Tartus on nii palav, et ma tõusin kell 2.50 üles, olin paanikas, sest ma ei saanud hingata ja ma ei saanud aru, miks ma üles tõusin. (Käisin vetsus ja kebisin magama tagasi)
Tartus on nii palav, et me ei maga tekiga - üheinimese voodis on niigi palav! Tihtipeale ei ole meil isegi mitte tekikott peal. Nii palav on kahekesi ühes voodis.
Tartus on nii palav, et sirvides maas kokkuvolditud tekil pikali olles DIY blogisid, magasin pool tundi põrandal, kuni telefonihelin mu äratas.
Tartus on nii palav! Ja ma ei taha Anne kanalisse ujuma minna. Eile käisime Mairo & Kätuga karjääris ujumas. Päris hea oli. Oli plaanis täna ka minna. Aga siis ma ei jaksanud ennast liigutada. Ma olin veendunud, et saan poolel teel kuumarabanduse ja... Ei hakkanud riskima. On plaanis sinna üksi ka jõuda, aga kes teab millal... Samas... Üksi ei ole üldse nii põnev! (Mairo ei ole ka mingi meeletult põnev kaaslane, kellega ujuma minna, sest ta ujub oma kaks meetrit vees ära ja läheb vedeleb rätikul. (Ma armastan teda ikkagi))
Ps. Mul on kaks valget kassipoega, kes kodu otsivad. Ehk tahad neid endale? Ühtegi vähemalt? Üks neist muide, see kelle eelmine nädal kinni püüdsime, see on väga sõbralik. Ei ela enam puuris, tahab sülle, nõuab tähelepanu, jääb sülle magama... On sõber!
Mõtlesin just, et peaks FB's jagama ja tegema sellest mingi võistluse stiilis kõigi vahel, kes seda infot jagavad, loosin kassipoegadele kodu leidmisel välja kümme käevõru. Vms. Et inimesed jagaksid. Et võita. Keegi ehk leiaks endale kassi?
Okei, mitte päris, sest hommikul käisin musuga linnas. Aga peale seda ei ole ma muud teinud, kui ainult pakkinud. Ainult pakin ja koristan. Pakin ja koristan. Ja siis passin niisama, sest ei jaksa. Pakin ja koristan... Ja mu tuba ei näe isegi mitte remotely elatav välja! Magamagi ei saa minna - voodi on kola täis!
Hoopis homme tulen kodumaale. Väike change of plans, mille vastu mul ausaltöeldes midagi ei ole. Tahaks juba koju. Neljas Soomes oldud nädal hakkab lõppema ja... Aeg on koju minna.
Eile Enelin oli natuke õnnetu, et lähen. Keelasin tal nutta, et ma olen ju kuu aega tema juures olnud juba. Ta ütles, et ta harjus ära ja lõbus oli ja ikka on kurb natuke. Ja eks ma pean tunnistama - natukene on minulgi kurb. Mulle meeldib tegelikult siin. Aga mitte nii kaua järjest. Nii kaua järjest ma ei jaksa... Nüüd ma tahan oma inimesi, oma tütarlapsi ja oma noormehi!
This just happened... Wow... Umn.. Ma ei oskagi kohe midagi öelda. Tavaliselt selliseid asju ei juhtu... Aga okei. Võtan kõik vastu! Ja... Wow. Siis räägin sellest uuesti, kui ise näinud olen... Wow...
Okei, proovin, kas ma saan oma kahe ja poole eurosest soomekeelsest Sims kahest aru...
Käsime eile shoppamas. Idakeskuses. Päris tore oli. Käisime Anttilas ja kuna mu mehele meeldib Angry Birds, siis mõtlesin, et olen hea naine ja ostan talle plätud. Need olid pealegi võrdlemisi odavad ka - 9 euri, kui enne olid peaaegu poole kallimad vist.
Käisime pärast Tarjoustalost läbi - samad plätud ilma soodukata - 6.99€. Okei, kuri. Aga mis ma teha saan, eks? Läks nii, siis läks... Täna tuli reklaam. Tarjokast. Angry Birdsi plätud 5 euri. Niiet FU, Anttila. FU! Ja FU, Tarjokas, et sa varem neid plätusid reklaamida ei võinud. Ma oleks odavamalt saanud.
Jane by Design. Tekib armastuslugu, noored hakkavad amelema, ma keeran sellel hetkel teisele tabile, loen kellegi tumblrit. Kadedus tapab.
Nädalake veel.
Kui veab. Hakkasin täna panka logima. ID-kaardiga nagu alati. Teate, kuidas tuleb ette nimekiri nendest, kes on selles arvutis kasutanud ID-kaarti? No minu nime ei olnud. Mõtlesin, et uuendaks ehk sertifikaati? Guugeldasin, võtsin Internet Exploreri lahti, korraldasin, ja siis:"Teie ID-kaart on lõpetanud kehtivuse." Eile. See motherfucker sai eile läbi. Ja mina lihtsalt istun siin:"Ja kuidas ma Soomest koju peaks saama?" Enelin soovitas, et ma helistaks emmele, et saadab mulle passi. Emme leidis passi. Küsisin kuupäeva:"13.07.2012"
Emme helistab esmaspäeval kodakondsus- &migratsiooniametisse, küsib, mis ma tegema peaks. Oh jah... Tüüpiline mina...
Ma olen nii väsinud. Siiralt väsinud. Teate seda väsimust, et tahaks nutta natukene. Vihane ja väsinud.
Mul on raske. Ausalt on. Aga ma hoian ennast veel koos. Nädal aega veel. Praegu veel jaksan. Veel suudan. Ma tahaks teile rääkida, miks mul on raske, aga ma ei saa. Peaaegu isegi ei taha... Samas siiski tahan. Väga... Mul on raske, sest Robert on raske laps. Tal on kasvatust küll. Tal ei lasta teha seda, mida ta tahab, aga teda ei keelata õigel hetkel. Ja teda premeeritakse valedel hetkedel. Näiteks kui ta on tund aega jonninud saab ta poest midagi ainult selle "mhmh"i peale, et ta peale seda on hea laps. Aga ta ei ole. Siis öeldaks, et võtan ära selle, viin poodi tagasi. Tuleb jonn. Aga siis ole hea laps. Ja nii edasi ja edasi ja edasi... Kui minuga jonnib ja meil on eelnevalt diil, et ta saab midagi, siis ta lihtsalt ei saa. Ütlen, et ta ei ole olnud piisavalt hea laps ja lihtsalt ei saa. Peale seda karjub edasi, las karjub. Käitub halvasti, las käitub. Mina olen oma osast kinni pidanud.
Ma olen väsinud, sest Robert ei oska käituda, kui emme/issi kodus on. Minuga päeval me enamjaolt saame hakkama. Vahest isegi päris ilusti. Aga õhtul... Teised tahavad rahu, mina tahan rahu, Robert tahab tähelepanu. Kui ta seda kohe ei saa, siis ta teeb pahandust, saab negatiivset tähelepanu, aga kuna see on ka tema jaoks tähelepanu, siis ta võtab sellest kinni ja naudib. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti... See on nii väsitav. Samas on mul lapsest kahju. Samas on mul ükskõik. Samas on mul vanematest kahju ja samas on mul ükskõik.
Ma tahaks lihtsalt... Tahaks lihtsalt üksindust natukene aega. Ja teate, mis? Ma saan selle. Ma saan selle umbes-täpselt nädala pärast, kui ma oma raske kohvri võtan ja laevale lähen. Ma istun kolm tundi arvatavasti laevas. Uhkes üksinduses iseendaga. Siis tunnikese, pool teist uhkemas üksinduses bussis. Siis paarkümmend minutit ehk jalutan koju, või siis lõpeb bussist maha astudes mu üksindus. Mine tea. Vaatame, mis sellest saab. Oleneb, kas keegi tuleb mulle Annasse bussi vastu või ei. Oleneb, kas ma üldse saan Annasse. Ehk pean Mäosse sõitma? Ei oleks meeletu paanika ausalt öeldes... Kodus olen ma arvatavasti mõneks ajaks üksindusest täi saanud oma isu ja tahan oma inimesi, oma loomi, oma linde. Tahan kvaliteetaega. Ja varsti olen ma uuesti bussis ja teel Tartusse. Ma arvan, et ühe öö olen kodus enne... Aga kiiresti Tartu ja tegelikult, mis seal salata... Tulen sealt varsti tagasi ka juba. Mul on Paides paar asja ajada. Aga...
Ma ei taha olla kuri. Ma ei taha olla vihane, halb, õel. Aga seda kõike ma praegu just tahan. Ma tahan... Ma juba rääkisin, mida ma tahan. Nüüd sa siis tead.
Ükskord käisime pargis jalutamas ja korjasime natuke marju. Rohkem kätte ei mahtunud ja paljud said sealsamas otsa.
Ükskord avastasin, et mu telefon teeb panoraampilte...
Teate... Juba paar päeva, ehk tegelikult esmaspäevast saadik.. Või isegi pühapäevast, kes seda enam teab... Igaljuhul olen ma tahtnud kirjutada. Tahtsin teid rahustada, et ma ei ole enam masenduses. Vähemalt pühapäev, esmaspäev ja teisipäev ei olnud. Täna tuli see hetkeks tagasi, aga teate mis? Nüüd on jälle hea olla! Ausalt.
Ühel hetkel otsustasin lihtsalt, et mul ei ole tarvis põdeda. Ma olen siin olnud juba kaks ja pool nädalat. Olen poolteist nädalat veel. Ja... Ja ma saan hakkama. Mida lähemale tuleb kojusõit, seda rõõmsam olen mina. Alguses oli hea, keskel halb, lõpupoole jälle hea. Eks see ole see, kuidas ennast meelestad, eks? Mina olen nüüd positiivne, kuigi mul parem käsi on katki... Või noh. Sõrm. Nimelt! Käisime Enelini ja Robertoga pealinnas poodlemas. Saime Robertoga poodi, olime ühes poes, Enelin helistas, et tal läheb veel tsipa aega, me läksime H&Mi. Seal olid mingid lõhnad, mida Robert nuusutada tahtis. Vaatasin, et ühe pudeli peale on kirjutatud Tester. Nägin küll, et selle kõrval oli ka katkine pudel, mis arvatavasti oli mingi hetk maha kukkunud ja nüüd oli seal katkise nurgaga. Ma teadsin, et see seal on, aga arvasin, et ega ma ikka nii koba ei ole, et sellele vastu läheks. Eksisin. Haarasin testeri järele ja parema käe sõrmusesõrm läks vastu pudelit. Terav valu, refleksid tõmbasid käe eemale, vaatasin kahju - veri praktiliselt tilkus. Võtsin kotist salvräti - roheline, mentooliga - panin selle käele. Mõtlesin, et küll kohe üle läheb. Andsin Robertole lõhna nuusutada, mõtlesin, et läheks edasi... Siis mõtlesin, et peaks igaks juhuks selle katkise pudeli müüjale viima, et teised haiget ei saaks, nagu mina. Väikeseid lapsi seal küll ei tundunud eriti olevat, aga mine tea, kes selle endale kaela oleks tõmmanud. Võtsin pudeli, seisime järjekorras, Enelin tuli. Aitas seletada, mis juhtus. Paluti vabandust, saadi aru, et mina pudelit katki ei teinud. Me läksime siis poodi vaatama, sest ega me ringi ei olnud ju jõudnud käia. Mingi hetk tuli sama teenindaja meie juurde mingi paberiga ja hakkasid Eneliniga seletama. Enelin seletas mulle, et ma pean kuskile paberile oma nime, aadressi ja telefoninumbri kirjutama. No mina oma aadresse peast ei tea, see osutus veidi keeruliseks... Kirjutasin Enelini oma. Andsin allkirja ja kui müüja ära oli läinud, siis Enelin seletas, mis ma just tegin. Nimelt, kui minu sõrm mädanema läheb või sinna mingi põletik tuleb või midagi, siis H&M maksab kinni. (:
Mina leidsin selle natukene kurva olevat - tavaliselt paranen ma kiiresti, ma ei mädane, oskan haava puhtana hoida, olen ettevaatlik. Kõik saab terveks, mul tore olla. Palju parem oleks olnud mingi soodukas või midagi. Mulle oleks see rohkem meeldinud...
Lõpuks lahkusin H&Mist kleidi ja kehakoorija võrra rikkamana. Haava ka muidugi, kust veel pikalt päris palju verd tuli ja tükk aega oli hell. Nüüd, kus see sõrm ikka veidi katki ja hellem on, kui teised, avastasin ka, et kasutan trükkimisel teda päris palju. Enter näiteks. Vahest isegi backspace? Nüüd ma ei tea, olen teadlik ju sellest, et jälgin, ei oska üldse enam kirjutada...
Pärast käisime veel poodides ringi. Ostsin Maretile ühe ehte ja endale sukapüksid. Siuksed valged, kerge hõbedase varjundiga. (What obsession with tights and leggings?) Kogemata ostsin ühed ka Maribelile - ma arvasin, et need on retuusid, ei lugenud pealt, võtsin väikese suuruse, aga viin need nüüd talle. Kui talle ei meeldi, teen endale retuusideks. Ta ütles, et kannaks küll, aga mine tea... Ehk talle päriselt ei meeldi need, siis oleks jama...
Veel tahtsin öelda, et kuigi ma olen nüüd läbinisti positiivselt meelestatud, on mul ka selliseid hetki, kus ma tahaks peaga läbi seina joosta, üksinda kuskil istuda, natukene nutta, karjuda ja rahuneda. Ja siis tagasi tulla. Teengi vahest seda. Mõttes. Või siis võtan endale aega - lähen istun vannitoas mõne hetke, väidan, et olen vetsus või pesen käsi või mida iganes. Selline pikem iseenda paus tuleb tavaliselt pesus olles. Ja saan hakkama!
Laupäeval lähme uuesti poodi. Seekord Eneliniga kahekesi, sest Robert ei ole poodides käia tüüp ja... Me ei jaksanud. Saime käia ainult mõnes poes ja seda ka läbi tüli. Enelin ka ei ole tegelikult poeinimene, aga ta minu pärast kannatab ära... Mul on tast kahju natuke...
Hakkasin jälle vaatama Gossip Girli. Sest mul hakkab The Big Bang Theory läbi saama ja... Ma ei taha, et see läbi saaks. Ja... Kuigi mu arust on Ed Westwick kena, siis mind ta häirib, kuidas ta räägib. Ta alati... Sosistab. See ajab mind kurjaks. Miks ta ei võiks rääkida? Ta sosistab alati! Okei, ühest küljest ehk on seksikas, aga samas.. No ei. Ma küll tahaks, et mees minuga räägiks, et ma ei peaks koguaeg küsima - mida? Misasja? Kuidas palun?
Ma saan saata sõnumi. Sõnum on positiivse sisuga. Keegi ei tea, et ma tegelikult ennast pooleks nutan. Keegi peale sinu nüüd ei tea, et mul on lõug märg, sest pisarad voolasid sinna alla...
Pidin ju positiivset joont hoidma... Alles ise rääkisin sellest... Okei... Here goes nothing...
Õues ükskord.
Stiil
Uneaeg.
Randomly.
Mängisin ükspäev kiizuga.
Kiizu leidis mehhaanilise hiire.
Käis tolmu pühkimas.
Leidsin hommikul rõdult surnud linnu. Pool tundi hiljem pold tal enam pead. Siis ei olnud tedagi...
Võib-olla olete märganud, et ma ei kirjuta viimasel ajal. Postitan küll natukene, jah. Pilte ja muud jama, aga ma ei kirjuta enam. Mõtlesin, et seletan, miks ma seda teinud ei ole. Ja miks ma seda umbes kaks nädalat võib-olla veel ei tee. Mul on üks postitus pooleli. Seal on juba teemad järjest ja süsteemselt kirjas juuni keskelt saadik. Või noh.. Juuni esimesest poolest, kui aus olla.
Aga ma ei kirjuta. Ma ei taha. Ma olen olnud Soomes kaks nädalat, olen võib-olla kaks veel. Ma tunnen puudust oma inimestest, oma kohtadest. Ma tahaks näha, kus ma elan. Ma tahaks näha, kuidas kodus pardid ringi jooksevad, nagu Maret mulle rääkis. Ma tahaks... Ma tahaks nii palju asju teha, mul oleks nii palju teha, aga ma ei saa. Ma olen Soomes. Ma ei saa siit veel ära. Üle nädala aja veel. Ma täpselt ei tea, kui kaua, aga suurima tõenäosusega kaks nädalat...
Sellepärast ma ei kirjutagi. Ma olen väsinud ja tahaksin koju. Ma ei jaksa olla enam. Aga ma ei taha oma blogisse tuua sisse sellist masendunud teemat. Ma tahan, et kõik oleks ilus ja kerge. Kõik oleks korras. Ma tahan, ära petta. Nii teid kui ka ennast, et ma saan hakkama ja ma ei tahagi koju. Et mul on siin tore ja mul ei ole kodus midagi teha. Lihtsalt ei taha, et... Lihtsalt ei taha mitte midagi. Kui ainult koju...
Olen 20 ja mul on koduigatsus. Ma ei karda seda tunnistada. Ei, ma ei nuta ennast täna magama. Lihtsalt... Mul on koduigatsus. Siin on vaid valik piltidest. Ühest kaustast, kiirelt läbi sirvitud. Aga iga pildi juurde võiksin rääkida loo...
.jpg)
.jpg)
