SMS.

Aura:
Tsau. Täna oled siis tööl kell 17:00

Naeratasin, tundsin piinlikkust. Täna ma hiljaks ei jää!

Home is when I'm...

Ma olen läbi.

Tõusin kell kaheksa, kell kümme tegin eksami, kell kaks tegin eksami, kell neli teen kontrolltöö, kella kaheksast umbes jõuan koju. Ma olen läbi.

Neljapäevast pühapäevani olen tööl ja ma ei suuda pühapäeva ära oodata. Ma tahan koju. Nii väga.
Pühapäeval läksin töölt kodu poole, helistasin emmele, Mattis tahtis rääkida. Küsis, mis ma teen. Ütlesin, et lähen koju. Küsis, et kas juba tulen koju. Ja siis sain aru, et tema ei saa aru, et mul on Tartus ka kodu, mitte ainult Purdis. Siis seletasin, et lähen alles bussile ja koju tulen nädalapärast.
Lõpetasime Mattisega kõne, rääkisin sama jutu emmele edasi ja emme teatas, et Mattis küsib tihtipeale, et kas õde Melin juba tuleb ja millal õde Melin tuleb. Kahju hakkas, sest ma pole tõesti ammu kodus käinud ja ma tunnen kodust nii puudust. Ma tahan Mattist ja Maretit ja emmet ja issit ja loomi ja linde ja... Kodu. Ma tahan oma inimesi. Tahan... Tahan koju.

Eile ostsin Mairole kingi, pakkisin selle ära ja jätsin lihtsalt teiste kinkide juurde. Õrrituseks. Mulle meeldib, kui ta ei tea, mis seal sees on ja ma ei luba tal seda näppida.
Mareti ja Mattise kingitused on ka seal rõõmsalt hunnikus. Mulle tundub, et kõik pereliikmed mul justkui saaks kaks asja, aga ainult Mattis saab kaks eraldi pakitud asja. Tundus vahva. Ja lumelabidat ja raamatut on raske ühte ja samasse pakendisse pakkida nii, et ta norm jääks. Seekord siis nii.

Okei, kordan vene keelt. Poole tunni pärast lähen juba mäest alla, et vene ära vastata. Aga enne ikka peaks natukene kordama.

Ma loodan, et Sinu päev on ilusam, kui minu oma.

Sõim!

Viimasel ajal saan ma palju sõimata. Ja ma mõtlesin, et räägin sellest siis, kuna vahelduseks mul midagi muud justkui öelda ei ole.

Näiteks, ma ei tea, kes teist on kuulnud sellest FB grupist, mis justkui peaks olema kiusamise vastu? Igaljuhul otsustas keegi seal kunagi mingeid reegleid kirja panna. Tegelikult... Eelmine nädal millalgi. Üheks punktiks oli, et kiusata ei tohiks või midagi sellist. Ja ma siis kommenteerisin, et muidu on reeglid toredad ja puha, aga see üks punkt peaks olema teise sõnastusega. Näiteks, et kiusamisele on täielik nulltolerants, mitte, et see ei ole lihtsalt ilus. Ja siis ma sain kohe esimese vastusena sõimu, et miks ma tulen tähte närima, et see on ilmselge, et kiusata ei tohi ja mul ei ole vaja väikesest asjast nii suurt paanikat tekitada. Mina nimelt ei tekitanudki mingit paanikat, lihtsalt ütlesin, et peaks sõnastuse muutma, et keegi ei saaks ridade vahelt midagi lugeda.

Ja siis kunagi väga-väga ammu saatsin kirja ühele noormehele, kes oli ka lihtsalt ise lisanud mingeid reegleid sinna samasse gruppi ja nende reeglite õigekiri oli nii kohutav, et ma kirjutasin viisaka kirja sellele noormehele, et kas ma võin seda parandada. Ja ta paar nädalat tagasi kirjutas mulle, et vahet ei ole, sest ta võttis need juba maha. Ma olin juba ammu unustanud selle kirja. See vastus tuli koos sõbrakutsega. Võtsin selle vastu. Ja mingi hetk ta lisas mingi käskkirja Edelaraudteele, sest üks teenindajatest lubas lapsed rongist välja tõsta. Mäletate ehk? Muidugi oli see käskkiri, mis ta oma seinale FBs pani ka kohutava õigekirjaga. See oli lihtsalt allpool igasugust arvestust ja kuna keegi teine oli juba seda öelnud, siis ma sellele ei keskendunud. Kirjutasin kommentaariks midagi sellist, et õigekirjast sain mööda vaadata, aga sellest mitte, et tal on selline tüüpiline inimlik kitsarinnaline vaatepunkt, kus ta näeb ainult uudist, et teenindaja lubas lapsed välja võtta, mitte paar kuud tagasi kirjutatud artiklit, kus Edelaraudtee teatas, et tõstab detsembri algusest hindu.
Ja siis ma sain jälle sõimata.

Tema: kle
see,et mul on kirjavigu pole minu süü ex
ja teiseks
ela ise väiksena soomes
Mina: No ma ei saa enam väiksema Soomes elada ja milleks nii vaenulik?
T: ole vait
M: Sa rääkisid minuga, ma vastasin sulle.
T: esiteks ma kasvasin alguses lastekodus ning mind viiti soome
kasupere
M: Ei ole vaja kuri olla mu vastu.
T: kuna mu pere hülgas mu kui ma väike olin
on küll tead ela oma elu
ma eemaldan su oma sõbrakast davi
M: Eemalda. Sina mu sinna panid ka.
T: sul on ema ja isa
aga mul pole
seega ole sa õnnelik
et sul on toetav keskond jne
M: Aga ma ei leia, et ma oleks midagi halba öelnud. Muidugi on mul kahju su mineviku pärast, aga ei ole vajadust sedasi keset õhtut lampi minu tuju rikkuma tulla ja hakata halama, et sa ei oska õigekirja.
T: ei ole vaja haletseda mind ex
M: Ma ei haletsegi.
T: ei oska jh kuna ma soomlane teise suguste värdjate pärast
aga
M: Ma lihtsalt ütlesin, et muidugi mul on kahju, aga ma ei haletse sind
T: ma minema tsau!
M:Tsau.
T: vot
M: ?

Ja rohkem ei ole me rääkinud.
Sellega see asi ongi suhteliselt lõppenud. Ma ei ole teda eemaldanud, ta  ole mind eemaldanud... Lihtsalt sain sõimata.

Homme lähen kella kümnest vanglasse. Rääkisime sellest FBs, et läheks hommikul raamatukokku enne seda. Ütlesin, et mul on see natukene tarbetu, kuna ma elan vanglale võrdlemisi lähedal ja et ma hea meelega tuleks otse vanglasse, aga võin kohale minna. Sellega see vestlus lõppes. Siis teatas keegi, et peale vanglas käiku istume natukene aega (2h) raamatukogus. Ma siis ütlesin, et kui võimalik, siis ma lähen prantsuse keelde. Kas kella kahesesse loengusse või kella neljasesse loengusse, sest et mul tuleb suur töö reedel. Ja siis ma sain sõimata selle eest, et ma tahan loengus käia loengu ajal ja et ma ei võta seda grupitööd piisavalt tõsiselt.


So... Tahab keegi veel mind vahelduseks sõimata? Võiks ju ometi...

No stranger would it seem.

Eelmine aasta käis Mairo veel poolekas tööl, mis tähendab, et ta oli tihtipeale hommikuni tööl ja ma tihtipeale ootasin teda koju. Sellega seoses - olen avastanud viimasel ajal, et ma ei jaksa enam kaua üleval olla. Mairo on nii normaalsel ajal koju, et all-nighter tundub lausa võimatu. Aga mine tea! Ehk siiski jaksan ja proovin ja saan hakkama?

Eelmine aasta käis Mairo veel poolekas tööl, mis tähendab, et ta oli tihtipeale hommikuni tööl ja ma tihtipeale ootasin teda koju. Ma ei tea, miks. Tundus tol ajal kavala plaanina. Ja mingi hetk ma lugesin Hunger Gamese ja ootasin Mairot. Ühel pühapäeva varahommikul lõpetasin kolmanda raamatu. Viieteistkümnes aprill. Ja ma kuulasin siis üht laulu sealt raamatust.

Mulle meenus see hommik ja see tunne, mida ma tookord tundsin. Ma mäletan, et päike hakkas tõusma, paistis poole koridorini välja, oli ilus ja natukene hirmutav samaaegselt. Ma mäletan, et ma teadsin, et ma olen üksi kodus ja et mul oli natukene kõhe.
Tükk aega kummitab see laul mind mingitel suvalistel hetkedel. Ja lõpuks võtsin kätte ja kuulasin seda laulu. Tundsin, et tahan vetsu minna. Tegin ukse lahti ja päikest ei paistnud. Kolevalge laevalgust tegi koridori poolvalgeks. Mul oli jälle kõhe. Mitte enam nii, nagu 15.04.2012. Tegelikult mitte ligilähedalegi.

Ma lihtsalt... Lihtsalt mõtlesin, et tahad teada. Ma ei tea, miks. Ju siis tundus hea mõttena.