Take notes!

Kui sa kuuled idiootset lugu telekast, millest kunagi blogida tahad, aga sul ei ole aega, et seda kohe otsida või laulja välja selgitada ja su ainuke vaba hetk on vetsus tee nii:

Suddenly, le stupid song appears.

Ja siis sa tead, et sellel laulul olid kohutavalt idiootsed sõnad ja sellest saaks kunagi hea rageposti. Ja siis ära samal päeval sellest kirjuta, sest sa oled surmväsinud.

Kui sa loed puhkepausil oma ülimalt head raamatut ja leiad sealt ühe raamatu parima lõigu, siis pane kiirelt kirja, mis lehel see oli. Kirjuta sellest blogisse, loe lõik üle ja räägi teistel teemadel.

Kui sa saad kätte oma elu esimese päris ametliku full on legit palga, siis tähista!

Kogun pensionit, yo!

Tähista kondenspiima, pudingu, makaronivormi, krõpsude, küpsiste, jogurti ja õunamahlaga nagu korralik täiskasvanu, kes sa oled! (Ja jumala eest ära makaronivormi taldrikule pane, sest sa oled üksi kodus ja keskurat nõusid viitsib pesta! Vähemalt ei söö Kätu hetkel samast pannist...)

Täna on jaanuari viimane päev. Olen selle blogiga oma ketti ilusti hoidnud. Nüüd veebruarist läheb asi teiseks. Ma ei kavatse enam end sundida, et midagigi kirja saaks. Ma kavatsen end sundida kirjutama, aga mitte igapäevaselt. Praegu teen plaane, et mida ja kuidas kirjutan. Homme ehk siis siia ise röökima ei tule. Tulen hoopis Sinu blogisse ja tahan sealt midagi leida.

Olgu. Üle kesteabkuipikaja said siia mõned pildid ka.

Off to the land of dreams! God, I love that place!

Drunken Elvis

Olen üksinda kodus. Kätu on Paides. Mis ma teen? Olen õnnelik oma elu esimese palgalehe üle. (Exciting shtuff. Mul pole varem sellist asja olnud.) Vihkan puhurkätekuivateid, mis mu käed koledaks ja valusaks on teinud. Kuulan jõululaulu Jaanuari lõpus. (Coldplay - Christmas Lights) Olen päris rahulolev oma uute oskuste üle.

What else...

Ootan üht noormeest. Natukene liiga kaua olen oodanud juba. Aga samas... Ainult natukene veel! Nii natukene veel! Asi see siis veel mõni nädal oodata ole. Tsau, Sina! Tule juba! Aga tule siis, kui valmis oled. Ma ei sunni sind ei varem ei hiljem kohale. Tule nii, et oleks hea! (:

Olengi liiga sõnakas olnud.

Täna olen tasa ja magan! Uni on jälle meeletu...

Head ööd!

Teistest. Ja iseendast ka. Aga peamiselt Sinust!

Viimasel tänu sellele, et ise blogin ka rohkem (kuigi olgem ausad, ega ma midagi eriti ei tooda küll), siis tahan lugeda ka rohkem. Tahan lugeda asju, millest mulle mingit kasu tegelikult ei ole. Ja siis lähen teiste peale närvi. Sest ise tahan, ise loen ja ise närvitsen. Deal with it.

Mille peale siis nüüd? Viimasel ajal käib blogidest läbi väga palju sarnaseid teemasid. Olgu, eks loen ka mingil määral sarnaseid blogisid, ja teemad teinekord paratamatult kattuvad. Ja siis tuleb järsku terve hunnik postitusi, mis viitavad teisele ja kolmandale ja neljandale blogile ja kõik on tagajalgadel ja närvitsevad selle üle. Nüüd siis mina ka. Aga mina ei närvitse teemade üle, mis seal blogides kirjas on. Mina närvitsen blogijate eneste üle.
Siinkohal viitan ühele blogijale ja blogipostitusele, mis mul meelde tuleb, kui ma nimetan kedagi blogijaks.
Tagasi olematu teema juurde. Miks ma siis inimeste üle närvitsen? Miks ma ei võiks rahulikult istuda ja rääkida näiteks sellest, kuidas ma täna põrandat hakkan pesema ja hetkel pesu sorteerin, et järgmine masinatäis tööle panna? Miks ma pean siin istuma ja virisema inimeste üle, keda ma tegelikult ei teagi, aga kes mulle kohutavalt närvidele käivad? Eks ikka sellepärast, et ma olen kibestunud blogija oma kahe lugejaga (shout out to Eva & Kätu!) ja mul on kade meel, sest teiste blogid saavad klikke ja kommentaare aga minu oma mitte. (Ok. Joking, joking. Armastan oma kahte lugejat ja blogiks siis ka, kui neidki poleks!)

Bwah. Okei.

Mõnda aega tagasi hakkasin lugema beebiblogisid. Ei teagi, kuidas nad mu teele sattusid, aga sattusid ja no loen. Sealt edasi juhatati mind selle blogini, millele ennist viitasin ja siis ühele teisele blogile, millele ma viidata ei taha ja kuidagipidi erinevate sotsiaalmeediakanalite kaudu ka kolmandale blogile, millele ma samuti viidata ei taha. Ma isegi ei tea, miks. Kaitsen end? Säilitan kellegi anonüümsust, kes enda anonüümsusest ilmselgelt ei hooli?
Mõnda aega tagasi kerkisid üles kopeerimise teemad. Üks blogi jäljendas teist ja kolmas blogi jäljendas neljandat ja viies hoopistükkis jälle seda esimest. Kõik on kellegi koopiad, kõik on kellegi ustavad järgijad, kes kodus neile altareid ehitavad ja mingeid blogi-voodoo-nukke vorbivad. Ja kuidas süüdistatavad siis reageerisid? Läksid närvi! Nad hakkasid oma lugejate peale karjuma, kasutasid ebaviisakaid sõnu ja väljendeid ja selle asemel, et konstruktiivset kriitikat vastu võtta hakkasid nad kõike vastu ajama. Milleks?! Kui päris mitu inimest ütlevad sulle, et miski on teistmoodi, kui muidu, kas sa siis ei peaks sellele tähelepanu pöörama ja asja viisakalt ära seletama? Sulle öeldakse mitme inimese poolt, et su blogi on muutunud ja sa ehitad mingi kaitsekilbi omale? Ei. Sulle öeldakse mitme inimese poolt, et su blogi on muutunud ja sa võtad selle info omaks. Sa seletad, et jah, tõesti. Mingil ajahetkel otsustasin võtta enda eeskujuks selle blogi nende teemadega. Mingil hetkel otsustasin, et kasutan korrektset grammatikat. Mingil hetkel otsustasin, et ma tahan kirjutada lilledest ja liblikatest, mitte oma masendavast minevikust. Võta see omaks! Tunnista, et sa oled muutunud aga anna teada, et oled siiski unikaalne ja muutus tuli sellepärast, et sina tahtsid, mitte sellepärast, et teised sundisid!
Veidi kurjaks ajavad sellised inimesed.

Ja siis ajavad mind närvi inimesed, kes igati end õigustada püüavad. Kahes blogis olen nüüd näinud, kuidas blogi autor kommenteeris midagi Facebookis mitte just kõige viisakamalt ja siis kui ta selle eest sõimata sai, siis kukkus kohe ennast õigustama! Tunnistan, olen minagi Facebookis sõna võtnud ja selle eest sõimata saanud, aga kui ma olen sõna võtnud, siis sedasi, et ma ei solva otseselt kedagi. Juhin millelegi tähelepanu neutraalses ja küllaltki viisakas vormis mitte ei hakka kohe inimeste peale karjuma ja ropendama, kui rumalad kõik on! (Siinkohal mainin ära, et kui ma olen kellelegi kunagi koledalt öelnud, palun vabandust, sa ei meenu mulle hetkel. Too konkreetne juhus välja, ma siis vabandan ja seletan!) Ja seda enam on hull siis selle peale kohe paanikasse sattuda ja tunda, kuidas inimesed sulle liiga teevad ja sind kiusata tahavad! Ole nüüd! Keegi ei taha sind kiusata, aga sa astusid võõrale territooriumile võõra jutuga lihtsalt sisse! Või kui on ka sinu territoorium, siis katsu jääda viisakaks. (Höhö. Seda nalja mäletate vä - 5a2... Get it? Viis-a-Kaks. Lolololol!) Ütle viisakalt, mis on valesti ja juhata inimene õige teemani, kurat küll.

Okei. Lähen ise ka jälle kurjaks. Ja hetkel ei peaks ma olema üldse kuri inimeste peale, kes blogivad. Vaid Elisa peale. Sest Elisa on oma faking netipulga kuradi oma kaardi jaoks ära lukustanud ja see faking masin ei tööta mu EMT kaardiga, kurat küll. Ja sellepärast ei pane ma pilte ka praegu kuskile.

Okei. Elasin end välja.
Näeme homme!

Internet is coming to town!

Kell on kaks ja ma istun voodis teki all. Võitlen endaga, et tark on pessu minna, aga külm on...

Olen olnud täna asjalik. Palju magamisest ei tulnud midagi välja, sest mingil imelikult põhjusel läks kella kaheksa ajal uni ära ja ma ei saanudki teada, kas Kätule meeldisid kommid, mis ma talle Kopli laadalt ostsin... Ehk mõni teine kord?
Mida ma siis oma ajaga peale olen hakanud? Läksin Kätuga koos välja - ta pidi minema eksamit tegema, läksin ajasin siis enda kooliasju. Võtsin koolist tõendi, et olen õpilane, rääkisin akadeemilisest, käisin internetti endale nõudmas EMTs, tegin selle lepingu ära ja homme kella 11-14 tuleb mulle EMT internet koju! Mul on tegelikult ka sellest M.Intist nii kõriauguni, et ma ei suuda olla lihtsalt, noh.
Mis me veel teeme? Täna lähme Caroli juurde, sest tal tuli Tauno lõpuks Soomest koju ja ma olen talle medali võlgu ja Caroliga on niiiiii palju rääkida! Ma tean, et me seal vahepeal praktiliselt elasime, aga kuidagi kolisime koju tagasi ja no selle lühikese aja jooksul on juhtunud kümme miljonit tähtsat asja. Ja kuidas siis nii, et me üldse ei räägi!

***

Been there, done that.
Muuhulgas naersime end ribadeks. Sain ka paar head pilti, aga need homme, kui mul ka internet on, mis neid pilte kiiremini üles laeb. See tähendab siis seda, et ma ei tohiks magama jääda sel ajal, kui ta alles mu pilte laeb...

Ja naljakas, et ma räägin jälle piltidest. Nagu rääkisin sushi piltidest. Ja ometi siia ma neid ei ole pannud. Mu tumblris on need üleval, jah, aga... Ma ei tea. Võib-olla veebruaris? Ma ei tea, miks ma siia nii vähe pilte lisan viimasel ajal. Kurb natukene, aga noh. Mis sa ikka ära teed. (Kui sa mõtled, et mismõttes viimasel ajal, sa postitasid pilte viimati lordknowshowmanyyearsago, siis kunagi olid ajad, kus ma ainult pilte lisasingi praktiliselt. So there.

I'm off to dreamland! Homme hommikul päris kell kaheksa ärgata samas ei taha...

Chillin in my snuggie.

Ärkasin kella kahe ja kolme vahel mingil hetkel üles ja nägin, et arvuti käib. Ei mäletanud aga, et oleks ta käima jätnud. Vaatasin siis - tumblr... Misasja? Miks ma ekraani nii selgelt näen?
Nimelt olin ma maagma jäänud sel hetkel, kui pilt end alles üles laadis. Sel hetkel, kui ma ei oleks pidanud magama, sest mul olid prillid alles ees. Ma siis ärkasin, panin arvuti kinni ja magasin edasi. Ilma prillideta seekord.

Siis ärkasin nelja ja viie vahel täiesti suvaliselt üles. Tundsin, et nina tilgub, võtsin salvräti, vaatasin et oi, mul jookseb ninast verd. Seda pole juba aastaid juhtunud! Läks kiirelt üle ka õnneks. Mul oli uni, ma tahtsin magada.

Nüüd hommikul äratuse peale ärgata oli raske. Viimasel ajal ärkan ulmelistel aegadel enne äratust ja tunnen end puhanuna. Täna tundsin, et tahaksin veel magada. Homme on vaba päev, siis üritan magada. Kohe kaua.

***

Pikk tööpäev möödas, tahaks ainult magada. Ja keegi võiks mu jalgu mudida! Palun!

Veider, et tegelikult mul oli mõtteid, mida siia kirjutada, mis ei oleks võileib, aga tulin koju, rääkisin Kätuga, sõin ja nüüd olen nii väsinud, et ei taha enam kirjutada. Kes seda pärast lugeda tahaks. Kui see üldse lõpetatud saaks, see postitus. Vaadates, mis juhtus eile, oleks olemas tõenäosus, et ma ärkaks selle peale, et Sebastian maha kukub või miskit... Ei hakka sellega riskima. Ta on natukene liiga kallis mulle selle jaoks, et teda lihtsalt loopida.

Ja Kätu on ka mulle kallis. Ja sellepärast ma koju tulles esimese asjaga temaga lobisengi, mitte ei tule kohe blogima. Internet eest ära ei jookse, Kätu ehk varsti magab. Ja siis me ei saagi rääkida. That does not sound good to me.

Okei. Öö on. Maga. Ma magan ka!

Ps. Väike veebruarilubadus - iga postitus hakkab kandma asjaga seonduvat pealkirja.

Inhumane.

Mu jalad on väsinud.
Mul on nohu.
Ma vist võtan varbad maha.

Hetkel on blogis kvantiteet olulisem, kui kvaliteet.
Sorry, not sorry.
Kohe on veebruar, siis läheb asi teiseks. (:

Baby, it's cold outside? It's freakin' freezin inside!!!

Miskipärast on viimasel ajal mu blogi koosnenud sellest, kuidas, kui palju või kas ma üldse magan. Mõni inimene peab beebiblogi, mina pean uneblogi.
Täna puhanuna lugesin üle eilse postituse ja taipasin, et teie ei teagi, et esimese ja teise lõigu vahele jäi päris hea mitu-mitu tundi. Tõesti mitu.
Teise ja kolmanda lõigu vahele jäi umbes tund ja natukene peale. Istusin poollamavas asendis oma voodis, arvuti süles ja magasin. Kätu käis mingi hetk ütlemas, et paneb mul siis tule kustu. Ütlesin, et ei, et peangi praegu nii olema. Ja see ausalt on varem aidanud, et pool tundi vedelen silmad kinni, siis ei ole enam nii meeletut und. Aga no võta näpust.
Kolmanda ja neljanda vahele jäi kõige vähem aega. Mõni minut kuni pool tundi. Ei mäleta enam.

Viimasel ajal on üldse kõik väga segamini. Jään väga kergelt magama. Mingi aeg pidin arvutist panema muusika, et saaksin uinuda. Ja see võttis aega. Mul on youtube'i tehtud playlist ja see käis paar korda läbi, enne kui magama sain jääda. Nüüd aga... Nüüd aga ei kuule ma enam, kui teine laul hakkab. Samas on hetkel veel harjumus, et muusika peab mängima. Peaksin nüüd proovima, ehk saab ka ilma. Aga raske on loobuda. Harjumus on ju sees.


Olgu. Nüüd on jälle esimesest kahest lõigust väga kaua möödas ja seekord olen jälle asjalik olnud vahepeal. Oli mu esimene tööpäev, hängisin Kätuga, nüüd tahan jälle meeleheitlikult magada. Proovin seekord vaikuses. Naabrid üle kahe kuni kolme seina panevad niikuinii kolme eest pidu, jääb vaid loota, et nad head unelaulu lasevad.

Here's what happed after some of my dreams came true...

Üks unistus - unerütm.
Unistasin sellest, et saaksin normaalsel ajal magama, normaalsel ajal üles, tubli 7-9 tundi und... Ja siis ärkan ma enne kaheksat. Iseenesest üldse mitte halb - vähemalt kasutan päeva otstarbekalt! Ja siis tuleb mul kella kaheksa ajal kohutav uni. Kella kümnest läksin magama - living the dream!
Täna hommikul ärkasin kell 3:51. Käisin vetsus, tulin tagasi, üritasin edasi magada, ei saanud. Ja siin ma nüüd olen...

Aga nüüdeks olen teinud ära dokumendifotod, toonud ära emme kätekreemi, ostnud omale jalanõud, käinud annelinnas, söönud sushit, joonud siidrit ja vaadanud Game of Thrones'i. Ja ma tunnen jälle, kuidas ma meeleheitlikult magada tahan. See ei ole normaalne, tegelt ka...

Pean nüüd tunnistama, et magasin. Sebastian süles, prillid ees, ebamugavas asendis. Magasin.

Nüüd panen Sebastiani ära. Ma olen vanainimene, ma ei saa. Peale kümmet magama... Blasphemy!

Korras-korras

Kurat.

Täna ärkasin vara. 7:50 on vara minu jaoks. Ja sinu jaoks ka, ma loodan.

Eile õhtul/öösel kirjutasin, kui tore on, et näed unerütm hakkab paika saama, et südaööpaiku uni tuleb. Nii hea, et ei ole enam hommikul nelja-viieni või koguni kümne-üheteistkümneni üleval! Nii hea, et saan päeva kasutada nii, nagu päeva kasutama peaks! Nii vahva, et kui silmad lahti teen läheb väljas aina valgemaks, mitte pimedamaks! Nii tore!
Ja siis ärkan unenäost üles, üritan end magama sundida, ei suuda, vaatan kella: 7:50 ja kirun end maapõhja. Ja ma ei olegi hetkel rohkem magama jäänud. Toas on endiselt külm. Istun siin ja mõtlen, et peaks ehk minema ja sööma midagi. Paar tundi juba üleval oldud ja isu hakkab vaikselt tekkima. Ja samas tahaks poodi. Sest on millegi muu isu. Ma ei tea, mis isu mul on, ma ei tea, kas mul seda kodus oleks, aga mul on millegi muu isu.

Ja tüüpiline mina. Ei suuda keskenduda ühele teemale, paneme siis ühte lausesse kolm erinevat teemat, sest kuidas sa muidu blogid, eksole.


Fast forward to a few hours later.
Käisime Kätuga poes, ostsime sushimaterjali ja tegime kooki ka. Ja nüüd, peale Game of Thrones'i ühe osa vaatamist olen kell üheksa õhtul nii kohutavalt väsinud, et ma reaalselt jään magama. Sest mida paremat mul ikka teha on. Kuigi on teha umbes kolmsada asja.
Pilte toidust ja oma arvamusi amishitest jagan homme. Täna ma reaalselt lähen enne kümmet magama...

(Mõne pildi jaoks võid kiigata mu tumblrisse!)

Korras?!

Kas mu unerütm hakkab tõepoolest normaalsuse suunas minema?! Kell on pool üks öösel ja ma suren ära, kui ma kohe magama ei saa.

Many happies. Wow. Such yawn. So tired. Much sleepy.

Frozen!

Filmist rääkisin küll paar päeva tagasi, aga tundest räägin alles nüüd.

Teed hommikul äratuse peale silmad lahti. Toas puhub tuul. Kõik aknad on kinni. Hambad valutavad, sest külmast oled neid kramplikult kinni hoidnud. Lisaks soojale tekile on keha vastas fliis, mis igal tavaliselt ajal meeletult higistama ajab. Kaalud näoga kausist söömist, sest muidu külmuvad käed ära. Nuuskad nina ja mõtled, et peaks teed tegema. Võtad õppematerjalid lahti, oled keras oma katete all, järgmise lehe keeramiseks teed välkkiire liigutuse, et külma teki alla ei pääseks. Tee ei ole lahendus, sest seda tehes jäätuksid ära ja lõpptulemus oleks ikkagi sama.
Tunned, et tahaks end pesta, aga ei julge, sest kardad, et muidu juuksed lähevad härma. Õpid veel ning otsustad natukene blogida. Poole blogimise pealt leiad, et radikad on leiged - vist köetakse. Toas on ikkagi tunne, nagu tuul puhuks. Endiselt oled räpane.

Välja minnes panen dressid ja paksud püksid. Ja põlvikud. Ja villased sokid. Ja dressika. Ja kaks paari kindaid. Mütsi ei pane, sest pohyolo.

So tired.

Much sleepy...

Tmblri kett on hetkel kati, sest Oliver ja Sebastian ei suuda koostööd teha.

Ja mina arvasin, et see on raskem blogi...

Liiga palju beebindust korraga.

Mulle meeldivad beebid. Mulle on alati beebid meeldinud. Tõenäoliselt jäävad ka igaveseks meeldima.

Eile hommikul vaatasin veel oma saadet - 8 simple rules. Kolmanda hooaja algus oli tol hetkel käes. Kuivõrd sari jälgib teismeliste elu ja teismeliste põhiline elu toimub koolis, siis oli ka sari suvevaheajal. See tähendas seda, et uus hooaeg algas jälle sügisest, uuesti koolist. Teise hooaja lõpus läksid lapsed oma rada. Bridget, vanim laps, läks Washington D.Csse, sest ta valiti klassipresidendiks ja ta veetis suve poliitika keskel. Rory läks koos vanaisaga Floridasse ja Kerry läks Euroopasse kunsti imetlema ja tegema.
(Esiteks on naljakas, et meie läheme Ameerikasse, teinekord ka täpsustame, et mis osariiki, aga harva. Aga Ameeriklased tulevad Euroopasse. Mitte Prantsusmaale, Itaaliasse, Inglismaale, Portugali. Ei. Euroopasse. Teinekord tõesti Pariisi või Londonisse, aga harva Saksamaale või Bulgaariasse - ikka Euroopa.)
Paar osa edasi ja Kerry järsku teatas, et ta kaotas oma süütuse kellelegi Brunole kuskil Pariisis. Ja sellest oli terve hooaeg paanika, et üks kuueteistaastane oma süütuse kaotas. Kõik olid tagajalgel, sest kuidas siis nii, et keegi seksib, eksole.
Ja mis veel eriti veider - miks oli see teema, mida kõik teadma pidid? Miks oli vaja Kerryl oma emale rääkida, mis juhtus? Miks oli ta emal vaja teada, mis juhtus? Olgu, ema ikka tunneb muret, et kas oldi kaitstud vahekorras ja mis kõik. Aga olgem ausad - tegelikult ei ole inimese voodielu (või selle puudumine) kellegi teise asi, kui selle inimese enda! Mina näiteks ei läinud esimese asjana oma emmele rääkima:"Näed, seksisin. Mõtlesin, et tahad teada." Milleks?

Okei. Sai see sari läbi, läks see teema mööda. Ja siis ma vaatasin ühte filmi ja siis teist filmi ja ma ei tea, mis hetkel leidsin filmi, mille nimi oli Pregnancy Pact. See oli tõsielul põhinev. Rääkis ühest koolist, kus rasedate õpilaste arv aina tõusis ja tõusis. Stiilis kümme aastat tagasi oli arvuks mingi kuus ja nüüd kaheksateist. Või midagi sinnakanti. Ja lõpuks hakati siis surkima, et miks nii paljud tüdrukud rasedad on. Kokkuvõtteks tuli välja, et üks tüdrukutest oli kogemata rasedaks jäänud ja siis naljatasid seal omaette, kui tore oleks neil kõigil koos lapsi kasvatada, et lapsed oleks ühevanused ja käiks samas klassis ja kõik oleksid ka parimad sõbrannad. Elu oleks nii vahva! Ja siis nad tegidki niiöelda pakti, et kõik jääksid järjest rasedaks.
See film tõstatas samuti paar küsimust. Näiteks - miks osades koolides aetakse peale täielikku seksist hoidumist ja rasestumisvastastest vahenditest üldse ei räägita. Eestis ma ei tea, et seda väga oleks. Peamiselt räägitakse meil ikka kondoomidest ja pillidest ja millest kõigest veel. Kuivõrd film toimus Ameerikas ja neil on seal osad kogukonnad väga tihedalt usuga seotud, siis tuli sealt sisse ka seda teemat. Nimelt on neil nagu mingi "school board" või asi, mis kooli eest põhimõtteliselt asju otsustab. Aktiivsed lapsevanemad, põhiliselt. Ühel sellisel koosolekul võttis kooli arst sõna, et olgem normaalsed - kaheksateist õpilast on rasedad, jagame kondoome parem. Nõukogu oli sellele vastu, sest kondoomide jagamine tähendaks seksi peale surumist. Kui jagaks kondoome, siis järelikult sunnid lapsi seksima. Mitte, et teadvustad seda, et nad seksivad ja tahad, et nad teeksid seda turvaliselt. Sellepärast tundis üks tütarlaps filmis natukene piinlikkust, kui ta tahtsi,e t keegi talle kondoome ostaks. Ta ei julgenud seda ise teha. Saate aru, kuhu meie ühiskond jõudnud on? Teismelised tüdrukud saavad pigem kõik suguhaigused või jäävad rasedaks, aga piinlik on kondoome osta. Tänapäeval saab seda muide ka netist teha, kui tõesti poodi minna ei julge. Kuigi mina ei näe asjas midagi piinlikku. Seks ei ole piinlik ja veel vähem on piinlik turvaline seks. Teate, mis on piinlikum? Piinlikum on minna apteeki, et osta SOS-pille. Piinlik on minna apteeki, et osta ravimeid mingi suguhaiguse ravimiseks. Kondoomid? Üldse mitte piinlik. Aga mida filmis noorte emade abistamiseks ette võeti? Kooli oli rajatud päevahoid. Lapsed tulid oma lastega kooli, hoidsid neid seal kuni ise tundides käisid ja siis viisid koju tagasi. Nad tegelesid tagajärjega, mitte ennetusega.
Kokkuvõttes seal filmis rääkis sellest, kuidas osad noored emad saavad hakkama ja kuidas osad ei saa. Rääkis sellest, kuidas mõned teismelised emad annavad oma lapse ära, mõned mitte, mõned jäävad lapse isaga kokku, mõned mitte. Mina olen näide sellest, kuidas emad saavad hakkama kui vaja. Sest et mu emme oli teismeline ja mu emme sai hakkama!

Ega ma sel hetkel pidama ei saanud. Järgmine film oli vaja kohe otsa vaadata. Mom at 16. Või midagi sellist. See rääkis ühe kuueteistaastase elust, kes lapse sai. Algselt oli plaanis ta lapsendamisele ära anda ja keegi poleks teada saanudki - isegi mitte lapse isa. Ja kui asi läks selleni, et oli vaja laps ära anda, siis nad ei suutnud. Tegid siis lepingu, et vanaema võtab lapse enda kasvatada, ema saab koolis edasi käia ja mis kõik. Üks asi viis teiseni, koolis saadi teada, et laps on tema oma, ta ise tahtis last endale tagasi, andis lapse isale teada... Lõpuks andis ikkagi lapse ära.
Ütleks, et see oli mingil määral neist filmidest kõige normaalsem. See oli... Kuidas öelda. Kõige loogilisem. Ja see oli ka ainukene film, kus mul emast kahju oli ja kus ma filmi lõpus pisara poetasin.

Sellega ma ei taha öelda, et ma oleksin noorte emade vastu või et nad ei saa oma lastega hakkama. Ei. Ma ei ole selles positsioonis, et kellelegi moraali lugeda. Aga ma olen selles seisuses, et ma olen kondoomide poolt. Jagage neid palun õpilastele. Rääkige ohtudest. Rääkige võimalustest. Ausalt. Seksist ei ole vaja teha mingit kapiteemat, millest keegi rääkida ei julge. Ma ei sunni kedagi nüüd seksima, aga ma sunnin teid kasutama kaitsevahendeid.

Okei. Elasin end välja. Kuidas sul läheb?

Eelteismelised, wooohoo!

Ma olen oma elus jõudnud hetkel sellisesse punkti, kus eelteismelised minus suurt segadust tekitavad.

Oli aeg, kus ma olin ise eelteismeline. Olid ajad, kus eelnimetatud mind närvi ja vihale ajasid. Ja nüüd on see hetk kätte jõudnud, kus ma lihtsalt ei saa neist aru. Ma olen segaduses. Tunnen, et võlgnen teile väikese seletuse mida on ausaltöeldes raske anda, sest ma ei tea teie kogemusi eelteismelistega. Eva nimelt täna teatas, et tal ei olegi sellises vanuses inimesi facebooki sõbralistis, sest mul on rohkem väikeseid sugulasi kui temal. Igaljuhul.

Viimasel ajal on minu uudistevoole sattunud palju erinevaid idiootsusi,  mida lapsed tänapäeval facebookis teevad. Mis mind seda kirjutama ajendas oli midagi sellist kus üks tütarlaps ütles, et „teeb nimed paberile” ja juba pea nädal aega käib ühel teisel tütarlapsel mingi pildimäng... Milles seisneb nimed paberile? Mina olen aru saanud, et inimesed kirjutavad „loosijale” kui suurelt ja kuhu ja mis värviga nad tahavad, et tema nimi paberile kirjutataks. Milleks?! See on minu ainuke küsimus. Mis see sulle annab, et sul kellegi nimed paberile on kirjutatud? Ma lihtsalt ei taipa. Ma saaks aru sellest mingis teises kontekstis. Näiteks... Käisin nende inimestega sellel kuupäeval väljas, kirjutasime kõik enda nimed paberile, mõni mälestus sellest õhtust juurde ja olemas. Vähemalt on paberil mingi point sees.

Ja teine asi on see pildimäng. Ühele pildile pannakse mingi arv inimesi – minu viimases, mis pidevalt jalgu jäi, oli 9 last – ja siis järjest hakatakse hääletama, et mis välja läheb. Ja vot sellest ma ei saa üldse aru. No mis on selle asja mõte? Oleks siis veel, et seal oleks pildid ainult ühest inimesest ja valitakse tema ilusaim pilt näiteks profiilipildiks. Aga ei. Seal on mitu erinevat inimest ja kommentaarides käib sõda, et kelle pildile peaks mingise vidina peale panema või kelle pilt „võidab”. Mis selle asja mõte on, ma aru ei saa?

Guuldasin ka väljendit „nimed paberile” ja ma päris ausalt ei saa aru, misasi see on. Palju tuli FB lehti stiilis et muudkui kirjuta ja siis loosime ja siis teen kuskil netis mingi ägeda fotošopperiga sulle pildi, kus on sinu profiilipilt ja kuulsuse mingi rändompilt sest nii on äge.

Kunagi varem nägin ka mingit videot, kus erinevatele väikestele paberitele olid kirjutatud kellegi nimed ja siis tüdruk võttis järjest neid nimesid ja... Ma ei saanudki kunagi aru, et kuhu ta selle jutuga jõuda tahtis. I just don’t understand people. I just don’t...

Let it go!

Vaatasime Kätuga filmi. Sama filmi. Tema oma toas, mina oma toas. Cause that's how we roll. Frozen oli seekord teemaks. Kui sa seda näinud ei ole ja tahad seda vaadata, siis ütlen, et väga spoilereid ei ole, aga samas piisavalt. Ole tugev!

Mida meie siis filmist arvasime, filmikriitikud, nagu me oleme?

Kõigepealt oli päris keeruline selgeks saada, et kes oli peategelane. Minu loogika enne filmi vaatamist ütles, et peategelane on see blond tütarlaps, kes lund võlub. Filmi järgi tundus, et hoopis tema õde oli see tähtsam tegelane. Ja ta oli nõrk. Kuigi ta jooksis üksinda oma õde päästma, vajas ta siiski meest enda kõrvale, et ise mitte peaaegu ära surra. Okei, tegelikult oli õearmastus see, mis ta päästis aga siiski. Annal ei olnud mitte midagi sellist, mis peaks olema ühel heal tugeval peategelasel.
Ja olgem ausad - kui oled filmi näinud, siis oskad pea iga järgmist liigutust ette aimata. On teada, mis juhtub. On teada, et maailm saab päästetud ja bad guy saab peksa. Iseenesest, jah. Kuidas muudmoodi filmi lõpetada, eksole. Eriti kui tegemist on multikaga, mis on tegelikult lastele mõeldud... Aga kohati võiks ikkagi midagi muuta.
Üks negatiivne asi oli veel - terve film liikus liiga kiirelt edasi. Lapsed, teismelised, täiskasvanud, kuninganna, lõpp. Väga vähe sellist lisaseletamist oli, mida tegelikult oleks tahtnud. Võib-olla ka sellepärast tuli Kätu ühel hetkel mu juurde filmist rääkima, kuidas talle see ei meeldi. Vihastas mu peale, et miks isa oma lapsi ei aidanud, vaid minema pani. "Kus ta isa üldse läks?!" Mina siis vaatasin teda, naersin:"Surma sai." Kätu ehmatas selle peale ja küsis:"Millal?!" Kuigi see koht filmis täitsa näha oli, oli sellest üleminek tegelikult liiga kiire. Sest kogu see tegevus toimus ühe kolmeminutilise laulu jooksul. Natukene liiga kiiresti, mu arvates. Ja kust Elsa üldse endale võimeid sai? Okei, she was born with it, definitely not Maybelline. Aga kuidas?! Mingi seletus asjale peab ju olema.
Oli paar positiivset asja ka. Filmi villain oli tegelikult päris hea. Sellist ma varem nagu näinud ei ole. Ühest küljest etteaimatav, aga samas siiski käitus ta tihtipeale nagu ta ei oleks villain. Ja soundtrackil ei olnud ka viga. Mitte just midagi sellist, mida paneks peale, et pidu panna, aga siiski. Üldse mitte halb.

Ma ei tea... No oli nagu film ja samas nagu ei olnud ka. Go figure.

Nesting.

Loen viimasel ajal palju blogisid, olen seda vist maininud. Miskipärast on neist päris paljud beebiblogid. Alles sai üks neist blogijatest titabeebi ja teised räägivad oma kolme-neljakuusetest beebidest. Ja siis olen mina. Lastetu, mehetu, üldse mitte õnnetu!

Ma ei tea, kas te olete teadlik, mida tähendab sõna "nesting". Põhimõtteliselt tähendab see beebile koha loomist, et emal saaks tekkida beebiga justkui mingi side, et kui ta tita peakski koguaeg temaga olema. Et ta peabki olema selles korteris ja need asjad peavadki seal olema.

Mina nestin ka. Aga ma ei saa beebit. Endiselt lastetu, mehetu ja endiselt üldse mitte õnnetu! Aga mida mina siis nestin? Nestin Kätu und. Teen endale pesa, et Kätu saaks magada nii, nagu Kätu magama peab - häirimatult ja rahulikult. Ilma, et ta tunneks, et keset ööd ma üritan läbi seina tungida, olgugi, et ma ainult keeran end ja põlved/küünarnukid/jalad/pea käib vastu seina. Kätu tuppa kõlab see väidetavalt hullusti. Ma ei tea, ei ole seal olnud sel hetkel, kui ma ise vastu seina peksan läbi une.

Nüüd aga võtsin oma üleliigsel voodil jälle jalad alt ära ja panin ta vastu seina. Nüüd on mu voodi midagi diivanisarnast aga samas mitte päris. Pean sinna veel katte peale panema ja natukene ruumikorraldusega harjuma, aga algselt midagi väga hullu ei tähelda - saab elada küll!

Muidugi tundub mu sein nüüd meeletult tühi, sellega tuleb veel miskit ette võtta. Aga not to worry! I already have plans!

Mulle tuli täna külaline. Mu Helena käis minu juures! Tegelikult on ta Tartus tööl, mitte niisama lõbureisil. Aga ma võtan sellegi! Ma võtan ta mis iganes vormis enda juurde. Siis, kui ta käib mul külas söömas, siis kui me istume temaga hotellis, siis kui me jalutame linnas... Ma võin temaga ka ainult telefonis rääkida, ma ikka võtan ta endale!

Veider tegelikult. Ma olen Helenat päris hea mitu aastat teadnud. Ei teagi, kaua nad Toomasega koos on olnud, aga me hakkasime kohe läbi saama. Ja nüüd on ta minu Helena. Ja ma ei kavatse teda kellelegi kunagi tagasi anda. Sest ta on minu.

Hommik algas sellega, et nutsin, sest olin kurb. Vaatasin saadet - 8 Rules to Date My Teenage Daughter - ja nutsin. Kes ei tea, siis teises hooajas sai pereisa surma. Ja mitte lihtsalt, et isa suri ära. Ei. Näitleja sai ootamatult surma. Selletõttu pidid nad terve saate ümber tegema. Kui sarjas tegelane ära sureb, saab veel teha mingeid "tagasivaateid" või midagi sarnast. Okei, saab vaadata vanemaid osasid ja sealt midagi kokku panna, aga kui saates inimene sureb ja keegi teda igatseb, saab näitleja istuda näiteks voodil ja "teeselda" et ta on seal olemas, kuigi tegelikult kujutatakse teda ainult ette. Aga kui inimene sureb ja nad sellega seoses peavad tegema saate hoopis teistsuguseks ja siis on natukene valus vaadata neid episoode ja mõelda, et kui mitu pisarat olid kirjutatud scripti ja kui palju neid nii tuli, et nad lihtsalt tulidki...

Ja õhtul nutsin õnnest. Oh mind piripilli!

Finally.

Kirjutasin täna paberitele oma allkirju.

Täpsemalt räägin siis, kui ise ka tean, mis teen!

Mu toas on mingi putukas.

Teist õhtut järjest lendab ta vastu mu lampi. See ajab mind kurjaks. Ja mis mul siis muud üle jääb, kui pornotuled põlema panna ja lõhnaküünlad süüdata ja poolpimedas üksinda romantikat teha.

Ja nüüd jagas üks tuttav facebookis mingit programmi, et muudkui tõmbad alla ja siis on ilus-kena ekraanivalgustus. Et see sinu ajatsoonile vastavalt valib ekraani ereduse. Mu ekraan näeb kollakas välja praegu. Üpris veider. Selline, nagu õhtuti/öösiti on tänavavalgusti all seistes. Selline... Vahva.

Okei. Tegelen tähtsate asjadega.

Ja mulle tuleb varsti külaline! Can't wait!

Indulge in abnormality!

Ja siis me Kätuga istume mu voodis ja vaatame idiootseid videosid, sest mis meil muud paremat ikka teha?

"I suppose nothing hurts you."
"Only pain."
Arnold Scwarzernegger at his finest!

Täna käisime Caroli juures muffineid söömas ja maitsmas, sest ta läheb mingile võistlusele ja tahtis arvamust teada. Hommikul Kätu rääkis oma emale, et lähme maitsma. Kätu ema:"Te peate siis ausad olema!" Rääkisin oma emale. Emme:"Te peate siis ausad ikka olema!" Käisin Auras oma tervisetõendit toomas. Annika:"Te peate siis ikka ausalt ütlema." Ma ei saanudki aru, et mis värk oli - kas me oleme enajaolt siis mingid kohutavad valevorstid?

Ma tumblrin. Mul on neid nüüd kaks. Ühte lisan pilte, mida ise pildistan. Ja ainult neid. Ja teisega reblogin asju. Kunagi otsisin sõna "Merilyn" sealt tag'ide seast, sest olen nartsisstlik ja see on peaaegu nagu guugeldamine, eksole. Novembri lõpp/detsembri algus oli siis. Kõik kohad olid Marilyn Monroe ja Marilyn Manson'i pilte täis. Ja siis üks mu selfie. Ja kuna hiljuti juhtusin jälle endast pildi panema, tagisin selle ka enda nimega ja täna siis otsisin, et mis Merilyne veel on. Leidsin suitsud. Marilyn Monroe pildiga, Merilyn peal kirjas.

Peale väikest tuuslamist leidsin ka lehe, kust neid osta saab! Ma ei ole kunagi suitsetanud, isegi proovinud mitte, ei kavatse kunagi suitsetama hakata, aga oleks mul üleliigset raha suudaks ma endale seda ostu mõtestada, ausalt.

Ma teadsin, et see saab olema raske.

Aga et nii raske... Nii raske, et ma pigem olen öö läbi üleval ja vahin asju, mida ma juba korduvalt näinud olen, selle asemel, et blogida? Ma teadsin, et ma sean endale suht lõksu, kui ma luban, et blogin päevas korra... Ma teadsin, et mingi hetk see läheb pekki, aga et nii alguses? Et ma juba venitan päeva pikemaks? Oh well...

Minu jaoks on täna alles 11. Ja kuigi mul oli plaanis magama minna, et normil ajal üles saada, siis - like that's ever gonna happen!

Täna oli kohati hea päev ja samas nagu mitte üldse ja samas täiega. Nii palju emotsioone aga samas nii emotsioonitu. Alati, kui kodu poole liigun on mul südames soe tunne, et mul kodus üks Kätu on. See teeb mind nii õnnelikuks, et mul on Kätu, kes Carolilt siidrit rotti laseb, et me siis koos juua saaksime. See teeb mind nii õnnelikuks, et mul on Kätu, kes tahab mulle K-Pop videosid näidata, sest need on naljakad. Kätu teeb mind nii õnnelikuks!

Oeh, ma parem magan natukene. Enne kui lähen jälle Caroli juurde alkoholi ja cupcake hävitama... Oh god, I love my life and hate it at the same time. (:

Mu blogi eredamaid hetked!

Täna on justkui nagu natukene tähtis hetk. Selline... Väike milestone. 1000 postitust. See on umbes kaks aastat ja kolm kuud igapäevast blogimist. See on... See on päris palju. Tuhat. Tuhat postitust... Otsustasin selleks puhuks väikese statistika välja otsida, kuigi seda meeletult ei ole... Aga tõesti, arvestades, et ma alustasin blogiga aastal 2008 ja mais saab mu Totu kuueseks, siis mingi väike kogus statistikat ikka tekkinud on... (:

Ja mis meil siis rääkida on? Alustaks ehk populaarseimatest postitutest?
Seda on raske tegelikult võtta. Niimoodi all-time'i koha pealt. Selles suhtes, et selle statistika järgi, mis blogger mulle andis, on mu popim postitus see. Ja ma tean, et see ei ole tõsi. Selles suhtes, et sinna postituseni on jõutud ainult tänu piltidele, mitte tänu mu blogile või miskit muud... Aga ausalt öeldes ei oskagi ma öelda, et mis see just kõige populaarsem on, sest järgmistel on sellepärast suur count, et need olid alles paar päeva tagasi meeleheitlikult spämmikomentaare täis. Selle peale mõtlesin, et paneks kõik kommentaarid modereerimise alla. Laseks kõik läbi ikkagi, aga spämmi enam ei tuleks. Stiilis "buy xanax". Või mis te arvate?

Aga mis on sõna, mille kaudu mu blogisse kõige rohkem jõutud on? Mullet. 276 korda on jõutud siiani sõnaga mullet. Päris normaalne, leian ma.

Ja ma ei teagi... Mida teile veel öelda... Me jõudsime siiani. Jõuame veel edasigi! Hurraa!

Celebration!

I'll follow you into the park.

Through the jungle, through the dark!

Eile öösel, unetuna voodis vedeledes võtsin ette oma märkmiku ja kirjutasin üles paar mõtet, mida blogisse kirjutada ja kuidas seda paremaks teha. Selles mõttes, et kuidas kirjutada iga päev midagi olulist ja huvitavat nii, et ma ei peaks rääkima oma võileivast? Mõistate? Raske, eksole...

Tulin mõne mõtte peale, hakkasin blogima, Kätu karjus mu peale, vaatasime kaks osa Game of Thrones'i ja siis ma otsustasin, et ma tahan magada. So here I am. And here I sleep...

Morgen med Ylvis,.

Hommikul ei olnud mul youtubest eriti midagi vaadata ja ma siis sattusin jälle Ylvise peale. Hakkasin sedapuhku järjest vaatama videosid, millel olid subtiitrid all, et ma midagi aru ka saaks. Ja ma ütlen ausalt, et ma pole enam ammu ühe saate peale sedasi naernud. Või tegelikult kahe. Sest ma vaatasin Big in Kirgisistan ja Swahiliwoodi mõlemad ära. Ja ma nutsin. Nii naljakas oli...

Siin eelmisel laupäeval sattusin oma Facebooki timeline'i tuulama ja leidsin ühe vana postituse, mis Maarja oli kunagi mu seinale pannud:"Two latvian look at clouds. One see impossible dream. Other see potato. Same cloud." Ja te ei kujuta ette, kui hullult ma selle üle naersin. Ma naersin nii palju, et ma nutsin. Pisarad voolasid ja kurb oli olla, nii naljakas oli.

Ja eile sain lõpuks Evale ta kingituse ka ära anda! Jõulukingi. Kujutate ette. Laps pidi seda nii kaua ootama. Aga reaktsioon oli hea ja mulle jäi mulje, et talle meeldis... (:

You and me!

Selfiemania

Tänane oleks peaaegu vahele jäänud ja leidsin endale ja hea põhjenduse, et miks mitte blogida ja ketti jätkata. Nimelt olin ma nii väsinud, et kella nelja ajal panin Sebastiani magama ja tahtsin ise ka magada. Ja magasingi. Mingi minutiga olin ehk sügavas unes juba.

Enne magamaminekut vaatasin lehti enda seinal ja mõtlesin, et nüüd on pekkis. Ehk hoiaks end ikka üleval ja teeks mingi kiired kaks sõna, et lihtsalt oleks midagi kirjas ja ketti oleks jätkatud. Siis aga mõtlesin, et kas ma pigem ajan aga kvaliteeti või kvantiteeti? Ja siis ma otsustasin enda jaoks ära - jaanuaris ajan taga kvantiteeti. Jaanuaris pean saama täis oma postid ja tegema igale päevale ühe risti. Veebruarist arvatavasti nii tihedalt end sundima ei hakka. Sest muidu on tüdimus kohe peal ja siis on postitused nii mittevajalikud, et ma jätan blogimise sootuks ja kolin täielikult tumblrisse üle, mis mind ehk ei tüüta. Või hakkan tweetima. Või muretsen nutividina ja hakkan instagrammima. Oh god, why.

Igaljuhul. Uni läks südaööl ära ja siin ma nüüd olen. Küllap lähen varsti jälle magama, sest päris normaalne see unerütm mul ei ole...

Tänane päev oli ka tegelikult päris eventful. Kätuga tegime hommikul selfiseid, sest me olime üleõppinud ja üleväsinud ja kõigest tüdinenud.

Mina niisama omaette selfiseid tegemas.

Süüa tahaks...

Also. Moustache happened with Albert in the background.

Exam outfit.

Käisin täna eksamit tegemas. Hommikul riideid valides rääkisime Kätuga juttu. Koolis avastasin, et mul on parim outfit of the day.
Ma tahtsin minna dressidega. Aga otsustasin siiski riided selga panna. Tunne oli küll selline, nagu oleks dressidega käinud. Koju jõudes paningi dressid selga. Felt good, man...

Homme saan lõpuks Evale kätte anda tema jõulukingi, mis 23 detsember mul postkastis oli. Ma olen nii kaua oodanud, et saaks sellest tehtud pildi panna siia või tumblrisse visata või sellest tweetida või... Argh. Aga Eva käib ja jälgib kogu mu sotsiaalmeediat. Argh, Eva.
Aga homme! Homme!

Täna audika uksetaga oodates vaatasin, kuidas inimesed oa kotid maha panid ja jope selle peale ja... Üks tütarlaps jättis oma asjad vähekasutatava ukse vastu. Ja siis tahtis üks noormees vetsu. Tõmbas ukse lahti ja lükkas siis tüdruku asjad eest ära. Tahtmatult ehk, aga siiski... Veider, et see tüdruk oma asjad sinna maha üldse pani.
Ja siis tuli üks teine tüdruk. Ja pani ka oma asjad maha. Üks kott, teine kott, mantel nende peale. Ja siis ta läks ta ise vetsu. Ja jättis oma asjad sinna vedelema. Ja ma ei taha öelda, et keegi sealsetest inimestest oleks tahtnud tema asju ära varastada või miskit, aga ma ei tea... Lihtsalt veider tundus, kuidas inimesed oma asjad lihtsalt sedasi jätavad... Oh well.

Off to sleepyland!

Love-hate relationship.

Kui kodus käisin, hakkas Maret vaatama ühte saadet, mida me siis hakkasime koos vaatama, sest et miks mitte, eksole. Beauty and the Beast on sarja nimi ja... Ma ei oska öelda. Päris normaalne vist isegi? Räägib ühe naise (Beauty, Catherine) ja mehe (Beast, Vincent) elust. Vince oli kunagi arst, ta kaks venda, kes olid tuletõrjujad said surma, kui kaksiktorne rünnati. Vincent selle peale otsustas, et tema läheb ära sõjaväkke, sest tal on pohhui ja ta ei suuda oma vendadeta elada ja parem kätte maksta mingitele värdjatele, kes tema vennad tapsid. Või midagi sellist. Seal süstiti tervele tema grupile mingit ainet, mis muutis nende DNAd ja muutis nad nii öelda supersõduriteks. Nad olid tugevad ja kiired ja mis kõik. (Muundusid ja sel hetkel olid beastid.) Ja siis avastasid need tarkpead seal, et neil pole enam sõdurite üle kontrolli ja et nad tuleb hävitada. Vincent pääses, tuli tagasi, võttis ühendust oma endise roomiega ja elavad nüüd jälle koos.

Catherine töötas baaris ja käis samal ajal ülikoolis. Temast pidi äkki mingi... Advokaat saama? Ei tea, ei mäleta. Igaljuhul kord peale tööd oli ta auto ära surnud ja ta kutsus oma arstist ema endale appi, et see aitaks tal auto käima panna. Ta ema tuli, lasti maha, Cat jooksis metsa peitu, mõrvarid jooksid talle järgi, Vincent oma beast vormis tuli talle järgi ja tappis need mõrvarid ära - päästis eide elu.

Fast forward to kümme aastat hiljem, kus tegevus edasi läheb. Vincent üritab üht naist päästa, teeb talle kunstlikku hingamist ja põgeneb. Catherinest sai vahepeal detektiiv, et te teaks. Ja siis hakkasid nad Vince'i taga ajama. Cat leidis Vince, neil tekkis mingi connection, mõlemad olid eriti salakavalad kui teineteisega suhtlesid ja päevasel ajal ringi ei liigu ja mis kõik. Ja mulle meeldis see sari. Kuni Vince leidis, et ta peaks minema päise päeva ajal haiglasse Cati vaatama ja tema eks teda nägi ja nad igasuguseid asju koos tegid.

Esiteks - Muirfield, ehk organisatsioon, kes Vincenti "tegi" ajas teda endiselt taga ja tahtis tappa, sest ta oli ohtlik.

Teiseks - tal ei olnud kontrolli oma muunudmiste üle ja võis kõik ära tappa suvalisel hetkel.

Kolmandaks - politsei otsis teda taga, sest arvati, et Vince käis ja tappis kõiki.

Neljandaks - kui sa pidid olema kõigist inimestest eemal ja viimased üheksa aastat oled elanud laohoones, et keegi sind ei teaks, kust võtad sa idee minna uisutama? Minna parki jooksma? Hängima oma eksiga ringi? Ah, for fucks sake.

Ja sellest hetkest alates hakkas mind see saade häirima. Ma saan aru saate kohapealt, et ei saa ju näidata sellist jama, kus midagi ei juhtu, aga... No närvi ajas, ma ei saa sinna midagi parata!

Ja see närviajamine muutub aina suuremaks nüüd, kus teine hooaeg mul peale hakkas. Ma tean, et ma võiksin mitte vaadata, siis ma ei läheks närvi, aga ma ei saa mitte vaadata! Ma ei saa lihtsalt, et ah vahet ei ole, ei vaata. Sari on hea ja mehed on kuumad. Aga see eit! Ta käitub väga ebaratsionaalse pubekana, kes ühe osa jooksul suudab kolm erinevat asja täiesti halvaks keerata. Ta ei taipa, et Vincentil on tähtsad asjad pooleli ja ei ole mõtet ühes laohoones tema nime karjuda, kui pole teda kolm kuud näinud. Tänu sellele said bad guys minema. Ega ta ometi õpi! On vaja talle uuesti järgi minna ja keerata teistkordselt untsu katse tappa meest, kes on Muirfieldi taga ehk mees kes tema elu selliseks tegi. Mida Catherine teeb? Läheb sinna, mängib mingit nõrka naisukest, kes endaga hakkama ei saa ja bad guy pääseb minema, sest Vincentil hakkas südametunnistus tööle vms. BWAH!

Okei. Sai palju nüüd sellest sarjast räägitud, kuigi plaan ei olnud selline. Mõte oli selles, et ma ei suuda seda sarja vaadata, sest need tegelased ajavad mind närvi ja ma ei suuda vaatamist lõpetada, sest need tegelased ajavad mind närvi!

Mul on selliseid olukord teisigi, kus ma saaksin oma närviminemist ära hoida, aga ma ei saa seda teha, sest et ma ei taha! Näiteks on mul Facebookis palju selliseid "sõpru" või "tuttavaid", kes käituvad facebookis väga tüütult. Kes ei oska kirjutada, kes ei suuda jagamist lõpetada, kes uuendab oma staatust iga viie minuti tagant... Ja ma ei saa neid ära kustutada oma sõbralistist. Sest kelle peale ma siis närvi läheksin? Mul on vaja ju kellegi peale aeg-ajalt omaette karjuda. Mul on vaja Kätule ventida. Mul on vaja!

Tunnista nüüd ausalt üles. Sul on ka selliseid asju, inimesi, laule... Mida iganes!

Ja siis on need inimesed, keda sa tõsimeeli näha ei taha, aga kartes näida lapsikuna ei kustuta ega bloki neid kuskilt, sest tegelikult oled sa temast ja endast kõrgemal...

Roheline!

Siin mõnda aega tagasi jälgisin Vlogbrotherseid päris innukalt. Iga video vaatasin läbi, nii põnev oli. Aga siis jäi miskipärast soiku. Kes teab, miks. Avastasin mingi hetk, et Hank Green kirjutas selle Potterilaulu. Teate küll, selle Deathly Hallowsitest. [We need Harry Potter like a Grindilow needs water.]

Hank laulab. John kirjutab. Isegi et lugesin ühel hetkel minevikus mingit tema juttu, mida ta internetis niisama jagas. Zombiecorns. Päris hea oli. Aga kuna e-raamatuna, siis nii ta jäigi. Järgmine kord arvutisse sattudes oli vaja internetis ringi vaadata ja seda raamatut ma lõpetada suutnud ei ole. One day...

Ja siis hakkas John kirjutama veel ühte raamatut. Rääkis sellest oma videotes. The Fault in our Stars. Tfios. Sellel hetkel tekkis mul huvi tema raamatute vastu. Ta nii keeras üles selle raamatu, et mul oli seda vaja. Ma peaaegu tellisin selle pre-order raamatu, kuhu ta ise autogrammi sisse kirjutas. Ma nii tahtsin seda! Ja enam-vähem sellest ajast saadik olen ma käinud raamatupoodides Johni raamatuid otsimas. Ja peaaegu alati olen leidnud ka. Kui sattusin poodi kellegi teisega, ütlesin alati, et kui keegi mulle raamatut kinkida tahab, siis John Green, palun!

Kätu ja Carol kuulasid mind. (:

Kui ma Caroli kingi lahti tegin, nägin kohe, et seal oli Looking for Alaska. Kujutad sa ette. Looking for Alaska. Ja mulle. Ja mul tulid peaaegu pisarad silma. Peaaegu. Surusin need alla. Ja siis ma teadsin, mis oli Kätu pakis - The Fault in Our Stars! Ma teadsin seda enne, kui paki lahti tegin! Ja ma tahtsin õnnest nutta.

Ja mul on kaks raamatut, mida ma kohutavalt armastan. Ja mul on Tammsaare Tõe ja Õiguse teine osa. Ja ma olen õnnelik. Ja ma armastan raamatuid.

Ehk blogin liiga palju? Sest tegemist on jaanuari neljanda postitusega... Oh well! Lets keep the chain going!

Eventful. And yet... Nothing...

Ärkasin telefonihelina peale. Kätu helistas. Jah. Helistas mulle teisest toast. 'Cause that's how we roll! (:
Pidi täna tööl ära käima, et oma võtmed võtta, pidin kaasa minema. Pood pannakse tal kell kuus kinni - aega on! Jõuame küll!
Kätu:"Kuule. Kell saab varsti viis ja ma pean enne kuut tööl ära käima, lähme?"
Mina:"Jaa ikka.. Oota?! MISASJA?! Kell saab viis?! What..."
Kell oli 16:40. Ma ei imesta, ausalt öeldes. Esiteks on mu unereziim üldse olematu, teiseks oli mul eile mingi 14 tunnine tööpäev ja enne seda olin ka maganud mingi kolm tundi, sest pööra tähelepanu lause algusele.

Käisime siiski siis linnas ära, mis seal ikka. Otsisime Evat ta töö juurest, aga teda ei olnud. Ehk homme? Who knows!

Kätu otsustas, et koju tagasi ei ole kohe mõtet minna ja lähme hoopis Lõunakasse. Seal tahtis ta sushit. That little...

 Ja siis me sõime.

Supp. Seal sees oli tofu. Üldiselt mitte halb supp, aga mitte minu cup of tea.

Ja sõime...

Ma ei mäleta selle nime. Kõik olid head. Paremalt teine oli vürtsikas ja sellest järgmises oli paprika. Muidu head!

Ja sõime...

Also. CAKE!!!

Kuniks koju läksime. Sushi oli hea, kas teate. Kook ka. Tofut ma ei söö. Lihtsal väikesed tähelepanekud. Pidime suhkurt ja vetsupaberit ka ostma, aga ostsime planetaariumid. Nüüd on meil mõlemal väike roosa pall toas mis näitab tähti ja mängib raadiot. Kui ma selle raadiofunktsiooni tööle saaks. Aga see selleks. Nüüd ma tahaks kellelegi lubada, et uuel aastal magan tähtede all. Või kutsuda kedagi endaga tähti vaatama... Tähtede all õhtust sööma...

Oehjah... See selleks.

Ma olen hetkel endaga selles faasis, kus mulle rämedalt meeldivad armastuslaulud. Laulud nagu see ülemine, mis ei ole armastuslaul. Kes kuulata viitsis, kes mitte - viis on nagu igal teisel armastuslaulul ja mehe hääl on ka selline, et sulaks. Selline, et armastaks teda maailma otsani ja tagasi! Aga sõnad... "I just want to get you close enough so I can take off all your clothes."
Ja siis need teised armastuslaulud, mis tegelikult ka on armastuslaulud! Katy Perry Unconditionally näiteks. Sina kuuled sealt laulust seda, kuidas Katy meeletult armastab kedagi ja teeks kõike, et selle inimesega olla ja armastaks teda iga hinna eest. Mida kuulen mina? Sama asja tegelikult... Aga see inimene olen mina. (: "Unconditional... Unconditionally! I will love me unconditionally! There is no fear now - (I'll) let go and just be free! I will love me unconditionally!" Ja sellepärast meeldivadki mulle ilusad türgi poisid. (:

Kui me Lõunakeskuses Kätuga bussi ootasime, kõndis meist mööda üks purjus noormees. Ma tahaks arvata, et ta oli suht alles saanud 18... Igaljuhu oli noormees purupurjus ja teatas mulle möödaminnes, et mulle sobivad mu prillid ülihästi. Mina siis:"Aitäh! Sellepärast ma need valisingi!"
Ja siis istus see noormees ja tema kamp meie bussile. Ja ma tegin tast pildi, sest ta oli häiriv ja tahtis, et temast pilti tehtaks. So...

This happened...

Aga mis sa ikka ära teed, kui noored on purjus ja Elvast ja tahavad Paide A&O poest mähkmeid osta. Jup. Selline jutt tuli mingi hetk selle noormehe suust. Aga see selleks. Las tema olla!

Ja las mina olen... Las ma olen nii, nagu ma olen. Ma olen rahul sedasi. Peaaegu täitsa...

MU BLOGI ON KORRAS!!!

Tahtsin tänast postitust alustada jutuga, et näedsa, laadisin endale Firefoxi uuesti arvutisse, sest see on ainuke brauser millega blogida saab ja would you look at that! Harjumusest võtsin Chrome'iga lahti ja see töötab! See töööööötaaaab!

Oh mind õnnelikku, ma tean. (:

Igaljuhul. Tehniliselt on täna juba kolmas, aga minu jaoks on teine. Lähen kohe magama, et te teaks. Siiski tahtsin mõnd asja öelda...

Näiteks, et täna kohtusin väga huvitava noormehega. Ta ei oska eesti keelt. Ta ei ole venelane. Me rääkisime en anglais, (s'il vuos palit). Nii huvitav oli. Ma ei ole ammu kellegagi sedasi rääkinud. Kätuga paneme estinglishit siin, aga mitte puhast inglise keelt. Ja mitte nagu normaalses vestluses. (Kuigi kõik me vestlused on normaalsed - alates pulmade planeerimisest paadi ostmiseni välja.)  Ma nüüd kaldusin teemast kõrvale. Anygays. Me siis rääkisime erinevatest asjadest ja siis ta pidi minema... Ma nii loodan, et näen teda jälle. Jäi nagu mulje, et ta tahaks ka mind veel näha ja ma heameelega vestleks edasi. Ta oli lihtsalt.. Lihtsalt nii huvitav inimene. Kahjuks või õnneks ma hetkel temast rohkem ei räägi.

Asjatasin siin vahepeal päris palju oma blogi kujundusega. Ühtpidi triibud väsitasid ja mõtlesin, et teen miskit muud. Sai siis selline, et on tavaline valge ja hall. Ja elevant. Sest mõtlesin miskipärast hüüdnimedele ja oma vanaemale ja.. Ta hüüdis mind Norsuks, kui ma väike olin. Sest ma ei olnud väike. Ma kasvasin rõvedalt kiiresti. Olin emmega kuu aega maal peale Margreti sündi vms, Enelin tuli, ma käisin juba ülikoolis. Enam-vähem. Ja nüüd on elevant.

Ja nüüd on uni...

So this is going down...

DON'T BREAK THE CHAIN 2014. Mis see endast kujutab? Mul on seinal kolm kalendrit käesolevast aastast, kõigil erinevad pealkirjad. Õigemini... Kahel on sort-of väga sarnased pealkirjad. "Totu- Blogspot.", "Totu- Tumblr." ja "Raamat". Seal kõrval on "Time". Blogidel on mõlemal ajaks 1 postitus või 1 pilt. Raamatul on üks peatükk.

Seletan ehk poindi ka lahti. Põhimõte on selles, et sa pead panema endale mingi eesmärgi ja siis mingi ajalimiidi. Charlie McDonnell (Charlieissocoollike) tegi aastal 2012 video sellest, kuidas temal see asi toimib. Enamus inimestel vist ongi nii. Näiteks trenni tegemine 20 minutit, mingi teise asja kirjeldus, mingi teine aeg... Igaljuhul pead sa peale selle ülesande tegemist kriipsutama maha kuupäeva, millal seda tegid. Põhimõte seisneb selles, et kõigepealt oled sa motiveeritud ja teed oma lubatud ülesannet. Hiljem tahad, et see ristikeste kett su kalendril jätkuks, niiet sa ei saa pooleli jätta.

Mina võtsin enda challenge'id reaalselt kui ma mõtlesin sellele, mida mina teha tahan ja mida mina teha saan. Ma ei tahtnud endale peale panna mõttetut survet. Tahtsin, et oleks lihtne. Mitte, et ma ei tahaks teha päevas 20-30 minutit trenni ja mida kõike, aga ma tahaksin seda alustada teistmoodi. Kui omal jõul midagi välja ei tule, siis muretsen lihtsalt uue lehe ja hakkan sunniviisiliselt tegema. See sõna tundus kuidagi karm hetkel... Sunniviisiliselt... Siis mõtlesin, et miks ma oma blogi siis sunniviisiliseks tegin? Kui ma ei taha seda teha, siis ma ju ei teeks, eksole? Sellega on selline lugu, et ma tõenäoliselt ei blogi iga päev. Võib juhtuda, et ma ei ole arvuti või interneti ligiduses terve päev või paar. Aga see tähendab seda, et ma üritan. See tähendab seda, et ma tahan oma blogidele rohkem tähelepanu pöörata. Kui ma siia otse ei kirjuta, on mul väike märkmik, kuhu kirja panna oma mõtted ja kui märkmikku pole, ehk on telefon, saab sinna ka paar sõna kirja panna.

Ja miks raamatud? Sest ma sain jõuludeks kolm ja pool raamatut ja ma tahan need läbi lugeda. Kui end sundida lugema, mitte internetis sihitult ringi kolama, siis ehk saan need läbi ka. Ja kui raamatu läbi saan, saan siia blogisse kirja panna, mis värk oli ja mida ma arvasin. Hetkel loen John Greeni Looking for Alaskat ja ma lihtsalt armastan seda.

Olgu. Astun praegu eemale. Tudun, olen asjalik... Näeme varsti!