Nõrkemiseni!

Ja see hetk hakkab kohe saabuma...

Täna hommikul olin mingi hetk poolärkvel, kuna mul on viimasel ajal jälle süsteemis kell kaheksa ärgata, vetsus käia, veenduda, et magamiseks on veel aega ja siis edasi magada. Igaljuhul olin poolärkvel, sain sõnumi, sattusin paanikasse - ei. Ei pea veel tööle minema. Töökaaslane lihtsalt tahtis infot. Andsin info, magasin edasi. Mingi hetk helises mingi äratus. Mingi hetk helises Mairo telefon. Ehmatasin, vaatasin kella - 10:53. Esimese asjana ei taibanud. Siis järsku läks jooksmiseks. Valisin viimati kasutatud numbri - töökaaslane. Helistasin - ei võtnud vastu.
Mairo:"Kui kiirelt sa valmis saad?"
Mina:"Mõni minut."
Mairo:"Mina ka."
Viis minutit, olime autos, mul hambad pestud ja juuksed kammitud. Siuke... Enam-vähem nägin välja, kuigi ülimalt unine. Tööle jõudsin, helistas töökaaslane tagasi. Kuulsin, et on lärmakas, mõtlesin, et ta on üleval. Oligi. Tuli just alla. Kuulsin ta häält teisel pool ust. Tegin ukse lahti, kõõlusin seal vahel, pool saabast jalast ära. Tema:"Sa pead kella ühest tööl olema alles."
Persse. Kõik.
Olin väsinud, tüdinud ja natukene õnnetu. Natukene oleksin tahtnud nutta. Ei teinud seda.
Kert küsis, kas mina olin see rambo, kes lauad eelmine õhtu kokku pani. Ütlesin, et jaa. Ütles, et ta pool ööd oli üleval ja lõpuks nuttis end magama teadmisega, et auras on lauad laiali ja ta peab need kokku panema. lubasin lauad lahti teha ja laiali laotada, et ta saaks need kokku panna.
Peale vestlust, kus ma sain teada, et olin kaks tundi liiga vara tööl, arvas Kert, et rambo võiks nüüd kaks tooli riietusruumi kõrvuti panna ja magada.
Mina panin end riidesse, küsisin köögist, kas meil tänase puhul kooki on, ütlesid, et ei ole. Ütlesin, et lähen toon. Tõingi.

Läksin Maximasse, sealne koogivalik imes, läksin Rimisse. Sealt sain koogi. Jalutasin aeglaselt. Mul oli ju aega. Jõudsin pool üks tagasi tööle. Vahetasin aeglaselt riided ja olin ikkagi natukene liiga vara valmis. Ma ei olnud õnnetu. Sain sellevõrra rohkem lollusi teha.
Puhusin õhupalle, süütasin küünlaid, poleerisin kahvleid... Nuge ka.
Vahva oli.

Ja siis koristasime lolliks ennast. Nii lolliks, et kuigi ma oleks täna teoorias varem koju saanud, läks mul ikkagi kauem - võtsin eriti hoolikalt põrandapesu ette ja liigutasin toole ja laudu ka, et ikka vahvam oleks!
Mingi hetk keset päeva leidsime, et kõige ülemiselt riiulilt on vaja tolmu võtta, seina vaja sealt natukene pesta ja... Ma siis võtsin tühja õllevaadi ja kõõlusin lae all. Mingi hetk leidsime, et peaks ikkagi lage ka pesema. Natukene sain seda teha. Siis pidime jälle üles minema, koristamine jäi pooleli. Igaljuhul.
Meil olid saalis sel hetkel kolm inimest. Siukest... Teismelist. Istusid lauas, sõid burksi. Järsku välkus miski. Mõtlesin, et teevad üksteisest reidikaid, sest enne nägin neid seda tegemas. Vaatasin. Ei. Fotokas oli kuidagi liiga minu poole suunatud. Naljakas. Olen nüüd kellegi piltides lae all kõõlumas. Vahva!

Ehmatasin ühe kliendi poolsurnuks täna. Olime koos üleval, mina koristasin külmkappi, töökaaslane tegeles klientidega. Pidi alla helistama, palus minul kliendid võtta. Hüppasin leti alt püsti, olin kohe oma teenindaja ametis. Klient minu vastas hakkas järsku täiega naerma. Ehmatas vist... Või tegelikult - kindlasti. Naersime tükk aega.
Tema:"Kas teil on mingi luuk siin, kust teenindajad välja tulevad?"
Mina:"Meil on teenindajaid leti alt võtta, kui vaja on, tuleb järgmine!"
Naersime veel.


I don't like walking around this old and empty house
So hold my hand, I'll walk with you, my dear
The stairs creak as I sleep, it's keeping me awake
It's the house telling you to close your eyes

Some days I can't even dress myself
It's killing me to see you this way

Cause though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore

There's an old voice in my head that's holding me back
Well, tell her that I miss our little talks
Soon it will be over and buried with our past
We used to play outside when we were young
And full of life and full of love

Some days I don't know if I am wrong or right
Your mind is playing tricks on you, my dear

Though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore

Don't listen to a word I say
The screams all sound the same

Though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore

You're gone, gone, gone awat
I watched you disappear
All that's left is a ghost of you
Now we're torn, torn, torn apart
There's nothing we can do
Just let me go, we'll meet again soon
Now wait, wait, wait for me
Please hang around
I'll see you when I fall asleep

Don't listen to a word I say
The screams all sound the same

Though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore

Üheksa ja viis.

Saatsin üles õhupallid.

Kõnnin Rimist tööpoole. Vaatan, mida käigu pealt Oliveriga teha oskan.

CAKE!

Your mind is playing tricks on you, my dear.

Your mind is playing tricks on you my dear.

Kui ma täna kel 00:00 koristamise lõpetasin, et tajunud ma enam, et meil fuajees istub veel inimesi ja kõndisin lihtsalt uksest välja, kuni keegi järsku "Head aega" ütles. Ütlesin:"Nägemist..." ja läksin istusin autosse, sõitsime Mairoga koju ja nüüd olen kodus.
Üleni väsinud.
Üleni räpane.
Üleni unine.
Üleni tüdinud.

And yet... The little things that make me happy:

I don't like walking around this old and empty house.
So hold my hand, I'll walk with you, my dear...

Mind häirib!

Oliver!

Nüüd teile siis Oliver:

Oliver!

No vot. Nüüd siis teate, kes on Oliver. Ma õpin teda alles tundma ja varsti näitan teile, mida Oliver kõike teha suudab. Sellega seoses on ka paar plaani, aga... Aga vaatame seda asja. (:
Kõigepealt näitan teile pilte, mis said tehtud esimestena. Proovimise mõttes. Neis ei ole veel mingeid vahvaid vidinaid kasutatud ja mis iganes, aga... Saate vähemalt näha natukene. (:

Kolmdee.

No ei ole veel väga midagi vaadata, sest ma ei ole ise veel kõike proovinud ja endale selgeks teinud. Mingi töötlemise programmi sain ka kaasa ja sellega olen ühe pildi nii ära määsterinud, et ma ei tea... Ühesõnaga - koba olen, ei oska veel. Varsti!

Tere tulemast, Oliver!

Mul on nüüd Oliver. Ta on alles beebi. Ei ta suuremaks kasva, aga laseme tal natukene aega beebi olla. Ma vaatan kõigepealt, kuidas temaga hakkama saan ja siis näitan teda ja tema loomingut teile ka. Aga tahtsin öelda, et 20.02.2013 tuli mu ellu Olver.

Minu oma väike Oliver.

(:

Ma söön tuunikala.

Ja see teeb mind õnnetuks.

Kunagi tööjuures sai proovitud tuunikala-krevetisalatit. Ja mulle maitses. Siis ma ükskord ostsin poest tuunikala konservi. Tuunikala õlis. Mulle maitses. Mairo teatas, et õlis on halb ja et vees on parem. Ostsin täna siis tuunikala vees. Maitsesin. Maitses minu jaoks kohutavalt. Ei suutnud. Mairo sööb.
Aga isu oli ikkagi. Läksin peale loengut Rimisse, tahtsin tuunikala õlis. Ühe ees oli hind, teise ees ei olnud. Ma siis lugesin, et mis nende vahe on. Ühe peal oli kirjas, et ükski delfiin ei saanud viga tuunikalade püüdmise käigus, teise peal ei olnud seda kirja. Ja... Ja ma ostsin selle, kus kirja ei olnud. Tundsin end halva inimesena. Nagu... Äkki ma sõin tuunikala, mille püüdmise käigus delfiin viga sai? MIS SIIS KUI DELFIIN SURMA SAI?! Tegi mind õnnetuks.
Mulle üldiselt meeldib teada igasuguseid positiivseid asju, kuidas keegi ei saanud viga, aga kui ma olen seda korra kuskilt lugenud ja mujal seda kirjas ei ole, siis ma eeldan kohe kõige halvemaid asju. Sadsadsad.

Oehjah.

Kuidas läheb?

Eduroam!

Kool hakkas peale. Sebastian on ühendatud Eduraoam'i võrku ja... Kool on peal, mis seal ikka.

Üks draft koduskäigust:


Kuigi mul on mingi väike ettekujutus sellest, mida ma öelda tahan, ei oska ma seda siiski öelda. Sest et tegelikult ei oska ma midagi öelda.

Tulin täna hommikul Tartust koju. Magasin natukene sisse ja pidin siis jooksma. Mairo oli küll kodus, aga auto oli vendade juures. Jooksin siis. Seitsme minutiga olin riides ja uksest väljas. Tänu sellele unustasin mõned asjad maha. Nüüd on kõik enam-vähem OK, aga samas on telefoni aku tühi ja laadija on Tartus. Mul on neid kaks erinevat ja mõlemad on Tartus. Keenjus

Aga tänane ei ole see päev, kus ma saaks öelda, et ma lõplikult vennaga tegelesin ja tubli olin. Magasin nii vähe ja ärkasin nii vara, et... Olen väsinud ja natukene isegi tüdinud. Veel on silmad kloorist valusad, aga... Ühe öö sain juba magada ilma köhimata ja nuuskamata. Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli kohutav. Ainult köhisin ja nuuskasin, nii halb oli olla. Aga eile öösel sain magada, täna ka. Hommikul arvatavasti mitte väga kaua, sest et vend arvatavasti tuleb äratama, aga... Las ta tuleb.

Issi sai jõuludeks leivaküpsetusmasina. Tegime sellega jõulude ajal üht keeksi. Täna kirjutasin endale fäänsisse vihikusse retsepte ümber ja tuli jälle keeksi isu. Küpses siis seal masinas. Mattis tuli küsima, et millal saab. Ütlesin, et tema ei saa. Et ma söön kõik ise ära. Oli õnnetu. Teatas, et tema ikka tahab keeksi. Ma ikka ei lubanud talle ja siis ta oli natukene õnnetu, aga mis ma ikka venda kiusan. Muidugi sai vend ka keeksi!

Neljapäeva hommikul olime vanaema ja Mattisega kolmekesti. Läksime siis Mattisega õue. Ehitasime lumememme. Sellise, nagu päris lumememmed on. Söest silmad, suu ja nööbid, porgand ninaks, ämber peas, sall kaelas ja isegi luuahakatis käes. Mulle meeldis. Mattisele ka. Aga Tupsu suutis seda juba natukene lõhkuda veel enne, kui me lumememmele näo saime teha. Ja pärast siis, nagu ma kuulsin, jälle. Muudkui laamendab, tobe loom.

Emme haned hakkasid ka munele. Nii vahva! Hanemuna on palju suurem, kui kanamuna. Eriti arvestades, et meie kanadel on praegu väikesed munad. Ja need linnukesed tulid mulle täiega kallale ka! Ma pidin jooksma ja varjuma nende eest. Aga vahvad on emme loomad-linnud siiski!

Istun praegu lossis. Istun loengus. Lapsepõlvesotsioloogia. Mulle meeldib see aine. Ja ma loodan, et mul kaob ära see tunne, mis väidab, et mulle ei meeldi tegelikult kool. Sest et ma tean, et mulle meeldib. No meeldib, noh! Aga vahel on tunne, et ei meeldi...

Liha on marinaadis, kartulid on vees. Lähen koju, panen kõik ahju. Yumm!

Makaronid molluskitega.

Käin tööl, näen vaeva. Ükskord olin kella üheteistkümnest kella kümneni tööl. Mõnus 11-tunnine tööpäev! Ma olin lõpuks nii väsinud, et viimased kolm tundi keksisin ringi.
Veel viis minutit enne, kui köök kinni pandi, tuli ülevalt tellimus - pasta mereandidega. Meenus, kuidas ükskord Kert kenasti sättis mingi eriti koleda minikaheksajalamolluski kõige peale kaunistuseks. Küsisin siis, olin sel hetkel köögis, et kas paneb sinna ka molluski peale. Vestlesime veidi aega molluskitest, kuni ma teatasin, et peaks menüüs muudatuse tegema - makaronid molluskitega. Kõik tahaks süüa! :D
Sellest tulenevalt tuli meelde, et pidin ta oma blogisse kirjutama. Tema ja Sille ka vist... Või siis nad kõik. Kes teab. Aga ma jätangi selle siiani. Nüüd on nemad kirjas, kõik teised ka. Saan öelda, et olen kirjutanud. Meenub sellega üks tekst, mida kunagi kuskil nägin - we only read to say we have read. Ma kirjutasin, et öelda, et ma olen kirjutanud.

Nüüd siis kaugemasse minevikku, mis vajab mainimist.

Kui ma väiksem olin, olin ma piripill. Ma võisin kõige peale nutma hakata. Nagu Titi, lastesaatest "Kadekops". Suurem enamus teist ilmselt ei tea, millest ma räägin... Aga vaadake siia. 20:50-21:50 on üks laul, mis kirjeldab täpselt seda, miuke mina väikesena olin. Ma võisin kõige peale nutma hakata.
Miks ma sellest räägin?
Ärkasin ühel hommikul veerand kuue ajal koos Mairoga, et teha valmis kaks kodutööd ja õppida eksamiks. Tegin eksami, läksin tööle, tulin töölt, olin väsinud. Ja kõndisin koju, sest üks buss oli just läinud ja ma ei tahtnud külmetada ja oodata järgmist. Kõndisin. Ühel hetkel Turu tänaval, kus on Turu Ärihoone, on tee väga kaldus. Läksin ettevaatlikult, kuid kukkusin siiski. Valus oli. Tahtsin nutta. Ja ma ei saanud. No ei tulnud neid pisaraid. Olin niigi kuri, õnnetu, solvunud, väsinud ja mul oli valus! Ja ma ei saanud nutta. Tegi õnnetuks mind.

Leidsin draftidesst veel midagi naljakat:


Jõulud?
Perekond külmavaresed. Issil särk ja kindad, Maretil snuggie ja lambavillased sussid, emmel fliistekk, minul hommikumantel. Olime perekond külmavaresed. Mattisel olid ainult autod.

Järgmisel hommikul teatas Mattis, et ta tuleb minuga Tartusse. Mina olin õnnelik, et las tuleb jah, kui suureks kasvab. Mis saab mul selle vastu olla, kui vend tahab Tartusse tulla? Võib-olla kooli nagu õde Melin. Miks mitte ülikooli? Vend teatas, et ta tuleb minuga kohe kaasa, muidu mul on seal üksi igav.
Ütlesin:"Kasva ikka suureks enne ja tule siis. Pealegi on mul praegu onu Mairo, mul ei ole igav."
Mattis:"Aga onu Mairo kasvab suureks ja sureb ära!"
Peale seda ei osanud ma enam midagi öelda ja mõtlesin, et küll mul on ikka naljakas vend.

Hehe. Naljakas vend on mul. Viiendal lähen uuesti koju. Seitsmenda õhtul või kaheksanda hommikul tulen Tartusse tagasi. Senikaua mängin vennaga peitust. (:


Just hetk tagasi käisin verd andmas. Mu hemoglobiinitase on nii madal, et pean neli kuud ootama. Otsustasin ka, et peaks end mingisele paremale toidurežiimile panema... Ma ei taha oodata neli kuud enam! Seekord kannatan ära, aga järgmine kord mitte. Enam mitte...