teisipäev, 27. november 2012

Silmakirjalik, ma leian.

Nimelt... Ma ei tea, kes teist on näinud seda reklaami, kus väike kutsu on suure kingipaki vastas? Väike valge koerake, suur valge pakk, suur valge taust, tumesinine lips ümber paela. Kena näeb välja küll. Ja koer on ka no nii armas! Ja siis on küsimus:"Mis on parim jõulukink?"
Mis tuleb sinule esimesena pähe? Ehk mõni loomade varjupaik? Mõni loomakampaania üleüldiselt, et võta omale koer jõuludeks, sest neid on varjupaikades nii palju? Ja siis muidugi mina kujutasin ette, et parim kink oleks, et kingid sellele väikesele olevusele armastust, kingid talle kodu ega viska teda peale jõule välja, sest ta on suureks kasvanud, ta ei ole enam nii armas, ta ei oska käituda, lapsed ei oska käituda, meil ei ole korteris koera kuskile panna... Võiks ju olla ka selline sõnum reklaamil? Võiks ju!
Aga ei. Teate, mis edasi sai? Nägin teist plakatit, et parim kink on see, kui oleme kõik koos. Nägin sellest varianti, kus on vanemaealine paar, nooremaealine paar ja üks väike laps... Poiss vist? Igaljuhul on nad seal viiekesi, Tallink soovitab neil kruiisi broneerida alates 37€ inimene. Panite kirjeldust tähele? Koera ei kuskil! Mitte kedagi ei huvitagi see koer! Mitte kedagi! Koer oli alguses pildil kena, aga me ikka ei saa teda ju laeva kaasa võtta... Koer ikka seob meid niiväga kodu külge, me ei saa temaga hakkama.
Ja siis ma nägin teist varianti, kus viis noort inimest, kaks paari, üks tütarlaps keskel üksinda, on sama kingipaki sees, sisuliselt on tegemist sama reklaamiga. Koera ikka ei kuskil! See annabki meile idee, et tegelikult on normaalne võtta omale jõuludeks koer ja siis ta minema visata, sest et miks mitte?!

Tegi mind kurjaks. Nüüd ma hakkan kakaod jooma ja rahunen maha. (:
esmaspäev, 26. november 2012

Nohu.

Ja köha. Ja palavik. Ja kloorimaitse. Ja kloorilõhn kõikjal!
Nimelt hakkasin Auras tööl käima ja kloori on palju. Aga samas on ikkagi vahva. (:

Ja ma tunnen, et ma vist ei tahagi rääkida oma lõputustest emotsioonidest, mis ma eelmises postis mainisin. Aga sünnipäevast ehk natukene siiski? Ma ei tea ka... Lõbus oli, mis ma ikka öelda oskan...

Nüüd olen koolis. Söön kooki, kuulan saadet, blogin. Multitasker olen. Kade?

Ja... Ja nüüd lähen kohe loengusse. Fakit, ma tahan kodus teki all olla ja magada. Ja kirjutada... Teen seda täna õhtul. Because of reasons.
pühapäev, 25. november 2012

Emotsioonid.

Väsinud, rahul, õnnelik, närviline, nuustik, rahul, neutraalne, tüdinenud, õnnelik, õnnetu, pettunud, rahulolev, õnnelik, väga rahul, väsinud, valutav, õnnelik, kurb, kuri, õnnetu, kuri, rahulik, tänulik, kurb, rahulolev, tänulik. Tänulik. Tänulik.
Ja siis jälle õnnetu.

Ma ei tea, kas sa viitsisid selle kõik läbi lugeda, aga need olid minu emotsioonid täna õhtul. Käisin nimelt Mairo ema sünnipäeval ning nüüd olen kodus. Üksi. Või noh... Kätuga... Ja varsti tulevad Elleka ja Hanna ka... Aga üksi.

Ma ei jaksa olla enam. Mul on homme tähtis päev. Jään magama. Ja räägin teile kõikidest nendest emotsioonidest ja nende põhjustest järgmises postituses. Või kui mitte järgmises, siis ühes järgmistest vähemalt.

Ma ei ole teid unustanud, aga mul ei ole teile midagi väga adekvaatset öelda, siis ma parem ei ütle ka...

Järgmine kord.
neljapäev, 15. november 2012

One of those days!

Kus ma voodis olen, mitte midagi ei tee ja tuba on nagu seapesa. Ma olen üpris kindel, et põranda peale on reaalselt umbes ruutmeeter vaba põrandapinda. Päris halb.

Must clean!

Also. Vaata, mis ma sain! Makes me happy as a squirrel!
Vaata kui kenad kuldsed tuled! Makes me so happy!
Also, akna peegeldusest on näha, et mul on rohelised tuled ka ikka üleval. (:

Hingedepäev. Voodikõrval olev riiul.

Hingedepäev. Teine riiul.

Tegin ükskord küpsiseid, mis natukene ära vajusid...

Isadepäeva küpsisetort.

Ma nüüd koristan, sest siin on tõesti kole. Liiga kole.
kolmapäev, 14. november 2012

Tujutsen.

Mul on täna tuju kirjutada. Ma tahaksin kirjutada oma uurimistööd ja mul on selle kohta tegelikult palju öelda, kuid ma tunnen, et ma ei saa seda kirja nii, nagu ma tahaksin. Nimelt peab see olema teaduslikum tekst, mitte mingi suvaline blogisissekanne.

Mul ei ole inspiratsioonist puudu, oh ei. Seda on mul ehk veidi ülegi, sest jõudsin teemal juba vaielda mitme kommentaari jagu facebookis ja ise ka imestasin, et kust kõik need mõtted tulevad! Mul on puudu... Mul on puudu akadeemilise kirjutise kirjutamise oskustest.

Mis teema on? Geiabielud ja kas geipaarid tohiks lapsi kasvatada.
On sul ehk mõtteid, miks nad ei tohiks? Või just miks nad tohiks? Feel free.

Linnas on müra.

Maal on hääled.

Mairo minuga ei nõustu. Või tahab mulle lihtsalt vastu vaielda. Las vaidleb. Las jonnib. Mina võin ka jonnida.

Selle mõtte peale tulin iseenesest pühapäeva öösel, kui magama hakkasin jääma. Nimelt kuulsin, kuidas vanaema kõrvaltoas norskab, kuidas vihm vaikselt aknalauale tibutab, kuidas hiired-rotid mööda pööningut jooksevad. Ma kuulsin igat häält eraldi.
Linnas ma kuulen autodemüra kuskil eemal, liuguksega edasi-tagasi sõitmist mu all, autode mootorimüra akna all, fooride piiksumist, inimeste rääkimist, laste nuttu, koerte haukumist. Ma ei kuule ühtki häält eraldi, see on väsitav ühtlane müra.
Kui mind Anna ristil maha pandi ja ma emmele natukene vastu kõndisin peale Rainise & Kermo sünnipäeva, siis kuulsin, kuidas puuleht maha kukkus. Ma ehmatasin. Linnas ma ei pane seda tähelegi.
Kunagi Rammal kõndisin lehte tooma. Postkast oli majast ikka palju eemal. Ja poolel teel, või pigem postkasti läheduses oli üks majavare. Või kas just vare, aga sellest oli enamvähem ainult vundament järgi. Kunagi olla seal olnud koolimaja ja bussijaam ja... Aga siis olid ainult kivist poolseinad alles. Maja ümber kasvas mitu mitu suurt puud. Ma pakun, et need olid hõbepajud. Ei mäleta enam. Miskipärast on justkui meeles, et puudel olid peenikesed hõbedased lehed, aga seal võis ka olla muid puid. Miks mitte vahtrad? Tammed? Kased seal küll ei olnud. Need puud võeti mõned aastad tagasi maha, mul ei ole enam kuskilt vaadata...
Kord kõndisin neist mööda, läksin lehte tooma. Ja puud nagisesid. Sel hetkel ma ei taibanud kohe ära, et need olid puud. Hääl oli justkui ukse kriuksatus, kuigi seal ühtki ust ei olnud. Ma ei kartnud, ma ei uskunud kummitustesse, ega midagi. Aga alles pühapäeva öösel vastu esmaspäeva taipasin, et suured ja vanad puud naksuvadki. Ja ma ei tea seda, sest kui ka linnas on suuri ja vanu puid, ei ole piisavalt vaikust, et kuuleks neid naksumas.
Ja maal on varjud. Ja muud veidrused looduses, mida linnas ei ole. Kunagi olin lapsena Rammal, vanaema juures ja magasin tagumises toas, akna all, näoga akna poole. Oli suveöö ja teate küll, kuidas need on - õues on alles üleni valge, aga kell on palju ja uni on suur. Maja taga olid suured ja vanad kuused, mida nüüdseks samuti enam ei ole. Igaks juhuks. Nad olid liiga suured ja majale liiga lähedal. Aga sel ööl ma vaatasin kuuseoksi ja kujundeid, mis need oksad tegid. Ma ei kartnud. Mäletan, et rääkisin vanaemale, mis kujundeid mina seal näen, ta küsis, et kas ma kardan ja tahan kuskil mujal magada. Ma ei tahtnud, sest ma ei kartnud.
Linnas ma panen kardinad akende ette, et tänavavalgustus sisse ei paistaks. Ma ei vaata puid ega nende okstest tulenevaid kujundeid, sest linnas ei ole see niivõrd võimalik.

xXx

Mulle meeldib kodus käia, aga see koer... See koer on lihtsalt võimatu. Ma ei räägi Põksust, kuigi ega tema ka väga võimalik ei ole. Ta on ikka samasugune - elab oma kuudis, sööb ja magab. Ei ta haugu, ega midagi. Aga see teine koer. See kutsikas. Tupsu. Võimatu loom. Hüppab, hammustab, küünistab, ei kuula sõna.. Okei, ta on alles väike, aga... Ta on juba täiega suur! Kasvult suur, mõistuselt väike. No tõsiselt hälvikuna võib ta vahepeal käituda, lõhkus mu retuusid isegi ära. Aga samas on ta nii armas! Mängib palli ja puha!

xXx

Reedel läks emme vanaemaga sauna, Mattis teatas, et ta läheb issiga. Ja mingi hetk otsustas, et tahab minuga minna. Ja me siis läksime. Te peaks Mattist natukene teadma - miks ja muud küsimused. Neid ta ikka suudab genereerida nii, mis hirmus! Nii ka reedel. Jõudsime sauna, pesime end puhtaks, panin tema riidesse, kuivatasin alles ennast. Ütlesin, et teen kiiresti, siis saame koos tuppa minna. Arvas, et ta oskab ise ka minna. Ma arvasin, et ta ei peaks, et õues on pime ja ta võib kukkuda. Küsis, miks on õues pime. Ütlesin, et õhtu tuli ja nüüd on juba pime. Mattis küsis:"Kust õhtud tulevad?" Mina, kes ma olin juba küsimustest väsinud ja tahtsin rahulikult olla, vastasin esimese asja, mis pähe tuli:"Sealt, kust hommikudki!" "Me peame sinna minema," ütles Mattis. Ma ei mõistnud:"Miks?" Mattisel oli plaan olemas:"Ringi vaatama!" Pean vist viima venna sinna, kust õhtud ja hommikud tulevad, et ta saaks ringi vaadata. Ma ei tea, kuidas ma ta sinna viin...

xXx

Käisin laupäeval Rainise ja Kermo sünnipäeval Valastis. Sain autoga Anna ristile, emme tuli sinna järgi. Kui autost välja hakkasin astuma, küsis keegi eesistmelt:"Kes maha läheb?" Üks noormees selle peale:"Mareti õde." Nimelt on see noormees ühe Mareti klassiõe vend. Selles väites ei olnud midagi valesti, ma ju olen Mareti õde. Aga samas oli see niiiii vale! Maret on minu õde! Mina olin enne! Ja kust peaks see noormees seal eespingis, kelle nime ma ei mäleta, teadma minu nime? Või miks ta peaks teadma minu õde?! Aga see selleks. Olen Mareti õde siis olen.
Kuigi ma olin ikkagi essa ja Maret on minu õde ja Mattis minu vend. Ja Mattis on Mareti vend. See on mulle loogiline, sina ehk ei saaks sellest aru...
Kunagi küsis isegi muusikaõpetaja minult, kas ma olen Mareti õde. Vastasin ka tookord jaatavalt, kuigi mina hakkasin vaikselt kooli lõpetama, kui Maret alles tema käe alla õppima läks. Mitte, et küsida Mareti käest, et kas mina olen tema õde, since ma olen vanem ja puha. Aga ei. Iseenesest ma taipan - Maret hakkas muusikakoolis käima, kui ta käis alles lasteaia viimases rühmas ja oli isegi ühel aastal lasteaia kevadpeo peaesineja - Pöial-Liisi - ja ta on igavesti muusikaliselt andekas, vahet ei ole, mis küljelt vaatad. Ja mul on hea meel, et ta on mu õde. Ja ma olen uhke, et ma olen tema õde.

xXx

Koolis on hetkel väga kiire. Koguaeg on miskit teha ja tänu sellele hakkab organism vist natukene streikima. Nimelt esmaspäeva hommikul, kui issi autost maha astusin, tundsin, et mul on süda paha ja ma mõtlesin, et lähen koju tagasi. Aga jõudsin Tartusse. Esimesse loengusse tervise tõttu ei jõudnud.
Täna hommikul ärkasin veidi enne kuut selle peale, et tahtsin vetsu. Vetsus tundsin, et mul on veider olla, nagu oleks voodist liiga kiirelt tõusnud. Läksin tuppa tagasi ja tundsin, et see ei ole ikka päris see. Kell oli siis 5:55. Olin natukene voodi jalutsis, mõtlesin, et ehk, kui mul on ruumi ja õhku, siis hakkab parem. Aga ühel hetkel hakkas kohutavalt külm, ma ronisin voodisse teki alla ja ronisin Mairole kaissu. Ja siis ma värisesin seal natukene aega, aga väga tugevalt, justkui oleks mul mingi hoog. Kell üheksa, kui Mairo tööle hakkas minema tundsin, et olen väga nõrk.
Ajasin end siiski Maarja Kooli ja Tugikeskust vaatama ja mul on hea meel, et seda tegin. Nüüd ma olen seal ära käinud ja kogemuse võrra jälle rikkam. Eelmine nädal käisime Tartu Varjupaigas ja kahe nädala pärast lähme Tähtvere Avatud Naistekeskusesse. Põnev on.

xXx

Also. I want food.

Ülikool. Vabaudsed on olulised.

Ülikool. Sest miks mitte värviraamatut värvida?

Olles kesteabkuikaua end minu eest varjanud, leidsin Lauri oma talvejope rinnataskust!

Kes on pildil?

Käisin viiendat korda elus verd andmas.

Sihukesed romantikud olemegi.

kolmapäev, 7. november 2012

For now, one dog is enough.

Ma olen nii väsinud. Füüsiliselt ja emotsionaalselt. Ja ma olen leidnud, et ma ei jaksa siis ka teile miskit öelda. Leian alati mingi muu tegevuse, ei oska midagi edasi anda. Koguaeg mõtlen, et koju lähen, siis teen seda. Koju lähen, siis teen teist. Aga ei tee. Jah, pesu pesen, põrandaid pesen, seinu nühin, aga kirjutama... Kirjutama ei jõua.

Vahepeal on palju asju toimunud... Ma käisin rallil, ma jooksin nelja minutiga Paides Ehitajate tänavalt bussijaama. Päris hull jooks oli. Aga jäin ellu.

Ja... Ma olen lihtsalt väsinud.

Also - good luck, Obama! I am so proud!
reede, 2. november 2012

Mul on päeviku vahel üks luuletus.

Mul on päeviku vahel üks luuletus ja see on nii hea! Mitmeid kordi olen seda lugenud ja mõelnud, et millal see mulle ükskord pähe jääb. Viimati mõtlesin seda eile, kui ma kella ühe paiku koju hakkasin jõudma. Mõtlesin, et miks mul see peas ei ole, kui ma olen seda korduvalt lugenud? Miks mul see peas ei ole, kui ma seda tõesti iga natukese aja tagant vaatan? Miks?

Priit Salumaa kirjutas selle luuletuse 11. jaanuar 2012.

peida oma pea
käte vahele
istu maha
ja tunne
kuidas süda läheb pahaks

kõik ongi nii keeruline
kogu aeg
meelega
vastu su tahtmist
elu pommitab kodaraid

kaetud laud
või prügikastikaas
kas tõused püsti
lähed oksendades edasi
või jäädki istuma
kätevahel pea
 

Blog Template by BloggerCandy.com