laupäev, 31. detsember 2011

On reede.

Lubasin su pooleks blogida, et oleks rohkem sind, mida armastada. Mäletad? Muidugi mäletad. Sa mäletad palju asju. Nagu tervet eelmist aastat. Teekski sellest nüüd kokkuvõte? Mulle tundub see igaljuhul hea mõte(:

2011. Sissejuhatavalt võiks öelda, et oli hea aasta. Juhtus palju head, mitte nii palju halba... Ausalt öeldes ei tule midagi eriti halba meeldegi, sest kõik oli nii... Lõpuks ju laabus. Siiamaani on kõik laabunud. Ja see 21 ja pool tundi, mis seda aastat veel on... Küll kõik laabub.

Jaanuar.
Aasta algas mul Soomes. Mäletad? Seal ei olnud korralikult kasutuses õ-tähte ja suhteliselt igasugused täpitähed olid defitsiit. Aga näed - hakkama saime. Blogitud saime. Ilusad ajad, eks? No küllap ikka olid. Ma ostsin endale jaanuaris lillad teksad, millega ma praegu käia ei saa. Aga pidu on ikkagi. Varsti jälle, mu kallid teksad. Varsti jälle.
Mis ma jaanuaris veel tegin? Hmm... Me lugesime prantsuse keelset raamatut. Ma enam ei mäleta mida, aga ma tean, et see ei meeldinud mulle.
Ma käisin Metsatölli kuulamas. Ja järgmine päev oli Anni sünna. Peale Metsatölli ööbisime Lagedil ja Rainer krabas mind keset ööd õlast. See oli naljakas ja sel hetkel hullult hirmus. Aga naljakas.
Avastasin Charlie & Alexi. Ja laulu, mis mulle muide siiamaani meeldib väga - Alex Day. The world is mine.
Hingasin shampooni sisse. Mõnuus? Not. Kirjutasin Maretile andeka lapse jutu. Olin kuri ahelkirjade peale. Olin katkine, sest Tipsy tegi mu katki. Käisin Krista juures pildistamas.
Sellega enam-vähem sai mu jaanuar läbi. Not bad.


Veebruar.
Käisin tudengivarjuks. Seda oli vaja esimesena mainida, kuigi see ei toiminud esimese asjaga. Ja varjuks käisin muide Tallinnas. Seal ülikoolis. Mulle vahel tundub, et ma jätsin oma südame nendesse koridoridesse... Aga ma saan hakkama.
Üritasin vingumist maha jätta. No tere hommikust! Ma mingi aeg sain sellega isegi hakkama, aga mitte päriselt. Mitte päriselt..
Sõin kõrvaklappe. Meil oli lambabeebi kodus. Villi. Mäletate teda? Teate üldse teda? Njah... See oli nii ammu... Ma loodan, et see aasta läheb paremini ja me ei pea beebisi koju vedama. Ma loodan, et nad saavad laudas ise ka hakkama. Sedasi... Hästi.
Vigisesin valentinipäeva üle, mis mulle ikka ei meeldi. Ei, ma ikka ei arva, et olen Forever Alone, aga mulle ei meeldi see mõte, mis selle päevaga kaasneb. Oodake poolteistkuud, saan jälle rantida. ;D
Olin poole ööni Krissuga üleval. Me ei vahetanud omavahel sõnagi. Mäletad, Krissu? Head ajad...
Joonistasin Regiinat. Tantsisin Mareti ja Mattisega Lady Gaga järgi. Midagi, mida ma Tartus teha ei saaks. Ei, mitte sellepärast, et Maret ja Mattis siin ei ole. Mitte sellepärast, et siin Gagat ei tolereeritaks. Sellepärast, et mul on alumised naabrid. Sellepärast.
Käisime klassiga uisutamas. Esimene success jääl uisutamisega. Ausalt. Ma varem... Ei julgenud? Ma ei teagi, miks... Nüüd tahan veel. Ja loodan, et varsti saan ka. Üks noormees lubas mu viia. (:
Ma üritasin lugeda 127 tundi. Aga ma ei suutnud. See oli... See oli igav. Raamatuna ei olnud ta minu jaoks suurem asi. Ma loen ta kunagi läbi, aga mitte veel.


Märts.
Mängisin Mattisega elu parima peitusemängu. Ja Kaila & Raina abiellusid! Meil oli tüdrukuteõhtu ja kõik oli väga pidu. (:
Olin Jaak Sirkel. Praegu kui sellest ühest postist lugesin, tuli meelde küll, mis teema oli.
Ma käisin esimest korda elus valimas! Kujutate ette seda pidu?! Ma mitte.
Chuck Norrisel oli sünnipäev. Mu vanaemal ka. Samal päeval. Vihkasin, käisin siblingutega kelgutamas. Olid pulmad, oli Taimi sünna...
Närvitsesime kooli seebi üle. Seda ei olnud kunagi. Või siis teisel oli, kolmandal mitte. Ja vastupidi. No tere hommikust, for real.
Käisin Keilas. Sattusin sinna üldse tihti. Aga blogisin Toomase telefonist pesulast. Üks mu parimaid poste, fo sho.
Olin poliitiline prostituut. Käisin Tallinnas ja Tartus avatud uste päeval. Tartusse tulles olin kusjuures haige. Suht väga haige... Käisin Maretiga metsas. Meil oli tore.
Märtsis nägin Rapuntslit. Käisin Maribeliga kinos. Ja märtsis hakkasid meil füüsika tunnid. Mäletate? Me esimest korda õppisime midagi. Wow. Ja viimasel märtsikuu päeval olin kuri ja käisin oma kohvril järgi.


Aprill.
Aprillikuu algas mul Keilas. Hommikul läksin Tallinasse, jalutasin bussijaamast lennujaama ja tervitasin oma Marget. Tulid Alaniga siis Eestisse korraks. Väga pidu, ma leian. Närvitsesin, saime sõrmused, hakkasime Soovide valssi tantsima... Lugesin ühte aprillikuu posti ja seal oli ühe lõigu lõpus - "Sa vist ei saa aru. Mina aasta lõpus tahan saada." Kusjuures. Sain sellest isegi aru.
Sõin korrapärase jänese. Väga pidu. Mäletad, Rebeka? Head matatunnid olid meil vanasti...
Olin palavikus. Ja käisin uisutamas. Sellest arvatavasti olingi palavikus. Aga vähemalt oli hea uisutada.
Nägin imelikku unenägu Krissust ja mootorratturitest. Oli küll imelik. Oh well. Ju siis pidi olema selline unenägu. Nüüd pani jälle mõtlema, et miks Soome Elton Johni kontserdile?
Tegin uurimistööd. Oi, kuidas see mulle meeldis ja ei meeldinud samaaegselt.  Käisin Rammal puid saagimas ja raiumas. Käisin viimaseid kordi koolis tundides. Meil oli tutipäev ja siis pidu. Oli küll pidu, jah. Jõime potist viina ja puha. Õde sai mul aastakese vanemaks. Kirjutasime kirjandi. Tegime ühiskonna eksami.
Carol käis Paides. Suht ekstra minu sünnipäeva jaoks tuli. Nii armas temast.
Ja siis sain mina vanaks.



Mai.
Tegelesin eriti intensiivselt enda uurimisööga. Bwah, kui tüütu see oli! Osama suri.
Käisin Raineriga Orelipoissi kuulamas. Contrat ja Zetosid ka, aga Orelipoissi! Käisin rallil.
Lugesin Dan Browni. Väga ägedad raamatud on tal muarust. Need, mis ma lugenud olen vähemalt.
Ei maganud, sest tahtsin uurimistö ära anda. Tahtsin minna verd andma, aga ma olin natukene haige ja siis ma ei saanud verd anda. Ei ole meeletult kurb sellepärast enam. Saatsin kõik perse. Käisin Tallinnas kinos ja vaatasin meestega jalkat. Võinoh. Kui palju mina seda muidugi vaatasin. Blogisin samal ajal ja mõtlesin omi asju.
Mu blogi sai kolmeseks! Vanake teine juba. Ja ma armastan teda ikka veel. Iga postiga üha rohkem ja rohkem. Jõudsin sinuga sünnipäeval 778 postini. (:

Juuni.
Juuni algas väga palavalt. Käisin Indra ja Ingeriga lasteaias mingil üritusel. Mingi laat ehk? Ma ei mäletagi, kui päris aus olla. Juuni algul viisin ka kõik õpikud ära, millega tuli hiljem väike jama, aga mis siiski korda sai. Esimest korda elus sain päikesepõletuse. Pesin maal õues nõusid ja õlad põlesid ära. Oli küll valus natukene aega.
Koolis oli mingi mõttetu draama koguaeg. Mitte miski ei sobinud, kõik oli valesti. No kui nii, siis nii. Ja läksin närvi selle peale, et inimesed täiesti oskamatult mu nimega ümber käisid. Nagu... Tere hommikust! Merilyn. Mitte Merili, Merily, Merylin ega mitte mingi muu variant, mida sa leiutada tahad! Siriusly! [Intentional.]
Sain uue telefoni. Kaitsesin oma uurimistöö. Pikale venis see, ma tean. Mul ei ole kahju.
Emme küpsetas leiba ja me käisime Rabarockil. See oli nii ülim, et ma ei suuda siiamaani uskuda, et see oli päriselt. See pidu... Elamus. Inimesed. Saki tulli, Kätu!
Ja siis me tulime peolt ära ja lõpetasime kooli. Hell yeah! Pole siiamaani seal koolis käinud rohkem. Eks juunis uuesti. Maret lõpetab siis üheksanda, lähen olen viisakas. Muidu ei läheks. Tegime Kätuga purginalja. Mis tegelikult ei olnud nii meeletult naljakas, aga siiski ülimalt naljakas.
Ja siis oli jaanipäev ja pidu ja läksin Soome. Soomes käisin loomaaias ja tegin igasuguseid muid põnevaid asju. Näiteks panin Robertoga pidu Metsatölli järgi.


Juuli
Tulin Soomest koju ja siis veetsin niisama aega. Ja siis lõpetasin ülikoolidesse registreerumise ka. Alustasin juba juunis enne Soome minekut. Juulis olin vihane kõige ja kõigi peale, sest SAIS ei teinud minuga koostööd. Muidugi käisin ja tegin enda lapsepõlvele lõpu - käisime kinos Kätuga viimast Potterit vaatamas. Muidugi tegime siin Tartus igasuguseid erinevaid asju. Tegusad olime lihtsalt. Midagi eraldi välja tuua ei olegi... Ujumas käisime, heina tegime, Toomase & Helenaga veetsin aega, Mairoga olin poole ööni üleval. Käisin Toomase, Helena & Piiaga trippimas. Terve aja obsessiivselt sõnumineerisin Mairoga. Piinlik lausa. Miks? Mu telefoniarve...
Millalgi keset seda kuud sai minust ja Mairost paar. Me ise arvame nii. Ja mis teine argument saabki olla, peale meie enda arvamuse? Täpselt.
Ma ei mäletagi juulist eriti midagi. Eks ma Tartus olin palju ja tegelesin ülikooli asjadega. Testid vestlused, särgid, värgid. Põltsamaal korjasin marju ka mingi hetk. Noms.



Kell on 5:36. Ma jätan pooleli. Järgmises postis alustan augustist ja lähen detsembrini välja. Hetkel olen väsinud. Ma ei luba järgmiseks postiks kindlat aega, sest ei suuda sellest niikuinii kinni pidada. Loodame lihtsalt, et see aeg ükskord tuleb.

Tere hommikust! Kuidas läheb? Kas magasid hästi?
neljapäev, 29. detsember 2011

Reedel...

... olen üksi kodus ja blogin sind pooleks, kallis Totu-. Armastan sind siis poole rohkem, sest sind on siis kaks.
laupäev, 24. detsember 2011

Häid jõule!



Minu stiilis laulu teile. (:
reede, 23. detsember 2011

Mitte just säravaim kriit karbis.

Ma ei tea, kas ma olen maininud, aga käisin Illukas. Tartus. Ööklubis... Ma peaksin mainima ka seda, et käisin seal Metsatöllu kuulamas. Oi, mulle meeldis. Selles mõttes, et Töll mulle ikka meeldib. Aga Illukas? Mitte nii. Tallinna kontsert oli parem. Tallinnas oli elus tuli, kõik mikrid töötasid at all times, kõik kõlarid töötasid at all times. Tallinnas olid minu inimesed - Toomas, Rainer, Krissu, Villu, Johannes ja Jakob.
Aga mulle meeldis Tartus. Miks? Tartus sain ma pärast oma voodis magada, Tartus oli Mairo. Ja Tartus magasime me terve järgmise päeva maha, laisad nagu me olime. Aga pidu oli siiski peaaegu täitsa hea. Aga ei ole Töllu jaoks ehitatud see lava. Madal oli, bändi ei olnud kaugele näha ja väike oli see lava - Markus oli Kuriraivole liiga lähedal. Või vastupidi, kes teab. Aga siiski - mulle meeldis.

Peale seda veetsin esmaspäeva ja teisipäeva raamatukogus, kirjutasin esseesid ja referaati. Sain kõik neli asja õigeks ajaks valmis ka. Ühe töö kirjutasin muidugi eile, kui Mairoga maal aega veetsime, aga valmis said nad kõik.

Kolmapäev oli natukene tobe päev. Pidime Elleka ja Hanna rongijaama viima ja siis tuleb välja, et auto on katki, ei tahtnud käima minna. Helistasime läbi igasugused tuttavad ja siis läksime poodi, jäime Steni ootama. Siis istusime autosse, Mairo proovis - auto hakkas ise tööle. Meil oli pidu. Saime linna peale kurjaks ja sõitsime maale. Seal aitasin Mairol kinke pakkida... Pakkisin Mairo kingid ära ja reedel kiirustasime linna tagasi. Kätu sünnakingi saime ka ilusti valmis ja nüüd on see vaja talle lihtsalt ära viia. Homme teengi seda.

Olen päris väsinud juba. Aga ma ei tea, millest. Samas lasin pool päeva lebo... Olen vist linnast väsinud kuigi veetsin kaks ööd maal. Isegi et tahan natukene Paidesse juba. Tunnen oma inimestest puudust, kui aus olla. Samas tunnen puudust ka Tartust ja inimestest, kes siia jäävad... Aga saan hakkama.

Nädala alguses arvatavasti linna tagasi. Maretiga seekord. Ja siis aastavahetuse olen ka linnas.

Kolmapäev oli samas väga ilus päev ka. Me ei maganud kaua, ma sain filosoofia valmis, me võtsime Mairo töökaaslase ja käisime verd andmas, me... Meil lihtsalt läks kõik hästi (peale selle, et Mairo väitis, et ta sai šokolaadimürgituse ja auto läks katki). Praegu, üritades saata pil arvutisse, tuli meelde, et jätsin mõlema telefoni laadijad Tartusse. Ei ole väga tore, sest kummalgi pole meeletult akut ja mõlemal on selline imelik ots, mida teistel mul kodus ei ole. Samsung ja Sony Ericsson... Kuigi emmel on SE, on tal teine otsik. Ma teadsin, et midagi ununes!

Ilusaid pühi teile, kallid lugejad. Ma siiralt loodan, et te jääte enda pühadega rahule.
teisipäev, 20. detsember 2011

Oh good god, why?!

Istun raamatukogus. Seekord mitte seal all. Nüüd üleval. Riiulite vahel. Aevastus tuleb peale Aevastasin. Ma ei tea, miks ma seda teile ütlen. Okei, tean - ma ei taha filosoofia esseed kirjutada. Tegelikult vist tahan. Või siiski ei taha. Ma ei tea. Ma ei oska, selles on asi. Mul on siin laual kaks raamatut - Anneli laenas. Ta istub kuskil allpool. Käisin raamatutel järgi, seal oli Niitsoo. Mul oli pidu. Naljakas pidu, aga pidu siiski. Tulin üles ja kohe msnisin Kätule, et nägin Niitsood. Ta kindlasti oli kade.

Mul on kodus süüa. Ja voodi on mul ka kodus. Ma tahan koju. Aga ma ei saa. Ma pean selle essee valmis saama. Tähtaeg on homme kell üks päeval. Ma ei tea noh...

Eile õhtul olin ka raamatukogus. 21.15 umbes hakkasin koju minema, kell kümme olin kodus. Jalutasin. Lugesin sotsioloogia referaadi üle, saatsin ära. Hakkasin kirjutama psühholoogia esseed. Milline inimene on normaalne? Selle saatsin ära viis minutit enne tähtaega. Ei olnud enda üle väga uhke, oleks võinud sellega ju varem hakkama saada, aga ma ei saanud. Ma isegi ei tea, miks ma ei saanud. Juhtus lihtsalt nii. Aga essee sain vähemalt valmis. In my defense, see on vabatahtlik töö ja selle eest võib lihtsalt saada lisapunkte.

Kell on 18:52. Varsti saab süüa. Poole hinnaga. Utlibi all kohvikus. Hell yeah! Anneli teatas, et süüa saab ja odavalt veel pealekauba.

Viimased viis minutit veel kirjutan esseed. Arvatavasti eesti keeles mingi osa ja siis tõlgin. Täna öösel ma ei maga. Suure tõenäosusega ei jää ma ka kell kuus magama, nagu täna. Või eile. Ma ei tea enam midagi. Ma ei jaksa enam midagi teada.

Varsti jälle jaksan. Ausalt jaksan. Siis olen rõõmsameelne...
reede, 16. detsember 2011

I will cry for my own sins, thanks a lot.


Alustasin pühapäeval bussis:
Üks nädalavahetus jälle möödas. Päris pidu, if you ask me. Miks? Nädalavahetus on ju iseenesest tore ja puha. Selles mõttes, et hea on puhata ja kodus käia ja peol käia ja... Aga mul oli nii hea nädalavahetus, et ma ei ole kurb, et see läbi on. Mõni teinekord panen lambist tühja ja siis igatsen nagu rohkem taga seda vaba aega. Nüüd, kus ma ei pannud nii palju tühja, võin täitsa kooli tagasi minna.

Reedel astusin bussile ja sõitsin Tallinnasse. Mida kaugemale Tartust, seda valgem oli maa. For real. Ja pealinnas sain kohe tunda, mis tunne on lumes kõndida ja jääl libiseda. Tuul oli muidugi rõve ja mingit löga sadas taevast alla, aga siiski oli tore. Mulle täitsa meeldis lumi.

Lõpetan Tartus, köögis.
Miks ma üldse käisin Tallinnas? Surely you know. Just eelmises või üleeelmises või mingis postis natukene allpool ütlesin, et lähen kontserdile. Ülim, ma ütlen. Ülim. Metsatöll esitles Ulgu. See oli... Kuidas see sõna nüüd oligi... Ülim. That's right. Ma tundsin Rock Cafest puudust. Ma tundsin Metsatöllist puudust. Ma tundsin oma inimestest puudust. Ja kontserdil olles tundsin Mairost puudust. Olen puudust tundja. Olen väga rahul, et läksin. Väga ülimalt palju rahul!
Nad tulevad Tartusse. Me lähme.

Viimane koolinäda, eh? Kirjutan esseesid, tegin ühe eksami. Käin alles loengutes, ajan kellaajad sassi...


On normaalne olla vahel nõrk, kurb ja õnnetu, olla masenduses ja vajada hoolitsust. Sa ei pea kogu aeg olema tugev ja teesklema, et kõik on hästi. Ära mõtle kogu aeg selle peale, mida teised inimesed mõtlevad, nuta kui on tarvis, ka see on tervislik. Mida varem sa nutad, seda varem sa taas naeratad.

Ma tahan nutta. No reason...
neljapäev, 15. detsember 2011

I put one foot in front of the other one.

I don't need a new love or a new life, just a better place to die.




I'm standing in Brooklyn just waiting for something to happen 
I can't help but look thinking that everyone doesn't get it 
To my left is a window, where did I go 
My reflection just planted two rows of coal 
And bad ideas, ideas none the less, and so 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 
[ Lyrics from: http://www.lyricsfreak.com/f/fun/one+foot_20989901.html ] 
Happiness stumbled upon a chapel last night 
And I can't help but back up when I think of what happens inside 
I've got friends locked in boxes, that's no way to live 
What you calling a sin, isn't up to them 
Afterall, afterall I thought we were all your children 
But I will die for my own sins, thanks a lot 
We'll rise up ourselves, thanks for nothing at all 
So up off the ground, our forefathers are nothing but dust now 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 

Maybe I should learn to shut my mouth 
I am over twenty-five 
And I can't make a name for myself 
Some nights I break down and cry 
Lucky that my father's still alive 
He's been fighting all his life 
And if this is all I've ever known 
May son live on forever 
In my song 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 

I'll put one foot in front of the other one 
I don't need a new love, or a new life 
Just a better place to die 

In front of the other one 
In front of the other one 
Just a better place to die
kolmapäev, 7. detsember 2011

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa.

Istun TÜ raamatukogus ja blogin. Mõtlesin, et kirjeldan teile situatsiooni.

Täna hommikul ei jäänud ma juba teist korda järjest rahvastikuteadusesse hiljaks. Olen taaskord uhke enda üle. Kuigi väga raske oli voodist välja saada - öösel võtsin endale fliisi ju peale ja siis teki. Nii soe oli, ma ei tahtnud teki alt välja tulla. Ja meil on natukene jahe korteris nii hommikul vara. Kell pool kaksteist hommikul vara.

Kolmapäev. Ikka ei ole minu lemmikpäev. Selles suhtes, et... Filosoofia. Täna saame küll essee teemad ja siis on peale selle ainult üks loeng veel. Mis on väga positiivne. Mis ma üldse avastasin - järgmine nädal on veel kooli ja siis on selleks korraks kõik. Sess ja siis uued ained, uued loengud... Põnev, ma ütlen. Põnev. Ainult, et ma ei suuda otsustada, mis aineid ma valima peaks. Selles suhtes, et... Jah. Meelest läks. Ju siis ei olnud nii oluline.

Istun raamatukogus. Mul on kõht tühi. Kodus on süüa. Miks ma kodus ei ole? Kaks tundi ju vaba, võiks kodus olla. Ma ei viitsiks tagasi tulla, ma ju tean ennast. Ma oleks kodus lebos ja jääks filosoofiasse hiljaks, sest ma ei viitsiks sinna minna. Ma tean, et ma läheks - põhjust puududa ei ole, siis ma lähen, aga ma ei viitsiks ja see viiks juba pool mu niigi vähesest tähelepanust minema. Ma tunnen end juba piisavalt hästi.

Raamatukogu on naljakas koht. See peaks olema nagu hullult vaikne ja rahulik koht. Telefonid peavad hääletu peal olema ja puha. Aga ei. Inimesed lobisevad, räägivad üksteisega üle saali, keegi ei tasanda eriti häält. On vist ütlematagi selge, et olen fuajees.

Istun raamatukogus. Ja mul on kõht tühi. Ma tean, et kodus on süüa. Ja kodus on tetris ja tank ja super mario. Aga ma olen raamatukogus, sest lähen varsti filosoofiasse. Ma lähen. Ja saan hakkama ja hakkan esseed kirjutama.

Lähen otsin endale mõne raamatu parem.

I really needed that.

Ma ei tea, kes teist on kursis HIMYMiga. [How I met your mother] Mina igaljuhul vaatan seda. Season 6 all the way! Või noh.. Kuskil keskel, aga vahet pole. Mul oli muu jutt rääkida.
See, et juba tükk aega, peaaegu viis kuud to be exact, on mu elu olnud üks lill. Kõik läheb hästi, olen positiivne, armastan elu. Ja ma ei saa nutta! Mul ei ole põhjust ja ma nii väga tahan! Te kindlasti mõtlete, et ei olegi vaja masetseda. Aga minul on vaja vahepeal tunda, et kõik on kole ja halb ja vastik ja kukub kokku ja... Ma pean vahepeal käima näoli maas, et uuesti ja paremini tõusta. Ja mul on vaja nutta. Mingi filmi peale natukene pisardada, Marshalli isa pärast pisar poetada, vihast ja üksindusest ulguda... Aga ma ei saa seda enam korralikult teha. Ma tunnen end siis lollisti, sest põhjus ei ole piisavalt hea.
Aga täna oli hea päev. Varahommik algas kenasti - ma ei kuulnud, kui Mairo tuli. Mis tähendas, et ma ei oodanud kaua. Ma ei jäänud rahvastikuteadusesse hiljaks, mis tähendab, et ma ületasin ennast. Ma naersin end peale kooli hingetuks, mis tähendab, et mul on parim korterikaaslane & noormees. Ma vihastasin end peaaegu siniseks kui Kätuga pesapalli mängisime, mis tähendab, et ma olen liiga sõltuvuses telekast. Ma nutsin enda silmad väsinuks kui HIMYMis olid Marshalli isa matused, mis tähendab, et ma saan jälle positiivsem olla.

Ma siiralt armastan enda elu. Kuidas sinu päev läks? Kordaminekuid oli? Muidugi oli. Sa oled mul ju nii tubli. Ma olen uhke su üle. Ja isegi kui kõik ei läinud nii, nagu sa plaanisid - sa vedasid välja. Nüüd on minul öö. Ma lähen magama. Sinul ehk on hommiku või päev. Ma soovin sulle ilusat järgmist nädalat ja loodan, et näeme varsti!
teisipäev, 6. detsember 2011

Don't waste your time on me.

You're already the voice inside my head.


I miss you.
Siis, kui teine advent oli ja küünlad põlesid...
Üle pika aja sain oma isu täis magada. Ma magasin nii kaua, et.... Nii hea oli! Ma ei oska seletadagi. Korralikult magasin, noh. Üksi küll, sellest oli natukene kahju, aga samas... Ma sain magada nii kaua ja täpselt nii, nagu ma ise tahan. Mitte, et ma muidu ei saaks... Või noh... Ma ei saagi. Aga lihtsalt. (:
Ja siis helistas mulle mu ristiema. Tõime teleka meile. Ta tõi selle Tartusse, me koos tassisime selle üles. Te vist ei kujuta ette, kui raske see oli! Ta käis nagu mingi... Pool tundi tagasi ja ma olen ikka täiega väsinud. Kops koos ja puha. Aga vähemalt... Vähemalt on meil nüüd telekas, millest mina üldse puudust ei tundnud, btw. Pealegi oli meil juba telekas olemas ka. Minu toas veel kusjuures.
Ütle nüüd, et ei ole telekas. Ütle. I dare you.

Mairo tuli, tõi mingi vana telekamängu ka. Te ei kujuta ette seda pidu! 8-BIT pidu on meie elutoas nüüd forever! Tetris, Mario, tankid, bomberman, pesapall... Ei. Te ei kujuta ette seda pidu. See on lihtsalt... Lihtsalt ülim. Samas röövib see kohutavalt väärtuslikku aega, aga samas... Ma ei tea. Põnev on! Teil ei ole, te ei tea. Tulge külla, ma näitan, et on põnev.
Graafikat ei anna võrreldagi Skyrimiga vms. Meil on ülim!

Telekas saabus meile laupäeval. Nüüd on teisipäeva esimesed tunnid.

Ma olen natukene kurb aga samas tean, et sellevõrra tuleb mul parem aasatvahetus. Aga siiski tahan olla natukene kurb.
Mäletate seda päeva, kui Rebekal oli sünnipäev? Mina mäletan. Elasime Kätuga siis veel Sõpruse puiesteel. Mairo oli tööl, ma sõnumineerisin. Ma ostsin kaks piletit see päev. Metsatöllu uue plaadi esitlusele. Ulg. Tahtsin minna Mairoga. Hea plaan oli juba minna. Ja siis ei. Sest et ta peab ikka tööl olema. Pilet raisku ei lähe, kus sa sellega, Toomas ostab selle ära, aga... Aga... Aga Mairo ei saa tulla. Lohutan end sellega, et sellevõrra tuleb mul aastavahetus parem. Ja tuleb küll! Teen nii, et tuleb.
Lähen peole... Mitte üksi, aga siiski üksi):

Mul käivad päkapikud. Kade meel? Mul oleks ka... Ainult et mul ei ole. Ma olen lihtsalt one of the lucky few, kellel päkapikud käivad ja neid ei koti, et oled 19. Samas on ka neid õnnelikke, kes saavad veel 26 aastaseltki endale päkapikka lubada...
Kalendrid, kummik, mu jõehobu, Mairo auto, mingi pildividin, lumekuul (!!!!!!) ja Grigori niisama hängimas.

I have a bed to get to.
Voodi kui ma ükskord haige olin.

laupäev, 3. detsember 2011

One more hting I'm gonna say before I run away and do more fascinating things.

Mul on see tunne peal. See tunne, et kõik on kole, halb, paha ja vale. Ja tegelikult, kui mõtlen, on kõik ilus, hea, mõnus ja õige.

Tegin köögis suurpuhastuse ja olen endaga rahul. Still so much to do...

Ilusat nädalavahetust sulle.
 

Blog Template by BloggerCandy.com