Ma ei suuda end piisavalt distsiplineerida, et tuleks siia. Et ütleks siin midagi. Ma ei saa sellega enam hakkama. Tunnen, kuidas kõik kuhjub ja kui kunagi oli blogi see koht, mis kõige paremini aitas mõtteid mujale viia, siis nüüd.... Nüüd ma tunnen, kuidas ma tihtipeale ei jaksa siiagi tulla...
Olen viimasel ajal pidanud palju hüvasti jätma. See on nii veider. Selle lühikese viie kuu jooksul, mis ma tööl olen olnud, on meilt kolm tüdrukut ära läinud ja üks asemele tulnud, üks proovipäeval käinud, mulle südamesse pugenud ja siis ära läinud... Üks töökaaslane vahetas vist töökohta. Üks vist läheb veel ära. Üks vist tuleb juurde. Kui mitte rohkem.
Ma ei jaksa enam inimestega hüvasti jätta. See tundub nii... Raske. See on kuidagi... Ma ei ole valmis emotsionaalselt selle jaoks, et inimesed mu elust kaovad. Mõned küll mitte alatiseks, aga siiski. Kaovad. Ja juurde neid ausalt öeldes väga ei tule. Kuidas ma nii pean hakkama saama? Ma pigem vist ei ütle endale, et inimesed lähevad, eeldan, et näen neid veel ja et nad tulevad veel tagasi. Ma ei suuda inimestest lõplikult lahti öelda.
Mul on raskusi isegi kitsetalledest lahtiütlemisega! Ma ei näinud neid väikeseid tegelasi mitte kunagi ja nad ei elanud kaua, kui üldse, ja ma ei suuda neist lahti lasta. Mul ikka süda valutab kasuema pärast, kuigi ta ise on õnnelik. Siiski mõtlen ma, et ma oleks õnnelik, kui tal oleks beebid alles jäänud. Ma ei suuda neist tegelastest lahti lasta.
Ja nüüd.. Nüüd ei suuda ma magama minna. Ma ei suuda otsustada, mida ma tegema peaksin. Kas ma peaksin minema praegu pessu? Ootama, kuni kuivati töö lõpetab? Niisama istuma ja blogi kirjutama? Kas ma peaksin magama? Ärkaksin hommikul tooksin pesu kuivatist, peseksin ennast... ? Mida ma tegema peaksin?
Keeruline on see elu, ma ütlen.
That is it, guys. That is all.
