Sain endale mõni aeg tagasi uued kõrvaklapid. Need on kollased ja neil on naerunäod peal. Sellised. Armsad. Ja nii mõnus on jalutada, Lauri taskus, muusika mängimas... Muusikaks muide enamjaolt Dagö. Ja teate pidu? Saatpalu järgi on minu Lauri Lauri. Segane? Mu mp3e mängija nimi on Lauri. Ta sai selle nime, sest Dagö laulja nimi on Lauri. Lauri Saatpalu.
Mulle meeldib käia linnas, kuulata seda laulu ja kõik mõttes viisakalt perse saata ja teatada neile, et me ei näe enam kunagi ja minu arust on see väga okei. Ma ei tahakski muud moodi. Mulle meeldib nii. See, muide, on üks mu lemmikuid Dagö laule. (:
Mu mõtted käivad imelikku rada pidi, ma ei hakka salgamagi. Just käis mul Angus, Thongs and Perfect Snogging'u soundtrack ja lauluks oli Mumm Ra - She's Got You High. Ma ei tea miks, aga hakkasin mõtlema sellest tulenevalt kanepist ja siis üleüldse suitsetamisest. Ja mul tuli taaskord vastikus peale. Ja siis meenus, kui ma ütlesin Mairole, et ma ei ole kunagi suitsu isegi mitte proovinud. Ta peaaegu ei uskunud mind. Praegu mõistsin, et nii mõnigi teist võib selle ka leida uskumatu vms. Aga mina mitte. Kui mul tekitab vastikust juba mõte sellest, et peaksin suitsu käes hoidma... Vastik muarust. Ja siis nüüd tulid järjest erinevad mõtted... Aga ma ei hakka neid mingil põhjusel kirja panema. Ma ei teagi miks. Ja pealegi läks mul meelest ära, mida ma selle suitsetamise lõiguga öelda tahtsin. Ju siis ei olnud nii oluline...
Ma arvan, et mõte oli selles, et miks leitakse, et see on imelik, kui keegi suitsetanud ei ole? Miks leitakse, et see on imelik, kui keegi ei ole kunagi alkoholi tarvitanud? Miks tunnevad viieteistaastased end halvasti, kui nad ei ole seksinud või kui neil ei ole poisssõpra? Miks ühiskond on selline? Miks pea pean tundma survet sellepärast, et ma ei taha oma keha veel rohkem mingeid mürke täis toppida. Olen ehk silmakirjalik ja keegi kindlasti tahaks mulle nüüd öelda, kuidas pesupulbris, mis mu pestud riiete külge jääb on palju rohkem kahjulikke aineid, kui ühes pakis suitsus või midagi. Ei, ma ei väida seda. Aga alati on neid inimesi, kes tulevad ennast õigustama, et miks nemad joovad või suitsetavad või kolmeteistaastaselt prostituudiks hakkavad. Lihtsalt... Mõtlesin, et jagan oma mõtteid sellel teemal.
Siuke nägemus elust.
Istun koridoris ja avastasin, et kohad kus ma selles korteris veel õppinud ei ole, on Kätu tuba, rõdu, vets ja teine koridor. Ma ausalt ei mäletagi enam, miks ma siia õppima tulin. Ju siis tundus hea mõte... Go figure.
Näiteks! Paar põhjust, miks mulle väga meeldib talv!
Ma saan oma vennaga väljas käia nii, et tal ei tule kiunu. Me läheme laseme koos mäest alla, viskame lund, jookseme kelguga, ajame oma õde taga, kukume libedal teel ümber, me liigume võrdlemisi kiiresti edasi.
Tegelikult ei meeldi mulle mu vend ainult talvel. Ausalt. Aga nüüd ta hakkab suuremaks saama ja temaga on kergem emmeta olla. Tulime alles linnavanaema & Lempsi juurest ja otsustasin, et minul & Mattisel on vaja minna läbi pargi, et mäest alla lasta. Vanaema maja nurgal kukkusime kelguga ümber ja Mattis sai vist natukene haiget. Kui emme & issi meile järgi jõudsid, siis Mattis karjus emmele, et tema sai haiget ja siis me sõitsime edasi. Ta ei teinud sellest uuesti numbrit, et me kukkusime. Lihtsalt hüüdis emmele, et ta kukkus, sai haiget ja me läksime edasi. Lasime paar korda mäest alla, jooksime tühjas pargis, istusime pingil, ajasime Maretit kelguga taga, jooksime talle mõlemad järgi... Mul on nii tore vend.
Aga üks põhjus, miks mulle talv täiega meeldib on paksud riided. Tundub naljakas, eks? Tegelikult mulle meeldiks käia koguaeg riides nagu oleks suvi. No ei, kui päris aus olla. Mulle meeldiks, kui oleks soe ja saaks käia riides nagu oleks suvi. Veel meeldib mulle riietuda praktiliselt. Ja see kujutab endast seda, et kui ilmad lähevad külmaks, otsin ma välja kõigepealt oma paksu jope ja siis kui tuleb maha lumi ja on veel natukene külmem, tõmban jalga paksud püksid. Need püksid meeldivad mulle eriti. Ma ei pane neid kunagi palja ihu peale, alati on teine paar pükse all. Ja see ongi parim! Kui mul on vaja ainult korraks poodi tormata või läbi linna tuuseldada oma pilte tooma, või pean ma konspekti kesklinna toimetama ja on teada, et ma ei viibi nii kaua siseruumis, et peaksin paksud püksid eemaldama, ei ole ju vahet mis mul nende paksude pükste all on! Nii vabastav on villased sokid jalga panna, kummarid jalga, paksud püksid kodutresside peale ja linna! Keegi ei tea, et su dressidel on väljaveninud põlved, need on määrdunud ja topilised. Keegi ei tea, sest niipalju kui neid huvitab, oled sa paksude pükste all täiesti alasti. Also! Kui tahad sünnipäevale minna seelikuga, kõndida on palju ja haigus ei ole sinu to do listis, siis palju õnne! Pane seelik pükste alla. Soe...
Jope on ka päris tore. Kui sul on soe jope nagu minul, siis ei pruugi sa dressikat kandagi. Vabalt võid välja minna täiesti koduriietes, keegi ei vaata imelikult. Sest keegi ei tea. Mina käisin täna nii linnas. Ma käisin kaubamajas, sõitsin mitme bussiga, kõndisin tänavatel, käisin Selveris ja Maximas. Ja nii hea oli!
Kell on pool viis. Ma magan paar tundi, enne kui hetkeks ärkan ja siis uuesti magan. Mul oli plaanis veel paar asja öelda, aga enam ei ole tuju.
Mine perse majandusteooria. Mul ei olegi sind vaja.
Olen Paides ning olen mõelnud selle pooleteisepäeva jooksul palju siirusele. Eriti sellest, kui siirad on minu tunded. Ma ei ürita väita, et olen maailma kõige siiram inimene, ega ürita ka väita, et poleks kunagi mingis olukorras siiras. Mulle meeldib see tunne, kui ma olen inimesega üdini aus. Mulle meeldib see tunne, kui mu tunded on nii ehtsad, et üksi SOPA ega PIPA ega ACTA ei saaks nendega midagi teha.
Tulin reedel peale suhtlemispsühholoogia eksamit Paidesse, sest õhtul oli PÜG tantsuvõistlus. Maret esines, muidugi ma läksin teda vaatama. Hästi tantsis ta ka mul, muide. Osav on ta mul, muide. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Reedel oli mul kiire. Eksamilt jooksin bussijaama, ostsin pileti. Kell oli siis 14:45. 15:45 läks mu buss. Tunni ajaga kodus käia, asjad pakkida, bussijaama tagasi jõuda... Otsustasin, et saan hakkama. Jooksin Tasku juures üle tee, Reimu [paralleelklassist üks poiss] koputas mulle õlale, ma rääkisin telefonis issiga juttu, pöörasin ümber, ütlesin talle tsau, nägin, et mu buss on ees ja panin jooksu. Jõudsin bussile ja sõitsin koju. Bussis ei närvitsenud. Bussilt maha, koju, jooksin viiendale, pakkisin asju. Vaatasin, et 22 läheb mu maja juurest buss, mis jõuab 33 Turu peatusesse, mis on praktiliselt bussijaam. Aga ei. Poole ajal olin ma veel Eedeni juures ringteel. Sõpruse sillal oli avarii ja liiklust ei toimunud. Ma mõtlesin, et küsin end bussist maha ja panen täiega jooksu bussijaama poole. Aga siis me hakkasime taas sõitma. Turu peatuses ei olnud bussiuksed veel lahtigi, kui ma juba uksest väljas olin ja täiega jooksin. Jooksingi kuni jõudsin oma bussini, näitasin piletit ja istusin kohale.
Mis on sellel pistmist siirusega, võid sa küsida. Ma kartsin sel hetkel seal seisvas bussis kohutavalt. Ma kartsin, et ma ei jõua. Ma kartsin, et mu koht on müüdud kellelegi teisele. Ma kartsin, et buss sõidab mu nina alt minema. Ma ei mäletanud, millal ma nii südamest üldse kartsin midagi. Jah, pisihirme on pea iga päev, aga miskipärast kohutas mind mõte sellest, et ma jään bussist maha ja... Ei. Kohutav.
Jõudsin. Napilt, aga jõudsin. Tulin Adaveres maha, ronisin issi autosse, sõitsime koju. Juba autos olin ma siiralt õnnelik issit nähes. Ja me suhtleme suht vähe. Selles mõttes, et... Ma ei oska seletada. Te võib-olla saate aru. Ma ei olnud küll meeletult rõõmus Paidet nähes, ei. Parema meelega oleks Tartus olnud. Aga mõte emmest, väikesest vennast ja nooremast õest... Ja mu miisust! Ma tundsin neist nii puudust!
Alguses Mattis üritas mind veenda, et tal on ükskõik. Võtsin koridoris riideid ära ja küsisin, kas kalli saan. Anni [ristiema õetütar, Mattisega peaaegu sama vana] oli ka meil ja nad mängisid Mattisega koos. Anni teatas kohe, et temal tuleb emme kohe. Mattis ei nõustunud mulle kalli tegema. Emme tuli ja tegi. Siis sain end lõpuks riidest lahti ja läksin elutuppa, istusin venna ette ja küsisin, kas kalli saab. Istus oma auto seljas edasi. Küsisin Annilt, kas saan kalli. Kui Anni juba peaaegu nõus oli, siis Mattis hüppas oma autolt püsti ja tuli tegi mulle kalli.
Kui ristiema & Anni ära hakkasid minema, siis seisin köögis, Mattis mind ei näinud - ta oli elutoas. Ja siis:"Kus õde Pelin?" [Olen Pelin, sest mingi hetk oli Mattisel probleeme M tähe ütlemisega ja oleme nüüd ausad - mul ei ole maailma kõige lihtsam nimi, mida lapsele selgeks õpetada] Naeratasin köögis, sest Mattise hääles oli väike hirm. Siis nägi mind ja jooksis mulle sülle. Ja see lapse emotsioon - nii siiras, nii puhas, nii armas... Ma... Ma ei tahtnudki teda ära lasta.
Ja siis ma hakkasin riidesse panema, et tantsuvõistlusele minna - Mattis ei saanud aru, mis toimub. Õde ju alles tuli, kuhu ta jälle läheb? "Kus õde Pelin läheb?" oli küsimus. Me siis emmega seletasime, et õde Merilyn läheb vaatab, kuidas õde Maret tantsib. Pidime mitu korda ütlema. Kinnitasin, et õde tuleb tagasi. Lubasin seda lapsele. Ütlesin, et tulen varsti.
Jätan hetkeks vahele tantsuvõistluse, sest tahan veel rääkida oma vennast. Kui koju tulin, siis istus Mattis emme süles. Juba tuduriietes ja valmis magama minema. Ma võtsin ta enda sülle. Sain kalli, norisin välja ühe musi. Rääkisime paar sõna juttu. Siis viisin ta enda tuppa. Ja mulle meenus, et võitlesin Maretiga maja ees ju vetsu pärast. Ütlesin vennale, et lähen vetsu ja kohe tulen. Vend tuli vetsu ukse taha koputama. Otsis mind. Kohe tegelesin temaga edasi. Siis tuli meelde, et pole päeva jooksul praktiliselt midagi söönud. Läksin kööki. Vend sabas. Siis emme otsustas, et ma saan ise oma toidu kätte ja tema läheb paneb venna magama. Vend ei tahtnud minna. Läksin kaasa. Sain headööd kalli ja musi ja kuulasin natukene unejuttu. Ütlesin vennale, et õde läheb sööma ja tuleb pärast Mattise juurde tuttu. Lubas mul minna. Natukene reetsin teda - ma ei läinud tagasi. Aga nii oligi plaanis. Kuigi vennale oli kahju valetada... Ta ei oleks muidu magama jäänud.
Enne veel, kui sööma läksin, ronis Mattis minu sülest üle emme issi sülle ja korrutas:"Minu issi." Mina vastu:"Minu issi." Tema:"Ei. Minu issi." Ja nii tükk aega. Lõpuks ma siis küsisin:"Kus siis minu issi on?" Tegin kurva näo ka pähe. Mattis näitas issi peale:"Siin." Jagasime issit. Siis ütles Mattis:"Minu õde Pelin." Mina siis ütlesin vastu:"Minu vend Pati." Sest nii ütles ta oma nime. Ütles, sest kohe peale seda:"Ei! See on Mattis!" Owned. Olin täiega owned. Ja läksin sööma.
Kell on neli. Ma ei räägigi tantsuvõistlusest. Homme ehk. Vaatame seda asja. Olen väsinud, lähen magama. Tahaks jõuda asju teha...
Mulle meeldib, kui siirad on väikesed lapsed. Sest et nad ei tea veel muud. Nad ei oska olla muudmoodi, kui ainult siirad. Ja see meeldib mulle nii tohutult!
Or should I just keep chasing pavements even if it leads nowhere?
Praegu olen veel voodis teki all, lehed kõrval ja kordan veel eksamiks. Tahaks veel raamatuid natukene sirvida, aga samas pean varsti bussile minema... Suhtlemispsühholoogia.
Kas teile meeldib see tunne, kui tahad midagi niiiiiiiii niiiiiiiii väga, et teeksid selle jaoks mida iganes? Kujutate juba ette, kui imeline kõik on ja siis... Ja siis hakkate seda tegema ja tavaliselt ei ole lõpptulemus sama, mis sinu ettekujutluses. Masendav, eks?
Mul olin täna vastupidi. Ma teadsin, mida ma tahan, ma teadsin, mida mul on vaja. Ma teadsin, milline see olema peab. Ja see tuligi täpselt nii hea, täpselt nii täiuslik. Täpselt nii pehme, soolane ja imeline, kui ma tahtsin.
Mul on köögis veel natukene kartuliputru. Peale õhtuuinakut söön kõik ära, sest nii osav olin selle tegemises täna.
Enne arengupsühholoogiat istusin üksinda Vanemuise majas trepi peal ja ootasin sotsiolooge. Samal ajal vaatasin fuajee põrandat ja leidsin, et kui see oleks mulle palju meelepärasem, kui see säraks.
Nüüd istun Lossi majas ja hakkan varsti sotsteaduste eksamit tegema. Õpin veel. Mõtlesin siin omaette, et küll ma näen ikka imelik välja üksinda nurgas istudes. Keset koridori. Kummarid kõrval, villaste sokkide väel, kollased klapid kõrvas...
Sotsteaduste slaidid ootavad, I must go!
Korraks soovisin sulle piinarikast surma. Aga ainult hetkeks. Korraks tahtsin sulle tekitada varalist kahju. Aga ainult hetkeks. Korraks tahtsin sulle tekitada vaimset piina. Aga mitte ainult hetkeks.
Ma tahtsin sulle teada anda, kui hoolimatu, värdjas ja saamatu sa oled. Ma tahtsin, et sa teaks, et sel hetkel oli palju inimesi, kes sind silmaotsaski ei salli. Isegi mitte sel hetkel. Sest sa käitusid pikka aega tõsise värdjana. Ma ei suuda siiamaani hoomata sinu ükskõiksuse taset teiste inimeste suhtes. Ma ei suuda aru saada, miks peaks üks inimene käituma nii mittearvestavalt. Võib-olla ma eksin. Võib-olla sa ei tunne end ühe inimesena. Võib-olla sa ei olegi seda, vaid ma lihtsalt üldistan liigselt.
Sel hetkel, kui mina tahtsin kogu maailma vihata, natukene nutta, tunda üleüldiselt, et kõik on halvasti, kole ja paha, varjuda oma voodisse, oma teki alla, ei saanud ma seda teha. Miks, võid sa küsida. Ma vastan sulle isegi siis, kui sa ei küsi - sest et sina võtsid üle kogu mu mõistuse. Sa ei lahkunud ka siis, kui ma muusika mängima panin ja sind sellega vaigistada üritasin. Ei. Sa tungisid ka läbi selle. Mis hullem! Mul oli padi pea all, pea peal ja panin veel teki üle padja. Mul oli Albert kaisus ja ma andsin endast parima, et mõttes kaasa laulda lauludele, mis tulid mu telefonist. Sa raisk tungisid ka sealt läbi ja ma vihkasin sind sel ajal kohutavalt. Nii, nagu ma veel kedagi teist vihanud ei ole. Ma mõtlesin peas mitmeid võimalusi, kuidas sulle kätte maksta. Ma mõtlesin, mis oleks ka seaduslik. Ma tahtsin, et sa kannataks ja kui mitte rohkem, siis ma tahtsin, et sul oleks vähemalt piinlik. Ma tahtsin ju ainult magada.
Ma ei tea kuidas, aga lõpuks suutsin sind tõrjuda nii pikaks ajaks, et ei pööranud sulle enam tähelepanu. Ma sain magama. Kui ärkasin, olid esimene mõte mu peas. Ikka veel mõtlesin sinust vihaste mõtetega. Ja kas tead mis? Vahelduseks oli päris tore.
Mõtle selle peale, kallis naabruses elav inimene, teinekord, kui oma auto järelvalveta jätad ja selle signalisatsioon tööle hakkab. Mõtle selle peale.
On sessiaeg. Ma veedan palju aega raamatukogus. Ilmselt ei vaja see seletamist, miks. Käimas on ÖÖRaamatukogu, mis kujutab endast seda, et sessi ajal on raamatukogu kella üheni öösel lahti. Ma ei ole raamatukogus kunagi päris üheni olnud. Ühekorra tulin kolmveerand ära, sest et tahtsin koju. Aga ma olen seal olnud kaheteistkümneni. See on kohati päris tüütu, kas tead. Muidugi on hea õppida ja puha, aga viimane buss Mõisavahesse tuleb kell 23:23 kesklinnast välja. Ma ei taha nii vara tavaliselt koju minna. Ja siis ma pean jalutama. Kogu selle pika maa Struwe 1st Mõisavaheni.
Ma kasutan kõndimiseks alati sama teed. Seda, mis on kõige otsem. Ma lähen üle jalakäijate silla ja siis otse edasi, kuni tuleb üle tee minna ja läbi pargi majani, trepist üles ja tuppa. Eile sattusin sama teed kõndima ühe noormehega. Ta keeras mulle ette sõpruse puiesteelt, mis on veidi enne Eedeni kaubanduskeskust. Ta jäi minust paar meetrit ettepoole. Ma kõndisin tema selja taga. Koguaeg oli imelik tunne, justkui ma jälitaks seda poissi. Aga tegelikult tahtsin ma lihtsalt koju. Tema vist ka, ma ei tea, ma ei rääkinud temaga. Mõtlesin vahepeal, et keeraks suvalisest kohast ära, kõnniks teisel pool teed või sootuks kuskilt majadevahelt. See plaan langes ära, sest teeületuskohti on sellel teel väga vähe ja majadevahel oleks ma lihtsalt ära eksinud. Eriti arvestades, et ma tahtsin kiiresti koju ega viitsinud. Ja siis tuli ülekäigurada, kus ma tavaliselt üle tee lähen. Selleks hetkeks oli poiss juba edasi kõndinud ja minul tekkis mõte - lähen järgmisest üle, vaatan, kaugele ta läheb... Ta läks sealt ülekäigurajast edasi ja mina tulin koju. Siiski oli mul väga veider olla...
Eelmises postituses kirjutasin, et ei saanud magada. See juhtus ka täna öösel. Ma jõudsin raamatukogust koju, sõin ja läksin voodisse. Kordasin veel paar asja, mõtlesin, et magaks veidikene, tõuseks varem, õpiks veel, läheks teeks eksami ära. Ja siis... Ei. Ma ei saanud magada. Ma olin rampväsinud, aga mu peas vasardas ainult mõte, et mul on homme eksam ja pean selleks õppima. Ma ei suutnud! See oli lausa piinav. Kuni ma siis võtsin uuesti materjali lahti, hakkasin kordama ja arvuti taha magama jäin. Kell oli 6:10 kui mu telefon lällama hakkas, sest ma panin äratuse valesti. Siis kuulsin uksepiiksu, tegin Mairole ukse lukust lahti, vedelesin mõned minutid voodis ja siis tegime voodivahetust. Tema läks magama, mina läksin pessu ja hakkasin õppima. Siis käisine eksamit tegemas. Ma ei tea, kuidas mul läks. Osasid asju teadsin, osasid mitte. Mõned asjad olid loogilised, teised olid täiesti segased.
Tulin koju, panin tuduriided selga tagasi, ronisin voodisse. Mairo küsis, kuidas õppimine edeneb. Ütlesin, et tahan magada. Hoiatasin, et olen külm. Olin ju just õuest tulnud. Ta ütles, et ta on soe. Siis tuli mu vastu:"Õues käisid vä?!" Ja ta siiralt küsis, kas ma käisin õues. Ma siis seletasin. Ja siis magasin. Hea oli.
Ma olen katkendliku unega. Mitu korda pean ühe magamise ajal üles ärkama. Nagu siiski, kui nüüd alles päeval magasin. Tegin silmad lahti, ronisin Mairo kaissu ja siis mõtlesin, et vaataks kella ka, kui ma juba üleval olen. Ei leidnud oma telefoni, võtsin Mairo oma. 15:43. Te ei kujuta ette minu paanikat! Esimene mõte:"Ma magasin eksami maha. Eksam oli viiis tundi tagasi! Ma magasin arengupsühholoogia eksami maha!" Ja siis rahunesin veidi. Järgmine mõte:"Ei... Ma ju käisin sellel. Ma magasin rahvastikuteaduse eksami maha! Miks ma selle maha magasin! Ja ma ei õppinudki üldse!" Ja siis:"See on homme. Mida sa närvitsed. Sa vajad und. Maga." Magasin. Magasin kuni Mairo üritas tööle hiilida. Ma otsustasin, et kuigi uni on hea, on õppida. Ja siis siin ma olen. Köögis. Kolin teise tuppa. Rahvastikuteadus ootab!
Kell üks läksime magama. Tuuseldasin natuke voodis edasi tagasi, otsustasin, et ma ei saa magada. Võtsin Sebastiani, kolisin elutuppa, õppisin. Kell sai kolm. Otsustasin, et pean magama. Olin tunnikese voodis old, Mairo ärkas. Käskisin tal magada. Ta ütles, et uni läks ära. Vaatasime saadet. Kell kuus tahtsin spagette süüa. Sõime. Kella kaheksast vist jäime magama. Hommikul. Ma ei tea, miks. Ja ma ei olnud sellel ajal eriti väsinud ka. Otsustasin lihtsalt, et feng shui mu toas on paigast ära. Mis ma selle jaoks tegema pean? Ma ei tea. Ma ei teeks ka niikuinii mitte midagi. Aga siiski.
Jätkan siis enam-vähem sealt, kust eelmine kord pooleli jäin. Augustist. Praegu, muide, istun raamatukogus. Jälle siin üleval ja otsisin endale raamatuid. Nüüd otsustasin, et blogin paar sõna ja siis lähen otsin enda raamatud üles, laenutan need ära ja lähen koju. Mul ei ole mõtet neid siin lugeda. Miks? Eksam, mille jaoks mul neid raamatuid vaja on, on kunagi hiljem. Praegu pean minema koju ja vaatama videoloenguid. Ja lugema psühholoogiat. Mul on neljapäeval psühholoogia eksam ja selle jaoks pean lugema kahte õpikut ja vaatama üle slaidid. Lisaks veel paar asja. Saan hakkama. Vabalt saan. Või noh. Annan endast parima ja saan.
Pealegi ei ole ma täna midagi söönud ja mul on kõht tühi. Aga!
August.
August algas mul vist haigusega. Sain teada, et olen TLÜs ja UTs sees, aga pedagoogilises seminaris oli käimata. Sõitsin siis Keilasse, sealt Tallinnasse, käisin seminaris ära. See oli üks kohutavamaid päevi mu elus. Selles mõttes, et ma tõesti tahtsin anda endast parima ja sinna sisse saada. Aga ma olin haige. Mu pea valutas, mul oli nohu, ma ei mõistnud mitte midagi. Mu kõrvad kumisesid... See oli suht kohutav. Ja siis sinna ma ei saanud.
Augustis oli ka see tore päev, kui ma kell viis hommikul Mairoga jutt rääkisin ja oma telefoni rõdult alla pillasin. Andekas mina. Alles paar päeva tagasi kusjuures mõtlesin sellele. Naljakas oli.
Augusti alguses, esimesel, sai mu blogis täis 800 postitust. See oli üks tore landmark jälle.
Keilas oli tore. Panin natukene vigast väites, et kõigepealt magasin mina Joeliga. Tegelt mõtlesin Ingit. Ja siis mingi hetk käisin Tartus. Kirjutasin end kooli sisse. Tundus hea mõte. Siiamaani tundub. Vahel mõtlen küll, et ehk peaksin kuidagi... Ehk oleksin pidanud minema Tallinnasse... Aga samas... Ma saan siin ka hakkama. Mulle meeldivad mu kursakaaslased ja ma ei kujuta ette, et neid ei teaks. Samas ütleb mu kaine mõistus mulle, et kui neid ei oleks, oleks teised ja ikka oleks tore, aga... Kas oleks nii tore?
Käisin Rootsis ja pidin peale seda minema Soome, aga ei läinud. Kuus, seitse ja kaheksa olin Rootsis. Või noh. Kuus läksin, seitse olin ja hakkasin tulema, kaheksa olin juba kodus. Ja siis peale seda käisin Mairo sünnipäeval, käisin Singer Vingeri kontserdil. Peale Rootsit, praegu tuli meelde, olime Mattisega forever õues sest et Maret magas toas ja meil ei olnud võtit. Olin täiesti surmväsinud reisimisest ja tahtsin tuppa, aga ma ei saanud. Good times.
Ja siis käisime Rammal. Sünnipäeval. Nii tore oli. Peale seda käisin jälle hetkeks Tartus ja siis Võrus. Pidu missugune. Sellest ei ole ma siiani pilte lisanud. Ei saa lisada nüüdki. Miks? Need on mu koduarvutis. Ma unustan need koguaeg maha.
Augustis hakkasin ka ropendamist maha jätma. Peaaegu õnnestus. Aga mitte täielikult. Ja siis ma otsustasin, et aitab. Et ma ei ropenda nii palju, et peaks end piinama sellega.
Augusti lõpupoole kolisin Tartusse. Ja augustikuu kahekümneüheksandal päeval käisin avaaktusel ja kool algas!
September.
Käisin koolis ja kodus a igast muid asju veel. Päris tore oli, kas tead. Mulle meeldis kool. Siiamaani meeldib for that matter. Sessiaeg ei ole mu lemmikaeg, aga siiski meeldib.
Septembris käisime Mairoga Soomes. Päris tore oli. Mulle küll meeldis. Vihmane oli ja me eksisime ära ja me kõndisime paar rongipeatust edasi valele poole, aga me jäime ellu.
Kätu luges mulle unejuttu. Nii tore oli. Ma omateada ei jäänud peale seda magama, aga ma mäletan, et ta luges mulle unejuttu. see miljon ööd ja muinasjutt või midagi. Ma ei mäleta täpset nime so ei hakka siin tarka mängima. Jätan endast parem lolli mulje.
Mairo kinkis mulle Metsatöllu kaelaehte. Tahaks öelda, et ma kannan seda iga päev, aga ma ei saa. Praegugi pole seda mul näiteks kaelas. Ma ei leidnud seda kiiruga kodust üles. Niiet kui raamatukogust lahkun, siis otsin.
Planeerisin oma aega valesti ja pidin ühel hommikul Paidest Tartusse sõitma, sest et majandusteooria. Vot. Ma ei olnud väga rõõmsameelne, aga jäin ellu. Sain hakkama. Ja siis septembris also sain teada, et Murit ei ole enam. See oli küll kurb. Mulle ikka täitsa meeldis see nuustik.
Septembris käisin verd andmas. Lõpuks. Plaanisin seda nii kaua ja siis lõpuks kahekümneesimesel septembril võtsin end kokku ja käisime andsime Mairoga verd. Nii tore oli! Mu veregrupp on 0+, kui see sind huvitama peaks.
Veetsin jälle natukene kodus aega ja Mattis oli armas. Septembrikuu kahekümneseitsmendal päeval sain Sebastiani. Siuke tore läpakas on mul nüüd.
Septembris oli ka meie rets. Oli päris tore. Jooksime mööda linna ja tegime mingeid ülesandeid. Päris meeldiv oli. Ja siis sai september läbi. See oli ka päris vihmane kuu, kui ma nüüd meelde tuletan...
Oktoober.
Oktoobri alguses sai aasta Andruse surmast. Ja aasta minu esimesest Rock Cafe külastamisest ja esimesest Metsatöllu laivist.
Oktoober algas Virve sünnapeoga. Hea pidu oli. Ja see Paula... Oehjah. Head ajad. Ja siis Mairo tõi mulle lille. Mu lemmiklille, to be exact. Kollane gerbera mu laual veinipudelis. See oli ilus aeg.
Oktoobris, ma mäletan, oli suhteliselt ilus ilm veel. Aga siiski pidin vahel oma vihmavarju kaasas tassima. Või tahtsin ma seda kaasas tassida? Hmm... Kes seda enam mäletab! Oktoober oli ju nii ammu!
Me Kätuga võtsime endale lemmiklooma. Kärbes. Panime talle nimeks Tyler, sest et potato. Meil käisid külalised - Kersti, Kaili, Carol, Janek ja Helena. Ja muidugi käis meil vahepeal, septembris, veel inimesi külas. Ja siis kui Kersti & Kaili üks hommik minema läksid, siis me Kätuga panime riide ja läksime varjupaika. Jalutasime koertega, koristasime, korraldasime. Mõnus oli.
Ja ehitasime tuppa ka seksika pesunööri. Nägi küll kaunis välja. Lihtsalt üks nöör üle mu voodi, aga siiski oli tore. Eile avastasin selle nöörirulli oma sahtlist, näitasin Kätule ja meenutasime koos vanu aegu. Good times indeed...
Ja siis mingi hetk me leidsime, et oleks vaja voltida lennukeid pool ööd. Ja siis me voltisimegi hunnikuga lennukeid. Ja nii hea oli! Lennutasime neid ja tegime võidu, et mis kõige paremini lendab.
Oktoobris tegime Kätule natukene aega nalja, et olen ta onunaine. See väide vastab ikka veel tõele, aga enam me ei käi Kätule sellega pinda. Lihtsalt, kui me selle avastasime... Päris naljakas oli.
Oktoobri viimasel laupäeval käisin Pärnumaa rahva rallil kohtunikus. Oi, see oli ilus aeg. Ja siis pühapäeva hommikul Tartu, esmaspäeva varahommikul kella kuuest magama, üheksast üles, kümnest kooli ja siis hakkasime pakkima ja kolisime. Pakkimine oli suhteliselt tüütu. Ma ei ole selles kunagi eriti viitsija olnud. Aga kolitud saime. Tugevad olime.
Esimesel õhtul uues korteris lõhkusin ühe pokaali ja tõmbasin riiuli seinalt alla. Oh well. Ja siis kella ühe ajal lõpuks sain magama. Te ei kujuta ette, kui väsinud ma olin!
November.
Novembrikuus ma blogisin ainult neli korda, mis tähendab, et ma arvatavasti ei mäleta sellest paljut ja kokkuvõte sellest tuleb väike. November algas teisipäevaga, mis oli tol ajal täiesti kole päev. Majandusteooria seminar hakkas hommikul kell kaheksa... Masendav, ma ütlen tead. Lihtsalt masendav.
Novembrikuus üritasin ka šokolaadi söömist tagasi tõmmata. Nädal aega plaanisin ilma hakkama saada. Ilma igasuguse šokolaadita. Tartus sain hakkama ja siis läksin Paidesse - kõik. Kodus hakkasin sööma jälle. Aga vähemalt niigi kaua.
Mäletan, et suur osa novembrist oli mul tunne, et olen väsinud ja tahaksin nutta. Aga siis ma ei nutnud. Ma ei saanud nutta. Ma ei mäleta, et oleks saanud end korralikult välja ka puhata... Aga ma mäletan, et ma ei saanud nutta. Ja seda, et ma olin kohutavalt väsinud, isegi kui ma magasin. November vist...
Käisin Tallinnas, Keilas & Lagedil, kui oli Villu sünnipäev. Minu viimane kord seal Keilas olla... Nii tore & kodune oli. Kuigi on äge, et Toomas & Helena, kes muide on ikka mu telefonis Keila-emme & Keila-issi, kolisid, siis tundub, et nad on nüüd nii kaugel! Nii kaugel merest, on minu suurim probleem. Aga samas... Ei ole hullu midagi. Saan hakkama.
Ühel hetkel novembris käisime ka oma klassijuhatajal külas. Lihtsalt peaaegu terve klassiga istusime koos ja veetsime aega. Päris fun oli.
Ühel hetkel novembris andis Mairo mulle oma Ulg plaadi. Te ei kujuta ette seda pidu!
Peale seda sai ühel hetkel järsku november läbi ja... Ja tuli detsember.
Detsember.
Detsembris hakkasid päkapikud käima. Ma mäletan, kui excited ma iga hommik olin. Ja... Siiralt kohe! See oli päeva parim osa. Kui ma olin üksinda hommikul, siis esimese asjana tegin sussi tühjaks. Ma ei söönud kõike kohe ära ega midagi, ma lihtsalt tahtsin sussi tühjaks teha. Kui ma üksi ei olnud, siis läksin kõigepealt kooli, tulin koju ja ronisin oma sussiga voodisse tagasi. Mairost hakkas pea iga hommik kahju - ta ei ole väga šokolaadi sõber. Aga samas oli ühel hommikul tema see, kes hakkas minu assortii karbist komme sööma ja siis tegi ettepaneku, et sööks kalendrit ja tühjendaks kummari. Ma olin imestunud, aga ei lasknud endale mitu korda öelda. Eat all the candy!
Detsembri alguses tõi Riina meile teleka. Ja samal õhtul tõi Mairo meile telekamängu! Korraliku 8-Bit mängu. See oli siuke pidu, kuni ta meil kestis. Ja siis ühel hetkel... Läks katki. Sad day it was...
Detsembris käisin ma kaks korda ülimal kontserdil. Üks oli Tartus, teine Tallinnas. Tallinna oma oli parem. Asi võis olla selles, et Tallinnas oli tegemist roki klubiga, Tartus oli tegemist ööklubiga. Still enjoyed! Metsatöllu käisin kuulamas, juhuks, kui sa ära ei tabanud.
Suhteliselt kooli algusest saadik olin sõltuvuses sarjast How I Met Your Mother. Nüüd vaatan 7th heavenit. Ma ei teagi miks... HIMYM sai läbi, sellepärast... Igaljuhul oli justnimelt see sari see, mis lasi mul natukene nutta. Ja te ei kujuta ettegi, kui hea see oli! Vahelduseks natukene pillida! Oeh... Tahaks veel. Mitte veel, aga varsti.
Lumi tuli detsembris ka natukene maha. Mäletan, et kui sõitsin Tartust Tallinnasse, siis oli nii, et mida rohkem põhjapoole, seda valgem oli maa. Ja see oli nii mõnus!
Kirjutasin filosoofia esseed, mis võttis väga suure osa mu ajast. Mis oli suhteliselt masendav. Ma sain sellega hakkama ja puha, aga ma ei tea... Ma ei tea, mis sellest sai. Sotsioloogia referaadi kirjutasin ka ja sain maksimumpunktid selle eest. Ja thank god, et sain. Või siis mitte... Ma ei suuda siiani otsustada. Lihtsalt ei suuda.
Pakkisin kingitusi. Oi, te ei kujuta ette, kuidas ma neid kingitusi pakkisin! Mitte enda omasid, ei. Enda omadega läks ruttu ja kergelt. Aga miskipärast pakkusin end vabatahtlikuks, et pakkida ära kõik Mairo kingid ja neid oli nii palju! Samas ma tean, miks ma end pakkusin - mulle meeldib kinke pakkida ja mulle meeldib, kui kingid on ilusti pakitud. Või tegelikult ei pea nad isegi mitte olema ilusti pakitud, peaasi, et ise pakitud. See mulle meeldib.
Käisime verd ka andmas järjekordselt. Ja lähen veel. Sellepärast, et mulle kohutavalt meeldib verd anda, olen ma hoidunud uutest tätoveeringu mõtetest, olen hoidunud augustamistest ja muust. Mulle niiväga meeldib olla hea inimene ja verd anda!
Pidasime jõule. Peaaegu kõik mu linnavanaema järeltulijad olid meil. Ainult Sten-poiss oli puudu. Oli Linnavana, Lemps, Linnavana kolm last - Enelin, mu emme ja Liilian. Enelinil oli kaasas tema abikaasa Indrek, tütred Margret & Gerli ja poeg Robert. Gerli võttis kaasa ka oma noormehe Meelise.
Tulime Maretiga Tartusse tagasi. Ostsin talle jõulukingi, saatsin ta Paidesse tagasi. Ise jäin siia ja võtsin uue aasta ilusti vastu koos Mairo, Steni, Steveni, Jaani, Jarko, Siiri, Janelle ja ühe mehega, kelle nime ma ei mäleta. Ja siis poolekas oli ka igast rahvast, aga pole oluline. Esimese jaanuari varahommikul kui kodupoole jalutasime, vaidlesime Mairoga sajal teemal, aga jäime ikkagi rõõmsalt ja rahulikult magama.
Ja siin ma nüüd olen. Jaanuar. Üheksanda jaanuari varahommik, to be excact. Päris hea on olla, kas tead. Laupäeval jäin kell kümme magama ja pool viis oli uni läinud. Kõik. Rohkem ma ei maganud. Kuni hommikuni, kui Mairo tuli ja siis ma jälle üritasin. Ja siis mul läks jälle uni ära ja ma hakkasin trollima.
Teine pool mu aastale tuleb. Aasta esimene post tuleb aga sessilt. Raamatukogust. Kell on 00:40. Muusika mängib. Ma pakin asjad ja lähen koju. Õues sajab. Mul pole varju. F that.
a<
