Bliss!

Mulle meeldib, kui ma olen kuri, miski mind segab ja ma oma lemmikmuusika röökima saan panna. Alles laupäeval olin Mairo peale kuri, ta üritas magada, ma teisel pool tuba (mis ei ole üldse kaugel, since mul on minituba) panin Fun.'i täiega lõugama ja koristasin. Didn't give a shit.

Praegu tahtsin kuulata arvutist võrdlemisi vaikselt Mikat. Mulle meeldib Mika (just so you know). Aga ei. Ma elan autoaias ja mu akna all on kindlasti vaja autoga mingeid lollusi teha, mootor pöördesse ajada ja muud asjad. Vähe sellest, et see meeletut müra teeb, haiseb see ka päris ebameeldivalt. Sellepärast ärandasin ma Kätu toast raadio, viskasin Mika plaadi sisse, panin muusika põhja ja nüüd istun voodis, blogin ja laulan kaasa ja hakkan kohe Simsi mängima. Nolife forever! Aga tegelt on mul rase mees kelle eest hoolitseda, so...

He's got looks that books take pages to tell

He's got a face to make you fall on your knees

He's got money in the bank to thank and I guess

You could think he's livin' at ease

Alone time!

Kell on neli. Eva kutsus mu kella kuueks umbes linna, et jõuaks poole seitsmesele lõunakabussile ja läheks lõunakasse. I better start getting ready!
Siuke... Naise tunne tuli peale... Nagu eile õhtul oli armuvalus pubeka tunne. Veider. Tunded möllavad.

Eile käisin õhtul jalutamas ja leidsin suht enda kodu lähedalt kiriku. Olen sealt mitu korda mööda sõitnud, sest kiriku taga on mänguväljak ja mul on hea plaan minna sinna kiikuma. Ja eile kõndisin mööda tänavat üritasin meenutada, et kust ma pean ära keerama, kui tahan mänguväljakule, vaatasin vasakule ja seal see oligi. Ilus kirik. Ma ei leidnud nime... Ma ei otsinudki seda. Netist leiaks raudselt kiiresti üles, aga ma ei taha. See oli nii ilus ja ma ei taha enda head mälestust solkida sellega, et ma leian netist nime. Ma parem mäletan seda nii, nagu ta eile oli - suur, ilus. Tuled paistsid sellele peale ja... Ilus oli. Olin korraks õnnetu, et ma seda päeval ei ole näinud ja siis teadsin, et päeval oleks mul sellest ükskõik olnud. Päeval oleks see olnud iga suvaline kirik.

Ma leidsin enda kodu lähedalt surnuaia ka. Mulle meeldivad surnuaiad. Aga kuna ma seal valges käinud ei ole, siis ma pimedas ka ei hakanud ronima. Kui ma ei tea, kus on hauad, kus on teerajad, siis ma ei roni. Mulle ei meeldi haudadel talluda. See tekitab minus vastiku tunde ja pealegi rääkisin ma telefoniga. Ei sobi pimedas surnuaias kolada ja samal ajal õega telefonis lollusi rääkida. Kõndisin lihtsalt mööda aiaäärt ja nautisin. Ilus oli.

Õhtuti on Tartu muide üldse väga armas. Eriti see koht, kus ma elan... Või tegelikult siit natukene edasi. Eramajad tekitavad väikelinna tunde ja... It feels good!

Okei, stuff to do, places to go, people to see...

Natuke õnnetu...

Aga siiski pigem kuri.

Rääkisin täna pikalt Maretiga juttu. Naersime palju. Sest Maret on maakas ja kuked äratavad teda hommikuti üles. Ja need kuked ei oska kiredagi veel. Veidrad linnud.

Ma ei tea, kas ma olen blogisse kirjutanud, aga ükskord filmis üks noormees mind tänaval. Jalutas oma koeraga ja mina kõndisin mööda, rääkisin parasjagu emmega juttu. Ja see noormees jäi seisma, ma arvasin, et sõnumineerib vms, aga ei. Kui ma mööda läksin, siis ta pööras end minuga kaasa. Filmis, ma arvan. Miks ma temast räägin? Ma nägin teda täna jälle. Tema oli samas kohas, mina mitte. Ma kõndisin teiselt tänavalt. Seekord ma tagasi ei vaadanud, aga ma nägin, et ta nägi mind. Ja hakkas midagi justkui taskust otsima.
Kas mul on stalker?

"Ma tahan su selja peal istuda."

Mul on paar asja öelda.

Näiteks mida ma täna teinud olen? Täpselt seda, mida ma hommikul teha lubasin - mitte midagi! Vedelesin voodis, sõin, olin netis, mängisin Simsi, olin niisama. Mõnus. (:

Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, aga hetkel tuli meelde - on kaks asja, mis mind Mairo juures tõsiselt häirivad. Esiteks ta silmad. Need on... Sellised:

Mõistad? Sellised. Ja mitte ainult siis, kui lähedalt vaatad. Kaugelt ka. Ükskord mõisavahes istusime hommikul köögis ja ma avastasin, kui koledad silmad on mu mehel. Ütlesin talle seda.

Ja teate, mis on kõige häirivam? Need on ilusat värvi. Ja ma tahaks neid vaadata. Aga ma ei saa. Nad on koledad mu jaoks...

Ja teine asi - Mairo lõug naksub kui ta sööb. Ma ei oska seda seletada. Ta ise väidab, et kuskil mingid kanalid on tal umbes või midagi. Aga minu jaoks on see lihtsalt ebameeldiv. Ja kui me vaikuses sööme, lähen ma närvi. Mulle ei meeldi see naksumine. Ja ma olin seda kuulnud ainult söömisel. Kuni ta ühel hetkel:"Tead. Söömisel mind see naksumine ei häiri, suudlemisel küll." Aaand it was gone. The moment, I mean.

Ja nüüd ma istun voodis. Kell 1:18 ja kirjutan blogi. Üksi. Vaatan/kuulan How I Met Your Mother'it ja mõtlen, et tegelikult peaks vist pesema hambad ja magama jääma. Kuniks Mairo koju jõuab. Samas - ta raudselt jõuab varsti ja siis ma ei saa magada ja... Sadsadsad...

Täna oli meil Kätuga siuke... Meie hetk. Ma vedelesin voodis, sirutasin ennast, ei viitsinud olla, kiunusin. Kätu:"Ma tahaks su selja peal istuda." Ma hakkasin naerma, Kätu tuli istus mu seljale:"See on täpselt nii hea, nagu ma ette kujutasin. Ja seda naljakam, et sa hirnud praegu." Ja ma naersin edasi.

Ja hiljem istusin köögis kapi ees. Kätu pakkis asju, et hakata Paidesse minema. Järsku ma ei viitsinud olla, viskasin köögipõrandale selili ja Kätu tuli oma toast välja, suur kott käes ja pani selle mu kõhule:"See on täpselt nii naljakas, nagu ma ette kujutasin."

And I laughed. It was fun!

Tüüpiline mina.

Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Kunagi, äkki... Laupäeval? Käisin Lõunakeskuses. Mairoga koos. Otsisime endale riiulit kööki, kuhu natukene asju panna. Käisime Bauhofis, Mairole helistati ja kutsuti tööle. Kaks tundi varem, kui ta oleks pidanud minema. Okei, mis ma ikka teha saan, eksole. Mida ma teha sain? Olla õnnetu. Käisin üksi lõunakas ja olin õnnetu. Tahtsin olla Mairoga. Sa võib-olla ei saa sellest päris täpselt aru, aga ma ei tahtnud olla üksi. Tahtsin olla kellegiga koos ja... No ei saanud.

Ja siis ma tahtsin olla õnnetu. Aga ma ei saanud seda ka korralikult teha! Mulle tuli vastu üks mees... Kuskil toidupoes ehk? Mees oli ratastoolis, tal ei olnud jalgu. Mõlemad jalad olid amputeeritud. Kujutate ette? Erinevalt maalt, aga tal ei olnud jalgu. Ja ta oli noor mees. Ta ei näinud välja asotsiaalne. Ta nägi välja, nagu ta teeks oma igapäevast toiduostmist, nagu tal oleks kuskil naine, kes teda armastab, vanemad, kes teda aitavad, sõbrad, kellega aega veeta... Miks mitte ka lapsed kuskil?
Mina vaatasin teda hetkeks ja mõtlesin, et see mees on kaotanud nii palju! Tal ei ole jalgu, for crying out loud! Ja mina olen õnnetu, sest mu noormees läks paar tundi varem minu juurest ära? Kust kurat võtan ma selle õiguse olla õnnetu, kui mulle tuleb vastu mees, kellel ei ole jalgu! See tegi mind kurjaks. Ja veel õnnetumaks.

Mind häirib, et ma ei saa olla õnnetu, sest ma tean, et kuskil on keegi palju halvemas seisus kui mina. Okei, ka minul on vahest suuri põhjuseid, miks olla õnnetu, aga tihtipeale jääb minu masetuju normaalsetesse piiridesse ja ma ei suuda endale õigustada õnnetu olemist. Ja siis ma lihtsalt olen segaduses. Mitte õnnetu. Mitte õnnelik. Kuri. Ja segaduses.

Five minutes in and I'm bored again..

Tuli veelde veel üks põhjus, miks ma viimasel ajal enam väga palju ei kirjuta. Või siis tegelikult mitu põhjust, aga see selleks.

Esimene põhjus - ma kardan, et mul saab ruum otsa. Kord pidi Ellu muutma oma blogiasukohta, sest tal sai blogiruum otsa. Ja nüüd Rebeka kirjutas, et temal sai pildiruum otsa. Aga... Mis siis, kui Totu- ruum otsa saab? Mis siis? Kuhu ma kolin? Ei. Ma ei koli. Ma keeldun kolimast. Ma ei taha kolida. Ma ei ole sellega nõus. Totu- oli, on ja jääb sellele lehele. Okei, kui ma ükskord enam pilte lisada ei saa. Ei ole hullu. Postitan siis kuskile mujale oma pilte. Aga siit ma ära ei lähe. I refuse.

Teine põhjus - eneselegi üllatuseks, on minust saanud koristaja/majapidaja. Mida see endast kujutab? Pesen nõud, koristan kapid, imen põrandad, pesen pesu, pesen põrandad, pesen vannitoa, kuivatan pesu, voldin pesu, panen puhta pesu omale kohale, teen süüa, võtan hetke enda jaoks, ja hakkab jälle otsast peale. Kraanikausis mustad nõud, kraanikauss ise räpane. Pliidil mustad nõud, pliit ise räpane. Voodi all mustad nõud, voodi korrast ära. Voodil puhtad riided, voodi ees maas hunnikus mustad riided...

"Merilyn, ära kiunu! Su enda mustad asjad on ka raudselt igal pool laiali!" mõtled ehk? Muidugi on. Minagi panen mustad nõud kraanikaussi, minagi panen oma mustad riided hunnikuse, jätan kasutatud poti pliidile, unustan tassi voodiääre alla, unustasin klaasi voodiääre alla (astun sellele peale)... Aga! Ma ei eelda, et keegi teine ära koristaks mu eest. Ma ei ürita väitagi, et teised ootavad, et ma nende järelt koristaks. Ei. Kätu ja Mairo koristavad ka! Aga... Nad koristavad ka oma asju. Tegi tassi mustaks - peseb ise ära. Sõi - taldrik saab puhtaks! Aga... Tuleme tuppa, toome liiva - mina olen lõpuks see, kes tolmuimejaga mööda korterit jookseb. Kõik käime pesus, mina olen see, kes mööda põrandat väikese harjaga ringi nühib. Kõik kasutame vetsu, mina olen see, kes selle ära peseb (mis ei olegi nii hull, since ma saan selle lihtsalt veega üle kallata, loputamise ettekäändel, sest vets ja vannituba on ühes kohas ja äravooluauk on põrandas).

Ja siis ma tulen voodisse. Võtan Sebastiani, võtan Interneti, mõtlen, et mida ma siin teen. Vaatan Communityt, vaatan Youtube's ringi, paar ringi FB's... Ja siis meenub - pudelid ligunevad kraanikausis, pesu on masinas, voodi on ikka korrast ära, üks riiul on pesemata, poes on käimata... Ja sedasi lõputult.

Peaaegu nagu päris koristaja, eksole? Aga ei - ma ei saa selle eest palka ja lõppude lõpuks olen ma ikkagi voodis, kui keegi koju tuleb. Sel hetkel ei ole ma põlvili köögipõrandal, pooleldi läbimärjana vannitoas või peapidi voodi all. Ei. Kui Kätu just hetk tagasi koju tuli, mis ma tegin? Kirjutasin seda siin. Kui Mairo öösel töölt tuleb, mida ma teen? Vaatan Communityt. Ja mida ma siis päev otsa teen? Kirjutan blogi ja vaatan Communityt. Tunne on vähemalt selline. Ma ise tean, et ma koristasin, paigutasin, hoorasin üleüldse mooda elamist ringi nuustiku ja pihustatava puhastusainega. Aga... Mis mulje minust jääb? Igavesti voodis blogi kirjutamas ja pulgakommi söömas...

Natuke kurb, kas te ei leia?

Käisin vahepeal Eva sünnal. Viisin talle purgi vaarikamoosi, sest:"For future reference, Harry, it is raspberry... Although of course if I were a Death Eater, I would have been sure to research my own jam preferences before impersonating myself."

Käisin mehega tema juures maal. Olen üpris kindel, et ma olen endale saanud allergia. Ma ei tea, mille vastu, aga ma tean, et kui ma jõuan Mairo juurde maale, tema tuppa, tema voodisse, hakkan ma meeletult aevastama ja nuuskan koguaeg! Ja see ajab natukene kurjaks. Hingata tahaks.

Maal oli mu mees ka ühel hetkel nii meeletult armas, et ma kohe ei teadnud, mida teha. Olin tema voodis, kägaras, fliisteki all. Mõtlesime, et läheme peseme hambad ära, et siis saime magama jääda, peale Need for Speedi. Panin arvuti käest, nuuskasin veelkord nina, tõusin voodist, mees tuli tuppa tagasi ja säras. Küsisin, et mis särad, ütles, et olen armas. Ma ei mõistnud - katkised teksad, punased silmad, tatine nina, juuksed räpased ja kammimata... Ma ei saanud aru. Aga ta nägi nii siiralt õnnelik välja ja ma tundsin, et mind armastatakse.

Mäletate, rääkisin, et kingin mehele midagi, aga kiusan teda sellega? Kinkisin talle multitoolnäpitsad, mis teevad väidetavalt kahtteist erinevat asja. Ta ise tahtis seda. Ja siis ma katsin selle kommidega (Mairo ei söö eriti magusat). Kui kinkide vahetamiseks läks, olin mina siiralt õnnelik - Geiša kommid, roosa vein, Pealinna kook, number ühe küünal, üllatusega Chupa Chups, vähemalt viis muumi pulgakommi, Käsna-Kalle shokolaaditahvel, suur purk Nutellat ja mu lemmiklill - Gerbera - kõik pakitud ilusti lahtikäivasse koogivormi, tsellofaan ümber. Nii armas! Mees tegi oma karbi lahti ja ma nägin, kuidas ta nägu ära vajus. Nagu mainisin, ta ei söö magusat. Ja siis ta avastas, et seal all on veel midagi, leidis oma teen-sadat-asja-näpitsad ja oli nagu väike laps kommipoes. Või nagu väike Mairo näpitsatega.

Hetkel on päris halb see, et ma ei mäleta, kaua mul masin veel pesu pesema peaks ja... Ja ma ei viitsi vaatama ka veel minna. Peaks poodi minema, aga ma ei viitsi sedagi teha. Suht sad.

Eile veetsin praktiliselt terve päeva Maarjaga. Ja meil oli lõbus. Käisime kaltsukates, sain kaks uut särki - ühe musta maika, ühe tavalise halli T-särgi. Kumbki 40 senti. Not bad, ma ütleks. Ja ma pean endaga võitlust, kas mul on vaja kahte väga armast salli või ei... Ma ei tea, palju need maksavad, ja see ongi probleem. Neil polnud silti küljes ja ma ei küsinud ka. Ma ei tea, miks... Go figure.

Võib-olla mäletate veel.

Kunagi oli selline Veerpaluga reklaam. Võib-olla mäletate veel?

Võib-olla mäletate mind? Ma blogisin kunagi väga tihti. Viimasel ajal enam mitte. Miks? Vastus on lihtne - ma blogin. Ma blogin palju. Ma lihtsalt ei postita midagi. Miks? Sest kõik postitused on viimasel ajal väga emotsioonide ajel kirjutanud ja saanud selle valmis... Ma leian, et ma ei peaks seda teistega jagama, sest ma ei usu, et see teile midagi annaks. Või siis suuremas plaanis ka mulle. Ma ei leia, et ma peaks kirjutama, postitama, siis kunagi, kui ma olen maha rahunenud, avastama, et see teeb kellelegi võib-olla haiget ja... Ma ei taha olla halb inimene teie pihta...

Sellepärast olen pooleldi halb inimene oma mehe vastu - ostsin talle kingituse, teatasin sellest. Tuli koju, ei teadnud, mis see on, ei näidanud talle ka. Tahtsin selle ära pakkida, teisipäeval saab kätte. Pakkisin kingi täna ära, aga jätsin talle nähtavasse kohta. Keelasin tal seda katsuda. Lõpuks sai ta asja nii kaugele, et raputasin kinki ja lasin tal katsuda, kui raske see on. Karbi sisse vaadata ei luba. Ise ta seda raputada ei tohi. Piinan teda. Ja see valmistab mulle rõõmu. Olen halb inimene. Aga samas hea... Go figure.

Hakka või ebausklikuks.

Täna nägin ühes kohas, kuidas must kass jooksis üle tee. Samal hommikul jooksin kodust kesklinna, et Liisile kiiver viia, jäin bussist maha. Siis ootasin üht teist bussi, teadsin kellaaega valesti, pidin kaua ootama. Siis tulin koju, hakkasin klaasi pesema, tegin selle katki. Ja ma isegi ei hoidnud seda kõvasti sel hetkel. Olen klaase ka kõvemini hoidnud. Tegin süüa. Spagetid said valmis, võtsin morsiklaasi ja kausi ja läksin voodisse. Sõin, vaatasin videosid, klaas oli põrandal. Ühel hetkel mõtlesin, et lähen pelmeene kontrollima, et need liiga kaua ei keeks ja vaatasin, et klaasile peale ei astu. Ei astunudki. Järgmine kord astusin klaasile peale. Klaas katki, morss maas. Mina õnneks veel terve. Otsustasin, et võtan pelmeenid, istun voodisse ega liiguta end enam.

Aga arbuusi tahaks.

Keegi mulle tervet hunnikut mittepurunevaid plastnõusid ei taha kinkida?

Ps. Enne, kui klaasi katki pesin, vaatasin, et Kätul oli ka üks katki läinud. Mõtlesin ise veel, et Mõisavahes läks kaks sellist klaasi katki, et nüüd on neid siis kolm alles. Ja kolmest sai kaks... Fakk noh!

Ma lähen parem vaatan, kas saan pesu kuivatisse panna...