Esimesed ja viimased...

Tulin täna koju ja saan jälle Mareti arvutist blogida. Uue aasta lubaduste sees on uue arvuti muretsemine endale. Nii ei saa jätkuda... Ma ei saa sellise sureva arvutiga midagi teha.

Aga ma ausalt ei tulnud sellest rääkima...

Tänavune aasta on olnud... Veider. Ma ei oska sellele muud väljendit leida. Ehk oli eelmine aasta samal ajal tegelikult veidi hullem, sest lahkuminek oli värske, olin töötu, vihkasin kooli... Kõik oli keerulisem. Nüüd on ju paremaks läinud - mul on töö, mis mulle reaalselt meeldib, ma olen endaga rohkem rahul... Mul on veel üks väikene vend! Kõik on nii hea...

Ja samas ka nii halb...

Me Mikol on tänavused jõulud esimesed. Emme rääkis, et kuusk on toanurgas laua taga peidus justnimelt sellepärast, et üks noormees tahtis seda ehtida. Ise ei oskagi veel.
Mu pisikene Miko. Just, kui koju tulin, käisin teda ka vaatamas. Tudus teine oma voodis. Nagu täiskasvanu! Kuidagi nii suureks oli kasvanud mu pisikene poiss. Mu pisitillu Miko, keda aasta tagasi veel ei olnudki olemas füüsilisel kujul me juures... Magas üks käsi tekil ja kuidagi küljega ja... Beebid peaksd teistmoodi magama! Ja mis värk sellega on, et paned tite voodisse ja titt jääb voodis ise magama? Misasja? Miks mu Miko kohe nii suureks on kasvanud?
Miks ta end juba kuu aega tagasi püsti ajas seisma, kuigi ta ei oska veel istudagi? Mu pisikene kribal. Nüüd on siis käes tema esimesed jõulud...

Esimestega tuleb mõelda pahatihti ka viimaste peale. Näiteks, et millal oli viimane kord, kui... Ja nii edasi ja nii edasi.
Täna aga koju tulles rääkisime laua ääres niisama kodustest asjadest ja liikus jutt selleni, et meie Põks pole paar päeva korralikult kuudist väljas käinud. Ei ta söö, ei ta tule välja,.. Vahepeal haukus natukene. Aga seda ka kuudis, mitte õues... Ja nii jäävadki need jõulud tema jaoks tõenäoliselt viimaseks...
Tobe kogu asja juures on see, et ma olen piisavalt täiskasvanu, et endale teadvustada, et see oleks varem või hiljem niikuinii juhtunud. Selles suhtes, et ega me keegi täpselt ei teadnud, et vana me Põks on. Me ju saime ta majaga kaasa ja mingit täpsemat infot tema kohta ei ole...
Ja kuigi mu täiskasvanumõistus ütleb, et ju tal siis on aeg minna, ei suuda ma siiski teda lahti lasta. Arutasime ka emmega, et tegelikult on me koerad veidrad - nad mõlemad on üpris tobedad ketikoerad, kellest sisulist kasu ei ole. Aga nii sügavale hinge on nad pugenud, nagu magaks mõlemad iga öö me voodi ees...
Enne sauna minekut käisin Põksile tsau ütlemas. Kükitasin kuudi ees lumehanges ja nutsin. Ütlesin tsau ja nutsin. Ja nutan nüüdki...Kinnitan endale, et ju siis nii peab olema ja ikkagi... Ikkagi ei suuda lahti lasta...

Sellised kurvad mõtted veel enne jõule vaja kirja panna... Aga ju siis on vaja! Ju siis oli vaja end välja elada...

Olgu. Järgmine kord rõõmsamatel teemadel, sest tegelikult on rõõmsaid teemasid mu elus niivõrd palju...

"That's not very healthy."

"Nope."

Viimasel ajal olen seda vestlust pidanud päris mitmel korral. Ja iga kord mõtlen, et tal on õigus. Ja iga kord tean, et ma ei saa sinna hetkeseisuga midagi eriti parata...

Teate, kui raske on seda siin hetkel kirja panna... Ma tahaks alustada algusest ja rääkida kõik ilusti ära, aga ma tunnen, et ma ei saa. Tunnen, et mu blogil on väike tsensuur peal ja... No ei ole seda julgust, et kõike ära rääkida. Loeb siin ju teinekord inimesi, kellel on minust veidi teistsugune arvamus. Siinkohal mõtlen, et aga võib-olla peaks seda arvamust muutma? Võib-olla peakski siis kõik välja elama ja rääkima nii, nagu asjad on ja siis oleks kõigil minust sama arvamus?
Aga raske on. Sest erinevate inimestega olen ma ise ka täiesti erinev inimene. Keeruline, kas pole?

Mingil veidral põhjusel hakkasin vaatama sarja perekond Duggarsitest. Sellest perekonnast, kellel on TLC's saade 19 Kids and Counting. Olen seda kunagi varem ka vaadanud. Vist kirjutasin sellest isegi siia, ei mäletagi enam. Aga taaskord sattusin selle peale mõtlema... Mõtlesin sellele, millised on nende väärtused, millised on mu enda väärtused ja kuidas need on ajaga muutunud.
Kunagi kui ma nägin seda sarja esimest korda, tundus mulle veidi veider, et inimest, keda sa korra-kaks elu jooksul näinud oled võib armastada nii palju, et tahad temaga otsekohe abielluda. Aga samas olin ma õnnelik, et nad on õnnelikud ja tahavad abielluda. Las noored olla õnnelikud, kes olen mina, et neid hukka mõista!
Veidram tundus mulle see, et ei toimu mingit deitimist. Käiakse paar korda saatjaga väljas, on juhtumeid, kus isegi käest kinni hoidmine on liigne füüsiline kontakt enne abiellumist... Ja nii paljud neist ei amele oma kallimaga enne abielu! Sinna juurde kuuluvad ka mingid veidrad küljelt tehtud kallistused... What? Okei, mida mina ka tean.
Ja siis üks arvamus, mis mul nüüdseks muutunud on - abielueelne seks. (Siinkohal mainin, et ka hilisemalt tuleb postituses sel teemal juttu ja kui sai soovi seda lugeda, siis... Noh tead küll. Ma hoiatasin vähemalt!) Kunagi vaatasin seda sarja ja mõtlesin, et nii vahva oleks, kui sul olekski elu jooksul ainult üks seksuaalpartner. Nii vahva oleks, kui ootaksitegi mõlemad selle pulmaööni ja mis kõik. Tundsin end too hetk veidi litsakana, sest mina selleks hetkeks süütu polnud, kui seda sarja vaatasin.
Nüüd seda uuesti vaadates... Ei tundnud ma end üldse halvasti! ÜLDSE! Veider, kas sa ei leia...

Umbes kuu aega tagasi käisin Maarja ja Maretiga väljas. Nemad tahtsid minna, mina otsustasin ka peale tööd kiire tiiru linnas teha. No mis mul paremat ikka teha! Kodus magada vä? Lol, ei.
Seisime Rüütli tänaval Möku ees ja pidasime plaani, et mis edasi teha. Järsku astusid meie juurde mingid tüübid ja küsisid midagi. Ei mäleta enam, kuidas nendega jutule saime. Ühel hetkel ütles Maarja:"Rääkiga parem Eesti keeles edasi, teie aktsent on nii halb." Noormehed ei saanud aru, teatasid hoopis:"We're from Latvia, we don't understand Estonian."
Kohtusime lätlastega. Muidugi tegime nendega mitu-mitu-mitu lätlastenalja ja hängisime siis nendega natukene aega. Nad tahtsid klubisse minna. Me mitte. Nad ei tahtnud klubi eest maksta - me veel vähem! Juhatasime nad Shootersisse. Käisime ise Naiivis vetsus ja otsustasime siis, et ebaviisakas on lihtsalt minema kõndida me uute "sõprade" juurest. Astusime korraks sisse. Shooters hirmutas mu ära ja me Maretiga läksime välja tagasi. Maarja pidi me uutele sõpradele teada andma, et me ei taha Shootersis olla ja me lähme ära.

Seisime Shootersi ees ja järsku seisid me ees mingid tüübid, kes ka inglise keeles rääkima hakkasid. Või vähemalt üks neist. Esimene asi, mis ma märkasin - tema keel oli palju puhtam! Nii vahva! Küsis, et mis me edasi teeme ja kuhu läheme. Seletasin siis, et ootan oma sõbrannat, ta on seal sees ja sinna me enam ei lähe, sest see hirmutas mu ära ja ma ei julge enam.
Mingil põhjusel küsis, et kui hea see sõbranna mul on, ma siis teatasin, et tegemist on mu parima sõbrannaga. Küsis, et palju mul neid on. Ütlesin, et kaks. Hiljem mõtlesin kolmanda ka sinna juurde, kes esimese hooga ei tulnud miskipärast, eks oli mind ka järsku fakti ette pandud. Küsis, et kumb parem on. Vastasin, et see, kes hetkel Shootersis on. Vaatas Maretile otsa:"You must be pretty sad that you're not the best friend?"
Mina:"She's my sister!"
Tema:"What?!"
Mina:"Yeah. She's my little sister!"
Tema:"What?! Little sister? You sure?"
Mina:"I'm four years older than she is."
Tema:"O.O" Ei jaganud välja.
Siinkohal mainin, et kui sama lugu hiljem oma uuele töökaaslasele rääkisin, kes Maretit veel näinud ei olnud, ei uskunud mind. Samal õhtul, kui ta Maretit nägi, ütles, et ma näen jah noorem välja. Ja ma pole isegi mitte õnnetu! Kuigi teinekord on veidi keeruline inimestele seletada, et Maret päriselt ka on must neli aastat noorem ja ma ausalt olen 22 ja ma ausalt olen Mareti vanem õde... Oehjah.

Liikusime selle noormehega edasi. Ja Maretiga. Ja Maarjaga. Ja selle tüübi sõbraga. Rüütli poole tagasi, sest et Shooters oli hirmus. Lätlased jäid meist selleks hetkeks korraks maha. Hiljem ühinesid taas. Või ühinesin selleks hetkeks mina? Hmm...
Kõndisime, rääkisime, ühel hetkel avastasin, et seisan keset Rüütli tänavat ja amelen mingi Ameeriklasega ja päris tore on. Siinkohal viskan vahemärkuseks, et kurat, kui keegi veel küsib, kas ta on lühike, siis ma löön kedagi, tegelt ka. Ta on minust koguni 20 cm pikem. Ma ei tea, kuidas nii juhtus! Ma ei tea, miks ta must lühem ei ole või miks ta minuga sama pikk ei ole. Ma ei tea. Aga nii oli. Nii oli, et Merilyn, kes kunagi mõtles oodata seksiga abieluni ja vaatas ainult lühikesi/enda pikkusi kutte, vihkas avalikku amelemist ja mida kõike veel, seisis kest Tartu kõige rahvarohkemat tänavat ja ameles mingi Ameeriklasega, kes oli temast pikem ja keda ta vaevalt 15 minutit teadis.
Laskumata detailidesse, läks paar nädalat mööda, kohtusime uuesti, veetsime öö koos ja... Ja mina olen segaduses. Ma unustasin oma vuntsidega kaelaketi tema poole ja kuna see mulle emotsionaalselt väärtuslik on, tahtsin seda tagasi. Kuivõrd ta pidi bussile minema, leppisime kokku, et lähen ka bussijaama enne, kui ta minema pidi ja saan oma keti kätte. Seisime siis seal, rääkisime juttu, sest ebaviisakas tundus niisama minema kõndida. Ta läks bussi, ma liikusin kodu poole ja ma olin veel suuremas segaduses.
Kuidas sai nii olla, et mul ei olnud selle aja peale arenenud mitte ühtegi emotsiooni? Kuidas nii, et mulle täitsa sobis, et ma kõndisin minema? Kuidas nii, et ma ei tundud vajadust temaga rääkida, ei tahtnud temaga jalutama minna, ei tahtnud tema kaisus filmi vaadata ja what not?! Kuidas nii, Merilyn?!

Ja siis hakkasingi vaatama kodus seda sarja mingil põhjusel uuesti. Ja kui esimesel korral tekkisid kerged süümekad, et miks ma nii litsakas olen, siis seekord mitte midagi. Ei tekkinud seda tunnet, et äkki peaks nüüd igaks juhuks mingi puhastustule läbima või...

Miks ma nii halb inimene olen ja end sealjuures nii imeliselt tunnen?

Üksi jäetud siia olen...

Mis tähendab, et mul on võimalus üle pika aja siia blogisse midagi kirja panna. Mis teeb mind õnnelikuks.

Viimasel ajal on tööl ka pidevalt nii kiire, et tee mis tahad, ei jõua seal süüagi, rääkimata siis kahe sõna blogimisest. Ja lisaks sellele hakkab mu lisaklaviatuur ka läbi minema ja paratamatult pean hakkama miljonäriks, et endale uus arvuti muretseda. No muud lihtsalt ei jää üle...
Maret tuli vaheajaks mulle külla ja otsustasin, et kui ta väljas oma inimestega on, siis ma natukene aega blogin. Olen sust puudust tundnud, kallis! Ja tunnen, kuidas nüüd on nii keeruline blogida, sest enam justkui ei oska. Kuidas need sõnad siia ritta käivad? Kuidas teha loetavaid lauseid? Kuidas, kuidas, kuidas...

Sedasi!

Vahepeal on nii palju asju juhtunud, aga... Nagu ei ole tahtmist kõigest üksikasjalikult rääkida. Ei ole enam seda tunnet sees.

Üle pika aja on aga peal Tallinna igatsus. Kuulan praegu Metsatöllu ja tahan Tallinnasse. Tahan Rock Cafesse. Tahan Rock Cafes Metsatöllu kuulata. Uurisin info välja ja tuleb välja, et nad tulevad 22 november Tallinnasse. Hetkel huiavad mööda Ameerikat ringi.

Üle pika aja blogipostitus ja ma ei kavatsegi olla järjepidev ja arusaadav. Deal with it.

Üle pika aja mugav võimalus blogida ja ma ei oska midagi öeldagi! Kuidas nii saab?!

Mõtlesin siin mõnda aega tagasi... Noh... Mul tihtipeale käib peal üks mõte, mis on seotud vanusega, vanadusega ja arusaamisega. Olen sellest ehk teilegi rääkinud? Olete ehk ise selle peale mõelnud teinekord?

Mõtlesin siin, et pole tükk aega bloginud ja äkki ei peakski enam? Äkki peakski nüüd nii jätma ja blogi lõppeski ära? Ja siis ma tunnen jälle seda meeletut vajadust siia tulla midagi ütlema. Tahaksin öelda asju, et saada need hingelt ära. Tahaksin kirjutada sõpradele, kes käivad lugemas, aga kellega iga päev ei räägi. Tahan endiselt siin end välja elada.
Ja samas tunnen, et aega ja jaksu ja viitsimist ei ole. Viitsimist ei ole just tegeleda selle sureva arvuti ja selle sureva arvuti sureva lisaklaviatuuriga. Samas ei julge väita, et uus arvuti minus avaks selle poole, et ma tõesti viitsiks igal õhtul blogida. Et ma viitsiks paar korda nädalaski blogida! Aga ma usun, et aitaks kaasa küll...
Kui varem Sebastian ära ei sure, siis uuel aastal vahetan ta välja. Veidi raske, sest olen oma logusse nii emotsionaalselt kiindunud, aga tuleb emotsioonidest lahti lihtsalt lasta, mis seal ikka...

Emotsioone on mul üleüldse palju. On selline veider igatsus millegi järgi, mida tegelikult ei ole olnud. On tekkinud selline vastik igatsus asja järgi, mis kunagi oli, mis kunagi jälle olema saab, aga mida hetkel ei ole. Tunnen puudust inimestest, kellega tahaks... Tunnen puudust osadest inimestest ja teistest üldse mitte. Tahan olla sotsiaalne ja tahan kodus ainult magada. Tahan kellegagi voodis vedeleda ja filmi vaadata ja tahan mööda kaljusid ronida. Tahan kõike ja samas ei taha mitte midagi...

Tahan Teda. Ja Meid... Aga eelkõige tahan teda...

PRMKKK

Või PKMKKK. Parem Riided Mustaks Kui Kondid Katki versus Parem Ketsid Mustaks Kui Kondid Katki. Sest ketsid on veidi sopased... Aga ma ei ole õnnetu!

Käisin hüppamas. Ma hüppasin lennukist välja. Langevarjuga muidugi. Aga siiski. Ma hüppasin lennukist välja. Täiesti vabatahtlikult...

Ei tea, kas olengi sellest siin rääkinud, aga... Kord paar kuud tagasi tuli järsku Anneli mu juurde (FB tsätis) lingi ja jutuga, et lähme hüppama. Esimene reaktsioon oli, et kurat kuskile ei lähe! Ja siis, et ma ju tegelt tahan meeletult minna. Ma olen eluaeg tahtnud langevarjuga hüpata. Kunagi tahtsin benji-hüpet ja teha, aga noh. Igal festaril või asjal, kus ma neid hüppamas nägin, tahtsin, aga ei raatsinud 50 eurot sellele kulutada ja umbes nii nad maksid. Aga 129 eurot langevarjuhüppe eest? Vabalt!

Ja nii ta oligi, et paari päevaga oli vaja ära otsustada ja ma otsustasin, et kurat, sellist võimalust ei saa käest lasta.
Käisime koolitusel, tegime eksami, varuvarjuharjutuse ja närvitsesime. Kuni Anneli mulle laupäeva õhtul üheksa ajal teatas, et homme on minek, kas ma saan tulla. Sain küll. Vähem kui 24 tundi oli aega, et närvitseda. Mulle sobis. Nägin rahulikku und, kõik oli korras... Kuni hommikul miskipärast üles ärkasin ja järsku meelde tuli, et ma lähen hüppama. Ma lähen hüppan lennukist välja. Pooleteise kilomeetri kõrguselt. Üksinda. Minu külge ei ole seotud keegi, kes oskab õhus midagi teha. Ma saan loota ainult endale. Üksi...

Sõitsime Raplasse, närvitsesime, panime end kirja, närvitsesime, ootasime. Ootamist oli kaua ja selle aja peale kadus ka närv vaikselt ära. Päike paistis, tuult ei olnud, tingimused olid head, inimesed ülimalt toredad ümberringi. Kuni siis umbes poole neljast tuli meie kord. Panime end riide, varjud selga, kiivrid pähe, prillid ette... Ja lennukisse. Näidati meile lennukit, hüppasime maal korraks välja, et saaks selle õige asendi sisse, teeks selle nalja veel korra läbi. Hüppasin meetrikese lennukist maha... Praegu seda kirjutades hakkas süda sees sedasi peksma, et midagi hullu. Pidin kirjutamisest pausi tegema ja pesin nõusid natukene... Wow. Nii palju, kui ma sellest rääkinud olen ja sellele mõelnud olen, ei ole mu süda veel sedasi peksnud, kui praegusel hetkel. Mõeldes sellele, kuidas ma hüppasin lennukist meetri kõrgusele maha... Veidrik olen.

Ja siis saatis me instruktor meid lennukisse. Mäletan, et kui meil koolitus oli, siis me instruktor, vanem meesterahvas rääkis, kuidas tõenäoliselt saame me endale lennukisse mingi teise inimese, palju kenama noormehe, kui tema on. Naersime. Tahtsin temaga hüpata, sest... Ta oli oma inimene juba. Aga läks teisiti. Saime ühe teise instruktori. Talle oli päris kena otsa vaadata. Mida on veidi piinlik siin avalikus ruumis tunnistada, sest et noh... Aga mis siis, kui ta kunagi seda lugema juhtub, kiunub hääleke mu peas. Ja samas olen ma otsustanud, võtta oma mõistuse ja ütlemise vahelt ära ebavajaliku tsensuuri... Aga sellel teemal teine kord, sest mul on sellel teemal ka paar sõna öelda. Anygays.

Istusime lennukis, tahtsin endast kahel pool istuvatel poistel nii julguse mõttes käest kinni hoida, aga ei teinud seda siiski. Üritasin mitte nihverdada, et varjuga kõik OK oleks ja nautisin mõne minuti lendu. Järsku avastan, et minu kõrgusemõõdik ei ole liikunud nii palju, kui teistel on... So that's not good... Mõlemal poisil mu kõrval oli see hoopis kõrgem. Näitasin instruktorile seda, ta ütles, et kontrollime varsti. Oli nii, et kuna me tõusime, siis mu masin lihtsalt ei jõudnud korralikult järgi, aga hiljem oli täiesti korras. Siis, kui hüppamiseks läks...

Kui me koolitusel käisime, õpetas me instruktor meid uksest välja hüppama.
Istud lennukis.
Instruktor:"Püsti!"
Tõused püsti.
Instruktor:"Uksele!"
Astud uksele. Võtad sisse õige asendi.
Instruktor:"Valmis?"
Sina:"Valmis!"
Instruktor:"Mine!"
Sina astud lennukist välja.

Ja nii tegime me ka siis, kui me harjutasime meetri kõrguselt maha hüppamist. Ja sellepärast oli minu päris hüpe ka täpselt nii kiire ja sujuv. Täpselt nii, et ma astusin uksele, võtsin asendi, ütlesin, et ma olen valmis ja astusin.
Lendasin. Vaatasin, kuidas lennuk eemaldub... Ma ei julgenud hingata. Ma arvan. Ma olen endiselt üpris veendunud, et ma ei hinganud esimesed viis sekundit õhus. Üritasin hoida asendit ja mitte ära surra hirmu kätte. Tundsin, et vari avaneb. Hingasin. Vaatasin üles, vari oli korras:"Aitäh, vari, et sa avanesid!" ütlesin varjule kõva häälega ja haarasin juhttroppidest. Mõtlesin:"Miks ma ennast vihkan? Miks ma olin valmis end vabatahtlikult lennukist välja viskama? SEE ON IMELINE!" Ja siis naersin. Üpris hüsteeriliselt.

Edasi läks päris idülliliselt. Vaatasin Raplat linnulennult, leidsin manifestimaja ja parkla. Leidsin naaberpõllud, ei maandunud metsa... Nojah. Ideaalne see maandumine just ei olnud, aga päris metsa ka ei maandunud.

Mäletan, et viiesaja meetri pealt mõtlesin:"Varuvarju vist vaja ei lähe." Kuuesaja meetri pealt peab selle avama, muide. Hiljemalt. Kui selleks hetkeks avanud ei ole, siis oled surnud. Okei, mitte päris, aga selle otsuse pead sa varem vastu võtma. Ja usu, sul on selleks aega küll.
Otsustasin, et ma ei ole nii julge, et päris õigesse kohta maanduda ja ma ei taha, et lennuk must maandudes üle sõidaks, seega triivisin end veidi kaugemale. Tegin natukene maandumiskujundit ja otsustasin, et nüüd maandun. Kolme meetri pealt peab pidurid alla tõmbama. Ma tõmbasin veidi varem. Mul ei olnud mingit võrdlusmomenti, et kus täpselt on kolm meetrit, tundus, et oli varem. Ei olnud. Pahkluud kokku, põlved kõveraks, maapind vastas, kõhuli, lohisesin... Olin elus! Tõusin kiirelt püsti, et näidata, et ma olen elus. Käsi sai veidi haiget - kõrgusemõõdiku metallkinnitus sõitis vasakusse kätte sisse, muru kriimustas mu poolpaljaid käsivarsi ja sääre lõin ka veits ära. Aga ma olin elus. Ma olin täiesti elus ja terve. Kiskusin kiivri peast ja prillid eest ja hakkasin oma varju kokku korjama. Tegin troppidest ilusti patsi ja võtsin selle hunniku kangast endale sülle. Imeline.
Auto tuli mulle järgi. Anneli maandus minust veel veidi eemal. Käisime tal ka järgi.

Ma ei ole kunagi nii hirmunud olnud. Ma ei ole kunagi nii adrenaliini täis olnud. Ma ei ole kunagi nii hüsteeriliselt õnnelik olnud.
Ma tahan veel. Ja veel. Ja veel. Tuule suund on nord. Maandumiskujund tuleb teha selle järgi.

Ma olen ülimalt rahul, et ma selle siiski ära tegin. Ma olen ütlemata õnnelik, et Anneli mu kaasa kutsus. Imeline!

Olgu siis. Ma üritan sellest mitte rohkem palju rääkida. Aga see oli nii imeline, et ma ei saa sellest mitte rääkida!

Loodan varsti jälle kirjutada. Ütlemist justkui nagu on...

Ma hüppasin pooleteise kilomeetri kõrguselt lennukist alla. Üksinda...

Merilyn ja hambapesu.

Ma olen väga... Veider oma hambapesuga. Ma ei pea hommikul hambaid pesema, kui ma kuskile ei lähe. Ma ei saa välisuksest välja minna, kui mul ei ole hambad pestud.
Ma ei saa magama jääda, kui mul ei ole hambad pestud. Ja see on ühtlasi ka viimane asi, mis ma enne magamaminekut teen - kui Merilyn juba hambad ära peseb, then it's done. Off to bed! Olen korduvalt voodis edasi-tagasi tõmmeld, et miks ma magada ei saa, hambad ära pesnud (või uuesti pesnud) ja siis maganud nagu beebi. Või tegelikult... Nagu noh... Hästi ja sügavalt..

Täna hambaid pestes meenusid kaks eriti naljakat korda, kui ma olen hambaid pesnud.

Esimene kord oli siis, kui me Kätuga elasime alles Mõisavahes. Me tarbisime ühel öösel koos alkoholi ja otsustasime koos, et meil on vaja magama minna. Läksime hambaid pesema, ma seisin koridoris, Kätu istus vanni äärel ja ma hakkasin nutma - mul oli nii kohutavalt naljakas, et ma nutsin koridoripõrandal. Mu peas käis pilt, kuidas ma viskun ette, lükkan Kätu vanni ja ta sinna täiega sisse kukub. Kätu muidugi too hetk ei saanud aru, mida ma naeran. Ma ei suutnud end vist piisavalt selgelt väljendada. Me olime veidi joobes. Aga see oli niiiiiiii kohutavalt naljakas mu jaoks!

Teine kord oli alles paar nädalat tagasi, kui me Anneliga käisime õppimas, et kuidas mitte surma saada, kui hüppad lennukist alla. Olime Villu juures vannitoas ja Anneli istus WC potil, pesi hambaid, ma seisin. Järsku - sõnadeta - andis Anneli mulle mõista, et kraan näeb välja nagu peenis. Ma ei suutnud enam. Ma taaskord naersin. Vist mitte nii hullult, kui esimene kord, sest ma olin kaine... Aga siiski piisavalt. Ühtlasi oli võimatu hiljem seal hambaid pesta. Läksin kööki.

Kuratküll, kell on veerand neli hommikul, mu süsteemis on viiskümmend kilo suhkrut. Ma räägin hammastepesust... Ma lähen magama!

She DID have a good run!

Sest ta on kõhna ja sopane. Aga kodus!

Emme helistas just. Mu Tipsy tuli koju. Mu väike karvapall, keda ma niiväga juba igatsesin tuli üleni sopase ja kõhnana koju. Ma jumaldan praegusel hetkel kõike. Arutasime siin paar päeva tagasi tööl M'iga, et tõenäoliselt andis Tipsy rebasele ka peksa, enne kui see ta maha murdis. Nüüd on lood vist teised... Kui kuskilt Purdi lähedalt rebaselaiba leiate, siis Tipsy töö tõenäoliselt!

Mu pisikene Tipsykene! Ei suuda oodata, et saaksin koju! Ma tahan oma kiisupoega!

Olgu. Aitab emotsioonidest ja pisardamisest. Olen tööl. Pean tööd tegema. Ei tohi nutta.

Isegi mitte õnnepisaraid!

"She had a good run."

Lugesin täna hommikul voodis laiseldes paar lehte The Fault in Our Starsi. Noh, et ei peaks tööle tulema. Olin selle osa juures, kus Hazel luges Augustuse eksi Facebooki seinale postitatud kaastunde avaldusi ja mis kõike.

Panin riide, jalutasin tööle, rääkisin emmega telefonis, nagu alati. Ühel hetkel küsis emme, et kas olen Maretiga rääkinud. Ei ole ja täna kavatsen talle lõpuks helistada. Peab ikka õega ka vahetevahel rääkima, eksole. Ütlesin emmele, et ei ole jõudnud temaga väga rääkida. Emme siis teatas, et siis ma ei tea... Et meil vist ei ole Tipsyt enam...
Ma surin seesmiselt natukene. Kolm päeva pole teda näha olnud ja see ei ole tema moodi. Linnas on ta maks kaks ööd õues maganud, maal samamoodi maks kaks. Ühel öösel jäi välja, rohkem pole näinud. Me ei tea, mis - kas rebane, mõni auto, mis iganes... Aga olen piisavalt täiskasvanu teadmaks, et tõenäosus, et ta kuskil lihtsalt ringi trallitab on väga väike... Tipsy sõi toas, magas toas...

Nendest kahest loost tulenevana tahtsin end ise lohutada, et tal oli tore elu. Et Tipsy elu oli hea, sest me armastasime teda meeletult ja et ta sai maal elada natukene aega. Et ta sai laudast ära ja linnas elada. Me hellitasime teda - ta oli kohutav loom selles mõttes, et ta ei sallinud inimesi ja seda enam me teda armastasime ja seda rohkem ostsime talle spetstoitu ja mida kõike veel. Ma jumaldasin seda väikest kassi.

Ühtlasi leian, et kohutavalt nõme on öelda, et tal (või üleüldse kellelgi) oli hea elu. TFiOSist tulenevalt näiteks - kas Augustuse eksil oli hea elu, sest suurema osa sellest võitles ta ajuvähiga, mis lõpuks ta tappis? Ei. Ma ei nimetaks seda heaks eluks... Hea elu oleks olnud siis, kui ta oleks elanud vanaks ja täitnud oma unistusi ja mida kõike. Aga mida mina ka tean...

Ma juba igatsen oma väikest karvapalli, kes ka maal mullas püherdades suutis alati puhtaks ja valgeks jääda. Ma igatsen seda nurru, kes tegelikult nii tihti ei nurrunudki. Ma tunnen puudust sellest hiirekütist, kes hiirt nähes ehmus ja eemale jooksis. Ma tunnen oma murdjast Tipsyst puudust. Mul on endiselt rinnal arm sellest korrast, kui ta mind ükskord küünistas. Ja parema käe pöidlal püsib ka üks heledam kriips juba aastaid...

Viimased paar korda kodus käies olen ma tihtipeale pesemisjärjekorras viimane olnud ja iga kord, kui olin viimane, tuli Tipsy koos minuga tuppa. Senikaua magas sauna esisel trepil, kuni viimane inimene tuppa läks. Ja ta justkui teadis, kes on viimane, sest kui ma juhuslikult olin esimene või millalgi keskel ja teda tuppa kutsusin, ta ei tulnud. Tuli ainult viimasega...

Ma vihkan kõiki ja kõike.

Ja minus on nii palju emotsioone, mis tahavad minust välja tulla, aga ma ei saa. Ma olen tööl ja ma ei või inimeste peale karjuda. Aga ma tahan. Ma tahan neid kõiki lüüa. Ma tahan neile kõigile virutada...

Ma vihkan inimesi.
Ja kuuma.
Ja tänast.
Ja kõike ja kõiki.

Fuck everything.

Arvustus: Diamonds & Rust Cafe Tartu

Disclaimer! Tegemist on põhiliselt minu, osaliselt ka Maarja ja Kätu arvamustega. Vaidle vastu, kui julged!

Mul on peal meeletu uni kuigi kell pole veel isegi mitte pool kümme. Aga tunnen, et pean selle jutu siia just nüüd ja täna kirja panema, muidu ei ole emotsioon enam ehe ja mälestused hakkavad vaikselt hääbuma. Eks oma osa ole ka Sherwoodi ploomisiidril, aga see selleks! (Muide - täitsa joodav kraam. Veidi magus ehk, aga ei ole üldse halb!) Aga olgu - asume siis teema juurde.

Juuni lõpus sattus minule jälle inventuuripäev. Meil on nii, et kuu viimasel päeval teeme alati inventuuri. Kui satub nädalavahetus, siis teeb inventuuri ikkagi põhitöötaja. Juhtus aga nii, et minule tuli Kätu appi. Tuli oma töölt ja siis hängisime koos. Ma kaalusin-mõõtsin-lugesin-koristasin ja tema siis kirjutas üles. Leppisime kokku, et inventuurimiljonite eest läheme koos sööma. Nimelt saab meil inventuuri tegija kindla summa raha. Kuivõrd ma tänu Kätule asjad palju kiiremini tehtud sain, siis lubasin talle, et selle raha eest läheme koos sööma. See ei ole suur summa, aga midagi siiski.

Suhteliselt samal ajal jagas mul üks kursaõde ühe uue koha FB lehte ja kiitis taevani:"Üliäge koht!  Ülimaitsvad ja hea hinnaga toidud, ülihea muusika ning mõnus, hubane, rokk keskkond. Klientidesse suhtutakse ka ülihoolivalt! Soovitan soovitan!". No mina siis uskusin. Sest ma olen selline gullible little fuck. Aga mida mina siis asjast arvasin? Alustame algusest!

Misasi see on, kus ma käisin? Diamonds & Rust Cafe Tartus. Kirjeldab end kui rokihõngulist kohvikut, kus on temaatiline atmosfäär, eksklusiivne menüü, mugavustega väliterrass ja Tartu parim vaade Emajõele. Siin on asju, millele hakkan vastu vaidlema ja asju, millele ei hakka vastu vaidlema.

Läksime siis peale Maarja ja Kätu tööd kolmekesi sinna. Sel nädalavahetusel on Tartus muide ka Hansapäevad ja siblimist kui palju, aga tühja juttu ajan hiljem. Otsustasime, et end sisse istuma ei säti, kuigi sees oli päris kena tõesti - õues oli lihtsalt kenam ilm ja otsustasime et värskes õhus veidi parem vedeleda. Ukse kõrvalt haarasime endale kaasa ühe menüü. Ei teagi, et miks. Mingi maakakompleks ehk, et ei ole harjunud lauast teenindusega? (Oleme Paidekad, jee.)
Hea on, et võtsime.

Istume lauas, kõik uurime pikalt ja laialt menüüd. Oleme otsustanud, et kõigepealt joogid ja väike suupiste ja siis toidud. Yeah, like that's gonna happen. Kui me kohale jõudsime ja sees natukene ringi vaatasime, ei istunud sees mitte üheski lauas mitte kedagi. Väljas olid maks kahes-kolmes lauas kliendid, kes juba sõid/jõid. Esmapilgul hakkas silma kaks teenindajat. Üks blond ja üks brünett. Hiljem ilmus ka üks meesterahvas, kellest sai meie teenindaja.

Menüü detailid on kenad,

Istume meie lauas oma menüüga. Valisime asjad välja, otsustasime ära, ootasime teenindajat. Tüdrukud ajasid uksel juttu, blond käis ja koristas vahepeal lauda, brünett tegeles vahepeal teises lauas klientidega... See blond tüdruk käis meist mitu-mitu korda mööda, enne kui meie juurde astus meesterahvas. Lihtsalt seisis sinna oma pastaka ja märkmikuga. Ei, ma ei oota iseenesest Eestis rokiteemalises kohvikus, et teenindaja minu juurde astub sellise ameerikafilmiliku agarusega ja end tutvustama kukub:"Tere tulemast Diamonds & Rust Cafe'sse, minu nimi on Tõnu ja mina olen täna teie teenindaja! Olete saanud meie menüüga juba tutvuda? Kas soovitan teile midagi?" Ei, ma ei oota seda. Ootan, et mind tervitataks viisakalt. Või noh. Nüüd ma hetkel kohe ei mäletagi, kas ta meile teregi ütles... Damn you, alcoholism!

Laud.

Alustasin siis:"Tervist! Me võtaks kõigepealt need bruchettad, siis mulle palun üks vaadisiider, üks Ginger Joe."
Maarja:"Ma võtan selle Caesari salati kanafileega, palun."
Kätu:"Ma võtan selle seašnitsli. Ja üks vesi, palun."
Mina:"Ja siis ma ikkagi võtan selle veiselihaburksi, palun."
Teenindaja pani asjad kirja ja läks.

Mingil hetkel oli meie kõrvallauas maandunud üks pere. Mees ja naine oma kahe lapsega. Tundusid toredad inimesed ja üleüldse ei ole mul vaja neist gossipida. Niigi tegin seda täna nii palju, et hirmus hakkas.
Nemad ei võtnud omale ukse juurest ise menüüd. Istusid ja ootasid. Ja ootasid. Ja ootasid... Ühel hetkel siis blond tütarlaps käis mööda ja küsis, et kas nad on tellinud, või midagi sellist. Sellepeale siis naine vastas, et ei ole, et nad juba tükk aega istuvad seal ja keegi pole neid teenindanud. Selle asemel, et kliendi ees vabandada ja öelda, et toob neile kohe menüüd, tegi teenindaja sellist tüdinud nägu ja veel tüdinumat häält (reaalselt tegi seda "tsssõõõh" häält) ja läks minema. KLIENT ALLES RÄÄKIS TEMAGA! See naine reaalselt alles rääkis, et ta arvas, et peab ise minema kedagi otsima, kui see tibividin juba minema loivas. Ja ma ütlen loivas, sest ta kõndimine oli aeglane ja meenutas loivamist, mitte kõndimist. Ma iseenesest saan aru, et tõenäoliselt oli tal pikk päev/nädal seljataga ja enam ei jaksa joosta, aga aja vähemalt õlad taha ja teeskle, et sa jaksad!
Varsti, mitte kohe ukselt, tuli teenindaja tagasi ja andis kõrvallauda menüüd.

Varsti saime me oma joogid. Ootasin ka oma pestobruchettasid, aga noh. Kui ei, siis ei. Omaarust olin öelnud, et kõigepealt need, aga võib-olla jäi kuulmata. Iseenesest eeldan ka, et kui ma tellin suupistemenüüst, et siis ma saan ka selle toidu enne. Aga kui lauas istub kolm tüdrukut ja tellitakse neli toitu, millest üks on suupistemenüüst, siis küllap nad tahavad neid toite kõiki korraga, eksole? Eksole.

Tulidki siis me toidud lõpuks lauda, kui olime veidi aega ümbrust jälginud ja lobisenud ja mõelnud, kuidas teenindajaid huiata. Midagi me too hetk veel ei teinud. Pani me lauda me tomatisaiad, mu burksi ja Maarja salati, soovis vist head isu ja läks edasi. Vaatasime natukene nõutult teineteisele otsa ja ootasime, kuni teenindaja meist uuesti mööda kõnnib. Õnneks juhtus see suht kohe ja ma sain ta tähelepanu endale püüda:"Vabandust! Meil oli üks praad veel. See šnitsel või asi..." Sellepeale võttis ta välja oma märkmiku, otsis õige lehe ja leidis me toidu üles. Tõi siis selle ka lauda. Midagi ütles, et näed, oli jah see ka veel. Minu mäletamist mööda ei vabandanud... Damn you, alcoholism!

Burks ja skidmark.

Portsjonid olid päris suured. Mu burks oli kena, Kätu šnitsel suurem kui ta pea ja Maarja ei jõudnud oma salatit lõpuni süüa. Aga maitse? Mu burks maitses hästi, sest mulle meeldib veiselihapihvi maitse. Maarja kana oli maitsetu. Sellel oli minu jaoks isegi natukene sellist... Vesist maitset, mis tekib, kui unustan teinekord kana õigeaegselt maitsestada, sest lord knows, et mina olen köögis udupea. Kätu šnitsel oli hullem. Seal oli tunda jahupaneeringu maitset. Ma reaalselt tundsin sellel jahu maitset. Kätu kuhjas aga salatit peale ja oli söödav.

Kätu šnitsel.

Maarja palus soola lauda tuua, sest saate aru. Me ei saanud leivakorvi, kus oleks kõik need asjad pidanud sees olema. Kõigi nende asjade all mõtlen ma leiba/saia/kukleid, sool, pipar, hambatikud, noad-kahvlid. Ei. Meile pandi lauale taldrikud ja anti kätte noad-kahvlid, mis õnneks olid salvräti sisse pakitud.
Sool aga sellisest staadiumis enamikule toitudest midagi ei tee. See ei imendu sisse, vaid jääb peale. Toit on endiselt mage.

Kui olime söömise lõpetanud, tuli mees suht kohe ja korjas me taldrikud ära. Oleks küsinud, et kas oleme lõpetanud ja kuidas maitses? Ei. Lihtsalt võttis me taldrikud ja läks. Olgu. Meil oli küll plaanis kooki ka süüa, aga okei... Siis tuli see blond teenindaja meie lauast mööda ja sõnagi lausumata lihtsalt võttis meie laualt menüü ära! Me ei olnud veel otsustanud, et mida magustoiduks tahame ja ta isegi mitte ei olnud meie teenindaja! Olgu siis. Läksin siis tõin meile uue menüü.

Ja ütlen, et see oli parim osa. Tellisime kolme peale kaks kooki - Brita koogi ja kookospudingukoogi. Mõlemad olid head. Oleks Brita kreem olnud kookoskoogi peal oleks veel eriti ideaalne olnud, sest see vahukoor selle pudingukoogi peal maitses kuidagi tehislikult ja võltsilt... Mitte eriti hästi ühesõnaga.

Vahepeal maksti me kõrvallauas arve ära. Kui muidu mulle tundub, et on kombeks, et teenindaja viib arve lauda ja siis tuleb mingi aja pärast tagasi, siis seal see blond tütarlaps lihtsalt seisis kliendi kõrval, kuni too raha otsis. Veits rude, mulle tundus. Aga see selleks. Üheskoos otsustasime, et ei hakka kedagi vaevama meie arve mitmeks ajamisega ja et maksan ise kõik ära ja siis omavahel arveldame. Maksin kaardiga. Tippi ei jätnud. Obviously.

Läksime siis sisse, sest mul on väike põis. Kätepesuseepi ja kätekuivatuspaberit ei olnud. Märgade kätega läksin leti ette ja suhtlesin esimest korda brüneti teenindajaga.
Mina:"Vabandust. Lihtsalt mainin, et naiste vetsus ei ole ei seepi ega kätekuivatuspaberit."
Tema:"Mida?! Mis see viimane sõna oli, ma ei saanud aru?"
Mina:"Vetsus pole ei seepi ega paberit," veerisin talle ette.
Tema:"Selge."
Olgu. Sel hetkel oli Maarja vetsus ja sättis seal mõnda aega juukseid ja peale teda läks Kätu ja mitte keegi ei teinud vahepeal märkamagi, et võiks paberit või seepi juurde panna. Olgu siis.


Mida rohkem ma oma kursaõe miniarvustust loen, seda enam tekib mul tunne, et me ei käinud samas kohas söömas.
Üliäge koht? Check! Saalis on mootorratas, laelambid on põnevad, toolid on mugavad, laudu on palju - ruumi jagub! Okei, veidi veider on käia Atis söömas, aga see on mu enda probleem ja keset päeva ei ole ööklubis sugugi nii hirmus!
Ülimaitsvad hea hinnaga toidud? Näkää. Nagu mainisin, oli toit mage. Ja mitte ainult üks me toitudest. Kõik oli mage. Mina olen muidugi üldiselt ka see inimene, kes soola otse toosist võib süüa, aga kui juba Kätu väidab, et asi on mage, no siis asi on mage!
Ülihea muusika? No väljas kostus hansapäevade möll, selle kohta ei oska ise seletust anda, aga need mõned minutid sees olid päris head rokilood. Sellised... Klassikalised.
Klientidesse suhtutakse ülihoolivalt? KELLE POOLT?! Meie teenindus oli kohutav! KOHUTAV! Ja me käitusime omavahel ebaviisakalt, teenindaja juures ei huianudki nii väga! Huiasime ainult selliseid asju, mida oli vaja - nagu me neljas praad ja sool... Muidu olime me igati viisakad ja kenad.
Lisaks väidab nende koduleht, et mugavustega terrass... Mida see tähendab? Me istusime aiatoolidel, aialaua taga, päikesevarju all, nagu igas teises välirestoranis! Kus see mugavus siin väljendub? Aga olgu, ei kurda.
Minu burksikirjelduses ei olnud kirjas, et seal sibul ka sees on. Ma ei söö sibulat. Ma oleks palunud selle välja jätta, kui ma oleks teadnud, et see seal sees on...
Kõrvallaud sai oma arve mingis väikeses kaustas või ümbrikus, nagu sellistes kohtades kombeks, aga meie tšekk pandi lihtsalt tuimalt lauale. Mitte mingit ilusat ümbrikku!
Ühest küljest oleks olnud kena meile tuua klaasialused, aga ju siis õues ehk ei ole vaja.
Isegi, kui ma Auras töötasin, ei lasknud kokad taldrikut ära viia (isegi mu enda söögiga) enne, kui nad ei olnud kõik taldrikuääred üle pühkinud. Minu ketsupitopsil oli see "skidmark" ainult seespool topsi, Kätu salatitopsil oli reaalselt mööda topsi välimist äärt salat maha voolamas ja pohlamoos samuti poolel teel topsist taldrikule. Mis ei ole iseenesest suur probleem, aga selline paras pisiasi, mis meelde jääb.

Soovitan? Kui sulle meeldib maitsetu söök, halb teenindus ja üpris suuremõõtmelised portsud Emajõe kaldal, siis jah. Kui ei, siis mine parem mujale.

Mu arm!

Ma olen alati raamatuid armastanud. Lugemagi õppisin juba neljaselt. Mäletan, et mingi aeg ma ei lugenud raamatuid... Ei meeldinud miskipärast. Mingi veider faas lihtsalt. Raisatud aeg, ma ütlen tead! Kui palju mul võiks loetud olla! Oehjah...

Viimasel ajal olen taas päris palju lugenud. Ei teagi, millest see alguse sai. Küllap aasta alguses peale surutud plaanist ja siis juba huvist ja tahtmisest. Nii tulebki, et jaanuarist praeguseni olen lugenud oma lõbuks rohkem raamatuid läbi, kui viimase kolme aasta jooksul. Viimase kolme aasta jooksul olen oma lõbuks vähem lugenud, sest kui ma parasjagu ei lugenud mingeid kooliartikleid, olin tööl või magasin. Ja nii juhtuski, et kui tekkis see vaba hetk, tahtsin täiesti mindless entertainment'i ja pöördusin interneti poole. Raisatud aeg, taaskord.

Miks ma sellest siin räägin? Sest sain eile õhtul taaskord ühe raamatu läbi ja otsustasin, et kirjutan vahelduseks mõne mõtte üles ka, et ei oleks mõne aja pärast segadust, et misvärktoimus.


Alustame kuskilt kaugemalt. Isegi mitte sellest aastast. Ei mäleta, millal selle raamatu sain... Millalgi eelmine suvi ehk? Ei tea, aga nii ta läks ja praegu, kui raamaturiiulit vaatasin, hakkas silma ja otsustasin sellest siin kirjutada.

Sarah Forsyth - Orjaplika 

Raamat inglise tüdrukust, kes läheb Hollandisse lapsehoidjaks ja temast hoopis prostituut tehakse. Selline... Hirmus lugu. Ma ei suutnud mitte lugeda ja ma vihkasin ennast, et ma lugesin... Keeruline.

Jeanne Ray -  Julie ja Romeo

Teine raamat on veider. See on meie koduses raamaturiiulis juba aastaid. Kunagi sai läbi mingi Raamatuklubi (vms) pakkumise läbi tellitud. Kui raamatu kätte saime ja emme seda veidi sirvis, saime aru, et tegemist on igava raamatuga.
Siin mõnda aega tagasi aga käisin kodus. Võtsin Tartust endaga bussireisile kaasa raamatu, mille samal reisil läbi sain. Mis ma siis loetud raamatust tagasi vean! Jätsin selle Maretile ja võtsin endale riiulist teise. (Raamatust, mis Mareti käes on mul hetkel pilti pole ja sellest räägin ka mõni teine kord.) See tundus sel hetkel hea lihtne lugemine ja nii ta läks, et Julie ja Romeo minuga tuli. Taaskord sain selle bussisõiduga läbi. (Okei, paar peatükki olin kodus ka juba lugenud, sest igav hakkas ja why not books.)
See raamat räägib keelatud armastusest kahe kuuekümne aastase vahel. Nagu nimi vihjab, siis Shakespear'i teosele veidi põhinev. Kaks perekonda vihkavad teineteist, mingi armastus, blaa-blaa. Aga ometi... Selline.. .Ma ei jookse ringi ega soovita seda raamatut nüüd inimestele, aga ega ma ei ole ka õnnetu, et seda lugesin.

Ali Smith - Tüdruk kohtab poissi

Järgmine raamat on impulssost. Maksis mingis Apollo raamatuletis mingi eur või kaks ja tundus, et mul on seda vaja. Ja seda raamatut ehk mingil määral oligi vaja.
Kirjutamisviis on iseenesest keeruline. Selles suhtes, et dialoog ei ole seal eraldatud, pead justkui ise arvama. Alguses oli kuidagi keeruline, sest olen laisaks muutunud ja tahan, et mulle igal hetkel ette öeldaks, et kes ütles ja kuidas ütles ja mis oli välja öeldud ja mis lihtsalt mõte... Laisk.
Küll aga meeldis mulle selle raamatu teema. Rääkis see... Homoseksuaalsusest. Ja aksepteerimisest. Ja ebaõiglusest. Ja ma ei suuda siiani otsustada, kas mulle see raamat meeldis. Teema, jah. Raamat? Ei tea... Ei kahetse! Aga kas soovitaksin? Dunno.

J. K. Rowling . Ootamatu Võmalus

Eile õhtul lõpetasin raamatu, mille oleksin saanud peaaegu paar aastat tagasi sünnipäevaks, aga sain pooleldi eelmisteks jõuludeks. Ja mul on vist hea meel, et pooleldi. See on jälle selline keeruline raamat. Ma lugesin selle läbi, sest et Rowling. Kui ma ei oleks teadnud, et kelle kirjutatud see on, siis poleks ma tõenäoliselt seda lugeda viitsinud. Samas ei ole mul taaskord kahju, et seda lugesin. Võib-olla peaks selle isegi kunagi endale muretsema, kui seda poolmuidu kuskil jagataks, aga... Hetkel on mul hea meel, et ma ei kulutanud selle peale raha ja et inimesed ei kulutanud mu peale raha.

John Green - Looking for Alaska

Ja siis mu hetkeline raamaturiiuli kullafond. Esimesena lugesingi Alaska läbi. ja mulle meeldis. John kirjutab nii lihtsalt ja kaasahaaravalt minu jaoks, et ma lihtsalt lugesin. Lugesin linnaliinibussis, lõunapausil, bussi oodates... Lugesin kodus interneti asemel! Imeline!
Räägib poisist. Ja tüdrukust. Ja armastusest. Ja... Asjadest, mis on imeliselt tavalised.

John Green - The Fault in Our Stars

No ja siis see. See. Ma tean, et terve internet seda jumaldab ja et film oli ka imeline, aga ma ei saa! Ma pean kiidulaulule kaasa elama! IMELINE! Mulle meeldib Johni stiil. Anna Elisabeth väitis ühes oma postituses selle raamatu kohta, et teda häiris, et kolmekümnendates mees üritab kirjutada nagu teismeline. Mind mitte. Ma sain aru, miks olid asjad nii kirjas, nagu nad olid. Sellepärast, et nii oligi! Olen segane kirjutaja hetkel, ma tean. Aga ma ei oska midagi öelda nii, et ei spoiliks kõike ära.
She doesn't die, though.


Kui sul tekkis huvi, et tahad ka midagi neist lugeda, siis tõenäosus, et ma neid raamatuid välja laenutan on suht väike, aga kui sa oled usaldusväärne ja ma leian, et ma julgen sulle oma kallimat maist vara anda, siis kirjuta mulle, ehk saame mingile kokkuleppele.

Nüüd jääb ainult edasi lugeda ja uus selline postitus kirjutada varsti.
Ma armastan taaskord raamatuid!


*Disclaimer. Kell on 3 öösel ja ma peaksin magama. Ja kui siin postituses on sadakaheksakümmendkuus kirjaviga või seitsesada trükiviga, siis anna andeks Ehk loen kunagi läbi ja parandan ära. Hetkel vajutan "Publish", sest muidu ei postitagi seda kunagi kuskile...*

Ma tunnen meeleheitlikku vajadust blogida.

Aga ma ei saa seda teha, sest ma olen pidevalt nii kohutavalt väsinud, et ma lihtsalt ei jaksa...

Praegugi olen tegelikult tööl ja kuna on nii vaikne, otsustasin siiski paar sõna kirja panna. M läks ka just ära ja jättis mu siia neljaks tunniks üksi. Ma juba suren. (Ta on maksimum 5 minutit ära olnud ja me isegi mitte ei lobisenud enne seda eriti...)

Miks ma siis ei ole midagi vahepeal öelnud? Miks ma siis isegi oma blogi kuuendaks sünnaks tagasi ei tulnud? Sest et ma ei jaksa. Mul ei ole vaba päeva päris kaua olnud ja kui on töölt vaba päev, siis on sada teist plaani ja asjatoimetust ja kui õhtul koju jõuan, et midagi kirja panna, siis tihtipeale jõuan ainult natukene lugeda ja paar videot vaadata ja juba magan.
No ja endiselt ei ole mu Sebastian korras või uus arvuti olemas... So... Yeah.

Okei. Tsau. Kiire.

Käisin üle pika aja...

... Kätuga väljas burksi söömas. Me ei ole enam väga ammu ühtegi korralikku burksi söönud ja tuli isu. Käisime siis poes ja sõime ühe mõnusa Sirka burksi ära. Ja see maitses nii hästi. Tagantjärele mõeldes maitses see umbes aasta aega tagasi paremini... Aga hea oli siiski.

Oh deer lord.

Sinna jalutades nägime alles oma kodutänaval kahte väikest poissi tõukeratastega sõitmas. Mis nad võisid olla, nii kaheksa-üheksa-kümne aastased. Ei pööranud neile olulist tähelepanu, vaid tegime omi asju. Ja siis järsku üks poistest tuli me poole. "Vabandust, kas te teate, mis kell on?" "Kell on kaheksa. Just täpselt kaheksa," vastasin talle, sest olin telefoni just välja võtnud, et õele helistada. Ütles vist aitäh ja me liikusime edasi ja nad jäid sinna. Natukese aja pärast taipasime Kätuga, et poiss rääkis meiega kuidagi väga viisakalt. Viimasel ajal sellist asja juba ei juhtu..

Veel hiljem, kui poisse enam peaaegu ei paistnud, imestasin selle üle, et neil endal telefone pole. Tänapäeva lastele antakse ju kohe nutitelefonid kätte, et nad koguaeg saadaval oleks. Siis imestasin, et äkki nad ei tohi telefoni õue kaasa võtta. Ja siis olin üleüldse segaduses, et kuidas lastakse tänapäeval lapsi sedasi välja.

Kõlab sellise vinguva vanainimese jutuga, aga need mõtted käisid peast läbi kõik järjest ja kiirelt, et ei jõudnud korralikult end kogudagi. Siis meenutasime Kätuga vanu häid aegu, kui sai uste taga käidud ja akende all karjutud ja... Oehjah. Nostalgia.

Jutuga tahtsin jõuda sinnani, et mul on hea meel, et poisid julgesid sedasi meilt kella küsida, et nad tegid seda viisakalt ja et neil on linnas lapsepõlv, kus nad õhtul väljas mängivad ja... Mul oli hea meel.

Koju jõudes tegime Kätuga peeglisellfie.

Pilt on udune ja veider, sest me tegime ainult ühe.
Ei me viitsi kaua peegli ees seista, ja end pildistada.
Me teame niigi, et me oleme imelised!

... Tumblris. Ma ei teagi, miks ma sinna ka viimasel ajal midagi ei postita. Ja kui seal käin, siis täiendan oma teist blogi, mitte põhiblogi. Kuidagi lihtsam tundub. Ma ei tea, miks laisklen. Mõtlesin seal ringi vaadates, et tegelikult on mul pilte küll mida lisada ja mida tahaks lisada. Mõtlesin ka sellele, et miks ma ei blogi. Nüüdsama siin seda kirjutades taipan küll, miks ei täienda seda ega teist blogi, vaid ainult reblogin huumorit. Mu Sebastian. Kuna ta endiselt otsustab katkine olla ja klahvidel töötada ei lase, siis on kergem teha hiirega paar klõpsu, et naljakas pilt jõuaks mu naljakasse blogisse, kui teha rohkem klõpse või liigutada end mugavast asendist välja, et klaviatuur ühendada. Ma võiks ju lisada oma pilte tumblrisse ka nii, et ei kirjuta sinna midagi, aga ma ei saa. Mulle meeldib seal oma pilte tagida ja organiseerida. Siin ei viitsi ma isegi jutuga sobivat pealkirja teinekord välja mõelda. Aga tumblris peab asi korras olema. Mulle kuidagi meeldib, kui mul on omad märksõnad, mille järgi leian pildid üles, kui vaja. Naljakas mõelda, et mu tumblris on 245 postitust.

Rääkides viimastest kordadest, kui midagi tegin, siis polnud ammu ka nii kaua maganud, kui täna - lausa kella poole üheni! Umbes. Kell üks otsustasin, et annan oma ärkvel mõistusele järele ja teen silmad lõpuks lahti. Imestasin ise ka, et nii kaua magasin. Kunagi oli see täiesti normaalne mu puhul, viimasel ajal enam mitte. Viimasel ajal olen ma hommikuinimene. Mis on veider, sest ma pole seda elus veel kunagi olnud.

Veel veidram on aga see, et ma naudin seda. Mulle täitsa meeldib hommikul ärgata ja kohe asjalik olla. Tavaliselt käin kohe hommikul siis ka kuskil väljas ära ja terve päev olen asjalik. Kuskil väljas käimine tähendab tegelikult tihtipeale hommikul tööl käimist, aga asi seegi, kas sa ei leia?

Homme on ka tähtis päev ja siis hakkab juuni. Khuul. Juunist võtan jälle ette mingi challenge'i, et tihemini blogida ja tumblrisse pilte lisada. Praegu on aga nii, et kuna ma juba siin olen ja klaviatuuri oma logukesele külge ühendasin, siis lähen ikkagi lisan tumblrisse ka pildi või kakskümmend.

My thoughts are stars I can't fathom into constellations.

Eile ei jaksanud öösel enam midagi kirjutada, ütlesin, et kirjutan siis päeval. Ma ei tea, miks ma midagi sellist lubasin - ma ei oska ju päeval kirjutada! Nüüd on kell jälle kümme ja nüüd ma tunnen, et ma saan istuda rahus ja kirjutada asjadest, millest kirjutama peaks. Või vähemalt mõistuse tühjaks tegema asjadest, millest kirjutada tahaks.
Esimesena lubasin eilses postituses rääkida TFIOSist ja...

Ja alustame siis sellest, või mis sa arvad?

Tegelikult on nii, et ma ei taha sellest väga pikalt rääkida, sest et... Mulle tundub, et see väärib kuidagi eraldi postitust ja rohkem pühendumist.
Aga miks siis räägin? Räägin sellepärast, et te peate teadma, et ma jumaldan seda raamatut ja samal ajal kogu südamest vihkan seda. Ja John Green on täiesti imeline kirjanik ja ta on ikkagi sama kohutav, kui suurem enamus teisi ja ma vihkan teda. See kõlab nii veidralt ja passiiv-agressiivselt, aga ma ei oska seda teistmoodi sõnastada. Lihtsalt see, kuidas... Kuidas kirjanikud tegelasi lihtsalt tapavad, kui ma neid armastan! Nii ei tehta. See ei ole üldse ilus. Üldse!
Ometi tahan filmi vaatama minna ja raamatut uuesti lugeda ja raamatut kuulata.

Eile oli mul inimestepäev. Käisin päeval mingi hetk Kätu ja Caroliga väljas, meie kodudevahelises pargis vedelemas. Sõime jäätist ja arutasime erinevatel teemadel. Päris vahva oli vahelduseks jälle nendega vedeleda. Viimasel ajal on meie kolme kohtumisi aina vähem ja vähem, mis on tegelikult päris kurb... Aga mis seal ikka, kui me kõik oleme oma tihedate graafikutega hädas. Ja pealegi - me leidsime natukene aega, et koos vedeleda, so we got that going for us, which is nice.
Eile õhtul külastasin ka Aurat. Ei käinud ujumas, ei käinud. Mu Annikal oli sünnipäev ja käisin teda vaatamas. Lobisesime kaks tundi Auras, kuni ta koristas, ma pesin ta põranda ära ja siis jalutasime koos läbi Annelinna tema juurde, aitasin tal lilled koju viia ja tulin siis tagasi. Annelinn oli... Annelinn on naljakas. Seal on päris palju mälestusi ja samas mitte midagi...
Käisin mööda majast, mis oli mu esimene elukoht siin Tartus. Ühtlasi viib see esimene elukoht mind ühe teise esimese teemani, mis mul eile meeles mõlkus. Ja esimestest mõeldes mõtlesin veidi joogisena veidratele esimestele... Näiteks esimene seksuaalvahekord. Mõtlesin, et... Selle kohta on veidrad väljendid, mida ma ei mõista. Näiteks:"Kaotasin oma süütuse." Ei kaotanud sa midagi! Kuidas sa said selle kaotada? Siis on ju võimalus, et leiad selle veel üles? Kaotatud asjadega on ikka nii, et alatiseks jääb väikene lootus need tagasi saada. On ikka olemas mingi võimalus, et kui sa oma kaelakee ookeanipõhja viskad, siis kunagi keegi sukelduja selle leiab. Väike võimalus, seda küll, aga siiski. Oma "süütust" sa ju tagasi ei saa?
Miks üldse süütus? Miks sellele selline nimi on pandud? Kätu:"You're innocent!" Ja kuigi ma mõistan mingil määral ta mõttekäiku, siis tegelikult ei saa ma sellest siiski aru. Neitsi on kuidagi... Parem sõna ehk? Ma ei tea.
Ja teine konseptsioon, mis mind häirib, on süütuse kinkimine. Mõistate? Ma mitte. Mõnes mõttes saan aru - sa ei ole varem kellegagi seksuaalvahekorras olnud, sest et see on natukene hirmus ja natukene oluline samm su jaoks ja sa tahaks seda teha inimesega, kes on sulle oluline... Aga ma ei tea, kas hilisemas elus on vaja sellest rääkida, kui süütuse kinkimisest?
Aga võib-olla olen ma lihtsalt õel ja halb inimene. Tõenäoliselt olengi. Võinoh... Olengi... Aga see selleks. Sellel teemal mõni teine kord.

Ja nüüd, kui ma viskasin pilgu peale teistele teemadele, millest ma eile rääkida lubasin... Need ei tundu enam nii olulised. Sünnipäevad said peetud ja inimesed said nähtud. Töö on mul endiselt tore... Kuigi tööst peaks rääkima küll... Klienditeenindaja amet on teinekord päris naljakas ja mõni seik väärib mainimist. Aga seda ka mõnel teisel korral...

Või siis nüüd!
Milleks üritada oma mõtteid koondada tähtkujudeks, kui nad võivad olla ka üksikud tähed!

Kord oli kiire hetk, olin üksi tööl. Sisse astus üks meesterahvas. Nii kolmekümnendates ehk, tuli oma pitsale järgi. Pöörasin talle selja, lubades kohe tagasi olla - pesin käsi. Kui ümber pöörasin, järgnes naljakas vestlus.
Tema:"Teil on ilusad jalad."
Mina:"Aitäh, ise tegin!"
Naersin. Ma tean, et me rääkisime midagi veel ja soovisime teineteisele kena päeva, aga.. Aga see oli hea nali.

Üks teine kord oli mul ka kiire päev. Terve päev oli kiire olnud. Mu abiline ei ilmunud tööle ja teine, keda tahtsin kutsuda, ei võtnud telefoni vastu. Jooksin. Meesterahvas tuli pitsale järgi.
Tema:"Kiire päev, jah?"
Mina:"Natukene. Üksinda on natukene raske."
Tema:"Oled üksi?"
Mina:"Nojah, praegu küll."
Tema:"Iga klient tundub siis kindlasti päris tüütu kohustusena?"
Mina:"Esimene mõte on:"Kurat, kodus ei oska süüa vä?!"." Naersin:"Ei, tegelikult ei ole nii hull, saan hakkama küll!"
Korraks vaatas mees mind natukene ehmunud pilguga küll, aga pöörasin asja kiirelt naljaks. Sest tegelikult see oligi nali.

Üks teine seik ühe kliendiga meenutas ühte järgmist olukorda ühe teise meesterahvaga. Alustame tööst.
Kord jälle veidi kiiremal hetkel astus sisse mingi mees. Teinekord on kliendid natukene rohkem lobisemisaltid ja kui päris aus olla, siis on hetki, kus on nendega väga tore suhelda. Antud meesterahvaga ei mäletagi täpselt, et kuidas me jutt alguse sai, aga üks asi viis teiseni. Ühel hetkel uuris ta mu käest, et kas jalad on väsinud, mille peale ma vastasin, et natukene ikka, aga olen harjunud.
Tema:"Õhtul koju jõuad, siis jalad mehele sülle ja las mudib, eksole?"
Mina:"Peaaegu, aga pole meest."
Tema:"Polegi meest?! Kuidas see juhtus?"
Mina:"Maha jätsin."
Tema:"Siis tuleb uus ju muretseda!"
Ei mäleta taaskord, et kuhu see jutt edasi jõudis, aga see oli päris naljakas. Jah, mul on aega mees leida selle kümne minuti/kilomeetri pealt, mis ma hommikul tööle kõnnin ja õhtul koju... Jah...

Kord varem, pidasin oma sünnipäeva. Kolmandal mail, kui täpsem olla. Inimesed tulid külla, olime koos, rääkisime juttu. Tore oli. Ühel hetkel tuli külla ka Naabrimees, kellel oli sõber kaasas. Mul ei ole selle sõbra nimi hetkel meeles... Indrek? Hendrik? Jüri? Okei, Jüri ei olnud, aga kuna ma ta nime ei mäleta, siis täna on ta Jüri.
Ühel hetkel seisime Jüriga kõrvuti, rääkisime juttu, ta vaatas mu inimeste poole ja küsis, et milline neist on minu mees - eemal seisid Toomas, Villu ja Rainer. Ütlesin, et ei ole neist ükski mu mees. Naljatas:"Siis ma võin sulle ligi ajada ju küll!" Naersime. Ta oli veits purjus...
Mattis oli ka meiega õues. Tahtis midagi puukuuris asjatada, aitasin tal tule põlema ja andsin talle mingeid asju ja kui tal midagi vaja oli, siis ta tuli minu käest küsima. Kord, kui ta jälle tuli, tegelesin temaga. Jüri küsis siis, et kas ta on mu poeg.
Ma:"Ei ole! Mu väikevend on!"
Jüri:"A kus su lapsed siis on?"
Mina:"Mul pole lapsi!"
Jüri:"Miks sul lapsi pole?"
Mina:"Mäletad seda juttu, kuidas mul meest ei ole?"
Jüri:"Miks sul meest ei ole?!"
Mina:"Maha jätsin."
Jüri."Aga kuule, lähme vaatame kuud.."
Naersime pooleks ennast keset mu õuet. Esiteks oli ta ettepanek kohutavalt naljakas, teiseks juhatas ta mind kuust hoopis vastassuunas.

See õhtu oli üldse üks lõbus õhtu...

Olgu siis. Jätan sind ja su ilusaid mõtteid üksi ja lähen magama, kell on palju!

Mõtted, mitte jutt

Ausalt öeldes on nüüd kell kaks öösel ja ma ei suuda siia kirja panna neid üksikuid mõtteidki, sest ma tahan magada. Ma tahan meeeeletult magada. Ja siis natukene veel magada. Mõistad sa mind? Mõista mind, palun.

Aga ma luban, et kui ma homme koristuspausi teen, siis räägin. Räägin TFiOSist ja süütuse kaotamisest ja sünnipäevadest ja jalutuskäikudest ja oma väiksest põiest ja oma inimestest ja oma tööst ja... Aga praegu tahan ma magada.

Miks ma selle siia üldse kirja panen? Sest ma tahan.

Mulle tundub, et ma olen oma blogi hüljanud ja ma tunnen, et ma pean tegema nii, nagu aasta algul tegin - kvantiteet üle kvaliteedi ja ehk tuleb kvaliteetki tagasi!

Ma olen liiga hea inimene.

Kõlab egoistlikult, aga ma olen selles veendunud.

Eelmises postituses kirjutasin, et käisin kaheksa päeva järjest tööl - ilmselgelt olin liiga hea inimene. Lubasin ju endale helistada ja lubasin, et tulen appi, kui vaja. Hoomins were like - let's call her! She can help! Aitasingi. Ei võtt mul tükki küljest, ausalt! Olen endiselt samas tükis.(Makes sense in my head!)

Täna olin tööl, kell 21.15 helises telefon. Mõtlesin, et yolosweg, võtan vastu.
Mina:"Sõbra Pizzakiosk küüleb, tere!"
Tema:"Tahaks tellida."
Mina:"Kahjuks täna enam ei saa, tänaseks on kiosk kinni."
Tema:"Mitte midagi enam ei saa vä?!"
Mina:"Mul on jah, uksed kinni ja kassa loetud ja kõik lõpetatud."
Tema:"Eks ma siis jään nälga."
Mina:"No oleneb, mida te tahate, ma võib-olla olen nõus tegema."
Tema:"Tahaks mafioooosot. Suurt."
Mina:"Ok, mul läheb umbes viisteist minutit aega, aga ainult sellisel juhul, kui te maksate sularahas, siis on mul kassa ikka korras."
Tema:"Diil, noh. Anna süüa meile lihtsalt." Okei, ei öelnud ka. Ma ei mäleta, mida ta ütles. Küllap tänas vms.
Jõudsid kohale, mul üks pooleldi lahti, ronisid sisse. Khuul.
Mingil hetkel, peale small-talki ja arve maksmist, tema:"Täna on ikka eriti hea teenindus."
Mina:"Oh, mis te nüüd!"
Tema:"Kuidas siis nii, et olite nõus lahti olema?"
Mina:"Ah, mul hea tuju täna."
Tema:"Oleks halb tuju olnud, oleks läbi sõimanud meid?"
Mina:"Oleks halb tuju olnud, poleks ma telefonigi vastu võtnud."

Tema:"Oleks teil siin jäätist, oleks teile jäätise välja teinud.
Mina:"Järgmine kord!"
Tema:"Järgmine kord on teil jäätist?"
Mina:"Järgmine kord tulete ise jäätisega!"
Tema:"Diil. noh!"
Naersime.
Kell oli pool kümme, kui ma uksed teist korda kinni sain. Ja siis lõplikult. Ma ei teagi, miks ma olin veel valmis neid vastu võtma. Oleks võinud ka telefoni helisema jätta. Aga noh. Mis seals ikka! Kui ta juba helistas ja oli valmis kohapeal mu tööd kiitma ja kõik oli väga ok. siis noh... Miks mitte! Muidugi oli mul too hetk ka kõik alles täiesti koristamata - olin just lõpetanud väikese puhkuse ja kassa lugemise... Oleks mul muud asjad juba ära pandud ja korras olnud, siis poleks ma ehk vastugi võtnud... Ah, ei ma tea...

Tulin koju, sõin kausitäie suppi (little bit too spicy for my liking, but still good) ja joon teist klaasi rummikoksi ja kirjutan seda postitust. Mõtlesin lihtsalt, et panen asju kirja.
Teate, kuidas purjus inimesed ei taju oma jõudu eriti hästi? Well... Ma pigistan oma klaasi päris tugevalt, sest kardan, et see muidu kukub maha. Khuul of me, I know...

Okei, magama!

Mul on tegelt mingi 186 asja veel, millest rääkida aga teinekord! Siis kui ma olen puhanud ja kaine ega taha iga viie minuti tagant vetsu minna. TMI? :D

Ööd!

Labyrinth of suffering?

Mul on tunne, et ma olen nii palju olulist rääkimata jätnud, sest ma ei blogi iga päev. Ma tunnen, et siin blogis ei ole kirjas pooltki seda, mida ma tegelikult tahan, et siin kirjas oleks. Ja ühest küljest süüdistan ma selles jälle seda, et mu Sebastian otsustas mitte olla. Lihtsalt. Otsustas, et ta ei ole. Kuigi ta tegelikult justkui nagu on, aga no veidi on kehv blogida, kui mul selle jaoks eraldi klaviatuur olema peab. Vähemalt näeb see kohutavalt naljakas välja. Eriti siis, kui ma voodis üritan blogida/kirjutada. Sest siis pean ma enda sulle ära mahutama arvuti ja klaviatuuri. Ja lisaks sellele peab arvuti olema mulle piisavalt lähedal, et ma vana silmaeero lugeda ikka näeks...

Silmaeero. Heh. Kunagi oli see väga aktuaalne sõna. Ma mäletan, et kasutasime seda väljendit veel Margreti ja Kelliga koos mängides/hängides. Vanad head ajad...

Eelmise postituse esimene lause ütles kohe ära, kus ma töötan ja et mulle seal meeldib. Ja siiani meeldib. Mida ma aga ei maininud, et ma sinna sissekirjutuse ära pean tegema. Ma unustasin mainida, et esmaspäevaga sai kaheksa päeva mul järjest tööl käia. Mul oli pikk nädal ja lisaks sellele käisin ja kolmapäeval ja neljapäeval oma teisel põhitöötajal abiks, sest meie üks lisatöötaja oli haige. Ma isegi olin suremas. Selles mõttes suremas, et olin vist külma saanud ja köhisin ja nuuskasin nii kuis jaksasin. Tegelikult ega ei jaksanud küll, aga nuuskasin ja köhisin siiski. Ja sedasi käisin tööl. Tahtsin surra. Reedel avastasin, et mul ei ole lisatööjõudu kõrval. Olin endiselt suremas... Organiseerisin siis endale abi - tegelikult organiseeris M minu eest ja ma olen talle selle eest meeletult tänulik.
Oleks siis, et nädalavahetus oleks peale seda olnud mõnusalt ideaalne. Aga ei! Laupäeval kui ma kell üheksa tööle jõudsin, ei tulnud mul mitte ühestki kraanist vett. Mitte tilkagi. Ma tahtsin köögipõrandale vajuda ja nutta. Ma tahtsin lihtsalt nutta. Ma ei jaksanud ei füüsiliselt, ei vaimselt. Ma vihkasin seda, et ma ei saa oma asjadega ise hakkama. Ma vihkan seda, et kui mul miski ei tööta või miskit vaja on, siis ma esimese asjana helistan kohe M-ile või A-le. Miks?! Miks ma ei või ise oma asjadega hakkama saada? Miks kõik ei võiks korras olla?
M-ist on kena küsida, et kas ma olen elus, aga ta ei peaks seda tegema. Ta ei oleks ideaalis pidanud mind too päev nägemagi! Don't get me wrong, M on meeletult tore inimene ja mulle meeldib temaga koos fangirlida, aga ma ei taha, et ta omal vabal päeval peab küsima, kas ma olen elus. Ta peaks kodus olema.
Miks meil siis vett ei olnud? Kõrvalmajas otsustati, et nad hakkavad midagi ehitama või möllama ja said Tartu Veevärgilt loa, et võivad vee kella neljani välja lülitada. So we had that going for us, which was not nice at all!

Nüüd kirjutan ma asjadest, millest ma kirjutada ei taha. Ma tahaksin hoida positiivset nooti. Ma tahaksin öelda, et kõik on imeline, sest väga palju asju ongi imelised! Ma veendusin täna, et ma võin helistada oma Maarjale ja rääkida talle võililledest ja kõik on OK. Ma avastasin täna, nagu iga teine päev, et me Kätuga oleme imeliselt naljakad, kui meil hoog peale tuleb. Ma tean, et mul on tegelikult hea töökoht ja toredad töökaaslased. Ma leidsin issi arvutist hunniku vanu videosid, mis nii armsad olid ja sooja tunde sisse tekitasid. Ma tean, et tegelikult on kõik väga-väga hästi. Ja ma ikkagi vingun...

***

Kirjutasin seda postitust eile õhtul/öösel ja nüüd hommikul seda värske pilguga vaadates... Kõik tundubki kordades parem. Elu ongi ilus. Ärkasin Caroli kõne peale, tõusin ja naersin Kätuga. Lugesin blogisid, kirjutan ise, naudin päikesepaistet. Mõne tunni jooksul saan endale imelise raamatu ja lähen oma gängiga välja grillima. Imeline, ma ütlen! Mu elul ei ole viga midagi!

Kui ainult mu Sebastian veel elus püsiks, sest uut arvutit ma küll osta ei taha...

Kirjutaja

Töötan Tartus Sõbra Pizzakioskis. Olen kokk-klienditeenindaja. Mul on imelised töökaaslased ja mulle siiralt meeldib mu töö. Aga kes ma tegelikult olen? Viimased paar päeva olen tahtnud kirjutada. Tegelikult olen tahtnud kirjutada juba viimased paar aastat, kui mul blogi on olnud. Teinekord rohkem, teinekord vähem, aga tahan siiski. Ja nüüd kirjutangi. Olen kirjutaja?

Pean mainima, et aastate jooksul on minu poole mõni kompliment lennanud seoses mu kirjutamisega. Huvitaval kombel on ainult üks mu kirjanditest piisavalt hea olnud, et viis saada. See oli siin blogis isegi kunagi kuskil üleval... Noh.. Kui kunagi oli, siis on siiani. Olen nimelt otsustanud, et ma ei kustuta vanu blogiposte ära, sest kui kunagi nad kirja sai pandud, siis sel hetkel olid nad olulised ja mul on hea meel, et nad kirja said... Igaljuhul. Kirjandist veel nii palju, et see oli ka mu ainuke, mida õpetaja klassi ees täiega kiitis ja mingi möllu korraldas. Felt awkward...

Ükskord oli mul tööl kohutav päev. See oli üks neljapäev. Mu abiline käis mul päeval ja pidi seitsmest umbes ära minema. Kätu sattus samal ajal umbes mu juurde lobisema. Vingusin siis talle, et mu abiline läheb ära ja mul hakkab igav, jää siia ja räägime juttu. Jäigi. Varsti kutsusin ta teisele poole letti, sest kiire oli ja ma ei saanud temaga muidu lobiseda. Ja varsti andsin talle noa ja lõikelaua ja sundisin asju lõikuma, koorima... Noh. Igaljuhul oli õhtul väga palju tegemist. Otsustasin reede hommikul tööle minna, et teisele vahetusele natukene tainaid rullida. Kirjutasin neile desktopile kirja:"Loe mind!"

Järgmine kord, kui teiste töökaaslastega kokku sain, mainisid nad, et väga norm kiri oli. Üks neist ütles seda isegi kaks korda. Siinkohal mainin, et kuivõrd mul ei ole luba antud neist kirjutada, siis ma seda ei tee. Nimesid ei maini ja järgnevas kirjas panen ka ainult eesnimetähe. Nii igaks juhuks. Aga jah. Kuna M mulle ütles, et kiri oli norm, meenusid mulle ka teised korrad, kui kirjutamise eest komplimente saanud olen. Kui kirjutasin Maretile Andeka Lapse jutu. Ükskord kirjutasin talle isegi referaadi... Kirjutasin Mattisele ühe lasteaia kodutöö meie pere loomadest... Olen teinegi kord mingeid rändomkomplimente saanud. Mulle meeldivad need. (: Tekib hea tunne, kui keegi hindab seda, mis sulle teha ka meeldib. Ja kui sa sellepärast mu blogi lugema sattusid ja sellepärast lugema jäid, siis aitäh sulle! Sa oled imeline!

Nüüd olen hetkeks julmalt aus ja ütlen, et kuna ma nii edev inimene olen, panen selle töökaaslastele kirjutatud kirja siia ka... Sest et olen edev!

Tere hommikust!

Ei viitsinud vihikusse kirjutada, mu käekiri on niigi kohutav, kui veel kiiresti kirjutama hakkan, ei loe te sellest kirjast midagi välja. Miks kirjutan?

Astusid ehk kööki ja märkasid, et Merilyn, vana idioodilabidas, on kõik suured tainad välja jätnud. Ei jätnud kogemata, ära muretse. Ei ole nad siin öö otsa ka olnud. Kella kaheksast hommikul alles. Mõtled, et misasja?! Seletan!

Üleeile oli õhtul vääääga vääga vaikne ja mul sisuliselt ei olnud C'st kasu, teda oleks olnud päeval rohkem vaja läinud. Leppisime siis kokku, et proovime nii, et tuleb päeval. Ja me oleme nüüd mõlemad veendunud, et inimesed lihtsalt ei salli teda. :D Nii kui üleeile C kohale jõudis, jäi vaiksemaks ja kaks tundi oli meil aega, et ettevalmistusi teha. Ja eile samamoodi. Hommikul kui teda ei olnud, oli mul tegemist ja kui ta päeval tuli, jäi vaikseks. Veidi enne, kui ta kella seitsmest (või kuuest) ära läks, hakkas mul idiootselt kiire. Thank god, et mu oma roomie Kätu siia sattus ja ma ta ära suutsin rääkida, et ta mulle seltsi jääks. Lõpuks oli ta mu ahjuvaht (valvas, et lakke ei kerkiks), lõikus asju (jalopenod) tegi kastet, voltis karpe, koristas... Kasutasin teda täiega ära! :D

Igaljuhul jooksin ma siin lolliks ennast kõik see kaks tundi. Pidevalt oli mul midagi ees, tšekivaba aega ei olnudki! Kell üheksa võtsin veel viimase tellimuse isegi vastu... Ise mõtlesin, et oh deer god, miks! (https://pbs.twimg.com/profile_images/3053151047/734db80497fe3586bcb24d10aee274fe.jpeg)
Eksolen naljakas, ma tean.
Anygays! Mul said kõik suured põhjad otsa ja ma olin nii läbi! Niii niiiiii läbiväsinud, et hea meelega oleks köögipõrandale maha visanud ja siinsamas maganud. Tulin siis hommikul enne seitset, et natukene rullida. Väikeseid ei jõudnudki juurde teha, niiet... Neid õnneks natukene on ka. Suured olid 100% täiesti otsas ja need kerkivad ju kauem ka. Sellepärast need väljagi jätsin, et teil oleks midagigigigi kasutada, kui vaja on. Muidu oleks veits pekkis.

Näedsasiis - kohe näha, et Merilynil arvuti katki ja kirjutada ei saa. Kohe, kui kuskil võimalus avaneb hakkan nagu uut blogi pidama!

Tahtsin lihtsalt seletada, et mis siin toimub. Ja miks ei ole tšekid-arved ja sissekantud, on sama põhjus - ma ei suutnud lihtsalt midagi muud  teha ja hommikul olid ka tainad tähtsamad.

Olge tublid! Ma ise loksun vaikselt bussiga kodu poole, olen teist mingi 100 km eemal...

May the odds be ever in your favour! (They sure weren't in mine...)

-Merilyn.

Mitte mu parim töö, otsustasime Kätuga, aga siiski. Oma vastsetele töökaaslastele ei saa kõike kohe korraga ette ka visata. Las nad arvavad, et ma arenen, kuigi ma seda tegelikult ei tee! :D :D


Kirjutamisega seoses mõtlesin ka teiste peale, et mis on mu teiste inimeste nende asjad minu arvates. Selles mõttes, et ma ei tea, kuidas nemad end näevad, aga ma tean, kuidas mina neid näen. Ja ma elan päris andekas leibkonnas. Mina kirjutan, Kätu joonistab... (She's damn good at it. A bit jelly olen, aga see selleks.) Õde mul laulab... Ja mängib pilli ja on igatepidi musikaalselt andekas üleüldse. Ja see on nii mõnus! Ega ma rohkem kaugemale ei viitsinudki mõelda, aga nüüd tuleb neid teisi ka meelde... Ja mul on hea meel, et minu silmis on neil kõigil oma asi, mida nad ehk ise ei tea, aga ma arvan, et samas ka teavad...

Okei. Mu uus blogimissüsteem on meeletult fabulous ja kohutavalt lärmakas. Off to sleeps!

Guess who's back

Back again.
Merilyn's back.
Tell a friend!

Sõpradele rääkimisest rääkides... Sest seda me ju tegime, eksole? Siin eelmine kord, kui ma Kätu arvutist blogisin, tegin tegelikult teise postituse ka valmis, aga no ei pannud seda mingil põhjusel üles. Ei teagi, et miks... Ju siis tundus, et selle posti aeg ei olnud veel käes. Ei tunne praegugi kusjuures, et oleks selle konkreetse kirjutise aeg käes. Aga räägin sellest siiski, sest väikeste muutustega sobib ta hetketeemasse.

Avastasin siin ükspäev, et mul on rohkem lugejaid, kui kaks! Või vähemalt arvasin ma nii. Naljakas, et tegelikult ei oma see mingit tähtsust minu jaoks, palju siin inimesi käib. Ikkagi kirjutan ju nii, nagu ise tahan ja tegelikult ega ma meeletutes kogustes tagasisidet ei oota. Ma ei ole ju selles suhtes põnev blogija, et mul ei ole mingit kindlat teemat (näiteks beebiblogi või ilublogi või mida iganes), ma ju kirjutan endast ja justkui nagu endale. Mu blogil ei ole Facebooki, ma ei jaga oma postitusi oma isiklikus Facebookis. (Ühte olen jaganud. Mu eluaegne lemmikpostitus, mida tundsin, et pean kohe jagama kõigiga, kui selle jälle üles leidsin.) Mul ei ole isegi mitte Ask'i. Selles mõttes, et ta on olemas, sest tahtsin teisi inimesi jälgida ja teiekord ehk isegi sõna sekka öelda, aga ega keegi minult midagi küsi! (Kui sa nüüd tunned, et tahad küsida, siis palun väga, keelama ma ei hakka ja ära kavatsen vastata ka. Ausalt.)

Ja siis on miskipärast mul naljakas. Miks minu blogi ei ole midagi erilist, aga teiste omad on? Miks teised minule täiesti võõrad inimesed ei või lugeda minu blogi, aga mina nende oma loen? Miks on nii veider mõelda, et nemad jõudsid minuni, aga see, et mina nemad leidsin, on täiesti igapäevane?
Käisin ükspäev siis ühte blogi uudistamas. Vaatasin ka siis, et mis blogisid tema loeb. Kõige viimane oli "Totu totutab", ma sattusin ekstaasi! Ma haarasin arvuti ja jooksin Kätu tuppa, suutmata endale samal ajal selgeks teha, miks see mulle nii oluline oli! Aga no näed. Tundus vajalik. Mõtlesin isegi, et ehk ta nägi, et mina tema blogis käin ja mõtles, et viisakas oleks vastu jälgida ja ta tegelikult ei loegi ja ma olen lihtsalt lambist eriti õnnelik kodus. Siinkohal saadan tervitused kõigile lugejatele, keda ma isiklikult ei tea, kes te siin vahetevahel käite. Mul on hea meel, et käite! Võite kommentaaridesse jätta ka oma blogi, kui ma seda juba ei loe ja ma tulen lugema! Hea meelega loeksin, ma arvan. (:

Ja nüüd mingi nädalake hiljem on tunded samad. Endiselt tundub mulle veider, et keegi mu blogi lugemas käib... Aga mul on endiselt selle üle hea meel!

Nüüd kirjutan küll kohe paar postitust valmis ja panen väikese vahega nad ilmuma, sest öelda on palju ja mu blogimissüsteem on liiga imeline, et seda kasutamata jätta!

Ja me kohtume kohe-kohe jälle, ma luban!

Mõtlesin, et tulen teile külla.

Mõtlesin, et kui Kätu lõunauinakut teeb, siis võtan ta arvuti ja kirjutan. Sest et ma tahan kirjutada! Ma juba ammu tahan teile igasuguseid asju öelda, aga veel ei ole võimalust olnud.
Mäletate aasta algust, kus Merilyn jaanuarikuus iga päev blogis? Mäletate don't break the chain'i? Good old times, kui Sebastian surra ei tahtnud... Nüüd kus ta vaikselt-vaikselt ainult hingitseb mul veel, blogin vähem. Sest olgem ausad, veidi keeruline on kirjutada, kui klaviatuuri korralikult kasutada ei saa. Samas on teinekord ka veidi huumorinurka, kui ma ei viitsi t-d ctrl+v'da koguaeg, siis kirjutan Evale:"vaadan eilsed", mitte et vaatan eilset.

Nonii. Sain natukene mingit mõttetust enda süsteemist välja, kas asja kallale ka asume? Võiks ju...

Pidin rääkima õe külaskäigust. Sellest on nüüd kaua aega küll möödas, pea kuu vist... Aga siiski! Maretil oli koolivaheaeg, tuli mulle külla. Just käisin kodus oma väikevennaga kohtumas ja tulime koos Tartusse. Esimene õhtu me praktiliselt ei teinudki midagi. Lihtsalt vedelesime kodus ja olime Kätuga, nagu tavaline Teguri leibkonna õhtu.

Järgmisel päeval käisime mööda kaltsukaid. Või oli see ülejärgmine päev... Kes seda enam mäletab! Mingil päeval käisime igaljuhul Kätu ja Caroliga mööda kaltsukaid. I scored so hard! Ma sain endale viie euriga nahktagi. It looks damn good. Ja euro viiekümnega sain endale saapad. They also look good. Muidugi olen ma suutnud lukud ära lõhkuda ja need on nüüd asendatud kollaste kirjaklambritega, sest tegemist on siiski minuga, eksole.

Glorious!

Huvitaval kombel ostsin kokku kuus paari pükse, millest ühed olid Maretile ja ühed olid Alfredile ja ühed on kodupüksid. Siinkohal matemaatiline märkus, et ma ostsin omale neli paari pükse, millest kolmed on väljas kandmiseks. Mareti püksid ja kodupüksid ja Alfredipüksid olid kõik ühest kohast ja iga paar maksis kolmkümmend senti. Jah, palun! Ühed püksid sain ühest poest neljakümne sendiga ja teised kaks paari sain viiekümnesendiga. Ehk kõik ülimalt odavalt saadud. Olgu, et ühed tuleb ümber õmmelda natukene, aga noh. Vähemalt on püksid! Ja ehk peakski seda täna tegema...

Nii mugavaid pukse pole mul veel olnud!

Maret oli meil mingi neli-viis päeva, ei mäletagi täpselt... Aga oli siin ja magasime siis ühes toas kenasti ja ma avastasin selle väikese aja jooksul, et mulle meeldib Maretiga koos elada küll. Ma ei tea, kas ma enam samas toas tahaksin elada, oma ruumiga nii ära harjunud, ei oska seda kellegagi enam jagada... Aga temaga koos meeldiks mulle elada küll. Nii vahva oli, kui õde siin oli!
Tule jälle, õde! Suvel pikemalt isegi!

Kui rääkisin õest, tunnen, et pean rääkima ka väikevennast. Hetkel siin kirjutan ja mõtlen, et kas on mõtekas kõik ühte posti panna... Aga ei viitsi ma ka mingit schedule'it teha selle jaoks, et see post pikale ei veniks! Bear with me! Ja kui sa lugeda ei taha, siis ma ei sunni, ausalt! Täna ma blogin küll endale, täna ma tunnen, et tahan öelda ainult endale asju ja kui sina ka lugeda tahad, siis palun! Loe! See oleks sinust ainult kena. (: Ja kui sa tunned, et sa midagi öelda tahaks, siis ütle! Ma olen valmis sinuga dialoogi pidama ja sinu arvamust kuulda võtma!

Aga olgu. Vend. See väiksem. See Miko. Minu väikene Miko. Kuu ajane teine juba. Ja ma pole teda eriti näinudki. Kuulen teinekord telefonis, et võtab ka sõna, aga... Varsti! Varsti saan koju, siis saan teda ka vaadata! Kunagi, kui ta suuremaks kasvab, siis ma kavatsen talle rääkida loo sellest, kuidas ta juba nädalasena õdesid häbistas, olles ise meist sada kilomeetrit eemal, ehk lugu sellest, kuidas me Maretiga Lõunakeskuse tühjaks varastasime.
Emme otsustas, et tal on vaja beebimonitori. Sellist, mis ikka leviks ka, et saaks lapse tuppa magama jätta ja ise rahus loomi toimetada, et ei peaks iga liigutuse järel tuppa jooksma, et last kontrollida. Lõppude lõpuks otsustasime raadiosaatja kasuks. Levib mõned kilomeetrid (12 vist, kui takistusi ees pole...) ja beebimonitori funktsiooniga kenasti. Hind oli tal küll küllaltki krõbe, aga põhjendasime selle ka kenasti ära - midagi muud uut me Mikole niikuinii ei osta ja see üks asi on vajalik ja see tasub end igate pidi ära. Käisime siis meie Maretiga Lõunakeskuse Oomipoes seda ostmas ja siis läksime edasi mööda poode jalutama. Astusime Koduekstrasse, vidin piiksus. Astusime välja, turvavärv jälle piiksub. Aga kuna seal Koduekstral olid ukse taga ka mingi osa kaupa, siis mõtlesin, et ehk on lihtsalt eriti tundlik süsteem. Läksime Maksimarketisse - kui sealt välja astusime, piiksus uuesti. Turvamees astus ligi ja näitasin talle, et mis on, mis piiksub, andsin tšeki... Seadsime sammud Oomipoodi tagasi. Rääkisime jutu ära ja müüja võttis paki lahti ja teise müüja seletamise peale leidis ühest saatjast turvaelemendi seest. Läksime siis edasi, sest seda enam ei olnud. Astusime Reservedisse ja piiksus. Kohe oli õnneks keegi teenindaja seal juures ja rääkisin talle ka, et just käisin poes seda asja välja võtmas ja... Sellel ajal, kui Maret poes ringi vaatas kiskusin ise seda pakendit ja erinevaid asju lahti, et äkki on kuskil veel mingi turvaelement. Lõpuks kui poest välja astusin, mõtlesin, et ehk on pakendi enda küljes kuskil ja kiskusin kilepakendi lõhki, leidsin seest papi ja kiskusin selle ka lahti - seal oligi mingi turvakleeps. Viskasin selle prügikasti ja poodlemine jätkus.
Samal ajal mõtlesin, et ai, kui Miko teaks! Ai, kui väikevend teaks, kui piinlik oli tema õdedel, kui ta omale raadiosaatja sai... Kunagi räägime talle, et ta siis teaks...

Ja kui ühest ja teisest, kuidas siis mitte kolmandast!
Mu Mattis! Viisin talle ju kruvikeeraja, sest ta tahtis koguaeg issi omasid võtta ja issi ei tahtnud anda ja otsustasin, et vennal on endale ka tööriistu vaja. Kodus olles meenus üks DIY, mida kuskil kunagi nägin, kuidas lapsele tehti tööriistalaud. Ma teadsin, et mina midagi sellist teha ei saa, sest mul pole siiski niipalju tööriistu ja sellist lauda alustusekski mitte ja... Aga otsustasin siiski, et proovin. Võtsin venna kampa ja läksin kuuri alla tuuseldama. Leidsin sealt ühe logu riiuli ja isegi ühe sae! Saagisime siis Mattisega selle riiuli natukene lühemaks ja naelutasime laua peale. Välja nägi see endiselt logudik, aga sellel oli kaks sahtlit ja vähemalt oli väikevend rahul! Tal oli nüüd oma tööriistalaud! Ja kuna see saag seal kuuriall teiste asjade vahel kuskil oli, jätsin sae ka vennale. Haamri pean talle veel muretsema, siis oleks tal juba paras kollektsioon oma tööriistu.

Laud

Naljakas... Nüüd nagu sai jutt otsa...
Aga jätangi praegu nii. Loodetavasti varsti jälle!

Keegi mulle uut arvutit ei taha osta?

Sest Sebastian annab kohe-kohe otsad. Suitsiidimotted juba peas...

Ma ei ole valmis temast lahkuma. Ma ei ole valmis Charles'i ja Alli lahkuminekuks. Ma ei ole mitte millekski valmis ja koik, mis otseselt minu isiklikku väikest maailmaruumi ei mojuta, häirib mind eriti...

Ma tahan nutta. Aga ma ei tee seda.

Nutan siis, kui muud voimalust enam ei ole...

Reedel lähen koju, Mareti arvutist proovin rohkem blogida, ehk onnestub... Voib-olla votan siiski moni ohtu Kätu arvuti. Who knows...