Piinlikult andekas.

Ma ropendan ja vannun. Ja mul on sellepärast piinlik. Ja kui sa oled alaealine ja roppusi lugeda ei taha, siis ära palun edasi loe. Ja kui sa oled mu emme (tsau, emme!) siis sa justkui võid lugeda, aga samas ära vist siiski... :D Igaljuhul. Postituse pealkirjas on ka sõna "andekas" ja kuigi mulle ropendada ei meeldi, siis ma räägin, et miks andekas.

Kui inimesed enamjaolt ropendavad tüüpiliste sõnadega, siis mina olen enda jaoks leidnud need mõned, mis mulle nii meeldivad, aga mis tegelikult ei olegi niivõrd traditsioonilised ropud sõnad. Kui peamiselt kasutatakse neid neljatähelisi erinevaid variante, siis neist kasutan mina ainult teinekord sõna "fuck". Olgu, tunnistan, alles pühapäeva õhtul kui ma Carolile, Kätule ja Taunole oma tööst kurtsin, võis sinna mõni teine kole sõna ka vahele lennata.
Aga! Näiteks meenub mulle üks Jon Lajoie laul, kus on selline osa:"Like this one time in grade three when a girl called me stupidface. She really hurt me - why'd she call me stupidface?! Is my face stupid? How's that even possible?! A person can be stupid, but a face? That's impossible!" Sealt jäi kõlama see stupidface. Ja siis meenus üks Key Of Awesome'i laul ja seal oli lause:"You're a fartface, I don't like you no more." Ja mina siis võtsin need kaks ja üheks minu viimaste päevade lemmikuks on olnud fuckface.
Ja üks, mis meeldib mulle juba kuu või paar - dipshit. Ei teagi, kust see tuli, aga ühel hetkel tuli ja siis me Kätuga kasutasime seda mõnda aega. Sedasi.. Omavahelistes vestlustes. Siinkohal jälle väike vahemärkus, et tegelikult ma ei ropendagi niivõrd palju, sest ma ropendan siis, kui ma olen närvis ja viimasel ajal on minu närviminekuhetked toimunud siis, kui minu ümber on inimesed, keda ei huvita minu arvamus. (Tööl laamendama hakata selle peale, et ma neid parasjagu ei sallu tundub veidi julm...)
Ühtlasi tänu Game of Thrones'ile kasutasime me Kätuga vahepeal päris palju erinevaid variante sõnast hoor. Nimelt seal sarjas ju on hoorad legit tegelased. Sealt kujunes ka välja, et Kätu kutsus mind mingil hetkel whoremonger'iks ja mina teda whore'iks. Lihtsalt:"Boo, you whore," oli meil vahepeal sidesõnaks praktiliselt.

Ja siis on mõned pikemad sõnadekogumikud. Väljendid, kui nii öelda. Näiteks kella vaadates:"Oh, would you look at that - it's I don't give a fuck o'clock!" Või siis ulata kellelegi tühi tass:"Here's my cup of care. As you can see, it's fucking empty!" Ja siis tüüpiline:"Here's where I'd place the fucks. IF I GAVE ANY!"

Olgu. Olen piinlik. Ja ikkagi nii andekas, sest ma endiselt üritan mõelda välja sõnu ja väljendeid, mida kasutada otsese ropendamise asemel. Ja ma päris ausalt ei kasuta neid sõnu ja väljendeid üldse nii palju! Ja loodan, et alates homsest aina vähem ja vähem. (:

Mul on varsti jälle uudiseid... Näeme varsti!

Sentimentaalsed pisarad.

Istun siin ja pisardan. Ja olen õnnelik samal ajal!

Kellil on täna sünnipäev. (Hetkel meenub üks blogipostitus või midagi sellist, kus kirjutaja rääkis, et ta ei loe blogisid, kus on Jürid ja Marid ja keegi ei tea, kes need on.) Kelli on mu täditütar, kellega ma üles kasvasin. Praegu elab ta Soomes ja... Ja ma olin sunnitud talle õnnesoovid edastama Facebooki kaudu, mida mulle teha ei meeldi. Üldse. Mulle on alati tundunud, et personaalne lähenemine on parem - kas siis helistada, sõnum saata või kohale minna. No Soome ma niisama ei lähe, veits kauge tripp selle jaoks. Kuna mul Kelli numbrit ka ei ole, siis ei saanud ka helistada või sõnumit saata. Kirjutasin siis.
Sellele järgnes pisardamine. Lihtsalt meenutasin vanu aegu ja tulid pisarad silma. Mõtlesin nendele aegadele, kuidas lapsena sai igasuguseid asju tehtud. Me veetsime tegelikult suurema osa lapsepõlvest koos - me olime nii sarnased ja suved läbi olime maakad koos Rammal. Ahh, good old times!

Ahh... Ega mul tegelikult väga midagi öelda ei olegi, aga tahtsin lihtsalt kirja panna selle siia. Tegelikult on ka teisi teemasid, millest kirjutada. Maret tuletas mulle meelde, et pidin isegi kirjutama sellest tüübist, kes mind ahistas... Ja ma teen seda! Varsti! Aga see post on random rants.

Näiteks! ISSANDJUMALMINDAJAVADNÄRVIINIMESEDKESEIOSKAASJUHÄÄLDADA. Okei, mina olen veidrik, kes ütleb Jon Schneew, Snow asemel, aga see on juba naljaks kujunenud. aga mind ajab mäkis täiega närvi, kui nad ütlevad Mystic, Mythicu asemel. Okei, on üks täht teine, aga sa muudad ju sõna ka ära! Asi on müütiline, mitte müstiline. Ja sa oled häiriv.
Ja nad ei taipa öelda Mystery Shopper, vaid sellest on kujunenud Mister Shopper. Veits häiriv. Ja ühes kohas on silt:"KAAL KAALUMISEKS". O RLY?! ARE YOU FUCKING SIRIUS?! (How did you know about Sirius and I? - Shoutout to Eva. Ja selle nalja pärast ongi Sirius, mitte serious.)

Okei. Ei rändi praegu rohkem. Magan parem. Ja ükspäev kirjutan jälle! (: Mul on TMId veel jagada ja muid asju ka...

Ja seda tahtsin ka öelda, et ükskord mängisin siin Solitaire'i ja vaatasin Youtube videosid ja suddenly, this happened:

Nagu... Näete seda ässade rida? Ja siis, et neljas/viies äss tuli ka lõpuks välja ja... Ma kaotasin mängu sellepärast!

TMI 2/5.

Siin on siis järg ühele varasemale postitusele. Mõtlesin, et täidan kõik küsimused siiski ära. (:

11. Something you miss?/Miski, mida sa igatsed?

Ma igatsen hommikuid Rammal, kui me väiksed olime. Meid oli vanaema juures alati palju – mina, Margret, Gerli, Maret, Sten, Toomas, Rando, Reimo... Teinekord kõik korraga, teinekord olime eraldi. Pea igal hommikul, kui ärkasime, hakkas peale üks sama jutt:”Vanaema, tee pannkooki!” Vanaema naeris ja vihastas me peale, et hommikul vara hakkab kohe jälle mingi pannkoogijutt peale. Ja tegi meile ikkagi pannkooke.

Ja ma tunnen puudust neist aegadest, kui meil alles kanad olid maal. Hommikul oli oluline, et sa olid esimene, kes voodist välja sai, sest siis sa said võtta ukse kõrvalt naelalt võtme ja laudaukse lahti teha ja kanad välja lasta. Ja siis nende pesadest mune korjata. See oli ka omaette teema, sest nad teinekord kolisid oma pesasid ja siis me muudkui otsisime ja käisime kõige kaugemad ja kõrgemad nurgad läbi. Head ajad...

12. Favorite song?/Lemmik laul?

See on sama keeruline küsimus, kui eelmise kümnes küsimus – lemmik bänd. See varieerub tegelikult päris palju. Ja ma ei ütle sulle oma lemmikut laulu, sest seda ei ole olemas. Aga mis laulud mulle hetkel meeldivad? Panic! at the disco – This is Gospel, Benjamin Taylor – Wicked Way, McFly – Love is on the Radio. Lisaks laulud, mis mulle meeldivad juba paar aastat: Alex Day – I don’t know Anything (The World is mine), 3Oh!3 – Colorado Sunrise ja Still Around. Ja siis paar Dagö laulu, milleta ma enam olla ei suuda – Armastuslaul, Isaga Draakonil, Kuula, Kuula, Eraelu.

Lisaks on veel palju laule, mis mulle midagi meenutavad. Näiteks armastan ma Ursula laulu Maasika Klaarika. Mitte sellepärast, et tegu oleks meeletult hea Ursula lauluga (sealt meeldivad mulle paar teist laulu palju rohkem.) Aga kui Mattis oli beebi, siis ma laulsin talle seda laulu ja siis talle meeldis ja ta tudus mul süles.

Ja Tätte Sõprade laul nr 6! Sara Bareilles – King of Anything.

Üldiselt kisub see vastus pikaks. Mulle lihtsalt meeldivad liiga paljud laulud ja lemmikut valida on võimatu.

13. How old are you?/Kui vana sa oled?

21 ja natukene peale.

14. Zodiac sign?/Tähtkuju?

Sõnn.

15. Quality you look for in a partner?/Omadus, mida otsid partneris?

A mis siis, kui ma ei otsi partnerit?  Tegelikult ma ei tea. Ma ei ole kunagi midagi inimestes otsinud, sest ma lasen endale lihtsalt igasuguseid inimesi ligi. Ma ei usu, et mu elu oleks väga põnev, kui ma laseks endale lähedale ainult teatud tüüpi inimesi. Suhelda tuleb igasuguste inimestega, isegi kui mõni snd 200 meetrit koduni saadab 15 minutit ja pärast sind suudelda üritab... Oh, ma ei olegi sellest veel rääkinud! Varsti! See oli päris ebameeldiv kogemus.

16. Favorite quote?/Lemmik tsitaat?

Seda ühte ei ole. Aga meeldivad paljud. Näiteks:”Miski ei pea olema täiuslik, et olla võrratu.” See on hetkel mu blogi kirjelduses ka. Ja siis näiteks:”One day I’m gonna whistle.” Neid on ka tegelikult rohkem, aga no meelde ei tule. Kunagi oli terve mu blogi Twilighti quote täis. Keegi mäletab seda aega? (Shout out selleaegsetele lugejatele – emme ja Kätu! :D )

17. Favorite actor?/Lemmik näitleja?

Seda on ka keeruline öelda. Aga mulle väga-väga meeldib Tom Hanks. Ta on nii hea. Ja näiteks Christian Bale. Ja Gary Oldman! Üldiselt ega mul neid väga nagu ei ole. Kui filmi valin ja mõnda näitlejat tean, siis see aitab nagu otsustada, aga ei ole sellist asja, et vaataks mingit filmi ainult ühe kindla näitleja pärast

18. Favorite color?/Lemmik värv?

Kollane. Tibukollane. Ma armastan kollast värvi. Niiiii palju! Ja lillat. Ja rohelist. Ja sinist... Aga peamiselt kollast.

19. Loud music or soft?/Vali või vaikne muusika?

See oleneb sellest, mis laul ja mis tuju. On hetki, kus ma tahan kuulata väga kõvasti muusikat ja ringi tõmmelda. Ja siis teinekord tahan ma lihtsalt vaikset taustamuusikat. Ja teinekord kõrvaklappidega tahan ma väga valjut muusikat, see on hea tunne...

20. Where do you go when you're sad?/Kuhu sa lähed, kui sa oled kurb?

Mu voodi. Või dušš. Aga voodi. Ja kodu! Ja Kätu voodi. Ma muidugi üritan mitte olla õnnetu, aga no... Ei ole sellist erilist kohta, mis mul kindlasti tuju paremaks teeks...

Seekord siis sedasi jälle. Varsti jälle, eksole?

Armastus? Sõprus? Kommerts?

Ma olen sellest kindlasti ka varem kirjutanud (kui mitte iga aasta), et mulle ei meeldi väga sõbrapäev. Mitte, et mul oleks konkreetselt veebruari neljateistkümnenda päeva vastu midagi, aga... Mulle ei meeldi see idee, et pead oma sõpru meeles sellel päeval mingi kaardi ja šokolaadi või sõnumiga. Ja see ei tulene sellest, et mul ei ole enda kõrval peiksi. Oli ju kaks aastat, ega see mu veebruaris midagi ei muutnud. Endiselt oli tegemist suhteliselt tavalise päevaga...

Mäletan tegelikult, kuidas kooliajal see mingil määral oluline oli ja ikka teistele kaarte sai tehtud. Mingil hetkel olid meil paar päeva enne sõbrapäeva koolis isegi mingid kaardilaadad, mäletab keegi? Ja siis oli oluline, et sa kõigile kaardi teeksid ja mõnele šokolaadi ja... Mäletan isegi, et kunagi teises või kolmandas klassis tõi Kren mulle väikese ahvi. Kren oli üks poiss, kellega ma koos lasteaias käisin ja kellega siis samasse klassi sattusin, kuni ta Tallinnasse kolis vms. Ja ta tõi mulle väikese orangutangi. Mäletan isegi seda, et see oli mulle põnev ja ma siis mängisin sellega ja mu klassijuhataja sai täiega vihaseks mu peale. No issand jumal, ma olin mingi eelteismeline, kellele ilus poiss oli ahvi viinud, kurat. Lase mul olla, noh!

No ja siis nii ongi läinud, et ega mulle tegelikult sõbrapäev ei meeldi. Just vaatasin üle, et ühel aastal soovisin kõigile head sõbrapäeva ja ütlesin, et armastan teid (olin ise ka too päev veidi armunud, mäletan suht täpselt...), ühel aastal ei kirjutanud ja ülejäänud aeg olen rantinud, kuidas seda päeva vihkan. Ja teen seda üha uuesti ja uuesti. Ja ma ausalt ei vihka oma sõpru. Ma vihkan tegelikult seda sundimise tunnet, et ma kindlasti pean kellelegi midagi ütlema või kellelegi šokolaadi viima. Mul üldiselt on kombeks inimestele lihtsalt midagi armsat viia, kui nende peale mõtlen või midagi sellist. Eelmisel aastal viisin Maarjale kaelakee, mille ta halva juhuse tõttu alles sõbrapäeval kätte saigi, kuigi see oli mul varem olemas... Samas mõnda aega tagasi, kui Kätu alles Paides oli, ostis Carol meile väikesed südamekujulised padjad. Ja see oli nunnu. Siis viisin ma ükskord Kaisale ka kaelakee, sest üks meenutas mulle teda.

Ja mina sind!

Point on selles, et mul ei ole mingit probleemi oma sõprade meeles pidamisega! Aga mulle ei meeldi, et see päev on nagu topitud, et nüüd täna armasta oma sõpru.

Kolmeteistkümnendal ärkasin hommikul ja vaatasin, et olin sõnumi saanud. SmartPostilt. Tundus veider, sest ma ei ole midagi tellinud, ei ole kellelgi palunud endale midagi saata ja... No olin kergelt segaduses. Läksin siis uurima, et mis värk on. Krissu oli mulle paki saatnud. Šokolaadi ja kaardi. Ja nii ma siis seisin Kaubamaja ees ja ootasin bussi ja pisarad trügisid silma. Luuletus oli lihtsalt niivõrd armas.

Ja nüüd sa tead mu telefoninumbrit...

Ja vot nii armsa kaardi ma saingi! Kuigi pilt ei too üldse välja seda, kui imeline see tegelikult on.

Ja siis ma tulin neljateistkümnendal koju. Kätu oli meie armsa kommivaasi kommi täis ostnud ja siis selle mulle voodisse jätnud. Ja selle peal oli silt:"Without you, I'd be..." ja kommikausis kuskil sees 14 lipikut. Kiskusin need siis välja, lugesin - 13. Lugesin need kõik läbi, ikka oli 13. Kätu ei saanud siis aru, et mis värk on, otsis oma toast ja ilmus viimase sildiga mu juurde. Muidugi oli tal see nii plaanitud, et seda ühte seal ei oleks, aga... See oli nii armas! Ja siis ma natukene aega nutsin tal kaelas.

No katsu siis mitte pisaraid valada!

Ja siis ongi nii, et ma ei suuda otsustada, mida ma sõbrapäeva vastu tegelikult tunnen. Sest endiselt käib mulle närvidele see, et on mingi päev, kus teistele head teha aga samas on sõpradele niisamagi armas üllatusi teha. Näiteks meenus mulle Maarja, kes mulle ükskord kooli viinamarjamahla tõi, sest ta teadis, et mulle see täiega maitseb ja siis ta tahtis selle mulle tuua.

Tegelikult mulle mu inimesed meeldivad.

Okei, üritan kardinad nüüd lõpuks siia ette panna. Varsti saab korteris kaks aastat elatud, mul kardinaid ikka pole.

Mul on kardinad! Ja need on nii head! Juhuu!

Mis mul viga on?!

Mingi kuu-kaks-kolm tagasi tegin endale Chrome'i järjehoidjaribale kausta "Wishlist" kuhu siis panin erinevaid linke, et mida vaadata, et mida nagu tahaks ja kui keegi küsiks, et mida sa sünnipäevaks tahad vms, et siis oleks miskit nagu olemas. Seal oli asju, mida ma tahtsin teistele kinkida, asju mida ma tahtsin osta... Oli ikka kogunenud natukene.
Ühel õhtul sinna asju lisades kustutasin selle kausta täiesti kogemata. Valik "Kustuta" on kohe "Lisa leht..." kohal. Ja ma vajutasin kogemata valesti.
Otsisin mingid lehed üles, mida mäletasin, aga kõik ei tulnud ometi meelde. Mis seal ikka. Hakkasin uuesti siis asju koguma. Täna mõtlesin ühe noormehe peale, kellel varsti sünnipäev tuleb ja vaatasin netis ringi, et mida talle viia võiks. Sattusin asjade peale, mida ise tahaksin ja mida tahaksin talle ja teistele. Varasemaltki olin sinna lisanud erinevaid lehti, seekord kordades rohkem lehti, mida tahaks ja millega mul oleks midagi teha.

Ma kustutasin selle jälle ära.

MIKS?! MIKS MINA?!
Oleks siis, et seal oleks konkreetselt olnud ma-tahan-seda-või-ma-suren asjad. Seal olid ka teistele mõeldud asjad! Ja nüüd on need jälle läinud.. MIKS Chrome ei küsi enne kustutamist, et kas ma kindlasti tahan selle kustutada? MIKS, Chrome? Miks...

TMI 1/5.

Olen paar päeva blogist eemal olnud. Tundus kuidagi õige. Käisin kodus ega tahtnud seal aega arvutis veeta, vaid ikka oma inimestega olla. Ja nüüd tundus õige siia kirjutada... Mõtlesin siin mingi hetk, et kui natukene on raske kirjutada ja justkui millestki ei ole, aga nagu tahaks... Otsisin igaljuhul üles küsimused, mida olen näinud Youtubes, millele vastatakse. Mingid tag-videod. Ja kohandasin selle endale. Enda blogisse. Tuleb see umbes viies osas. Kümme küsimust korraga. Here goes!

1. What are you wearing?/Mis sul seljas on?
PJs! Kollased lühikesed püksid ja kollase-rohelise triibuline maika.
Püksid õmbles emme kunagi, kui Margretiga ratastega Rammale sõitsime, et oleks hea sõita. Väljas ma nendega rohkem käinud ei ole, kui maal/kodus välja arvata, aga aastaid juba truud tudupüksid. Olen nendega isegi ringi reisinud ja kui neile mingil hetkel tagumiku peale väike auk tuli, õmblesin sinna peale Miki Hiire, mis nüüdseks on maha tulnud, sest püksid on paar korda pesus käinud. Algul oli neis nöör ka sees, aga paar aastat tagasi, kui Villul Lagedil külas käisin, tahtsin kassiga mängida ja ainuke nöör oli mu pükstes. Nils sai selle endale.
Maika ostsin peaaegu kolm aastat tagasi ühest kaltsukast Võrust. Too aeg ma ainult maikasid praktiliselt kandsingi ja Caroliga ringi tuuseldades arvasin, et oleks hea see endale euri eest soetada. Kahjuks on materjal veits kehva ja see kaotab oma vormi päris kiirelt. Sellest tulenevalt väljaspool kodu ma seda pluuset ei kannagi.No Kätu ehk jääb ellu, kui mul tissid suvalisel hetkel paljad on, aga liputajatiitlit endale küll külge ei taha, seega välja just ei roni.

2. Ever been in love?/Oled kunagi armunud olnud?
Ma arvan, et jah. Praegu sellele tagasi vaadates ei suuda ma otsustada. Aga samas... Ma ei tea enam. Ausalt. Keeruline veits. Ja ma räägin üleüldse. Nüüd mõtlen, et mis see oli...

3. Ever had a terrible breakup?/On sul kunagi olnud halba lahkuminekut?
Haha. Lol. Jaa.

4. How tall are you?/Kui pikk sa oled?
Sadaseitsekümmendmidagi. 172 ehk? Midagi sellist. Ma täpsele ei tea, sest ma pole end vääääga pikka aega mõõtnud. Ja mul on numbrite koha pealt kohutav mälu!

5. How much do you weigh?/Kui palju sa kaalud?
Ma teadsin oma kaalunumbrit ka millalgi mitu aastat tagasi. Mul lihtsalt ei ole numbrimälu. Ja ega ma kaalule just jookse, kui mõni ette juhtub. Ma tean, et ma kaalun hetkel veel natukene liiga palju, et olla selle numbriga rahul. Samas. Kui ma ei tea palju ma kaalun, kust ma siis tean, et ma liiga palju kaalun? I'm smart like that.

6. Any tattoos?/Tätoveeringuid on?
Jaa! Mu armas väikene päikene mu vasakul randmel! Sain selle kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks ja siiani olen endiselt meeletult rahul endaga. Ja ma tahan veel. Mul juba on plaanid, et mida ja kuhu ja kuidas ja milliseid ma kohe kindlasti mitte ei taha. Samas teiste puhul need tätoveeringud mind ei häiri ka.
Minu "reeglid"? Mitte kunagi mitte ühtegi nime. Mitte kunagi mitte ühtegi sõna. See ei tohiks olla millegi meeletult kindlaga seotud. Näiteks ei kavatse ma kunagi kellelegi mitte ühtegi oma tätoveeringut pühendada. Olen ehk isekas, aga minu keha. Minu ruum. Minu.

7. Any piercings?/Kehaaugustusi on?
Hetkel ainult kaks kõrvarõngaauku. Aga on plaanid! Tegelikult on plaanid juba mitu aastat, aga nüüd oleme Caroliga koos minemas ja peaaegu ajadki kinni pannud, seega jah. Varsti on veel.

8. OTP?/One true pairing?/Paar kes on see kõige-kõigem, kelle moodi tahaks olla.
Sellega on naljakas lugu. Mulle meeldivad veidrad paarid. Eva ja Johani. Charles & Alli. Toomas & Helena. Selline kõige rohkem fictional on Lily & Marshall. Muidu ma kedagi väga ei shipi...

9. Favorite show?/Lemmik sari?
Oi... Keeruline.. Ma ei saa ühte ometi valida! The Big Bang Theory, How I Met Your Mother. Breaking Bad. Malcolm in the Middle. Kõik nii erinevatel põhjustel. Ja miski ütleb mulle, et neid oleks veel, kui ma natukene mõtleks... Oo! Näiteks kunagi oli 7th Heaven täiega. See oli täiega minu saade.

10. Favorite bands?/Lemmikbändid?
Bände on tegelikult vist pea sama raske valida, kui sarju. Paar tükki ikka tuleb. Dagö ja Metsatöll näiteks. Aga üldiselt on mulle meele järele teatud esitajate teatud laulud, mitte kogu repertuaar. Aga siiski. Näiteks Smilers ja Ursula. (Kuigi nad laiali läksid. Siiski kullafond, noh.) Ja mulle meeldib näiteks Foo Fighters. Ja siis enamjaolt üksikud lauljad, mitte terved bändid. Näiteks Tätte, Mika, Adele, Orelipoiss....

Aga olgu. Selleks korraks siis sedasi. Tahan magada.

Näeme jälle!

Ma leidsin Alaska!

Aasta alguses alustasin DBTCga (Don't break the chain). See kujutas ette seda, et terve jaanuari pidin ma iga päev midagi postitama ja kindlasti iga päev tumblrisse pildi panema ja kindlasti iga päev vähemalt ühe peatüki raamatut lugema. Sellega läks nii, et blogiga sain hakkama ja mul tõesti oli jaanuaris siin 31 postitust, mis on peaaegu sama palju, kui terve eelmise aasta peale kokku. Tumblris läks ka hästi, magasin ainult kaks päeva maha, sest kahest päevast sai tänu minu ülimalt normaalsele unerütmile üks ja ühel päeval ei teinud Oliver & Sebastian koostööd. (Mu fotokas ja arvuti, kes ei teadnud.)
Asi mis piinlikkust valmistas oli raamat. Miks ma ei suutnud päevas ühte peatükki lugeda? Kas see oleks mul tüki küljest võtnud? Kas ma oleks olnud lollim, kui ma oleks päevas mõne lehe raamatut lugenud? Kas ma oleks olnud halvem inimene, kui ma oleks arvuti kinni pannud, interneti teisele poole tuba visanud ja natukene aega oma raamatuga istunud? Ei. Aga ometi ei teinud ma jaanuari peale ühtegi risti. Ei tundunud õige tunnustada end paari loetud rea eest. Okei, valetan. Ühe risti tegin. Sest pime oli ja ma arvasin, et selle lehe peal oli hoopis blogi. Tegelikult lugesin kuu lõpus ka, aga... Ei tundunud õige hakata ristitama, et olen olnud nii tubli ja kakskümmend minutit raamatule pühendanud ennast. Ja veebruaris hakkasin peale. Selleks ajaks oli mul suurem enamus oma raamatust läbi ja tänaseks sai täitsa kõik. Mis raamat?

Ustavalt blogger taga lahti. (:

See. Carol kinkis selle mulle jõuludeks ja ma oleks nutma hakanud, kui ma selle kätte sain, nii õnnelik olin ma! Ja nüüd kui ma selle läbi sain, olen ma... Ma ei teagi, mis ma olen. Aga mul on teised emotsioonid. Mul on nii hea meel, et mul see raamat on ja et ma selle läbi lugesin ja ma armastan seda raamatut ja John Greeni ja... Aga mingil hetkel ma vihkasin Jonhi. Ma vihkasin Alaskat. Mulle ei meeldinud Colonel, Pudge, Lara... Takumi vihastas mind veel viimaselgi hetkel, aga... Kokkuvõttes armastan ma seda kõike siiski!

Millest raamat rääkis? Pudge'ist. Ühtest poisist, kellel ei olnud sõpru ja kes oma isa jälgedes internaatkooli läks, seal oma esimese sõbra leidis, esimest tüdrukut armastama hakkas, esimese tüdrukuga suhtes oli (erinevad tüdrukud, though). Nii, nagu raamatu all kirjas on. Mis see "last words" tähendab siis, küsid sa. Vastan sulle. Pudge jättis meelde erinevate kuulsate inimeste viimaseid sõnu. Ja sellel oli läbi raamatu päris hea sidusus. (Ei tea, kas see on just see sõna, aga...)

Üks jagatumaid "tsitaate" (jutumärkides, sest tegemist on terve lõiguga, mitte tsitaadiga) sellest raamatust:

Nad vaatasid enne seda pornofilmi...

Ja see on nii armas. Ja see sobib sinna nii hästi. Sest selline nende suhe oligi. Kuniks John otsustas, et yolosveg, Alaska surnud ja kõik.

Ja see on hetkeks kõik. Lähen hoopis pesema ja peaksin pakkima ja... Homsest võtan uue raamatu ette - seekord Rowling. Sest selle raamatu pean ma tagastama. Ja see näeb ahvatlev välja hetkel... So there.

Veebruar ja Wall of Stuff.

On teine veebruar, ühe päeva olen blogimisega vahele jätnud ja ausalt öeldes tunnen juba, kuidas mul pole midagi öelda ja mõtlesin, et olen siis natukene aega vait. Ja siis mõtlesin, et millal ma siis üldse midagi ütleks. Varemgi olnud neid kuuseid pause, sest mul ei ole sel hetkel midagi öelda ja siis ei ütlegi. Ja kuu aega on mu blogi vait...

Otsustasin, et veebruaris räägin oma seinast. Ei oskagi seda muudmood seletada. Või siis öelda, miks ma sellest rääkida tahan. Aga tahan. So here it is. My wall of stuff.

Albert, ahv, Homer ja raamat hängivad niisama.

See on kogunenud suhteliselt pika aja jooksul. Ei teagi täpselt, mis see kõige esimene asi on, sest on väikesed kahtlused, aga veidi enne selle pildi tegemist panin üles viimased. Mitte viimased üleüldse aga hetkeseisuga... Ja seda ma nüüd hakkangi teile veebruari kuus lahti harutama. Iga paberi kohta on oma lugu ja kuigi iga paberi kohta eraldi blogiposti tegema ei hakka, siis mingit materjali siit ikka saab! (Eirame seda, et mu wallquote'il ei ole kirjavahemärke. Esimese hooga neid ei teinud ja nüüd on nii jäänud. One day!)

Also, this happened:

Aga sellest mingil hetkel lähemalt.