaks puid raiuvad seitse pöialpoissi.
Ma valisin endale tassi. Sellise... Väikese. Tavalise? Sellel on imelik sang. Kui teiste tasside sangad on tassiga kahest kohast ühenduses, siis minu tassi sang näeb välja nagu number seitse. Nii äge. Väärakas on seda käes hoida, koguaeg on tunne nagu läheks katki, aga... Mulle meeldib. Väga meeldib.
Läksime koju, jõin veel ühe tassi teed ja kihutasin loengusse. Päris mõnus oli. (:

Pärast kodus tegin meie kätest pilti, lisasin FB'sse kirjutasin pildi pealkirjaks:"Minu arusaam romantilisest kohtingust. :D"

Mida te veel ei tea...
Ma käisin täna maal õunamahla tegemas ja onu sünnipäeva pidamas. Vanaema ja Marge olid salatit teinud. Terve hunniku. Aga siis oli seda raske segada. Vabandavad mõlemad, et äkki on mage, äkki on segamata, äkki on kuiv. Küsisid minu arvamust mina:"Ma olen tudeng. Kõik mis on söödav läheb alla ja on hea." Nad naersid nii kaua. Muarust on see juba normaalne lause.

Mu Nokia, ehk mu Zen telefon paneb vigast. Ta ei võta sõnumeid vastu. Täna keset päeva sain kuus smsi korraga! Sellepärast, et üks keeldub smse vastu võtmast. Kõnesid võtab, nagu ma täna kell veerand viis teada sain. Aga smse ei võta. Kust ma seda tean? Ma saatsin Samsungilt Nokiale smsi ja see ei ole kohale jõudnud. Saatsin selle suhteliselt ammu juba. Häiriv on. Lihtsalt... Häiriv.

Kell on palju. Tead? Ma tahan magada ka vahest. Tundub selline... Hea mõte. (:

Ps. Vannitasin Mattist täna. Meil oli tore. Ühel hetkel ütlesin talle, et ta on ilus poiss. Ütles:"Minu ilu[s] poiss." Nii musi on ta mul, et te ei kujuta ettegi. Tegi mulle täna hommikul:"Hommikust." ja siis kallistas! Nii... Täiuslikku väikevenda annab otsida.

Better run.

'Cause I'm getting a laptop and shall be blogging about all the things!

Tegelt olen praegu alles Tartus ja naudin Mairo läpaka võlusid. Mõelda vaid, et varsti ma ei pea küsima, kas võin läpakat laenata. Ma lihtsalt võtan enda oma ja nii ongi. Lihtsalt võtan, tõmblen, teen mis tahan. Hea!

Muidugi pean ma otsustama, et millist internetti mul vaja on, millal ma seda maksma hakkan ja kes seda maksma hakkab... Hmm... Otsused, otsused... Muidugi võin ma ka iga kord kui mul netti vaja on, kuskil WiFi kohvikus passida ja teeselda, et FB on tõsine koolitöö vms.

Tegelikult ei ole see tudengielu üldse nii hull ega ka nii äge, kui ma arvasin. On üldse mitte hull ja palju ägedam, kui ette kujutasin. Meie kursus saab praegu omavahel imehästi läbi. Mingil määral oleme ehk gruppidesse jagunenud, aga... Ehk nii peabki? Ma ei tea. Mulle lihtsalt sobib nii. Kõik on kuidagi täiskasvanud, kuigi meie pesamuna saab alles kuu lõpus üheksateist.

Eile näiteks oli meil kursapidu. Ma tegin mingi miljon pilti. Meil oli mingi poolmiljonit lahedat inimest kohal... Ilmselge liialdus, aga te peaksite olema sellega juba harjunud. Ma liialdangi vahest harva...

Kallis Virve. Sind ei olnud täna. Oled väga haige? Palun saa ilusti terveks, mulle ei meeldi, kui inimesed on haiged. Ja üks haige jääb mu kõrvale praegu magama. Joo hunnikutes teed ja ma saadan sulle laulu, mida lauldakse siis kui oled haige. (:

Homme lähen koju ikkagist. Plaanisin natukene, et jään Tartu ja õpin, aga lähen koju. Pole mul siin midagi teha, seal saab õunamahla teha, Margo sünnipäeva pidada ja oma siblingutega aega veeta. (:

Jätan taaskord sind ja sinu ilusaid mõtteid üksi. Aga ainult senikauaks, kuni ma tagasi tulen ja midagi muud vahele ütlen. (:

Ma ei saa enam midagi aru...

Piiks. Piiks. Piiks. Mikrolaineahi lõpetab undamise. Veesolin jätkub. Vaikus. Nõud muudavad iseenest veidi oma asendit. Mikroka uks avaneb, kõik aurab. Kuumkuumkuum. Valge kauss puudutab lauda, käsi, mida on hetke raputatud, haarab lusika järgi, mis segaks riisi kastmega segamini. Liiga kuum, ilmselgelt. Kauss jääb lauale, kraanis hakkab uuesti vesi voolama. Nõud kraanikausis vähenevad vaikselt. Siiski on seal potid, mida tundub peaaegu võimatu puhtaks saada.
Vesi peatub. Kauss tõmmatakse ligemale kohale, kus on köögi ainukene tool. Käsi haarab lusika ja segab veelkord sooja riisi läbi. Esimene maitsmine tõendab, et tegemist on veel kuuma toiduga. Aeglaselt tõstetakse lusikaotsaga väike kogus riisi suuni, valged hambad tõmbavad toidu sealt maha ja ettevaatlikult kaob sama teed terve kausitäis toitu.
Laual, valge riisikausi ees, on veel teine kauss, tass, terve köök lõhnab imalmagusalt... Teises kausis on ülejäänud turobokad, lusikas alles sees. Kauss ei ole muidugi ainus koht, kus nuudleid leida võib. Neid on ka laual ning ei oleks imekspandav, kui ka laua all. Teisel pool lauda on hõbedane piklik toru - foolium. Selle karp on samuti kuskil laual, ilmselt keset seda. Ei pea olema ajugeenius, et mõistatada, miks on foolium laual, kui samas vedeleb ka väike kilepakend kahe õuna pildiga ja ümber selle pakendi on niiske taimesodi. Tegemist on vesipiibu tubakaga ja kuskil peab siis piip ka olema.
Riis saab otsa. Nõud kraanikausis ootavad ikka. Köögikapil on ahjuplaat. Rasvane, must, vesine, fairyne.

Nii see tudengi elu käib siin Tartus...

It has been a week...

Ma... Ma olen kodus. On pühapäeva õhtu ja ma olen kodus. Imelik, kas sa ei leia? Ma mitte. Mul on homme alles kelle kaks loeng. Kirjalik ja suuline eneseväljendus eesti keeles, kommunikatsioon ja ühiskond. Lol u mad, bro? [Kell 1 öösel. Tund aega posti alustamisest hiljem. Võtsin lahti ÕIS Almighty ja avastasin, et kell kümme on mul sissejuhatus majandusteooriasse. Palju õnne, Merilyn. Sa sõidad hommikul bussiga pika maa maha, sest oled jobu ega planeeri oma aega õigesti. Aga ma armastan sind sellegipoolest. Lihtsalt praegu vähem kui muul ajal... Kohati ei meiki järgmine lõik nüüd sensi, aga ürita mind mõista. Ma ei taha seda kustutada. Ei taha. Olen kuri enda peale.]

Hommikul saan autoga Tartusse, viin asjad koju, söön, võtan kooliasjad, lähen annan verd, lähen kooli, lähen koju... Vaatame mis siis edasi saab. Vaatame veel seda asja, ma ütlen selle peale. Tahaks juba verd anda. Muidugi arvestades minu õnne minestan ma poole pealt ära, voolan verest tühjaks, veri on kasutu, mul on mingi kolm surmavat haigust, ma ei saa šhokolaadi süüa ja ma jään loengusse jälle hiljaks. Siuke pidu hakkab toimuma, ma ütlen tead.

Täna käisin maal. Võtsin kartuleid. Ma olen sellest nii väsinud. See ei ole iseenesest raske töö, aga... Täiega väsisin ära. Mittemillestki. Tüüpiline mina. Maal iseenesest oli üle pika aja jälle tore. Järgmine nädalavahetus on vist ka maale minek. Margol on sünnipäev ja vist läheb õunamahla teoks. Vaatame seda asja veel. Suure tõenäosusega tulen ikkagi koju...

Reedel bussiga sõites helistas mulle Toomas. Küsis, kus ma olen. Ütlesin, et sõidan Tartust kodu poole. Ütles, et teeb mu nüüd väga kurvaks korraks. Ei osanud midagi oodata, ütlesin, et tee siis. Ütles, et Murit ei ole enam. Olin küll kurb. See väike rääbis oli auto alla jäänud. Kolm päeva käis ringi, luud puruks ja kael katki. Toomas viis ta arsti juurde ja ta tuli magama panna. See rääbis oli ju üks neist vähestest koeradest, kes mulle tegelt ka meeldisid. Ta meeldis mulle, sest ta hoidis vanaema. Ta meeldis mulle, sest ta nägi ilus välja, tal oli iseloomu, ta oskas mingil määral ka käituda. Ta meeldis mulle, sest ta oli minu Rääbis.
Oli küll väga kurb, jah. Oli küll. Aga ma tean, et kui Toomas juba kahe loomaarsti vahet sõitis, siis pidi asi ikka hull olema ja hea, et kutsa enam ei piinle. Nüüd on ta koos Murka ja Pätu ja Kerriga seal kus kõik koerad on. Ta on maetud nende kõrvale ja saab nendega kuskil sõbraks.

Kodus on hea olla, kas teate. Mattis edvistas, mängis minuga, käskis mul istuda, lasi end musitada ja kallistada... Ma nii igatsesin seda. Maretiga tegime köögis diskot mingi eriti mõttetu muusika järgi. Siuke pralle toimus, et ise ka ei usu. Ma nii igatsesin seda. Ma igatsesin Tipsyt ja seda, kuidas ta mulle haiget teeb. Ma igatsesin issit ja emmet. Ma igatsesin oma patja, mõmmit ja sadat muud asja.
Ma jään Tartus nendeta ellu. Ma saan hakkama. Mul on seal teised inimesed ja teised asjad. Sellepärast saangi hakkama.

Marge tegi täna maal Fish & Chipse. Päris hea oli. Kerge nostalgia tuli ka peale muidugi.

Aga teate, noored. Kell on peaaegu pool kaks. Ma lähen magama. Saan ju vähe magada. Pean ju vara tõusma. Loodan et sa elad ilusat elu, sest mina kavatsen seda teha! (:

Ps. Esmaspäeva hommikul olen ma olnud nädal aega ropendamata. (:

Verd!

Kool on ju tore? Mulle küll meeldib. Ja isegi väga. Tore on kolmapäeval kella kaheks end voodist välja vedada. Tore on teisipäeval kell kaheksa koolis olla. Tore on, et reede on veel seitse nädalat vaba. Tore on, et mul on kursakaaslased, kes hea meelega kutsuvad teisi külla sööma. Tore on kui elu on nii ilus. Tore on, kui inimesed heast südamest sulle kauneid ehteid kingivad. Lihtsalt nii tore on olla.

Kolmapäeval pean kell kaks olema loengus. See on mu esimene loeng ja toimub Vanemuise tänaval. Teine loeng on kohe peale seda kell neli ja toimub Ülikooli tänaval. Fancy, kas sa ei leia?
Teisipäeviti pean olema kell kaheksa viisteist Narva mnt. neli majas B-korpuse kolmandal korrusel ja olema valmis seminariks teemal sissejuhatus majandusteooriasse. Piin on jätta Kätu voodisse ja ise kooli minna. Lihtsalt piin. Aga ma saan hakkama.
Reede on veel seitse nädalat vaba, sest käib kolmas nädal ja alles kümnendast hakkab mul olema kell kümme rahvastikuteadus. Enne seda saan reedeti lebo lasta. Või siis tööle minna. Vaatame seda asja mõne aja pärast.
Tore on, kui kursaõde pakub välja, et lähme tema juurde mingi kambaga, teeme koos süüa, sööme ja siis koos loengusse. Nii tegime täna. Läksime Paula juurde, tegime spagette, rääkisime juttu ja läksime koos loengusse. Seitsmekesi. Päris tore oli.
Elu on ilus nii mitmel põhjusel, et ma ei oskagi seda kohe kuidagi seletada. Näiteks teeb elu ilusaks suur vihmavari, kui väljas sajab vihma ja teistel varju pole. Näiteks teeb elu ilusaks linnaliinibussikuupilet. Elu teeb ilusaks valutav varvas ja kuivad juuksed. Ma pole kunagi üritanud väita, et olen normaalne...
Tore on, kui inimesed lihtsalt heast südamest ehteid kingivad. Mairo kinkis mulle keti. Ei, mitte tavalise keti, sest ta ei ole mingi tavaline noormees. Ta kinkis mulle minu jaoks maailma kõige ilusama keti. Sellel on nahast peenike pael ja paela otsas on peenike metallist ring mis näeb välja justkui oleks see sepikojas suure töö ja vaevaga peenikeseks taotud ja siis hoole ja armastusega õigeks lõigatud. Jah, tegemist on Metsatölli kaelakeega... Ma ei tea, mida ma tegin, et sellise noormehe ära teenisin. Ju ma siis ikka olen hea inimene. Või ma ei tea.. Ju siis mul vedas nii meeletult. Ma ei kujuta ette. Ma ei suuda sellele muud seletust leida. Ma lihtsalt olen üks nendet inimestestk, kellel meeletult veab vahest.

Käisime Mairoga Soomes Enelinil külas. Päris tore oli. Ma kuidagi ei viitsi sellest eriti üksikasjalikult rääkida. Ma ei tea, miks. Aga küll käisime Mairoga jalutamas, viisin ta parki ja kujutasin ette, et oskan küll koju tagasi minna. Ei osanud. Eksisime ära, kuigi tema väitis, et ma ei saa ära eksida, kui olen koos temaga. Ja tema ei saa ära eksida, kui on koos minuga. Ja siis me leidsime rongijaama ja vaatasime, et oleme vapsee terve peatusejagu edasi kõndinud. Kõndisime raudteed silmas pidades tagasi koju ja turnisime kividel. Oli küll tore, jah.

Nüüd olen Tartus ja hakkan sotsioloogia õpikut lugema. Kätu tuleb varsti koju ja mine tea, mis siis saama hakkab... Tean küll! Magama lähme. Kikud puhtaks ja tuttu! Tudengid peavad puhkama ka vahel ju. Jaa! Ausalt! Ma ei valeta!

Mul on vaja käia läbi Zeppelini keskus ja Lõunakeskus. Mul ja Kätul on vaja midagi, mida võib leida nendest poodidest. Meil on vaja.

Kuigi olen nartsissistlik ja puha... Kuidas sinul läheb? Peaksin vist sulle ka mainima, et suutsin neli päeva mitte ropendada, siis viis päeva ja nüüd läheb alates pühapäevast teine päev. Raske on vahest. Vahest teeb kurjaks. Sest... Sest võiks ju juba lahti saada sellest koledast kombest!

Jätan nüüd sind ja sinu ilusaid mõtteid üksi ja loen oma õpikut. Pean selle neljapäeval ju tagasi viima... Ole tubli ja tugev!

Lugu Valdjas Šahrijarist ja ta vennast

Ma tahtsin blogida, aga Kätu hakkab mulle unejuttu lugema. (: Awwii....

Mõtisklusi enne loengut.

Kui kumm on seks, kas tasuta kondoome jagav inimene on hoor, sest ta jagab tasuta seksi? Kui kumm on seks, kas kondoomiautomaat on prostituut, sest jagab raha eest seksi?
Mina ei tea. Mina tahan teada. Ütle mulle, ole nii hea.

Mul on inimese nägu juba peas.

Ma blogin, kas näed. Kätu tõlgib oma ladina keelt ja mina blogin. Jah, mul on ka õppida. Peaksin tegelema oma sotsioloogia konspektidega, aga ma praegu ei saa, taha ega viitsi. Ma tahan praegu sinuga suhelda. Kuidas läheb? Minul läheb väga hästi, kui see sind huvitama peaks. Tunne on, et kui meie vahel on viisakas vestlus, siis sa küsid vastu, kuidas minul läheb. Mina aga ei jää ootama reaalset kommentaari sinult, sest tahan juba nüüd öelda, kuidas mul läheb.
Mul läheb nii, et pühapäeval Tartusse sõites rääkisin peaaegu tund aega Helenaga juttu ning hakkasin teda ja Toomast igatsema. Ma tahtsin süüa Makarone. Miks suure tähega? Makaronid on Toomase tehtud, selle pärast. Need on nii head, et ma ei suuda olla. Ta praeb pihvid sinepi ja kepsutiga läbi ja praeg nende sees veel makaronid ja... See on lihtsalt nii hea, sa ei kujuta ette.
Esmaspäeval loengust tulles oli terve päev mööda läinud nii, et ma ei olnudki midagi söönud. Kui me koju jõudsime, sõin natukene kapsast, Mairo närvitses kinode peale ja siis me läksime poodi. Ma ostsin makarone, pihvi ja sinepit. Kodus praadisin pihvid, kõrvetasin neid veits, keetsin makaronid ning jätsin need täiesti magedaks. Praadisin need läbi ja... Ei olnud päris see. Makaronid olid magedad, sinepit oli tsipa liiga palju ja ma ei olnud Keilas. Keilas maitsevad Makaronid hoopis teistmoodi. Ma tulen teile varsti külla, Toomas ja Helena!

Reedel sõitsin koju, laupäeva veetsin maal ja pühapäeval käisime loomaaias Mattise kaheseks saamist tähistamas. Kuigi ta sai alles esmaspäeval kaheseks. Ikka oli pidu. Näiteks seisis noormees merikotka puuri ees ja teatas:"Suur kana." Või siis läksime me vaidlema, kas klaasi taga on kits või sinilammas. Te ei kujuta ettegi kui kurjaks ta sai! Ja siis oli temal pool loomaaeda vaja ringi käia nii, et meeles oli ikka "Kala, mämm," sest andsime šimpansite aia juures mingitele kaladele natukene süüa. Hiljem andis Mattis veel kaladele ja lindudele süüa. See oli tema lemmik osa vist, sest kippus kurb olema, kui toit otsa sai või kui me lindudest eemaldusime. Muidu oli tore.

Tallinnast sõitsin otsa Tartusse ja siis istusin natukene aega linnas ja siis läksin koju. Või tulin koju, you choose. Vestlesime Kätuga veits ja jäime enne kahtteist magama. Lihtsalt, et puhkaks vahelduseks. Hea oli, kas tead. Kuigi hommikul oli ikka tunne, et ei saanud piisavalt magada. Aga sain hakkama, näed. Ja nüüd on peaaegu täitsa hea olla.

Teisipäeva hommikul magasin veitsa kauem kui plaanis, aga sisse ei maganud ja hiljaks ei jäänud. Erinevalt esmaspäevast, kus ma enne loengut arvasin, et pean minema Näituse tänavale, pidin minema Tiigi tänavale, jooksin, sest viitsin aega. Poolel teel helistasin enda kursuse vanemale kaks korda, ei võtmnud vastu, oleksin peaaegu vandunud. Aga siiski ei teinud seda. Ta saatis mulle lihtsalt sõnumi Tiigi 78-126. Saatsin vastu:"Motetelugeja oled sa. :D Tanks." Ja siis panin täiega jooksu. Viis minutit jäin hiljaks, aga sellest ei olnud hullu. Jäin ju siiski ellu. (:

Vandumisest rääkides. Täna läheb jälle esimene päev, kuigi esmaspäev oli juba neljas. Telekat vaadates tahtsin Mairole näidata kuuma meest ja siis ütlesin sõna, mida ei tohiks öelda. Ja õhtul köögis ütlesin jälle midagi. Ja täna hommikul ütlesin Kaisale midagi... Igaljuhul on jälle esimene päev ja ma üritan hakkama saada. Ükskord saan ka. (:

Reedel sõidame Mairoga Soome ja pühapäeval tuleme tagasi. Ma võib-olla blogin vahepeal, võib-olla mitte. Lihtsalt mainisin, et sa siis tead, mis toimub, kui ma juhuslikult ei saa vahepeal blogida.

Aga aitab minust. Praeguseks. Kuidas sinul läheb? Kuida elab mees/naine/lapsed/kass/koer/tigu? Kas sina oled enda eluga rahul? Räägi mulle. Kui ma sulle ka ei vasta, siis su vastuse loen läbi esimesel võimalusel. Ja varsti blogin sulle läbi oma arvuti. Varsti. Kui raha kätte saan. Senikauaks soovin sulle ilusat elu ja jätan sind ja sinu ilusaid mõtteid hetkeks üksi. Tee endale pai ja kallista kedagi, kes on sulle kallis. Ehk läheb tuju paremaks, kui see enne ei olnud hea. (:

Nägemiseni!

You put your arms around me and I'm home.

Ma ei ole bloginud. Oled ehk märganud. Miks? Mul pole Tartus oma püsivat netiühendust ja kui kasutan Kätu internetti, siis võimalikult kiiresti ja vähe. Lihtsalt, et ei läheks tema arvutisse hoorama ja tegelema asjadega, mis ei ole nii olulised, kui mõned muud asjad.
Ma tean, et ma ei vabanda end alati välja. Praegu üritan. Ehk õnnestub. Ehk õnnestub mul varsti ka palju blogida. Ja tõsiselt palju. Iga päev. Mitu korda, kui vaja, kuigi see mul kombeks pole...

Ma elan nüüd... Ma ei tea, kus. Nädala sees Tartus, nädalavahetusel kuskil mujal. Praegu elan Paides. Mul on siin hea kodune olla. Astusin oma tuppa ja kõik oli sama. Mu laual olid asjad täpselt nii nagu ma nad jätsin, mitte ühtki pilti mu seinal polnud liigutatud, isegi mu tekk oli samas olukorras nagu ma ta jätsin. Läksin ju kiiruga, riided jäid voodi ja seina vahele, tekk oli nii nagu oleks ma sealt just välja astunud. Voodiääre küljes oli lamp, mis laelampi asendab juba kes teab mis ajast. Mõmmi on voodis. Padi on omal kohal. Aken on kinni. Esimese asjana kõnnin selleni ja avan. Küsin Mareti käest harjumuspäraselt, et mida ta siin ometi hingab. Tunnen end nagu päris oma kodus. Hea on olla. Tõesti on.

Esmaspäeval hakkas minul kool. Ma seisin Maarja ja Kätuga peamaja suure saali rõdul ja kuulasin. Jalad väsisid ehk kergelt aga vähemalt oli tore. Sellest hetkest alates olin üliõpilane. Tundsin kuidagi, et ma ehk peaksin olema Tallinnas, aga... Noh... Eks ma saan ka Tartus hakkama. Ausalt saan ju.
Selle aja jooksul, mis ma Tartus olin, tegin endale süüa kahel korral. Esimest korda neljapäeva õhtul, kui kartuleid praadisin ja teist korda reede hommikul. Nii on, kui su poisssõber on kokk. (:

Bussijaamapoolsest jalakäijate silla otsast oma maja ette kõnnin kiirkõnnis seitseteist minutit. Või vähem, arvestades, et seitseteist minutit tuli siis kokku, kui kõndisin väikese ringiga bussijaamast läbi, et endale buss vaadata, millega tagasi saan. Tagasi sain see päev autoga, aga see selleks.

Rääkida on veel nii palju. Aga kõik tundub kuidagi tühisena. Lihtsalt kuidagi... Selline tunne on, et peaasi, et ma ise teaks. Teile rääkida tundub natuke... Eputamine? Natukene... Ma ei oska päris täpselt öelda, mis. Kui endale läpaka saan, siis see muutub, ma luban. Ma blogin tihemini. Sest ma igatsen blogimist. Ausalt. Südamest.

Kallid sulle siitpoolt arvutit ja näeme siis kui ma jälle saan sind näha. Mine tea, millal see on. Homme, pühapäeval, olen Tallinnas. Loomaaias. Mattisel on ju esmaspäeval sünnipäev, lähme selleks puhuks loomaaeda perega. I like!

Hoian sulle pöialt, looda et minulgi hästi läheb, ole nii hea. (: