pühapäev, 29. detsember 2013

Ma luban, et uuel aastal...

Ma ei luba teile tegelikult mitte midagi. Maret alles kirjutas oma blogisse, et ta ei kavatse ka lubadusi andma hakata. Milleks? Kui ma tahaks seda midagi teha, siis ma ilmselt teeks seda, eksole? Kui ma julgen lubada, et ma hakkan uuel aastal iga päev kolm tundi lage vahtima, siis kas ma ei alustaks sellega juba nüüd? Miks ma pean kellelegi ütlema, et uuel aastal pesen kaks korda päevas põrandaid? Kui ma näeks selles vajalikkust ja vajadust, kas ma ei teeks seda niigi?
Ma e luba ei endale ega teile mitte midagi. Mõttetud lubadused küll, aga milleks siiski neid murda? Milleks lubada, et lähen igal õhtul kell 23:50 magama, kui tõenäoliselt hakkan sel hetkel alles elama ja Kätuga lolli mängima? Miks ma pean siis murdma seda lubadust? Miks ma peaksin endale lubama, et võtan 15 kilo alla, kui tõenäolisemalt söön sisse aasta jooksul umbes 5 kilo shokolaadi?

Ma ei luba mitte midagi, sest nii on mulle endale parem. (:

2013 iz done.

Vaatasin oma viimase aast ajalugu ja mul ei tule seekord mingit normaalset aasta kokkuvõtet tänu blogipostidele. Ei imesta ka - kord kuus, kaks korda kuus... Veebruaris tegin seitse postitust - oh mind blogijat! Üritan ennast muuta. Tahan oma väiksele blogile elu sisse puhuda. Saab teine juba päris hea mitu aastat vanaks ju mais... Kuueseks, kui ma nüüd ei eksi. Peaaegu koolilaps...

Mis mul siis möödunud aasta kohta öelda on? Algas teine ju üpris kenasti. Käisin tööl, koolis, eraelus oli kõik korras... Ja siis aasta lõpp keeras pekki ära. Ole hetkeseisuga töötu, üksik ja kohati veel natukene õnnetu. Samas... Tagasivaadates oli suurem enamus aastast ju siiski kena. Tänu Aurale sain endale häid sõpru juurde, tänu oma sõpradele ja sugulastele sain endale veel rohkem sõpru-tuttavaid juurde. Väga palju ma kontsertidel ei käinud, kuid need vähesed jäid meelde siiski. Metsatöllu viimane vabaõhuesinemine Valmas ja viimane esimene sellel aastal vana kavaga Rock Cafes. Lisaks käisin Kätuga Mustvees suvitamas, käisime loomaaias, leidsin ühele kassipojale kodu, emme teatas, et saan veel ühe väikese venna...
Kõik ei olnud roosiline, sugugi mitte. Kaklesime vanaema ja Lembituga, Lembitul oli mõni nädal tagasi insult, kogu see jama, mida viimasest paarist postitusest lugeda saab, mu võimatult nõme töökoht, mida ma iga päevaga üha rohkem ja rohkem vihkasin... Ei tea, kas rääkisin teile viimastest päevadest Auras, kuidas mul olid vahvad kliendid.
Tema:"Üks vahvlijäätis palun."
Mina:"Teeme vahvlitopsi sisse ise kaks palli, on pakkuda vanilje, shokolaadi, maasika ja banaani. Võite valida kaks tükki."
Klient mõtleb natukene, vaatab ringi ja teatab siis:"Sidruni."
Mina mõttes:"Kas ma pakkusin sulle sidrunijäätist, sa tähelepanematu väike värdjas." Või noh. Tegelikult tahtsin kõik asjad käest ära panna ja majast välja jalutada...

Aga mitte oma töökohast ei tulnud ma siia rääkima... Kes üldse teab, et miks tulin, aga noh... See selleks. Tulen varsti jälle!
esmaspäev, 23. detsember 2013

Slightly better.

But not quite. Ära hõiska enne õhtut, öeldakse selle peale!

Olen kodus. Just hangin. Kasutan Mareti arvutit, et blogida, sest minu Sebastian ei võta blogi lahti. Kasutan Mareti internetti, sest minu oma on Kätu käes ja see on ka veel paar päeva aeglane. Ja siis - vaatan Charlie videot ja tuleb mingi hoiatusheli - netikiirus piiratud. For real, internet? Miks sa mind vihkad?

Aga nii hea on kodus olla! Mitte, et Tartus halb oleks olnud. Aga kodus on parem. Kodus on kõige parem. Kodus on vend, õde, emme, issi, loomad... Kodus on kuusk toas - see päris! Ja kodus on kodu.

Olen kodus ja kuigi mul on võimalus igasugesid asju blogisse kirja panna, siis ma ei oska midagi öelda... Peaks magama hoopis...
teisipäev, 3. detsember 2013

Mu blogger on katki.

Ja ma ei saa seda eelmist postitust ära kustutada. I ain't even sorry, bros.

Blogmas

dö.kföslföskfösldkfölskfölskölsfkösldfköskf
reede, 22. november 2013

I am perfect to me. Almost...

Natukene on alles keeruline kirjutada. Miskipärast ei ole ma telefonivestluses emotsionaalne, näost-näkku olen norm, aga kirjutades tahaks... Tahaks emotsioonid välja tulla. Need emotsioonid, mida ma endasse ei taha. Need, mis peaksid minust juba mööda minema...

Olen kodus. See teeb mind õnnelikuks. Mul on emme, Maret, Mattis, issi, Artur, Tipsy... Mul on mu oma kodu, mida ma saan nimetada koduks. Mul on hea olla. More or less...

Viimasel ajal olen väga tüdruk olnud. I don't get it... Aga okei. Kui tüdruk, siis tüdruk... (:

Muide, mu tumblr on ilusaid novembripilte täis. (:
laupäev, 9. november 2013

Natukene tundetu...

... aga nii emotsionaalne!

Ülemus saatis sõnumi, et läheksin kella neljaks, kui tahan. Tahan küll. Ja samas ei taha ka. Ma ei taha ju Aurasse minna ja sellepärast istun siin kodus.
Aga ma ei taha siin olla. Ma olen üksinda. Ma ei taha üksinda olla! Sa võib-olla saad minust valesti aru. Point seisneb selles, et ma ei taha üksinda olla, sest siis ma mõtlen valedele asjadele. Siis ma olen õnnetu. Siis ma istun siin, kirjuta täiesti suvalisi sõnu ritta ja nutan nende pärast silmi peast välja. Päris ausalt. Ma pole veel jõudnudki selle osani, mis mind tegelikult nutma ajab. Ma nutsin juba esimese lause ajal!
Ma ei taha üksinda olla. Ma olen nõrk, kui ma olen üksinda. Ja ma tahan olla tugev! Ma ei taha mõelda vastikutele asjadele, aga ma ei suuda muud moodi! Ma olen siin üksinda ja mõtted tulevad. Mul ei ole tegevust ja siis ma lihtsalt istun ja nutan...

Ei, ma ei nuta teda taga, ärge selle pärast muretsege. Mul ei ole vaja teda. Ei. Mul on vaja inimesi. Mul on vaja emmet, Maretit, Kätut, Maarjat! Mul on vaja töökaaslasi, mul on vaja vastikuid kliente, mul on vaja inimesi enda ümber, et ma ei kukuks kokku! Mul on vaja rääkida tänaval telefoniga, et ma ei tunneks end nõmedalt... Ma tahan koju minna! Ma tahan, et emme seda siin ei loeks, sest ma ei taha, et ta mu pärast muretseks aga ma tahan minna koju ja emme kaisus nutta. Ma tahan oma emmet, palun!

Kunagi tahtsin teada, et mis tunne see on, kui süda on katki. Tahtsin teada, sain teada. Ma ei ütle, et ma ei taha seda tunda. Ma pean seda tundma, et edasi liikuda. Aga esimesest armastusest ja esimesest murtud südamest on nii raske edasi liikuda... Millal ma olen üldse edasi liikunud? Ma mõtlen tihtipeale, et nüüd on kõik. Nüüd ma tean, et nüüd on kõik ja mul ei ole teda vaja ja ratsionaalne ja loogiline ja...

Ja nüüd vaatasin natukene aega internetis mujal ringi ja nututuju läks üle. Ja nii mul hetkel ongi. Ma käin tänaval ja tahaks nutta. Ma istun tööl ja tahaks nutta. Ma käin duši all ja nutangi. Ja samas ma ei nuta nii palju, kui ma arvasin, et ma nutan...

Koju tahan ikkagi...
Viisteist november. Viisteist november... Viisteist....
kolmapäev, 6. november 2013

I've made up my mind.

No need to think it over.
I know I am right.

Me Mairoga läksime lahku. Tema algatusel. Sest tema leidis endale minuga koos olles teise tüdruku, kellega oleks tore sõnumeid vahetada. Tema oli kaks ööd kodust ära ja koju tulles küsis, kas nüüd on läbi. Ütlesin, et ju siis. Ütles, et tal on kahju ja ta ei tahtnud, et nii läheks. Ütlesin, et ei usu teda. Hea on, et ei uskunud. Nimelt armastab ta seda teist tüdrukut. Ja mul on hea meel nende pärast.

Türa, ma vihkan inimesi.

Aga ausalt öeldes olen ma tegelikult õnnelik. Ja samas nagu kurb samaaegselt. Ma olen õnnelik, et ma ei ole enam suhtes sellise valetava värdjaga. Aga ma olen kurb, et ma raiskasin sellise idioodi peale kaks aastat oma elust. Türa, ma oleks võinud midagi kordades paremat teha! Aga mu elu ei ole ju sellepärast veel läbi! Ei! Minu elu alles algab.

Ma ei ole tavaliselt inimene, kellele meeldiks oma probleeme avalikult välja elada. Aga seda ma pidin teile ütlema. Mul tegelikult oli valmis kirjutatud ilus postitus kus ma seletasin igasuguseid asju, aga persse see! Pidin ütlema asju nii, nagu need tegelikult on!

Seda tahtsin öelda, et me isegi mitte ei ole enam sõbrad. Olude sunnil elame veel koos, aga te ei kujuta ette, kui hullult ma seda värdjat vihkan! Meil ei olnud ilus lahkuminek, nagu mõned inimesed väidavad, et neil on. Ei, kindlasti mitte. Ja ma olen sellega rahul!
esmaspäev, 4. november 2013

From self-loathing to hating everyone else...

Olin enda peale kuri, et ei suutnud end õigel ajal magama sundida. Olin kuri, et ei suutnud end õigel ajal voodist välja ajada. Olen kuri, et ei suutnud ettekannet valmis teha. Olen kuri, et otsustasin, et sellise ilmaga sellises tervislikus olekus ei suuda end kodust välja ajada...
Ja siis helistatakse mulle töölt, et homme õhtul on inventuur. Ja siis ma ei vihka enam ennast nii palju. Ma olen vihane kõigi teiste peale. Ma vihkan seda, et mu ülemus ei suuda ise teada anda oma töötajatele, millal miski toimub. Ma vihkan seda, et... Ma vihkan oma tööd.
Viisteist november... Viisteist november... Viisteist november...

Alustasin oma tumblris ja facebookis ma ei tea isegi millega... Väike challenge ehk? Igaljuhul on eesmärk teha novembris iga päev vähemalt üks pilt ja see siis üles panna. Point on selles, et ühte päeva jääks meenutama üks pilt. Teinekord juhtub, et ei saa päris seda pilti, mis päeva kõige paremini iseloomustaks, sest nii juhtus juba täna, aga mis siis! Pildid on ikka toredad!
Täna näiteks käisin raamatukogus ja tegin pool kodutööd ära. Ja bussiga koju sõites astus bussi mu endine töökaaslane, kellega me hästi läbi saime ja keda ma polnud mitu kuud näinud. Sõitsime siis kaks peatust, kuni ma maha läksin ja rääkisime juttu. Mul ei ole neist asjadest pilte. Tänase pildi tegin hoopis jäätisest. Sest see oli nii hea! Pole ammu jäätist söönud, ja... Ahh, jäätis!

Okei. Sõin täna üle pika aja legit korralikku toitu ja ma pole mingi kaks nädalat juba väga maganud... Ma parem asun sellega tegelema... My bed... Does not await me, since I'm in it, but you know. I must go! My blankie needs me!
reede, 1. november 2013

You must be my once in a lifetime...

Viimasel ajal veedan päris palju aega Youtube'is. Kes teab, miks. Ju siis tundub nii parem. Anygays. Mida seal ikka teha on. Miskipärast olen viimasel ajal läinud mindless entertainment rada ja vaatan inimesi, kes mulle tegelikult mitte midagi juurde ei anna. Selles suhtes, et mida mulle reaalselt annab mingi tütarlaps, kes räägib, millised on tema lemmikud huulepulgad? Aga teate, kui palju head ma olen tänu sellistele inimestele avastanud?
Ühte naist mulle meeldib kuulata. Mitte et ta räägiks kohutavalt tarka juttu, ei. Tema hääl on lihtsalt nii rahustav, et ma kujutan ette, et kui ta räägiks ka kohutavatel teemadel, oleks ma ikkagi rahul, sest miski tema hääles on selline, et mul on norm olla.
Ja siis üks neist tüdrukutest alles abiellus suvel. Pani siis mingi aeg tagasi siin oma profid pulmavideod üles ja no ma ei saa. Need laulud! Otsisin siis üles need laulud ka niisama ja avastasin, et need laulud on kellegi teise youtuberi omad. Ja nüüd istun siin. Kuulan Landon Austinit ja mõtlen, et tegelikult peaks olema asjalik, aga ma ei saa. Südamel on armas olla, sest you must be my once in a lifetime...

Samas olen suutnud mõningad tänased kohustused endalt juba maha veeretada. Näiteks ei lähe ma lõunakasse, kuigi mul selle jaoks aega on, vaid saadan sinna Mairo. Sest et miks mitte, eksole. Tagantjärele tarkus ütleb, et miks ma üldse pidin selle paki lõunakasse saatma, kuskilt kesklinnast oleks mugavam... Aga noh. Nii ta läks.
Mu raamat jõudis kohale. (:

Ostsin endale umbes nädal aega tagasi saumiksri. Drink all the smoothies!
Sellega seoses. Tööl kuulsin mitu korda ühe nädala jooksul, kuidas inimesed ei taibanud, et asja nimi on smuuti, vaid ütlesid smuut. Nagu... Smuut. "Üks smuut, palun." Miskipärast ajab selline asi mind kohutavalt närvi. Ma kohe ei salli, kui inimesed ei oska rääkida.
Mis mind veel närvi ajab on see, kui inimesed küsivad mult tööl ühe A. Le Coq õlle. Selle peale meeldib mulle vastata, et meil on kõik õlled A. Le Coq õlled. Teinekord lähevad kliendid närvi, sest teavad, et ma tean, et nad mõtlevad Premiumi. Aga olgem ausad - kui mul on valikus sulle pakkuda Premium kahes (vahepeal oli isegi kolmes variandis), Tõmmu Hiid, Special, Alexander... Siis ma ei pea teadma, mida sa mõtled A. Le Coqi õlle all. Ja häiriv on ka see, kui inimesed küsivad ühte õllet, siis vaatavad ringi ja kui ma küsin, et millist, siis näevad esimest korda, et mingi valik on ka. Veel enam ajab mind närvi, kui inimesed küsivad lihtsalt:"Üks A. Le Coq." Aa! Selge! Mitte et mul pea kõik, mis joodav on, A. Le Coqist ei tule! Üks A. Le Coq? Muidugi! Ikka saab! Ma jagangi siin õlletehaseid laiali, nii nagu endal parasjagu tuju tuleb! See ei tohiks mind nii kurjaks ajada, aga ajab. Ma ei saa sinna midagi parata. See lihtsalt ajab mind kurjaks.
Samas on mul ainult kaks korda juhtunud, kui keegi küsib Saku õlut. Kaks korda on keegi Saku Originaali küsinud. Misasja?! Sa tuled Tartusse, kus on A. Le Coqi tehas, tuled Aurasse, millele on ühe A. Le Coqi toote nimi suurelt peale kirjutatud... Ja sa küsid Saku Originaali? Nii purjus ei tohiks juba sissetulles olla...
Viieteistkümnes november...

I should go and drink my brunch.

Blogvember?

Nii veider on mõelda, et ma ei käi siin enam tihti. Või noh... Käin. Iga päev käin. Käin ja vaatan, mõtlen kirjutada, ei viitsi, panen kinni ära. Miks? Miks ma ei või end kätte võtta ja lihtsalt kirjutada siia midagi? Veider on see, et tegelikult isegi on juhtunud nii mõndagi. Mõnest asjast justkui tahaks rääkida, aga ei saa. Mõnest asjast ei taha rääkida. Samas ütlen ausalt, et ei ela hetkel sellist elu, et ainuke, mis mul öelda oleks, oleks hommikusöök. Mida ma endiselt ei tarbi, muide. Veider...

November hakkas just natukene aega tagasi. On Maarja sünnipäev ja novembris on ka teisi asju, mida oodata või mille järgi aega mõõta, aga mida teen mina? Täna koju jalutades ütlesin õele:"15 päeva veel..." Ja seda november minu jaoks tähendabki. Viisteist päeva veel. Tõenäoliselt tähendab see kuskil kahtteist tööpäeva, aga noh... Vaatame.
Veider mõelda, et aasta aega tagasi oleks ma andnud nii palju, et saada tööle. Mida kõike ma ei oleks teinud, et maksta ise oma arveid! Mida kõike ei oleks ma andnud, et poes käies mitte endaga mõttes riielda ja arutleda, kas üks või teine asi on vajalik. Ma vajasin tööd. Ma ei tahtnud elada emme-issi rahakoti peal. Veelvähem tahtsin ma elada Mairo rahakoti peal. Ja nüüd, aasta aega hiljem, ei suuda ma ära oodata, kuni ma töölt lahti saan. Ärge saage minust valesti aru! Ma jumaldan oma raha omamist. Ma isegi ei nuta, kui ma arveid maksan ja endale vaid väikese osa sellest higi, vere ja pisaratega (all three, honestly) teenitud rahast saan jätta. Nii hea on, et ma olen selle peaaegu aasta jooksul vaid korra pidanud emmelt abi küsima ja teinekord Mairolt. Emmele küll tagasi pole maksnud, aga Mairole alati. Sest et ma teenin ise raha ja ma olen ise iseseisev.
Jutt valgus laiali, aga mõte oli selles, et kuigi mulle meeldib, et mul on enda raha, ei taha ma teenida seda nii, nagu ma seda siiani teinud olen. Mu töökohas on nii palju asju valesti, et ma lihtsalt ei jaksa. Ometi olen ma piisavalt hea inimene, et tulla vastu töökaaslasele, et tema saaks natukene puhata. Ei tee siinkohal isegi mitte endale pai, üldse mitte seda, lihtsalt... Tahan vist öelda seda, et ma armastan neid inimesi, kellega koos töötan. Isegi siis, kui nad teevad idiootsusi! Isegi siis, kui ma nende pärast topelt tööd teen. Meil on lõbus koos! Me naerame idiootsete asjade üle. Me teeme koos nalja ja tööpäev läheb kiiremini. Ütlen ausalt, et tänu tööle olen leidnud endale päris mitu head sõpra, kes ei kao ära sel hetkel, kui viieteistkümnendal viimast korda uksest välja astun. Kust ma seda tean? Inimesed astusid enne mind, me suhtleme siiani!
Igaljuhul saan ma 15.11 lahti sellest koormast, mis mingi piirini oli õnnistus...

Muidugi ei hõlma töö kogu mu elu, kuigi mulle endale teinekord nii tundub. Viimasel ajal teen rahaliselt idiootseid otsuseid ja miks mitte neid teiega jagada?
Palgapäevast on tükk maad möödas ja sealt pisikesest summast niigi 100 euri läks õppemaksu intresside peale. Oh well, eksole. Maksin Mairole tagasi prillid, lausega, et tegelikult mul korraga seda raha arvatavasti võtta ei ole ja uue kuu alguses tulen sult laenu võtma, et sa teaks. Ok. Ja siis olime ühel hetkel mõlemad praktiliselt rahast lagedad. Kulus ühele ja teisele ja... Arvel oli 40 euri, andsin 20 Mairole, et autosse kütet osta. Olgem ausad, sõidab ta minu pärast päris palju maha. Ja mida tegin enda viimase kahekümnega? Laiaks. Poole päevaga. Esimesel õhtul läksid esimesed kümme eurot, kui tellisin endale raamatu. Ei oskagi öelda, kellele tegelikult tellisin, sest õigustusi, miks oma peaaegu viimane raha hakkama panna oli mitmeid. Enne, kui edasi seletan, peaksin vist ka ütlema, mida ostsin? Klassika! Tammsaare! Siia ei pea hüüumärke tegelikult panema, aga ma tahan hõisata! TAMMSAARE! WOOOHOO! Enam-vähem sedasi end tunnen. Tõe ja õiguse esimene osa nimelt. Kasutatud raamat ja kümme euri ja muudkui saadavad mulle ja minul väga OK.
Miks mul seda järsku vaja? Nimelt sattus mu FB seinale üks vestlus kesteabmillest, kus ühe kommentaarina oli öeldud, et tee tööd, siis tuleb armastus. Sel hetkel tundsin, kuidas smartypants minus võimust võttis ja pidin kommenteerima. Teatasin siis teistele, et ei tule see armastus. Krõõt sai surma ja Mari tunded hääbusid, sest Andres läks lolliks. Selle peale küsis üks noormees, et kust ma üldse nii targaks sain või midagi sinna kanti. Seletasin siis, et raamat on hetkel pooleli ja mu õpetaja oli lihtsalt niiiiiiiii hea! Tema küsimus:"Mis raamat?" Mina tahtsin nutta.
Õhtul rääkisin sama jutu Mairole ja küsisin, kas tema teab, kust on pärit tsitaat:"Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus." Teadis. Küsisin, kas on ise raamatu läbi lugenud. Ütles, et kutsekas õpetaja konspekteeris neile olulisemad punktid ette ja siis niipalju teab, rohkem mitte. Ahah... Mõtlesin, et nii need asjad ikka ei käi.
Siis mõtlesin, et õde mul ju ilus-tubli-tark-ja-osav, peab ka varsti seda lugema hakkama, küllap oleks temalgi hea, kui ei peaks raamatut raamatukogust otsima, oleks kodus olemas. Ja siis kinnitasin endale, et klassikat tasub omada ja minu lapsed ka ehk kunagi tahavad ja... Nii ma ta siis ostsin. Nüüd ootan ja loodan, et varsti tuleks.
Viimased kümme eurot kulutasin väikevenna peale. Nimelt sai emme täna paki, mille olin tellinud juba tükk aega tagasi. Issile midagi. Loodetavasti isadepäevaks. Anygays. Läksid Mattisega siis postkasti juurde ja Mattis siis nuruma, et eks see pakk on talle. Emme siis seletama, et ei, see on õe oma. Mattis vaatas emmele kurbade silmadega otsa, konkreetselt olid lapsel pisarad silmis ja... Oeh. Umbes kuu aega tagasi joonistas Mattis postionule kirja, et tema tahab postiga suurt autot saada. Emme unustas, Mattisele jäi meelde. Tema ootab oma pakki. Ma siis käisin täna, ostsin talle väikese tõstuki, palju kommi ja panin paki teele.
Mattis olla veel emmele öelnud:"Sina pead mulle ütlema, kui seal on minu nimi peal kirjas!" Homme-ülehomme saab vend oma paki kätte, loodan, et talle meeldib!

Lisaks sellele, et ma oma rahaga ratsionaalne ei ole, ei ole ma seda ilmselgelt ka oma ajaga. Kell on 2:22 ja ma peaksin magama. Õnneks lähen orjama homme alles kella viiest.

Loodan novembris siia veel korduvalt ja korduvalt tagasi tulla!
esmaspäev, 21. oktoober 2013

Keenjushetked Merilyniga.

Pidasime Aura sünnipäeva. Järgmine päev ärkasin kuskil kolme-nelja ajal päeval. Vedasin end vetsu ja tuppa tagasi astudes mõtlesin, et kuidagi halvasti. (Päike paistis too päev.) Mõtlesin, et paneks tule põlema. Käsi lülitil mõtlesin, et prooviks enne prillid ette panna. Töötas küll. Ei pidanudki tuld põlema panema.

Läksin kooli. Lemmik loeng. Räägin emmega juttu, käin vetsus, vaatan ringi. Näen uksel silti - oleme täna Nooruse audikas, feel free to join. Vihastasin enda peale. Jumala eest, Merilyn, ära sa enne kindlaks tee, kus sul loeng on, mine ikka kohale. Ära sa kuula eelmise loengu lõpus korralikult. Ära loe oma meile. Ära jumalaeest ÕISi kasuta!

Tulen töölt. Jõuan poodi. Selveris mingid soodukad. Ostan igasuguseid asju, sest järsku on kõike vaja! Jõuan kassasse. Õhtune aeg, kedagi minu ees ei ole, müüja juba laseb asju läbi, sel ajal, kui ma alles asju korvist letile laon. Siis hakkan rahakotti kotist võtma ja ütlen:"Ooot, oot, ooooot... Ma jätsin rahakoti tööle..." Vabandasin end lolliks ja läksin koju.
Järgmine päev läksin Maximasse Kätuga. Peale tööd. Taaskord avastasin kassas, et unustasin rahakoti tööle. Seekord maksis Kätu mu eest ja ma jooksin rahakotile järgi. Nicely done, Merilyn.

Käin mööda blogisid, miks keegi ei blogi? Ise ka ei blogi. Miks ma ei blogi? Sest et varsti saan negatiivsest lahti ja positiivsest ehk tahan kirjutada.
Negatiivsest lahti? What be this? Thou doth not even. Ma tulen Aurast ära. 15.11 on mu viimane tööpäev. Ausalt öeldes ei suuda ma oodata. Mul on juba Martini Asti selleks puhuks köögis ootamas. Feels good, man.

Käisime lõpuks Mairo sünnipäevakingil järgi. Serj. (: Mul pole sõnu, ta oli nii armas. Dude wrote a symphony, for fs sake!

Tegelikult on positiivset juttu ka - ma saan väikese venna. (: Eelmises postis juba mainisin, aga seekord saan öelda, et tuleb vend.

Ja homme tuleb mulle vari. Vat, kui vahva.

Tsau.
teisipäev, 3. september 2013

Eduroam all the way...

Olen koolis. Stress hakkas peale juba eile. Või tegelikult kestab juba nädalakese. Avaldub nimelt nohu ja valusa kurgu näol. Veidi nagu ebameeldiv.

Sain päeviku, olen koolilaps jälle. (:

Eile oli vahva päev. Äksionit kui palju! Nimelt veetsin rõõmsalt tööl aega, tahes kõiki lüüa ja ise magada. Ühel hetkel tulid meile sisse mustlased. Lisaks sellele, et meil praktiliselt terve saal täis oli, tahtsid nemad vett juua. Mul ei võtnud tükki küljest, et anda neile kaks klaasi vett. Kaks naist, kaks klaasi. Ühel hetkel märkan, et lauas istub vaid üks naine, keda olen ka varem näinud. Teine istub vales lauas, räägib mingi mehega. Mees ostis mult enne kohvi. Tore soomlane. (:
Jälgisin neid. Ühel hetkel vaatas mees mulle otsa ja ütles hääletult:"Palun." Noogutasin, astusin ligi. Pöördusin naise poole:"Vabandage, te häirite seda meesterahvast, palun istuga oma laua taha." Peale väikest vaidlemist, kuidas ta juba läheb ja aitab seda meest, läks minema. Mina samal ajal segasin talle igati vahele, et ta on häiriv ja ta peaks lahkuma. Istus oma laua taha, läksin oma leti taha.
Naistele astus ligi Aura administraator ja seletas neile, et tegelikult on nad Aurast "välja heidetud" ehk nad ei tohiks seal üldse olla ja veelvähem võiksid nad tülitada kliente. Selle peale hakkasid mustlased karjuma, saatsid admini koledatesse kohtadesse ja käskisid tal minema minna. Selle peale vihastasin muidugi mina. Astusin uuesti ligi:"Vabandage, teil ei ole õigust minu kohviku alal sedasi rääkida minu klientidega ja minu töökaaslastega, palun lahkuge." Selle peale hakkasid nad karjuma, kuidas nad joovad vett ja nad ei lähe kuskile ja ma ei saa neid ära ajada. Mina muidugi samal ajal rahulikult ja viisakalt seletasin neile, kuidas nad ei tohiks sedasi karjuda, võiksid juua ära oma vee ja siis lahkuda, või ma olen sunnitud kutsuma politsei. Mingil hetkel nimetas üks naine mind litsiks. Politseiga ähvardamise peale karjusid, et kutsugu ma jah politsei, nemad ei lähe mitte kuskile ja kui politsei tuleb, siis ma saan peksa.
Kuivõrd mul ei ole varem selliseid kogemusi olnud, helistasin ülemusele, kes teatas, et ma politseid ei peagi kutsuma, vajuta paanikanuppu. Vajutasin. Selle peale tuleb meil kohale G4S. Kui ma rahulolevalt leti taga seisin ja vihast värisesin, karjus üks naine endiselt mulle, kuidas ta ei lähe mitte kuskile ja kutsu politsei ja sa saad peksa, kui politsei tuleb. Selge. Teine naine oli selle aja peale välja jooksnud ja arvatavasti taibates, et tema kaaslane temaga ei tule, tuli tagasi ja vedas naise endaga välja.
G4S jõudis kohale juba siis, kui naised olid kaugel. Admin tuli ka seletama mu juurde, kuidas olukord oli ja G4Si mees teatas, et mustlased on talle juba tuttavad. Adminiga arvasime, et kui ka muud asja ei saanud, siis vähemalt sai mundris poisse näha ja päev on ikka korras!
Peaksingi nüüd ülemusega rääkima sellest, et paneks neile keelu peale...

Kolmekümneesimese augusti õhtul helistas mulle järsku Mairo, et kas ma Töllu tahan kuulama minna, sest ta on kainekas ja töökaaslased tahavad minna. Duh. Muidugi tahan mina Töllu kuulata!

Ma käisin nautimas, mitte pildistamas, seepärast ei viitsinud vaeva näha, et saaks mitteudused ja ilusad pildid, andke andeks. I ain't even sorry, bros.


Nüüd tahaks palga kätte saada ja Maarjaga välja minna. Ja Evaga välja minna. Ja Airikaga ka...

Ja minu väikevend käis täna esimest korda lasteaias! Nii uhke tunne on mul! Emme närvitses kaks tundi, kas tema lapsega on ikka kõik korras, mina ei ole veel saanud vennaga rääkida, aga usun, et talle meeldis. (:
Rääkides väikevennast võin siia panna väikese vahemärkuse, et märtsi algul saab temast suur vend. Lihtsalt selline väike vahemärkus minu viiendal septembril neljaseks saavast väikevennast.

Loomaaias käisime ka Mairo, Mareti ja Mattisega! Neli M-i käisid loomaaias koos. Päris vahva oli. Kuus tundi jalutasime ringi. Nägime ahve, lõvisid, ilvest (!!!) ja tema lapsi (!!!!!!!). Päris tore oli. Mattis sõitis rongiga ja puha. Oli ise rongijuht. Elevandid tulid ilusti meid vaatama... Kokkuvõttes oli väga tore päev! (:

Kohustuslik pilt, kuigi märk oli võrguga kaetud ja O sisse ronida ei saanud. (:

Loodan, et nüüd tuleb blogimispisik tagasi. Natukene on nagu piinlik, et ei ole nii kaua aega kirjutanud. Aga samas on praegu ka selline olukord, nagu oli eelmisel aastal juuli alguses. Lihtsalt ei taha tuua siia negatiivsust sisse ja palju positiivset ei ole juhtunud.

Vahepeal sai mu ja Mairo suhe kaheseks, mis tähendab, et me oleme nüüd sellises kohutavas eas, kus lapsed jonnivad ja tahavad kõike teada ja kaklevad ja mis kõik. Aga tegelikult oleme me nüüd väga heas seisus omadega, kus me saame olla üksteise peale pahased, aga teame, et saame sellest üle. All is well... (:
kolmapäev, 14. august 2013

Kõigest kõriauguni!

Ja ma löön varsti kedagi. Ausalt.




I can't find no silver lining...
reede, 9. august 2013

YOLO, but YGBN!

Umbees kuu aega tagasi olin tööl burksiputkas. Laupäeval sain palga, mis tähendas, et pühapäeval sai trippima minna.

Otsustasime mingi hetk Kätuga, et miks me niisama ainult vedeleme. Teeme parem midagi! Sellel ajal, kui mina tööd tegin ja vaeva nägin, ehk niisama istusin, lugesin ja ristsõna lahendasin, tegi Kätu kodus plaane. Koju jõudes rääkisime plaanid läbi.
Hommikul oli minu suurimaks mureks millised ujumisriided kaasa pakkida. Kui seitse erinevat paari on, siis on valik tsipa keeruline. Tegin combot - kuldne & must.
Pakkisime kiirelt asjad ja läksime!
Pilt on tehtud lahkumisel, aga siiski!

Ostsime piletid, istusime bussi. Kõige taha. Pool hommikut olin käinud Kätule jälle YOLOga närvidele. Ma ei saa, see lihtsalt tuleb... Istusime bussi, panin mingi hetk turvavöö peale:"Sest et YOLO." "See on ainuke mõistlik kord, kui sa seda täna öelnud oled," arvas Kätu selle peale. Sellele järgnes vestlus, et kui peaks tulema õnnetus ja turvavöö meid peataks, teeks see päris hullu kahju meie puusadele, emakale ja üldse siseorganitele. "You only live once, but you give birth never!" teatas Kätu ja me siis naersime. Ja natukene oli hirmus ka. Tagumised istmed olid kõrgemal, kui teised ja... Hirmus oli.
Bussis kuulati ikka Elmari raadiot, eksole. Mis seal siis ikka, kuulame siis. Üks esimesi laule:"Andeks, kas teil on veel ruumi?"
Ei, kõik on täis!
 Nagu tunniajase bussisõidu puhul ikka, istusime mingi aeg vaikides, mingi aeg rääkisime... Ühel hetkel teatas Kätu, et talle ei meeldiks olla lind. Olin segaduses. Ideaalne loogika selle lause taga oli nimelt selline, et kui me oleks linnud, siis me ei elaks arvatavasti koos. Ja siis Kätu ei teaks, et mul on teema ta onuga ja ta ei teaks, et tal üldse onu on.
Meanwhile my mind was full of fucks.
Vestlusteemasid oli teisigi, aga see oli see, mis meelde jäi.

Meil oli ka reisikaaslane, kes palju ei öelnud, aga keda oli siiski hea vaadata!
Just sat there. Judging us, probably.

First order of business - food. Bussist maha astusime, jäi kohe ette Konsum. Muidugi poodi! Aga mida poes oli? A big pile of nothing. Tegelt ka. Polnud norme saiakesi, polnud salateid... Me siis improsime. Mina muidugi pidin haaram kuskilt riiulilt kaks kuupäeva ületanud siidrit, sest miks mitte. Aga jõime need ära kunagi hiljem, kui Carol ka külla tuli.
Siis otsustasime, et võiks ehk süüa ja siis minna vedelema. Leidsime mingi pubi, mõtlesime, et miks mitte. Hinnad olid ka tegelikult suhteliselt normaalsed. Teenindus oli vilets. Mis on naljakas. Ma ei oleks seda teadnud, enne kui hakkasin Auras töötama. Nüüd tean.
Lugesime menüüd, mis oli kirjutatud tahvlile seinas. Mõtlesin, et tahaks täidetud kanafileed. Aga tahtsin teada, et mis seal sees siis on. Küsisin:"Mis seal täidetud kanafilee sees on?" Tema:"Ma lähen küsin." Jooksis minema. Tuli tagasi ja teatas, et seda üldse ei olegi. Selge. Võtsin mingi muu asja. Ikka kana vist, ei mäleta enam. Kätu ostis enne mind. Teenindaja küsis minult:"Istute te samas lauas?" ja andis mulle siis lauanumbri, kui ma lauda istusin. Saalis oli maksimum kümme lauda. Tahaksin öelda, et kaheksa-üheksa. Ainult ühes teises lauas istusid veel inimesed. Ja ta andis meile numbri! Kammoon, no tegelt ka. Sul ei olegi inimesi saalis, miks sa ei suuda meelde jätta kahte noort?!
Ja siis see söök! Jah, raha eest oli justkui kvantiteeti, aga kvaliteeti küll mitte! Toit oli mage, kartulid olid kuivanud... No ei olnud kvaliteeti.
Artsy photobomb.

Ja siis läksime lõpuks randa. Liiv oli rõvedalt kuum. Suht valus oli seal kõndida... Sad.

First look.
Aga mis seal ikka. Vahetasime riided ja viskasime end lebosse. Mingi hetk otsustasime, et läheks vette. Läksin vaatasin vett, astusin isegi vette ja läksin siis tagasi, et Kätule ette kanda. Vesi oli soe nagu supp ja ülimalt räpane! Ma ei suuda seda kirjeldadagi! Still gonna try. Seisin põlveni vees, ei näinud oma varbaid.

Deep shit at Peip Sea.

Otsustasime, et siiski - tulime ujuma, siis tulime ujuma. Gonna swim in Peip sea! Ronisime vette. Nõme oli, sest põhjas oli palju kive, mida ilmselgelt näha ei olnud, oma jalgu ei näinud, surnud kalad ujusid vastu, pikalt-pikalt oli madal... Oh well. Kõndisime edasi ja kui lõpuks jõudsime nii kaugele, et olime puusadeni vees, siis õnnestus kusjuures isegi oma varbaid näha. Ees oli lihtsalt väga sogaseks aetud see asi.
Kätu vette ronimas. Nii kole see vesi oligi...

Ujusime vedelesime, ujusime mingi hetk natukene veel. Tegime lollusi. Natukene lugesime, siis rääkisime.
Just chillin'.

Mingi hetk, kes teab millest, läksime "tülli". Kätu kinkis mulle siis kive, et me enam tülis ei oleks. Need kivid on hetkel mu riiulil, mu toas.
Let's-be-friends-rocks.

Mis me siis veel tegime...? Kooki sõime. Näiteks. Nii magus oli, ma ei suutnud. Pärast läksime veel poodi ja bussile, et koju minna.
CAKE!!!

Käisime vetsus, istusime poe ees, ootasime bussi. Rääkisime juttu, olime väsinud. Meie juurde astusid ebameeldivad mehed. Ma ei saa isegi mitte öelda, et noormehed. Purjus, vastikud... Rääkisid isegi vene keeles meiega alguses. Kui olin mingi kolm korda öelnud, et ma ei saa vene keelest aru, alles siis hakkas rääkima Eesti keeles.
Kvaliteetseltskond.
Tahtsid teada, kas võivad meie kõrvale istuda, saanud eitava vastuse, tahtsid lihtsalt meie pinki hõivata. Peaasjalikult rääkis üks mees. Mul on meeles need teemad, mida ta meile rääkis, aga ma ei hakka neid siia kirjutama, sest teinekord satuvad siia alaealised ja näiteks mu ema. (Tsau, emme!) Ei oleks kena neid vestlusi siia kirja panna.

Tagasiteel oleks bussis peaaegu magama jäänud. Saime bussilt maha, ronisime järgmisele, mis oleks meid koju viinud. Sealt maha saime, hakkas sadama. Koju jõudsime, tuli padukat. Nautisime. Pesime endid puhtaks sellest räpasest veest ja vedelesime. Felt good!
Hiljem leidsin enda kõhult lööbe, milles süüdistasin Peip Sea vett, aga kaebuskirja kellelegi ei kirjutanud, sest milleks, eksole?

Selline tripp siis... Nüüd sai see küll kirja, aga toimus ta tõesti pea kuu aega tagasi. Vahepeal olen tahtnud blogida teistest asjadest, aga ei ole selleni jõudnud, näe...
laupäev, 6. juuli 2013

I'm horrible at stuff

Maret käis mul külas. Ma arvan, et see oli mingi teise või kolmanda päeva hommik, kui ma hakkasin Mairo sünnipäevakinki kokku panema. Mõtlesin enda peas hea plaani valmis, kuidas pildistan kõik järjest üles, et pärast oleks tore näidata teistele, kuidas ma midagi tegin ja värki. Mida ma tegin?
Midagi!

Üleeile hakkasin ühte kotti parandama, mis Mairo mulle tõi ja mille ma pesumasinas ära rikkusin. Igaljuhul nägin Selveris müügil ilusaid salvrätte ja otsustasin, et mul on neid vaja. Võtsin siis oma valge rikutud koti, oma isetehtud ModPodge segu ja panin salvräti sinna peale. Liimisin ja möllasin ja ilus oli. Aga! Ma ei teinud before pilti, mis tähendab, et after pilt on poolik, kui ma peaks selle kunagi kuskile panema. Sest pea keegi ei teaks, milline see enne oli. Halb, eksole? Ehk õpin siis sellest?

Kus sa sellega. Eile võtsin ette oma kaarditasku, mis on üllatavalt mugav vidin. Kõik oma kaardid saan sinna sisse panna, miinimumkoguses sularaha ka ja ta on piisavalt väike, et teda igal pool kaasas kanda. Liimisin kõigepealt ühele poole oma ilusa salvräti. Pesin pintslit ja mõtlesin, et enne kui teen teise poole, teen before pildi, et oleks põnevam. Aga ei! Kus siis Merilyn midagi sellist teeb ka! Täielik lollus!

Nüüd on tasku valmis, kotti on veel teha... Panen ehk oma tumblrisse üles need pildid kunagi... Praegu peakski pilte sorteerima...
reede, 5. juuli 2013

Miks sa õnnetu olid?

Millal?

Kristiina helistas. Andis mulle oma uue telefoninumbri ja kutsus sünnipäevale. Muuhulgas küsis, miks ma õnnetu olin. Olin segaduses. Teatas, et luges mu blogist, kuidas ma olin õnnetu. Seletasin talle, mis värk oli ja et enam ei ole midagi.

Edaspidi olin suuremas segaduses. Olen Totu- miskipärast peaaegu maha jätnud ja ikka leidub inimesi, kes seda loevad. Segadus oli suur. Mõtlesin, et kuna ma oma blogipostitusi kuskil ei jaga, siis inimesed ei loe. Ma pole neid kuskil kunagi jaganudki. MSNis oli kunagi lihtsalt aadress... Ja mujalgi on lihtsalt aadresse.
Ma siis mõtlesin, et wow, keegi loeb... Ja siis ma mõtlesin, et miks keegi seda enam loeb? Ja kas äkki loebki ainult Krissu ja Eva ja teinekord Maarja? Segadusttekitav.

Aga anna endast märku, kui sa teinekord loed ja/või tahad lugeda. Ehk ma siis jõuan siia rohkem, kui sa tahad, et ma siia jõuaks. (:
esmaspäev, 1. juuli 2013

I know you will...

And so will I. (:

All is well...

laupäev, 29. juuni 2013

Probably not.

Naljakas, kuidas teinekord küsid endalt retoorilise küsimuse ja varsti-varsti saad sellele vastuse... Ja sellise, mida sa tegelikult ei tahtnud.
Oh well.
Elu läheb edasi, kas pole?

Tänase ülikehva hommiku tegi eriti kenaks Krissu kõne. Küsis, kas me õhtul kontserdile lähme. Olin unesegaduses ja muidu segaduses, et mis värk on. Kui ta ütles Elton John, siis sain aru! Kunagi nimelt nägin unes, et me Krissuga läksime Soome Elton Johni kontserdile. Läksime sinna Toomase mootorratastega. Tänahommikune mure seisnes selles, et kuidas me Tomi mootorrattad kätte saame... Tegi mul hommiku igastahes heaks.

Ja kui täna facebooki logisin, nägin, et töökaaslane A on midagi kommenteerinud. Võtsin siis lahti. Eile õhtul nimelt panime töökaaslase H'ga lõpuks FBs üksteist sõbraks. A kommenteeris:"You don't say." Ma naersin nii hullult selle peale.

Tegelikult on nii, et olen endiselt üpris õnnetu. Ja mul on valus. Aga ma ei lase end häirida. Sest et elu läheb siiski edasi. Ükskõik, mida paar lähemat päeva nüüd näitavad...



Probably not...

Will you still love me, when I'm no longer...

No longer what?

Käisin kodus. Ja ma tunnen, et sealt tulevad ka asjad, millest ma tahaksin rääkida. Kodus selle paari päevaga juhtub nii palju rohkem meeldejäävamat, kui Tartus paari nädalaga. Või kuu ajaga. Ausalt.

Meil on kodus viis kiisupoega, kellest kõik (täna vist sain viimasele kodu) on endale uue kodu leidnud. Hetkel me neid veel ei koli kuskile - nad on alles beebid ja natukene peavad emaga koos olema. Aga varsti! Varsti annab emme neile ette piimatassid, et nad õpiksid ise limpsima ja end toitma. Ja siis hakkavad nad silkama ja siis nad saavad uue kodu. Üks läheb naabritele. Üks läheb sugulasele. Kaks lähevad tädi tuttavale. Üks läheb arvatavasti minu töökaaslasele. Sellest saan teada homme-ülehomme.
Kiisupojad on armsad. Kaks halli, kaks musta, üks valge. Valgel on peas must laik. Mustad on tegelikult musta-tumehalli-triibulised, valge kõhualusega. Ja hallid on kõige karvasemad ja nad ongi hallid, valge kõhualusega, kui ma nüüd ei eksi. Ma ei tea, ma ei uurinud nende välimusi niivõrd, kuivõrd tahtsin ma neid kõiki süles hoida ja musitada. yoloswag.

Jäin kord Mareti voodisse keset päeva magama. Või tegelikult päris ei  maganudki, unelesin. Kuulsin, kui Maret & Mattis tuppa tulid. Kuulsin, kuidas Mattis voodisse ronis. Kuulsin, kuidas Mattis Maretile sosistas:"Peksame teda!" Maret keelas selle nalja kohe ära, mina hakkasin naerma. Mattis üritas:"Peksame ikka!"

Tegin hanele pai, sest üks neist on haige.
Sain läbimärjaks, kui lambaid sisse ajasime.
Hoidsin täiskasvand kitse süles, sest too sai aiast välja ja keeldus end liigutamast. Tassisin siis.
Sõin peenralt porgandeid.
Sõin peenralt maasikaid.
Sõin Anna Kapluse burksi ja pettusin selles.
Hoidsin last. Nii kaua! Nii hea!
Ja ujumas käisin! Matsimäel! Emme vette ei saanud, külm oli tema jaoks, aga mina ja Maret ujusime, Mattis solberdas madalas vees.
Veel enne äratulekut kuulsin uudiseid, mis mu eriti õnnelikuks tegid, aga millest veel rääkida ei saa.
Kaklesin jääraga, kes vana värd, mu emme pikali jooksis nii, et emme õhtu otsa lonkas. Täna temaga rääkida ei saanud, telefon ununes koju, kui tööle läksin.

Olgu. Homme on eeldatavasti suht raske tööpäev, pean magama, kuigi tööle lähen alles neljaks. Chill.

Ja mu õde jääb mu juurde homme! Paariks päevaks! Ja emme ja Mattis tulevad vist kolmandal. (: Ja juulis on puhkust natukene rohkem eeldatavasti. Ja ehk blogi ka, mine tea.
kolmapäev, 12. juuni 2013

No tervist! (:

Peas laulavad miskipärast seitse pöialpoissi sellest, kuidas töö ja vile koos käivad, ohhoo. Samal ajal meenub väljend, et pill tuleb pika ilu peale. Justkui käiks need ka kokku ja nendest peaks ka laulma. Ilmselgelt ei oska mina laulda nii, et oleks kõrvale hea kuulata seega mina kirjutan, kuidas käivad töö ja vile ja pill ja pikk ilu kokku.

Kui nüüd täpsemalt mõelda, siis ega mul tegelt ei olegi head näidet vile kohta oma töö juures. Vile on ehk mu töökaaslased... Need normaalsemad! Ja töö on... Töö on töö. Samal ajal vilistamist ei toimu, kuigi tegelikult on viimasel ajal vaikne. Siin kuu alguses sai pool aastat Aurat täis ja... Ja kuidagi tüdimus on peal. Mine tea, äkki saab selle liigitada ka kevadväsimuse alla, aga ma kahtlen selles. Igaljuhul ootan kuu lõppu, et ei oleks tööd, vaid ainult vile. Või noh.. Loodan, et on natukene tööd ka.

Pikka ilu ma samuti ei tähenda, ometi pillisin kolmapäeval kohe mitme pika ilu peale. „Pikk ilu” kestis neli kuud ja ma täiesti vihkasin ühte kuud sellest. Pill tuli peale seda, kui paluti veel kolm kuud pikka ilu pidada. Keeruline, eksole? Tegelikult ei ole. Kui ma käisin veebruaris verd andmas, öeldi, et hemoglobiinitase mu veres on piiri peal – 125 – et nüüd saan veel verd anda, aga anname igaks juhuks organismile puhkust ja tule nelja kuu pärast. Olin õnnetu, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Käisime kolmapäeval. Tunnen end hästi, olen söönud, puhanud, kõik küsimused vastan ilusti ära, annan näpuverd. Esimest korda masin ei loe välja, annan uuesti. Teist korda ütleb, et hemoglobiin on liiga madal ja sa ei saa verd anda. 115. Halb. Olen õnnetu. Ütlen neile läbi allasurutud pisarate, et tulen tagasi. Nemad soovitavad suvel grillida ja puhata ja siis ootavad mind tagasi. Mairo samal ajal käib kõik kohad läbi ja annab verd. Mina? Istun ja nutan.

Võiks ju mõelda, et mismõttes sa ulud, eit, aga te ei tea... Ma ootasin seda niiväga! Helistasin emmele, lasin tal panna endale perearstiaja. Ehk oskab see midagi tarka rääkida, miks mu hemoglobiin nii madal on ja miks ta pidevalt langeb. Veider on see, et esimene kord, kui nad ütlesid, et on madalavõitu, andsid nad mulle voldiku, et loe seda ja siis saad teada. Lugesin voldikust, et pean sööma punast liha ja peeti ja muud sellist jama. Ma ei söö peeti. Ja ma sõin tööl mitu korda peeti. Ja liha söön ma justkui rohkem, kui keskmine inimene. Aga see ei aidanud, ilmselgelt. Sellest järeldasin, et ehk on milleski muus see asi ja otsustasin, et ehk perearst oskab aidata.


Ma ei tea, kas te oskasite siit lugeda välja lugeda ülimalt positiivse sõnumi, või ei. Ma lähen perearsti juurde. Mu perearst on Paides. Mu kodu on niivõrd-kuivõrd Paides. Ma lähen koju! Ma tulin viimati kodust 20 aprill ja alles nüüd saan jälle! Vähemalt saan nüüdki, kui aus olla... Teeb mind õnnelikuks! Kolm Auravabat päeva, kolm Tartuvabat päeva. Kolm päeva oma emme, issi, õe ja vennaga! Tahaks teada, kas vend igatseb ka mind... Pean nalja seletama, et te saaks sellest aru. Emme rääkis, kuidas nad ükskord Mattisega kõndisid ja Mattis küsis:”Kas õde Merilyn igatseb ka mind?” Emme kinnitas talle, et igatsen küll. Ja niiiiiiii väga igatsen! Nüüd on iga meeter, mis bussiga sõidan lausa lust. Kui peaks, võiks ma bussiga sõita kolm päeva, et nendeni jõuda. Ma sõidaks nii kaua kui vaja, et saaks venda sülle võtta, õega lollusi teha, emmet kallistada, issiga rääkida... Ma tahan koju!

***

Aaaand its done! Ma käisin kodus ära.
Hea oli. Arsti juures käisin, sain tulemused teada, pean rauatablette sööma hakkama.
Kodus tegin igasuguseid põnevaid asju. Lisan sellest pilte oma tumblrisse. (: Ei hakka blogi siin koormama, sinna on lihtsam lisada...

Papud teevad jalgadele haiget. kaks villi ühel jalal ja igatpidi kõndida on valus.

Tulen ehk jälle. Loodetavasti varem.Unustasin Totu- sünna isegi ära. Sai teine mul juba viieseks! (:
kolmapäev, 8. mai 2013

Why am I even here?

Milleks, tõesti? Ma ei tunne end enam inimesena. Miks? Mul valutab pühapäevast saati vahelduva eduga pea, mul on liiga palju töötunde, inimesed minu ümber ei ole väga normaalsed minu suhtes, koolitööd on palju... Kõik kuhjub. Kõik vajub üle minu valutava pea.
Lisaks käisin uusi prille vaatamas. Kuigi teoorias saaksin ma need kohe nüüd välja osta, ei ole ma kindel, et ma seda kohe ka tahan... Vb peaks ostma kõigepealt raamid ja uue kuu palgast klaasid? Võib-olla peaks üldse koju minema, teki all end kerra tõmbama ja magama, kuni kõik on mu unustanud. Kuni mul ei ole enam ühtegi kohustust... Ehk aitaks?
teisipäev, 30. aprill 2013

21! (:

Happy birthday, I'm now a one year older!
Happy birthday, my life still isn't over!
Happy birthday, I did not accomplish much.
At least I didn't die this year, I guess that's good enough!

Üle pika aja kusjuures tunnen oma sünnipäevast siirast rõõmu. Ja ausalt öeldes ma ootasin vananemist... Ma ei teagi, miks...

Tahaksin teile paari pilti ka näidata... See postitus tuleb mõni teine homme.

Naudin!
reede, 26. aprill 2013

I just wanna stay in bed...

Ma ei suuda end piisavalt distsiplineerida, et tuleks siia. Et ütleks siin midagi. Ma ei saa sellega enam hakkama. Tunnen, kuidas kõik kuhjub ja kui kunagi oli blogi see koht, mis kõige paremini aitas mõtteid mujale viia, siis nüüd.... Nüüd ma tunnen, kuidas ma tihtipeale ei jaksa siiagi tulla...

Olen viimasel ajal pidanud palju hüvasti jätma. See on nii veider. Selle lühikese viie kuu jooksul, mis ma tööl olen olnud, on meilt kolm tüdrukut ära läinud ja üks asemele tulnud, üks proovipäeval käinud, mulle südamesse pugenud ja siis ära läinud... Üks töökaaslane vahetas vist töökohta. Üks vist läheb veel ära. Üks vist tuleb juurde. Kui mitte rohkem.
Ma ei jaksa enam inimestega hüvasti jätta. See tundub nii... Raske. See on kuidagi... Ma ei ole valmis emotsionaalselt selle jaoks, et inimesed mu elust kaovad. Mõned küll mitte alatiseks, aga siiski. Kaovad. Ja juurde neid ausalt öeldes väga ei tule. Kuidas ma nii pean hakkama saama? Ma pigem vist ei ütle endale, et inimesed lähevad, eeldan, et näen neid veel ja et nad tulevad veel tagasi. Ma ei suuda inimestest lõplikult lahti öelda.
Mul on raskusi isegi kitsetalledest lahtiütlemisega! Ma ei näinud neid väikeseid tegelasi mitte kunagi ja nad ei elanud kaua, kui üldse, ja ma ei suuda neist lahti lasta. Mul ikka süda valutab kasuema pärast, kuigi ta ise on õnnelik. Siiski mõtlen ma, et ma oleks õnnelik, kui tal oleks beebid alles jäänud. Ma ei suuda neist tegelastest lahti lasta.

Ja nüüd.. Nüüd ei suuda ma magama minna. Ma ei suuda otsustada, mida ma tegema peaksin. Kas ma peaksin minema praegu pessu? Ootama, kuni kuivati töö lõpetab? Niisama istuma ja blogi kirjutama? Kas ma peaksin magama? Ärkaksin hommikul tooksin pesu kuivatist, peseksin ennast... ? Mida ma tegema peaksin?

Keeruline on see elu, ma ütlen.


That is it, guys. That is all.
kolmapäev, 17. aprill 2013

(T)öö

Täna käisid mul veidrad lapsed ostmas. Mingid väikesed tüdrukud hunniku punaste sentidega. Üks:"Siin peaks olema kuuskümmend senti. Ma tahaks kolme seda kahekümnesendist." Ise veel imestan, et wow, keegi päriselt oskab arvutada! (Üks laps on olnud selline, et tal on umbes viis euri, ostab kahekümne sendise asja, ei taha midagi juurde, laseme tšeki välja, vaatab, et tal on ju raha, ostab midagi, ei taha juurde, laseme uue tšeki... Well. You probably see where this is going.)
Olin igaljuhul rahul, et lapsed suutsid otsustada, sest hakkas väike järjekord tekkima. Otsustasin hakata seda suurt hunnikut sente üle lugema, et oleks ikka õige summa. Poole lugemise pealt jooksis üks tüdruk - see, kes otsustas ja raha luges - minema. Ma siis ütlesin teistele:"Siin on viiskümmend senti." Esimene tüdruk tuli tagasi, teine talle:"Siin on viiskümmend senti!" Esimene luges kümme juurde. Mulle sobis. Ütlesin, et nii on ok ja andsin neile nätsud. Ja siis hakkasin raha kassasse panema, nägin, et üks tüdrukutest hakkab raha ära võtma letilt. Võtsin selle siis enne. Tüdruk paanikas:"TA VÕTTIS KOGU MEIE RAHA ÄRA!!!" Karjus sellele esimesele tüdrukule. See vist tegi talle asja selgeks, ma ei tea. Võtsin järgmise kliendi.

Mõni aeg hiljem tulid kaks väikest poissi:"Palun mentost." Nägin, et neil oli kaheksakümmend senti. Täpne raha seega. Näitan neile mentoseid siis lähemalt, sest meil on neid kahte erinevat. Üks poistest valib ühe, teine teise. Mina:"Te saate valida ainult ühe, teil on siin ainult kaheksakümmend senti." Valivad ühe. Ütlen aitäh, annan tšeki, teen oma kokteili edasi. Poisid arutavad midagi kõva häälega leti ees. Kuulen katkendeid:"Ta tuleb veel tagasi." "Ei, vist ikka ei tule."
Siis järsku kõva häälega:"Me tahame raha tagasi ka!" Mina:"Teil oli täpselt kaheksakümmend senti ja mentos maksab kaheksakümmend senti, ma ei saa teile raha tagasi anda." Lapsed lahkusid.

Veidrad.

Okei. Magama.
pühapäev, 14. aprill 2013

Jälle...


Sa paned mind kõike vihkama. Ma ei taha kõike vihata. Ja sa suudad mind siiski nii tundma panna. Kuidas see võimalik on? Miks sa mulle nii mõjud? Sa ei meeldi mulle sellepärast hetkel väga... Või tegelikult... Üldse.

Eile olin seitse tundi järjest kloori sees üleval. Auras oli sünnipäevaüpidu kella kümnest kella üheni, ma koristasin poole neljani. Päris veider oli.
Ühel hetkel vedasin oma niiske mopiga üle (kaetud ja kaitstud) juhtmete ja mõtlesin, et mis siis, kui ma peaks elektrit saama? Mis siis, kui ma peaks ära surema? Mis siis? Kes mu leiaks? Kas ülemus maksaks mu palga kellelegi teisele? (Stiilis emme-issi-õde-vend) Kes mu leiaks? Kas mind üritataks elustada?
Mõtlesin seal omaette ja mõtlesin, et parem vist, kui ma surma ei saa. Asjad alles natukene laiali, ei ole aega, et surra!

Täna kõndisin bussipeatusest poodi ja vaatasin maha. Suur-suur hunnik asfalti. Ja... Ma ei olnud õnnelik. Lume ja jää alt oli välja tulnud suur hunnik suitsukonisid, kommipabereid, muud jama... Kole oli. Ma ei olnud väga õnnelik. Kuni ma jõudsin hiiiiglasliku poriloiguni ja sealt läbi tallasin! Oh, what fun!


neljapäev, 11. aprill 2013

Kell on pool kaks öösel.

Blogimise kujundus on muutunud, Chrome'is on kõik teistmoodi...

Ma olen asjade seisuga enam-vähem rahul.

Muudkui guugeldan ja guugeldan, et pakiks õe kingituse ära ja mõte, mis esimesena pähe tuli, ei ole enam seal... On hoopis parem mõte. Millele tuleb aina mõtteid juurde.

Eile, teisipäeval, olin hajameelne. Jooksin bussile, avastasin, et jätsin laadija koju, helistasin Mairole, küsisin, et kas ta viitsib mu kooli visata, et mul on laadijat vaja ja kui ma sellele järgi lähen, siis ei jõua bussile. Koolis avastasin, et telefoni enam ei ole. Mõtlesin, et küllap jätsin koju. Kodus ei olnud. Paanitsesin. Kirjutasin FB postituse, inimesed jagasid.
Kolmapäeva hommikul käisime Mairoga Nooruse õppehoone juures. Küsisin valvelauast, ega nad telefoni ei ole leidnud. Natukene kahtlesin, et keegi selle sinna oleks viinud, sest telefon oli välja lülitatud ja keegi ei olnud üritanud mulle helistada. Naine valvelauast näitas mulle kuulutust, et leitud telefon ja et töömees leidis. Rääkisin paar sõna telefoni teel töömehega ja ütles, et võime tema ruumi minna sellele telefonile järgi. Muidugi läksime. Mina ei julgenud väga ringi tuuseldada, võõras koht siiski. Naine tuuseldas, ütles, et ei näe. Vaatasin siis ka natukene riiulil rohkem ringi ja seal ta oli! Mu väike armas Samsung. Mitte väga nutikas, aga nii kallis mulle!
Tegi mind õnnelikuks.

Õhtul käisime Mairoga Toomemäel jalutamas, amelesime musumäel esimest korda ja sõime kumbki kaks jäätist. Keset ööd. Külmaga. Aga kevad on!




Genius!
teisipäev, 26. märts 2013

Meesterahvas! Aidake!

Kuigi ma ei ole punktuatsioonis päris kindel. Äkki oli see hoopis:"Meesterahvas, aidake!" Aga tundus pigem etteheitev, et ise meesterahvas(!) ja aidake(!) siis!
Nimelt sõitsin ükspäev bussiga. Number üheksa. Jõe peatuses läks ratastooliga naisterahvas maha, selleks puhuks pidi bussijuht välja panema rambi. Samal ajal, kui bussijuht välja hüppas, jõudis mingi vana naine juba karjuma hakata, et mis mõttes mingi mees ei aita ratastooliga naisterahvast bussist välja. Mingi teine naine hakkas ta peale karjuma, et see on bussijuhi töö ja bussijuht tuleb ja see on ikkagi bussijuhi töö ja mis kõik. Teine siis karjus vastu, et tema ei teadnud, et bussijuht tuleb, ei näinud, mõtles, et mis värk on. Teine karjus talle samal ajal vahele, et see on bussijuhi töö.
Inimesed bussides on veidrad.

Sellega seoses. Käisin kodus. Tulin bussiga laupäeva õhtul tagasi. Kella üheksa või poole kümne paiku läks buss Annast välja. Mingil hetkel enne Mäod avastasin, et üks tütarlaps kuulab muusikat. Mitte sellist head, vaid sellist halba mainstream klubimuusikat. Kõik selle juures oli nii halb, et mul viskas koppa, kui ei öelnud midagi. Üritasin end Tammsaare alla matta ja mitte tähele panna, mida ta kuulab. Ei õnnestunud. Ühel hetkel sain kurjaks. Võtsin oma tol ajal ülimalt aeglase Sebastiani muusikakausta lahti, valisin sealt Dagö - Kuula, kuula ja lasin seda nii, et muusika põhjas oli. Kuulasin laulu, kuulsin, kuidas tütarlaps rääkis telefonis, et ma olen värdjas, et ma temale ütlema ei läinud, et tema muusika mind häirib. Siis seletas miskit edasi, ma ei tea. Ma kuulasin ühe laulu, panin kinni ja lugesin Tammsaaret edasi.
Mingi hetk enne Tartut hakkas ta uuesti muusikat kuulama, aga seekord mingit sellist, mis mulle meeletult närvidele ei käinudki. Ja siis sai tal arvutil aku tühjaks. Success!

Tegin just maratonnädala tööl. Olin kaheksa päeva järjest tööl, seitsmel päeval lõpetasin, viiel päeval lõpetasin üleval.
Pühapäeval sain koju kella kuuest-poole seitsmest. Felt good.

Nüüd istun raamatukogus, Eva tuli ka just tagasi. Õpime ja oleme niisama targad. Aga me ei viitsi. Ja ta hülgas mu jälle. Bitches.
teisipäev, 12. märts 2013

I should sleep...

I am the sleepiest of people.
Ja peale kooli lähen ma tööle. Mis iseenesest on tore. Töökaaslane saatis täna sõnumi, et meil käis uus proovipäevaline ja et temast saab asja. Tegi mind õnnelikuks. Ma ise ei ole teda näinud ja võib-olla näen ka alles nädalavahetusel, aga mis seal ikka.

***

See oli nüüdseks tükk aega tagasi. Peaaegu nädal. Ja... Ma ei teagi, mis niiväga muutunud on. Ma olen ikkagi maailma kõige unisem. Ja ma sain täna (kolmapäeval) ka hea sõnumi! Seekord küll mitte tööteemalise, aga siiski sõnumi, mis tegi mind meeletult õnnelikuks!
Nimelt... Nimesid nimetamata panid mu sugulane ja ta naine oma nädalasele pojale väga ilusa ja armsa nime. Ja te ei teagi, et mul on üks väike nädalane sugulane. Üks väikene poisipõnn. Täna rääkisin värske emme ja issiga ja nad on mõlemad rahul oma vanemlusega. Mul on nii hea meel nende pärast! Oeh, ma tahaks kohe... Mul ei ole sõnu, kui rahul ma olen!

Eile sattusin ebameeldiva bussikogemuse osaliseks, kus terve buss haises vanainimeste, ravimite, halva hapukapsa ja kes teab mille muu järgi veel. Ja nii ma siis kõõlusin ja kiskusin akna lahti, et ma oksele ei hakkaks. Plaanisin peale ühe peatuse sõitmist maha astuda ja teisele bussile minna, aga otsustasin, et saan hakkama. Et olen väsinud ja tahan koju minna. Ja saingi hakkama.

***
Sain täna sõimata bussis. Ja siis bussist väljas ka.


Hommikul tegin pool kümme silmad lahti, käisin vetsus, äratasin läbi ukse Kätu ja läksime kooli. Mõlemad magasime sisse. Aga jõudsime õigeks ajaks. Norm, ütleks ma.
Käisime loengus, tulime bussile, kursaõde tuli ka. Küsisin, et kas läheb koju. Ütles, et ei. Tal on kvalitatiivsed meetodid. Ütlesin, et mul on see hiljem, tuli välja, et ei olnud. Tulin siis kooli.
Pauluse peatuses tuli peale mingi naine. Purupurjus. Küsis mingite tüdrukute käest, et kui ta sõidab kolmega kesklinna, kas ta seitsme või neljaga saab risti tänavale. Need tüdrukud ei teadnud. Küsis meie käest, me ka ei teadnud. Ja siis saime me natukene sõimata, et mismõttes me ei tea, kui me Tartus elame ja puha.
Siis avastasin end järsku Kõrgema Sõjakooli kõrvalt. Aga valelt poolt - Riiamäe peatus jäi vahele. Buss keeras end kohe ringiga tagasi, aga see võttis natukene aega, sest sealpool on kitsad tänavad ja buss oli suur. See naine? Ei, ta ei reageerinud rahulikult. Korraks oli terve buss paanikas, aga siis me mõistsime, et bussijuht juba parandab oma viga. Aga see purjus naine... Tema pidi häält tõstma. Kuidas tema ei ole veel kunagi näinud, et see buss siit sõidaks. Ja et bussijuht eksis. Ja siis, et vahel ikka juhtub (kui üks härra oli tema tähelepanu sellele juhtinud, et vahel ikka juhtub nii). Siis helises selle naise telefon. Mingi tüütu polüfooniline ülikõva pinin. Ta hakkas rääkima:"Saad sa aru! Bussijuht eksis! Bussijuht eksis, me sõidame kuskile valele poole!" Telefon kusjuures samal ajal helises. Siis võttis ta selle telefoni päriselt vastu nii, et see enam ei pinisenud.
Varsti helises ta telefon jälle:"Ma kohe jõuan, buss jäi 20 minutit hiljaks!" Telefon samal ajal helises. (Kusjuures tegelikult lahendas bussijuht olukorra kiirelt ja korralikult ning kindlasti ei sõitnud me seda ringi 20 minutit.) Ja siis ta suutis selle uuesti vastu võtta. Bussist maha astudes kädistas ta ikka veel ja siis tuli sealt lause, mis mind lõpuks lõplikult häiris:"Kui sõita ei oska, siis ei tohikski sõita!" Ma siis ütlesin talle:"Ja kui teil ei ole midagi öelda, siis ärge öelge." Ja siis sain ma sõimata, kuidas vanainimesi tuleb aidata, neid ei tohi mõnitada ja mis iganes. Ütlesin, et ma ei olegi ühtegi vanainimest mitte aidanud ega teinud ühelegi vanainimesele midagi. Siis kutsus see naisterahvas mind palja persega litsiks (word-for-word), kuid ma ei teinud temast enam välja. Seisin ülekäiguraja juures, kui see naine mulle järgi jooksis jutuga, kuidas vanainimesi peab aitama ja neid ei tohi mõnitada ja miks ma teda mõnitan. Ütlesin, et ei ole teda mõnitanud. Siis jäi talle jälle mu seelik ette:"Arvad, et paned seeliku selga ja võid mind mõnitada?!" Veel enne, kui astusin ülekäigurajale, vaatasin talle otsa ja ütlesin:"Jah, panin seeliku sellepärast selga, et teid mõnitada!"

Häirivad inimesed on häirivad.

Eile käisime Mairoga poodides. Ta sai endale pintsaku ja lipsu, ma sain endale euriga ridiküli. Fäänsipäänts, ma ütlen! Homme lähme teatrisse. (:
Legitman.

esmaspäev, 25. veebruar 2013

Nõrkemiseni!

Ja see hetk hakkab kohe saabuma...

Täna hommikul olin mingi hetk poolärkvel, kuna mul on viimasel ajal jälle süsteemis kell kaheksa ärgata, vetsus käia, veenduda, et magamiseks on veel aega ja siis edasi magada. Igaljuhul olin poolärkvel, sain sõnumi, sattusin paanikasse - ei. Ei pea veel tööle minema. Töökaaslane lihtsalt tahtis infot. Andsin info, magasin edasi. Mingi hetk helises mingi äratus. Mingi hetk helises Mairo telefon. Ehmatasin, vaatasin kella - 10:53. Esimese asjana ei taibanud. Siis järsku läks jooksmiseks. Valisin viimati kasutatud numbri - töökaaslane. Helistasin - ei võtnud vastu.
Mairo:"Kui kiirelt sa valmis saad?"
Mina:"Mõni minut."
Mairo:"Mina ka."
Viis minutit, olime autos, mul hambad pestud ja juuksed kammitud. Siuke... Enam-vähem nägin välja, kuigi ülimalt unine. Tööle jõudsin, helistas töökaaslane tagasi. Kuulsin, et on lärmakas, mõtlesin, et ta on üleval. Oligi. Tuli just alla. Kuulsin ta häält teisel pool ust. Tegin ukse lahti, kõõlusin seal vahel, pool saabast jalast ära. Tema:"Sa pead kella ühest tööl olema alles."
Persse. Kõik.
Olin väsinud, tüdinud ja natukene õnnetu. Natukene oleksin tahtnud nutta. Ei teinud seda.
Kert küsis, kas mina olin see rambo, kes lauad eelmine õhtu kokku pani. Ütlesin, et jaa. Ütles, et ta pool ööd oli üleval ja lõpuks nuttis end magama teadmisega, et auras on lauad laiali ja ta peab need kokku panema. lubasin lauad lahti teha ja laiali laotada, et ta saaks need kokku panna.
Peale vestlust, kus ma sain teada, et olin kaks tundi liiga vara tööl, arvas Kert, et rambo võiks nüüd kaks tooli riietusruumi kõrvuti panna ja magada.
Mina panin end riidesse, küsisin köögist, kas meil tänase puhul kooki on, ütlesid, et ei ole. Ütlesin, et lähen toon. Tõingi.

Läksin Maximasse, sealne koogivalik imes, läksin Rimisse. Sealt sain koogi. Jalutasin aeglaselt. Mul oli ju aega. Jõudsin pool üks tagasi tööle. Vahetasin aeglaselt riided ja olin ikkagi natukene liiga vara valmis. Ma ei olnud õnnetu. Sain sellevõrra rohkem lollusi teha.
Puhusin õhupalle, süütasin küünlaid, poleerisin kahvleid... Nuge ka.
Vahva oli.

Ja siis koristasime lolliks ennast. Nii lolliks, et kuigi ma oleks täna teoorias varem koju saanud, läks mul ikkagi kauem - võtsin eriti hoolikalt põrandapesu ette ja liigutasin toole ja laudu ka, et ikka vahvam oleks!
Mingi hetk keset päeva leidsime, et kõige ülemiselt riiulilt on vaja tolmu võtta, seina vaja sealt natukene pesta ja... Ma siis võtsin tühja õllevaadi ja kõõlusin lae all. Mingi hetk leidsime, et peaks ikkagi lage ka pesema. Natukene sain seda teha. Siis pidime jälle üles minema, koristamine jäi pooleli. Igaljuhul.
Meil olid saalis sel hetkel kolm inimest. Siukest... Teismelist. Istusid lauas, sõid burksi. Järsku välkus miski. Mõtlesin, et teevad üksteisest reidikaid, sest enne nägin neid seda tegemas. Vaatasin. Ei. Fotokas oli kuidagi liiga minu poole suunatud. Naljakas. Olen nüüd kellegi piltides lae all kõõlumas. Vahva!

Ehmatasin ühe kliendi poolsurnuks täna. Olime koos üleval, mina koristasin külmkappi, töökaaslane tegeles klientidega. Pidi alla helistama, palus minul kliendid võtta. Hüppasin leti alt püsti, olin kohe oma teenindaja ametis. Klient minu vastas hakkas järsku täiega naerma. Ehmatas vist... Või tegelikult - kindlasti. Naersime tükk aega.
Tema:"Kas teil on mingi luuk siin, kust teenindajad välja tulevad?"
Mina:"Meil on teenindajaid leti alt võtta, kui vaja on, tuleb järgmine!"
Naersime veel.


I don't like walking around this old and empty house
So hold my hand, I'll walk with you, my dear
The stairs creak as I sleep, it's keeping me awake
It's the house telling you to close your eyes

Some days I can't even dress myself
It's killing me to see you this way

Cause though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore

There's an old voice in my head that's holding me back
Well, tell her that I miss our little talks
Soon it will be over and buried with our past
We used to play outside when we were young
And full of life and full of love

Some days I don't know if I am wrong or right
Your mind is playing tricks on you, my dear

Though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore

Don't listen to a word I say
The screams all sound the same

Though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore

You're gone, gone, gone awat
I watched you disappear
All that's left is a ghost of you
Now we're torn, torn, torn apart
There's nothing we can do
Just let me go, we'll meet again soon
Now wait, wait, wait for me
Please hang around
I'll see you when I fall asleep

Don't listen to a word I say
The screams all sound the same

Though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore



Üheksa ja viis.

Saatsin üles õhupallid.

Kõnnin Rimist tööpoole. Vaatan, mida käigu pealt Oliveriga teha oskan.

CAKE!


Your mind is playing tricks on you, my dear.
pühapäev, 24. veebruar 2013

Your mind is playing tricks on you my dear.

Kui ma täna kel 00:00 koristamise lõpetasin, et tajunud ma enam, et meil fuajees istub veel inimesi ja kõndisin lihtsalt uksest välja, kuni keegi järsku "Head aega" ütles. Ütlesin:"Nägemist..." ja läksin istusin autosse, sõitsime Mairoga koju ja nüüd olen kodus.
Üleni väsinud.
Üleni räpane.
Üleni unine.
Üleni tüdinud.

And yet... The little things that make me happy:

I don't like walking around this old and empty house.
So hold my hand, I'll walk with you, my dear...

Mind häirib!

neljapäev, 21. veebruar 2013

Oliver!

Nüüd teile siis Oliver:
Oliver!
No vot. Nüüd siis teate, kes on Oliver. Ma õpin teda alles tundma ja varsti näitan teile, mida Oliver kõike teha suudab. Sellega seoses on ka paar plaani, aga... Aga vaatame seda asja. (:
Kõigepealt näitan teile pilte, mis said tehtud esimestena. Proovimise mõttes. Neis ei ole veel mingeid vahvaid vidinaid kasutatud ja mis iganes, aga... Saate vähemalt näha natukene. (:

Kolmdee.





No ei ole veel väga midagi vaadata, sest ma ei ole ise veel kõike proovinud ja endale selgeks teinud. Mingi töötlemise programmi sain ka kaasa ja sellega olen ühe pildi nii ära määsterinud, et ma ei tea... Ühesõnaga - koba olen, ei oska veel. Varsti!

Tere tulemast, Oliver!

Mul on nüüd Oliver. Ta on alles beebi. Ei ta suuremaks kasva, aga laseme tal natukene aega beebi olla. Ma vaatan kõigepealt, kuidas temaga hakkama saan ja siis näitan teda ja tema loomingut teile ka. Aga tahtsin öelda, et 20.02.2013 tuli mu ellu Olver.

Minu oma väike Oliver.

(:
neljapäev, 14. veebruar 2013

Ma söön tuunikala.

Ja see teeb mind õnnetuks.

Kunagi tööjuures sai proovitud tuunikala-krevetisalatit. Ja mulle maitses. Siis ma ükskord ostsin poest tuunikala konservi. Tuunikala õlis. Mulle maitses. Mairo teatas, et õlis on halb ja et vees on parem. Ostsin täna siis tuunikala vees. Maitsesin. Maitses minu jaoks kohutavalt. Ei suutnud. Mairo sööb.
Aga isu oli ikkagi. Läksin peale loengut Rimisse, tahtsin tuunikala õlis. Ühe ees oli hind, teise ees ei olnud. Ma siis lugesin, et mis nende vahe on. Ühe peal oli kirjas, et ükski delfiin ei saanud viga tuunikalade püüdmise käigus, teise peal ei olnud seda kirja. Ja... Ja ma ostsin selle, kus kirja ei olnud. Tundsin end halva inimesena. Nagu... Äkki ma sõin tuunikala, mille püüdmise käigus delfiin viga sai? MIS SIIS KUI DELFIIN SURMA SAI?! Tegi mind õnnetuks.
Mulle üldiselt meeldib teada igasuguseid positiivseid asju, kuidas keegi ei saanud viga, aga kui ma olen seda korra kuskilt lugenud ja mujal seda kirjas ei ole, siis ma eeldan kohe kõige halvemaid asju. Sadsadsad.

Oehjah.

Kuidas läheb?
kolmapäev, 13. veebruar 2013

Eduroam!

Kool hakkas peale. Sebastian on ühendatud Eduraoam'i võrku ja... Kool on peal, mis seal ikka.

Üks draft koduskäigust:


Kuigi mul on mingi väike ettekujutus sellest, mida ma öelda tahan, ei oska ma seda siiski öelda. Sest et tegelikult ei oska ma midagi öelda.

Tulin täna hommikul Tartust koju. Magasin natukene sisse ja pidin siis jooksma. Mairo oli küll kodus, aga auto oli vendade juures. Jooksin siis. Seitsme minutiga olin riides ja uksest väljas. Tänu sellele unustasin mõned asjad maha. Nüüd on kõik enam-vähem OK, aga samas on telefoni aku tühi ja laadija on Tartus. Mul on neid kaks erinevat ja mõlemad on Tartus. Keenjus

Aga tänane ei ole see päev, kus ma saaks öelda, et ma lõplikult vennaga tegelesin ja tubli olin. Magasin nii vähe ja ärkasin nii vara, et... Olen väsinud ja natukene isegi tüdinud. Veel on silmad kloorist valusad, aga... Ühe öö sain juba magada ilma köhimata ja nuuskamata. Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli kohutav. Ainult köhisin ja nuuskasin, nii halb oli olla. Aga eile öösel sain magada, täna ka. Hommikul arvatavasti mitte väga kaua, sest et vend arvatavasti tuleb äratama, aga... Las ta tuleb.

Issi sai jõuludeks leivaküpsetusmasina. Tegime sellega jõulude ajal üht keeksi. Täna kirjutasin endale fäänsisse vihikusse retsepte ümber ja tuli jälle keeksi isu. Küpses siis seal masinas. Mattis tuli küsima, et millal saab. Ütlesin, et tema ei saa. Et ma söön kõik ise ära. Oli õnnetu. Teatas, et tema ikka tahab keeksi. Ma ikka ei lubanud talle ja siis ta oli natukene õnnetu, aga mis ma ikka venda kiusan. Muidugi sai vend ka keeksi!

Neljapäeva hommikul olime vanaema ja Mattisega kolmekesti. Läksime siis Mattisega õue. Ehitasime lumememme. Sellise, nagu päris lumememmed on. Söest silmad, suu ja nööbid, porgand ninaks, ämber peas, sall kaelas ja isegi luuahakatis käes. Mulle meeldis. Mattisele ka. Aga Tupsu suutis seda juba natukene lõhkuda veel enne, kui me lumememmele näo saime teha. Ja pärast siis, nagu ma kuulsin, jälle. Muudkui laamendab, tobe loom.

Emme haned hakkasid ka munele. Nii vahva! Hanemuna on palju suurem, kui kanamuna. Eriti arvestades, et meie kanadel on praegu väikesed munad. Ja need linnukesed tulid mulle täiega kallale ka! Ma pidin jooksma ja varjuma nende eest. Aga vahvad on emme loomad-linnud siiski!

Istun praegu lossis. Istun loengus. Lapsepõlvesotsioloogia. Mulle meeldib see aine. Ja ma loodan, et mul kaob ära see tunne, mis väidab, et mulle ei meeldi tegelikult kool. Sest et ma tean, et mulle meeldib. No meeldib, noh! Aga vahel on tunne, et ei meeldi...

Liha on marinaadis, kartulid on vees. Lähen koju, panen kõik ahju. Yumm!
reede, 1. veebruar 2013

Makaronid molluskitega.

Käin tööl, näen vaeva. Ükskord olin kella üheteistkümnest kella kümneni tööl. Mõnus 11-tunnine tööpäev! Ma olin lõpuks nii väsinud, et viimased kolm tundi keksisin ringi.
Veel viis minutit enne, kui köök kinni pandi, tuli ülevalt tellimus - pasta mereandidega. Meenus, kuidas ükskord Kert kenasti sättis mingi eriti koleda minikaheksajalamolluski kõige peale kaunistuseks. Küsisin siis, olin sel hetkel köögis, et kas paneb sinna ka molluski peale. Vestlesime veidi aega molluskitest, kuni ma teatasin, et peaks menüüs muudatuse tegema - makaronid molluskitega. Kõik tahaks süüa! :D
Sellest tulenevalt tuli meelde, et pidin ta oma blogisse kirjutama. Tema ja Sille ka vist... Või siis nad kõik. Kes teab. Aga ma jätangi selle siiani. Nüüd on nemad kirjas, kõik teised ka. Saan öelda, et olen kirjutanud. Meenub sellega üks tekst, mida kunagi kuskil nägin - we only read to say we have read. Ma kirjutasin, et öelda, et ma olen kirjutanud.

Nüüd siis kaugemasse minevikku, mis vajab mainimist.

Kui ma väiksem olin, olin ma piripill. Ma võisin kõige peale nutma hakata. Nagu Titi, lastesaatest "Kadekops". Suurem enamus teist ilmselt ei tea, millest ma räägin... Aga vaadake siia. 20:50-21:50 on üks laul, mis kirjeldab täpselt seda, miuke mina väikesena olin. Ma võisin kõige peale nutma hakata.
Miks ma sellest räägin?
Ärkasin ühel hommikul veerand kuue ajal koos Mairoga, et teha valmis kaks kodutööd ja õppida eksamiks. Tegin eksami, läksin tööle, tulin töölt, olin väsinud. Ja kõndisin koju, sest üks buss oli just läinud ja ma ei tahtnud külmetada ja oodata järgmist. Kõndisin. Ühel hetkel Turu tänaval, kus on Turu Ärihoone, on tee väga kaldus. Läksin ettevaatlikult, kuid kukkusin siiski. Valus oli. Tahtsin nutta. Ja ma ei saanud. No ei tulnud neid pisaraid. Olin niigi kuri, õnnetu, solvunud, väsinud ja mul oli valus! Ja ma ei saanud nutta. Tegi õnnetuks mind.

Leidsin draftidesst veel midagi naljakat:


Jõulud?
Perekond külmavaresed. Issil särk ja kindad, Maretil snuggie ja lambavillased sussid, emmel fliistekk, minul hommikumantel. Olime perekond külmavaresed. Mattisel olid ainult autod.

Järgmisel hommikul teatas Mattis, et ta tuleb minuga Tartusse. Mina olin õnnelik, et las tuleb jah, kui suureks kasvab. Mis saab mul selle vastu olla, kui vend tahab Tartusse tulla? Võib-olla kooli nagu õde Melin. Miks mitte ülikooli? Vend teatas, et ta tuleb minuga kohe kaasa, muidu mul on seal üksi igav.
Ütlesin:"Kasva ikka suureks enne ja tule siis. Pealegi on mul praegu onu Mairo, mul ei ole igav."
Mattis:"Aga onu Mairo kasvab suureks ja sureb ära!"
Peale seda ei osanud ma enam midagi öelda ja mõtlesin, et küll mul on ikka naljakas vend.

Hehe. Naljakas vend on mul. Viiendal lähen uuesti koju. Seitsmenda õhtul või kaheksanda hommikul tulen Tartusse tagasi. Senikaua mängin vennaga peitust. (:


Just hetk tagasi käisin verd andmas. Mu hemoglobiinitase on nii madal, et pean neli kuud ootama. Otsustasin ka, et peaks end mingisele paremale toidurežiimile panema... Ma ei taha oodata neli kuud enam! Seekord kannatan ära, aga järgmine kord mitte. Enam mitte...
neljapäev, 24. jaanuar 2013

Good morning, sunshines!

Kell on pool kaheksa hommikul. Olen juba paar tundi üleval olnud. Teen kodutöid. Üks on valmis. Teine veel. Ei taha kohe üldse tulla see jutt mul. Üldse. Päris halb, ma leian.

Huvitav, et vaid pea pool tundi hiljem on mul terve lehekülg täis vormistamata väikeses kirjas teksti ja jutt jookseb täiega. Küllap see on selle pärast, et leidsin teema, mis mind päriselt paelub - suitsetamine.

Sa said must vist valesti aru... Ei, mind ei paelu suitsetamine, kui... Never mind. Ma tahan selle töö 100% valmis saada, veidi ehk tukkuda ja siis eksami ära teha ja siis veel ehk magada ja siis tööle minna ja tööd teha ja öösel veel magada.


neljapäev, 17. jaanuar 2013

Südamevalu.

Ma ei oska niimoodi hüvasti jätta, et kõik oleks OK. Ma lihtsalt ei oska.

Jaanipäeva veetsime Mairoga minu juures. Järgmisel hommikul sõitis ta vara minema, ma pidin Soome minema. Läksin õue, mäletan, et õues oli siuke uduvihm ja et mul oli Toomase nahktagi seljas, sest et see oli esimene asi, mis mulle ette jäi, mida selga panna. Lasin Mairol autosse istuda, lasin tal auto ümber pöörata, lasin tal minema sõita ja sel hetkel, kui auto mu hoovist välja sõitis, tahtsin ma maha istuda ja nutta, sest et ma ei tahtnud, et ta minu juurest ära läheks. Ma ei tahtnud temast eemal olla. Mulle ei meeldinud see tunne, et me justkui peaks olema koos ja siis me ei ole. Et me peaksime olema koos, aga ta sõidab ära. Süda valutas. Ma natukene nutsingi. Läksin tuppa, ütlesin, et on veel vara ja et ma lähen veel magama. Tegelt läksin voodisse ja tundsin end natukene õnnetuna. Ma ei olnud ju emotsionaalselt valmis selle jaoks, et mu Mairo sedasi ära läheb. Aga ta läks siiski.
Sa võid mõelda, et tüüpiline pubekas, ei suuda mehest kaks minti eemal olla. Ei, see ei olnud üldse selline. Me olime enne seda juba suutnud eraldi olla, oleme peale seda suutnud eraldi olla, aga ma ei nutnud siis ega nuta nüüd iga kord, kui ta maale läheb või kui ma koju lähen. Aga lihtsalt seista ja vaadata, kuidas ta ära sõidab, tahta talle järele joosta... Ma tundsin end halvasti.

Täna tundsin sarnast südamevalu, aga teistsugust. Ma ei oskagi öelda, kas tugevamat või nõrgemat, sest need olid siiski niivõrd erinevad olukorrad, aga... Täna otsustasin kodus olles, et pean ikkagi Tartu minema ja natukene produktiivne olema. Ja olen seda olnud ka.
Päeval käisin Paides, tegin tervisetõendi ja tagasisõidul jäi vend magama. Ja ta magas päris pikalt. Kui ärkas, läks kööki ja küsis emmelt, kus ma olen. Emme arvas, et küllap ma olen alles saunas, sest ma käisin sealt osasid asju ära toomas. Aga ei olnud. Olin tagatoas. Igaljuhul arvas Mattis selle peale:"Ma ei taha, et õde Melin ära läheks." Ja kui ta taha tuppa tuli, nägi ta nii õnnetu välja, et ma ka ei tahtnud enam ära minna. Ma ei tahtnud mitte kunagi vennast eemale minna. Või kui, siis ainult peitusemängu ajal, et ta saaks mind otsida, või mina teda. Ma võtsin ta sülle ja kallistasin tugevasti, tema mind ka. Klammerdus mu külge ja ma tahtsin nutta, sest ma ei olnud emotsionaalselt valmis selleks, et vend nii väga mind enda juurde tahab ja et mina temast üldse eemale ei taha minna.
Ta oli nii õnnetu ja nii armas, et ma ei suutnud olla. Kui nad autoga mind bussijaama viisid ja siis sealt minema sõitsid, tahtsin nutma hakata. Tahtsin autole järgi joosta. Ma ei tahtnud Mattist lihtsalt minema lasta. Ma niiväga tahtsin teda enda juurde. Aga sel hetkel ma ei hakanud nutma. Nutsin hiljem bussis ja nutan nüüd, sest ma tunnen oma väikevennast puudust, kuigi nägin teda viimati paar tundi tagasi.
See oli laupäeva hommikul, kui helistasin emmele, et küsida lihtsalt, kuidas läheb ja mis nad teevad. Emme rääkis, kuidas pani Mattist kord riide, ei leidnud tema salli, aga leidis minu punase fliissalli.
Mattis:"Kelle sall see on?"
Emme:"Õde Merilyni."
Mattis:"Kas ta lubab?"
Emme:"Muidugi lubab! Sa oled ju ta väikevend!"
Mattis:"Mina nii igatsen temat."
Mina sellel hetkel mõtlesin, et jooksen kohe koju.
Esmaspäeva hommikul helistasin emmele bussijaamast, mõtlesin, et ütlen vennale, et tulen koju, aga emme jõudis must napilt ette. Ja mul on natukene hea meel, et jõudis. Nimelt peale väikest vestlust sellest, et mis kell ja millal ja kuidas ma koju lähen kallistas emme Mattist kõvasti ja Mattis teadis kohe selle peale teatada, et õde Merilyn tahab ka kõvasti kalli. Ja tahtsin küll. Ükskord nimelt, ma ei mäleta, mis tal viga oli, või miks me ei tahtnud, et ta teise tuppa läheks, või miks ma tema tähelepanu hajutada üritasin, aga käskisin tal ennast miljon korda tugevasti kallistada. Iga kord uue inimese moodi. Näiteks:"Kui kõvasti emme kallistab? Kui kõvasti issi kallistab?" Ja nii ma sain palju tugevaid kallistusi, mis mulle meeldisid.

Mõned pildid koduskäigust:

Tipsy magamas.

Tupsu toolil istumas. Teeb seda tihti, veider loom.

Koer tahtis pildile jääda.

Mattisel oli väga vaja kõikide seelikualla pugeda.

Õel on ilus lagi.

Läksime Paide vennaga.

Tagasitulles jäi vuntsmees magama.


Sain jõuludeks lolli mehe.

Mattis tahtis, et temast pilti tehtaks ja nii ta siis naeratas. Siiras... :D

Nüüd olen end vist tühjaks nutnud.
 

Blog Template by BloggerCandy.com