Merilyn, miks sa ei blogi?

Mu arvuti on katki. See ei suuda genereerida iseseisvalt t, y, õ ja ü tähte. Lisaks ei tööta vasakpoolne alumine ctrl nupp... Ja see nupp, kust saab ekraani heledamaks muuta...
So there.

Kui ma saan varsti miljonäriks, et siis ma viin ta parandusse ja tulen tagasi. Senikauaks peate leppima sellega, et blogin kaks sõna Kätu arvutist, kui ta parasjagu ei vaata.

Tsauka.

Adultin'

Viimasel ajal teen ma naljakaid asju ja põhjendan neid sõnadega:"Olen täiskasvanu." Või midagi sarnast.

Ükspäev rääkisin Krissuga juttu ja küsisin nõu hambapasta kohta. (Siinkohal ütlen talle tsau, sest tuleb välja, et teinekord, kui tal aega on, käib ta siin vaatamas, et mis mina teen... Tsau!) Ja siis me olime Kätuga tükk aega mega põnevil - me peame ostma uue hambapasta, aga millise? Võtsime Krissu soovitust kuulda ja ostsime omale soolahambapasta. Ja te ei kujuta ette, kui ärevil võisid olla kaks kahekümne aastast! (Sujuvalt veeretasin meid kaks aastat nooremaks, that's how fabulous we are.) Issand, kust me omale pasta leiame, kuidas me saame, millise me siis valime, kas valime midagi muud?! WHAT IS HAPPENING?!

Maitseb veidralt... Aga mulle meeldib!

Lasin täna Maretil kaltsukast tuua ühe valge rätiku, kus on kaks jalajälge peal. Miks? Sest tundus hea mõte panna see enda vannitoa põrandale peale pesemist. Et pesed põranda, tõmbad kummispaatliga puhtaks ja paned rätiku maha ja hea on olla, sest kuiv ja värki. Pesin läbi, näitasin Kätule - olime mõlemad põnevil! Viisin siis rätiku vannituppa ja teate, kui hea on kuiva jalaga sealt ära tulla! Normaalsed kahekümneaastased ei ole ekstaasis mingi rätiku pärast. Meie olime...

Käisime Maretiga Prismas, sest meil oli vaja nõudepesukäsnasid. Ostsime siis. Ja olime rõõmsad, et me ostsime ilusad käsnad, sest et täiskasvanud ostavad poest pesukäsnasid, piima ja seepi. Ära nüüd ütle, et sulle ei paku pinget ilusate käsnade valimine! Ürita nüüd mulle valetada, et sul on ükskõik, millise käsnaga sa oma nõusid pesed. Meil igaljuhul ei ole. Ja meile meeldivad meie värvilised käsnad.

Sest tegemist on siiski viisaka õllega.

Teinekord teeme me ka asju, mis ei ole niivõrd... Täiskasvanulikud, kuid kasutame siiski sama vabandust. Selles olukorras siis ainult natukene sarkasmiga. Näiteks on täiskasvanulik kolmekesi Kätu toas istuda ja Hunger Games Adventure'it mängida. Väga täiskasvanulik on osta poest õlut lihtsalt selle pärast, et purgil on Töllu embleem peal. Ma isegi mitte ei joo õlut! (Üritasin seda kord Rock Cafes naabrimehele seletada, ta ei taibanud üldse, et ma tema õlut juua ei taha... Oh well.) Ülimalt täiskasvanulik on istuda pool ööd üleval ja blogi kirjutada, selle asemel, et magada ja homseks tööpäevaks end välja puhata...

Ja mu Maret läks täna koju. Tema külaskäigust on mul veel nii mõndagi rääkida... Räägin järgmine kord. Või ülejärgmine kord...

Õde bussile astumas.

Miko!

Kümnendal märtsil sain ma endale väikevenna. Sellise kõige pisema. Olin just kodus aega veetnud kenasti kümme päeva ja siis üheksanda õhtul kella kümne ajal emme helistab:"Oleks pidanud su ikka varem välja viskama!" Sünnitama läks.
Ma nutsin õnnest, kui issi mulle kell üks öösel helistas, et väikevend on käes. Minu pisikene väikene vend. Nutsin natukene aega õele, natukene aega Kätule ja kui olin maha rahunenud, helistasin Evale. Eva võttis telefoni vastu, ma ei saanud midagi öelda. Natukene oli vaikus, siis Eva taipas ja siis ma nutsin jälle. Õnnest. Ainult õnnest...

Kolmapäeval läksin koju tagasi. Emmele ei öelnud, et lähen, sellepärast ei kirjutanud blogissegi, et mine tea, mis tal viga hakkab ja äkki läheb veel haiglas mu blogi lugema. Maretiga olin asjad ära rääkinud, et lähen koju, tema teadis. Bussis veel rääkisin emmega ja sain teada, et issi ja Mattis olid kodus. Emme küsis veel, et millal ma siis tulen. Teatasin talle, et veel ei tea ja üritan võimalikult ruttu tulla. Olin juba poolel teel. Helistasin siis issile ja leppisime kokku, et tuleb mulle vastu. Palusin tal emmele mitte rääkida.
Koju jõudes seletasin Mattisele, et ta ei tohi ka emmele öelda. Oli nõus, aga samas teadsin, et tõenäoliselt lobiseb ta siiski välja. Ei lobisenud, vot. Natukene vihjas, aga õnneks emme sellest aru ei saanud. Nimelt viisin Mattisele Tartust kruvikeeraja ja olin selle talle juba andnud, emmele olin ka sellest rääkinud ja Mattis siis rääkis emmele edasi, et tal on kruvikeeraja. Emme mõtles, et nüüd olen ma topelt ostnud ja nüüd on jama majas. Ei olnud.
Veel ukse taga kuulsin emmet küsimas:"Uks on lahti vä?" Nii et tegelikult tuli üllatus välja.

Natukese aja pärast sain oma pisikese venna endale sülle. Ja ta oli nii pisikene. Algul vaatasin, et näe, ei hakkagi pisardama. Käisin siis magava beebiga toast tuppa ja tutvustasin talle maja. Kui ma jõudsin Mareti tuppa ja tahtsin seletada, et see on õdede tuba, siis tulid pisarad silma. Ja ega ma selle paari päeva jooksul venda rohkem väga käest ei pannudki. No selleks ajaks ikka, kui ma ise asjalik olin. Toimetasin loomi ja linde ja tõin vett ja puid ja... Ja siis tassisin venda.

Vaatasin oma väikevendi ja mõtlesin, et kuidas küll on ühele inimesele nii palju õnne lubatud. Kuidas on nii, et mulle on lubatud mu suurepärane noorem õde, kellega ma nii hästi läbi saan? Kuidas mina sain endale nii krutskeid täis väikevenna, kes nii andekate asjade peale tuleb? Kuidas olen ma ära teeninud ühe väikese pambu, kes midagi veel teha eriti ei oska? Ma ei mäleta Mareti titepõlvest eriti midagi ja tundub, et ka väikevenna omast jään suures osas ilma, aga ikkagi olen ma nii õnnelik, et nad on minu õde ja vend. Mattis on ainuke, kelle kasvamist ma (teadlikult) nägin ja ma olen selle üle õnnelik. Ma armastan oma perekonda nii tohutult palju!

Täna sai vend endale nime ka. Vend on Miko. Miko Martjak. Merilyn, Maret, Mattis ja Miko. Kaks tüdrukut, kaks poissi.

Mul on üks õde ja kaks venda. Kaks väikest venda. Pühkisin pisarad, lisan paar pilti. Varsti jälle!

Ootasime Arturiga teiste saabumist.

Venna voodi sai valmis.

Vend sai oma voodisse magama.

Vend vedeles voodis.

Kuri magaja! Näitab sulle rusikat.

Proovisime paar pilti teha. Miko hakkas nutma, Mattis tegi nägusid ja me Maretiga läksime bussile...

Fun. õhtu

Ma mäletan esimest Fun. lugu, mida ma kuulasin. Istusin tooaeg mõisavahe korteris ja tegin midagi. Youtube'i subscription box oli tüütult tühjaks saamas ja ette jäi üks Fueled By Ramen video, mida ma tavaliselt ei oleks vaadanud. Olen selle kanali endale tellinud ka ainult selle pärast, et teinekord tuleb sealt asju, mis mulle meeldivad. Selles suhtes, et kui ma mõnda esitajat tean, siis sealt ma saan ka teada, kui neil uus lugu või video välja tuleb. Ja nüüd, kus mul midagi enam vaadata ei olnud, siis ma võtsin ühe nende video lahti. Videot seal ei olnud, audio oli too hetk ainult.
Mäletan, et istusin köögilaua taga ja Kätu oli elutoas. Panin laulu mängima, kuulasin. Meeldis. Ja uuesti. Ja uuesti. Kätule lõpuks kõlas see veidralt, seda mäletan ka, sest ta ei kuulnud kogu laulu, ainult seda taustabiiti, niiöelda. Ma mõistan, miks talle see veider võis tunduda. One Foot ongi selline... Veidra muusikaga. Aga ma jumaldan seda muusikat. Ma jumaldan seda laulu. Esimesest korrast saadik.
Peale seda hakkas minu ellu üha rohkem Fun.'i tekkima. Ja iga laul on mulle siiamaani meeldinud. Isegi need, mis paisusid eriti suureks ja mida koguaeg lasti. Näiteks We Are Young. Mul oli ikka igakord pidu, kui see raadiost tuli. Iga kord olin õnnelik, kui seda jälle kuulsin. Üks lemmikumaid on ka Carry On näiteks. Ja muidugi Some Nights! Oi, kuidas ma seda jumaldasin! See oli lihtsalt... Nii üleni minu laul, et midagi hullu! Ma võisin seda kuulata vaikselt omaette, ma võisin seda nii kõvasti lasta, et kõrvadel hakkas valus. Ja ma armastasin seda kõike!
Ütlen ausalt, ega ma end muusikamaailma uusimate hittidega tegelikult kursis ei hoia. Kuulan seda, mis ette juhtub ja mis meeldib ja millal viimati uusi esitajaid minu playlisti tuli, kes seda enam mäletab! Samas mäletan hästi, kui see Pink'i ja Nate Ruess tegid koos Just Give Me A Reason'i. Mulle meeldis see laul ka. Praegugi käib raadiotest mingi laul, mida ma ei ole suutnud kodustes tingimustes veel üles leida, aga ma tean, et see on kas Nate Ruess kellegi teisega või koguni Fun., sest ma tunnen juba ta hääle ära ja mulle nii meeldib ta hääl!
Praegu käisin pesu kuivatist ära toomas ja mõtlesin, et taustaks oleks midagi vaja. Sain oma youtube'i subscriptionsitega tegelikult ka järje peale ja ei olnud sealt enam midagi võtta, mõtlesin, et ehk miski jäi kahe silma vahele. Jäigi. Fun. jäi kahe silma vahele. Mõtlesin siis, et panen mängima. Ja ma armastasin seda lugu ka kohe algusest peale. Uus lugu, Sight Of The Sun, meenutaski mulle seda õhtut mõisavahes koos minu esimese Fun.'iga.
Nüüd siis istun siin, ei voldi enam riideid, tahtsin kohe blogida. Üks Fun.'i laul teise järel ja kuulan neidki, mida tean, et kunagi kuulasin, aga mitte nii palju, et meelde jääks. Panin siis peale Why Am I The One video ja kohe video alguses tuli meelde, et mis video see oli ja kuidas sellega läks. Ja kui päris laul peale hakkas, siis meenus ka, et mulle meeletult meeldis ka see lugu.
Ja nüüd ma tõmbasin omale Spotify, sest ma tahan nende lugusid kuulata veel. Ja miks mitte siis ka Spotify? Õdegi teadis rääkida, et Spotify on vahva...

I put one foot in front of the other one.
I don't need a new love or a new life,
just a better place to die

Kes oleks osanud arvata, et ma sõltuvusse jään...

Hiljuti vaatasin lõppude lõpuks Catching Fire'i ära. Sellest tulenevalt tuli mulle jälle hoog peale ja... Ja juhtus nii, et ma leidsin, et on olemas Hunger Games'i mäng: The Hunger Games Adventure. Ja ma siis pidin seda eile öösel mängima hakkama.
Ja ma olen meeletult sõltuvuses. Ma lihtsalt istun ja ootan, et läheks mingi aeg mööda, et ma saaksin mingi noole kätte. Ma sundisin oma õde seda mängima, ta tuligi. Ta sai asju, ma võtsin talt asju, ta sai selle asja, mida minul vaja, ma kaalun padjaga lämmatamist keset ööd... Okei, nii hull see asi ei ole! Jään ellu!

Aga Kätu ja Eva võiksid mulle siiski headmeelt teha ja ka mängima tulla. Pls. I need your stuffs!

TMI 3/5

Seekord siis kolmas osa minu kord alustatud tag'ile. Esimene osa on siin ja teine osa siin.

21. How long does it take you to shower? / Kui kaua võtab sul aega duši all käimine?

Ma olen rämedalt kiire selles! Kord kui Eva ja Ragnar meil külas olid ja me kringleid küpsetasime rebaste peo jaoks, siis ma käisin pesus mingi nelja minutiga ehk? Ja ma pesin oma juukseid ja nühkisin end üleni puhtaks.

Alles mõnda aega tagasi kodus saunast tulles küsis issi, kui tuppa jõudsin:”Pesid ka üldse ennast vä?” No olgu, tookord ma tõesti pead ei pesnud ja sellevõrra läks kiiremini. Aga üldiselt ei viitsi ma väga kaua enda pesemisega tegeleda. Kiirelt ja korralikult!

Samas võin ma ka pool tundi duši all olla ja end mitte pesta. Kord pesin ära boileritäie sooja vett ja järgmisel hommikul läksin ikkagi juukseid pesema... (Tegelikult ei raisanud ma üksi seda boileritäit ära, enne mind käidi ka pesus, aga siiski!)

22. How long does it take you to get ready in the morning? / Kui kaua sa end hommikul valmis sead?

Täiesti oleneb. Ma olen olnud uksest väljas viie minutiga ja ma võin kolme tunniga ka mitte valmis saada. Oleneb, kui väga on mul vaja kuskile jõuda ja kuhu ma üldse minema pean. Gümnaasiumi ajal oli Maretil äratus 6:30, ta tõusis kohe ja hakkas asjatama. Mu äratus oli seitsme ajal, vedasin end aeglaselt välja, 7:30 saime maja ees Maarjaga kokku. Samas olen ma tõesti võimeline viie minutiga uksest väljas olema. See kujutab endast seda, et ma ärkan, panen riide, pesen hambad ja kammin juuksed ja panen väliriided selga ja olen maja ees. Nice, don’t you think.

23. Ever been in a physical fight? / Oled kunagi füüsilises kakluses olnud?

Eip. Tõenäoliselt isegi mitte lapsena, sest ma olin väga norm tatikas ega kakelnud kellegagi. Veits igav, aga ma usun, et mu emme on uhke. That’s what life is all about – making mommy happy!

24. Turn on?

See on keeruline küsimus. Ma arvan, et mul ei ole sellist ühte asja, mis mind hullult „üles kütaks”. Aga ikka on meeldiv, kui sa oled puhas ja korralik ja natukene lõhnad nagu seep. Mulle meeldib seep.

Ja kui sa jagad minu huumorit!

25. Turn off?

Kui sa oled räpane. Ja haised. Ja suitsetad. Ja oled ebameeldiv. Ja enesekeskne...

26. The reason I joined Blogspot? / Põhjus, miks ma blogi tegin?

Siinkohal viitan taaskord oma teisele poolele – Kätu, tsau! Kord tulin üheksanda klassi tutipäevapidustustelt koju ja rääkisin Kätuga MSNis. (Good old MSN) Kätu rääkis mulle oma blogist (tema blogi on natukene vanem, kui minu oma (tema esimesed postitused on hetkeseisuga märtsi lõpus ja minul on mai lõpus) ja kuidagi mingi veenmise tulemusena tegin endale ka blogi. Miks või kuidas, I don’t even know. Aga juhtus nii.

27. Fears? / Hirmud?

KÕIK! MA KARDAN KÕIKE!

Ma kõnnin trepist üles, ma olen kindel, et trepp kukub kokku. Ma lähen üle tee ja autod kindlasti sõidavad minust üle. Katus kukub mulle pähe, libisen duši all, komistan trepist alla, jätan käe grilli vahele, lõikan endal noaga käe katki. (Nagu vikatiga that one time.)

Mul on nii elav kujtlusvõime, et ma reaalselt kardan kõike!

Ja samas ei karda ma mitte midagi.

Ja ma kardan, et ma ei ole piisavalt hea.

Ja ma tean, et ma olen parim.

28. Last thing that made you cry? / Viimane asi, mis sind nutma ajas?

Emotsioonid, mis ei ole minu omad, et neist rääkida, aga mida ma siiski kõik endale vastu võtan, et sinul neid olema ei peaks. Veereta need minu kaela nii palju, kui vähegi võimalik! Peaasi et Sinul hea oleks. Ja seda päris siiralt!

Ja siis meenub mulle kord, kui ma nutsin nii palju, et see oli midagi hullu. Viies september kakstuhat üheksa. Mattis sündis siis. Ma nägin teda, ma nutsin. Ma läksin koju, nägin kapis beebisokke ja nutsin veel. Ja loodetavasti saan jälle sedas nutta varsti, et neli-viis-kümme aastat hiljem on endiselt meeles.

29. Last time you said you loved someone? / Viimane kord, kui ütlesid, et kedagi armastad?

Oh deer lord, kes seda enam mäletab! Küllap Kätule. Me ikka teinekord ütleme teineteisele, et teda armastame. Üldiselt üritame me teisi veenda, et nad meid ikkagi armastavad!

30. Meaning behind your Blogspot name? / Kuidas su blogi omale nime sai?

Taaskord vaadake Kätu poole. Totu- on tema leiutis, kuid mitte otseselt. Ma mäletan, et ta veenis mind, et tee blogi ja ma siis tegin. Tõenäoliselt tegime siis nalja, et mis nimeks panna. No nime valik on alati raske ja nii siis läks, et Kätu tahtis mulle öelda, et ma olen totu. Punkti asemele aga tuli kogemata sidekriips. URLiks ei saanud sidekriipsulõpuga sõna panna ja siis panin lihtsalt kaks U-d. Sidekriipsud meeldivad mulle siiski ja nii saigi blogi nimeks Totu-. Olen seda küll aja jooksul mingil määral vahetanud, aga alati oma Totu- ni tagasi jõudnud.

Hating on reality TV.

Teate, mis juhtub, kui panete jalga katkise tallaga ketsid keset pooltalve/külma kevadet ja lähete mööda sopaseid külavaheteid koeraga jalutama? Jalad saavad märjaks, te saate külma, teie kord aastas haigus on kohe kohal. Käisime ju Maretiga külavahel Tupsuga jalutamas. Ja vahva oli. Ainult et järgmisel päeval tahtsin peaaegu ära surra. Kuigi siis ei olnud veel nii kohutav, kurk ainult tuikas. Õhtul, peale pesu, võtsin endale vesupaberirulli, et nina nuusata. Hommikul ärkasin, sain korralikult nuusata, mitte nina lihtsalt ei jooksnud ja olin õnnelik. Kurguvalu veel veits oli. Ja siis tundsin, et ma tahan kõik kohad täis oksendada, mitte kunagi mitte midagi süüa, elu lõpuni ainult magada - sest lõpp tundus nii lähedal, et kes mõne tunni jaoks ikka sööb, kui on võimalus magada!

I didn't die, though.

Eilse elasin üle. Oli küll halb olla, aga noh. Hommikul õnneks issi aitas emmel loomad ära toimetada, emme ei pidanud heinapakke vedama ja lammastega lolli mängima. Sain veidi magada. Päevapoole siiski üritasin elus olla, kuigi see mul meeletult hästi välja ei tulnud. Endal ka halb selles mõttes, et väikevend tahab mängida minuga ja ma lihtsalt tahan magada ja vaikuses olla ja end mitte kunagi liigutada...

Täna hommikul emme äratas mu, et kas ma saan talle appi minna, et issi juba läks ja kui ma vähegi jaksan, siis aitaks tal loomi toita. Lubasin, et lähen. Sain end isegi voodist üles. Tundsin end küll imeliselt halvasti, aga sain püsti, riidesse ja õue. Vedasin heinapaki üle õue eriti aeglaselt, sest kiired liigutused panid pea valutama ja ajasid südame pahaks. Emme jõudis siis järgi. Toitsime lambad-kitsed, jootsin-toitsin haned-kanad-pardid... Partidel muide läheb aina paremini. See üks, kes haige oli, on ka jalul ja loodetavasti nad ikka söövad ka midagi. Esimesed paar päeva olid küll täiesti šokis, ei teinud praktiliselt mitte midagi. Eile hommikul oli keegi veega soppamas käinud (kui pardid joovad, on terve vesi sopane) ja täna hommikul nägime pealt, kuidas üks jooma tuli. Õue nad veel tulla ei julge, aga noh... Ehk varsti! Las linnukesed rahunevad.

Heh, isegi Lainele, me väiksele jänesele (get it, though? Laine? Jänes? Jänes Laine? Get it? We funnies.) andsin süüa, ju. Miskipärast unustan ma teda mainida, kuigi ta on üks vahvamaid! See, kui äksi ta läheb, kui ma juba lammastele heinapakki lähen võtma (ta elab seal, kus hein on) ja kuidas ta puuriukse maha jookseb, kui ma porgandi ja peediga tulen! Oh, väike jänes!

Kuhu ma nüüd jäingi? Ahjaa. Olen haige, toimetan loomi. Nuuskan juba kolmandat vetsupaberirulli. Käisime täna isegi Paides, sest emme käis beebi südamelööke kuulamas, et kas on normis. Me siis Mattisega käisime poes, olime muidu toredad... Aga see ei olnud üldse minu jutu mõte! Point seisnes ju selles, et ma vihkan reality TVd ja et ma olen haige. Aga vähemalt saite me loomadest teada natukene! Living the dream!

Also, väike update mu haigusega seoses. Hommikul tuli see mõte mulle korra pähe ja nüüd jälle - kui suur on tõenäosus, et ma endale uuesti kõrvapõletiku nuuskan? Päris tõenäoline vist... Oh deer lord, why? Elk God, save me from this! (Siinkohal tervitused Kätule, kes imeliselt oskab põdrajumalaid joonistada!)

Tänu sellele, et ma haige olen, olen ma hommikuti kauem maganud, päeval end mitte korralikult ära väsitanud ja õhtul siis jälle kauem üleval. Mida ma siis teen siin öösiti üksinda, kui Maret mu kõrval magab ja vaikselt peab olema? Vaatan YouTube'i videosid. Üks viib teiseni ja vaatan jälle talk-showsid. Neid nõmedamaid, mitte neid normaalseid ja naljakaid. Näiteks, kui ma Tartusse lähen ja oma Youtube'i olen ära vaadanud (mul seal pea nädalajagu videosid, mida näinud ei ole) siis ma kavatsen Jimmy Fallonit vaatama hakata. That dude is hilarious!

Aga mida ma siis vaatan? Eks ikka seda rämpsu! Selliseid saateid, millest ei olegi midagi oodata. Inimesed, keda saatesse kutsutakse, on stereotüüpsed geto-inimesed ja trailer-park-trash. Nad ajavad mind vihale, see publik seal ajab mind vihale ja see saatejuht ajab mind vihale ja... Ma vaatan siiski. Miks? Sest kuidagi ma ju pean oma emotsioone välja elama! Ühel õhtul nutan õnnest, sest sugulane toob pulmakutse koju ja järgmisel õhtul vihastan end lolliks inimeste peale, kes ei oska olla. Mis siis seekord?
Maury Povich Show! Ja seekord siis juttu jälle lastest, kes tahavad lapsi! Mitte lastest, kes kogemata lapse said, vaid lastest, kes lapsi meeleheitlikult tahavad. Sellised vahvad kolmeteist kuni viieteistaastased eelteismelised (minu jaoks vähemalt) kes meeleheitlikult ringi magavad ja lapsi tahavad, sest et miks mitte?

Miks ma siis närvi lähen? Sest, ei, ma ei lähe närvi selle peale, et neil lastel mõistust peas ei ole. Kuigi natukene selle peale ka... Ma lähen närvi, sest ma vihkan neid emasid - nutavad saatejuhile, et nende laps üleni hukas ja ei tea enam, mida nendega tegema peaks, sest kolmeteistaastane juba jookseb kodust ära ja juba käib poistega ringi hooramas. Ma vihkan neid emasid, sest nad ei ole suutnud oma lapsi kasvatada. Kolmeteistaastased ei tohiks nii käituda! Kolmeteistaastased on alles armsad jõnglased, kes teinekord nukudegagi mängivad! Ema ülesanne on oma lapsele pakkuda nii palju hoolt, armastust ja positiivset tähelepanu, et lastega nii ei juhtuks!
Ma vihkan neid lapsi, sest nad on endast nii heal avamusel. Sa peaksid lõpetama kümnendat klassi, aga kukkusid seitsmendast läbi ja nüüd oled ilgelt kõva tegija? Suurem enamus neist lastest tuleb lava tagant välja, publikule roppusi karjudes ja end igati õigustades. Nad karjuvad, tõmblevad, ei lase kellelgi rääkida, märatsevad... Ja enamjaolt on neli selline tüüpiline treileripargi aksent ka... Nad on lihtsalt häirivad!
Ma vihkan seda publikut, sest nad on nii valjuhäälsed! Näidatakse nutvat ema:"Oh see vaene väike ema! Kuidas temal küll ei vea!" Nii kurb, eksole. Mitte keegi ei tee emasid maha, sest nemad ju ometi süüdi pole! Näidatakse teismelist ja publik lihtsalt röögib. Ropendab, karjub, märatseb, vehib kätega... No täiesti kasvatamatu ahvikari ühesõnaga.
Ma vihkan seda saatejuhti ja tema "kaastöötajaid". Saatejuht ei küsi rahulikult, et mis värk on ja äkki räägid, ei. Saatejuht ise karjub samamoodi. Mitte küll nii ropusti ja nii pidevalt, aga siiski. Ja siis selles osas, millele ennist linkisin, tahab ta lastele aru pähe panna, kutsub ta lavale motivational speaker'i. See inimene teenib raha sellega, et ta räägib inimestega ja inimesed on sellest kuidagi inspireeritud. Ja siis ta tuleb lavale ja hakkab niigi trotsi täis teismeliste peale karjuma, kuidas nad on väärtusetud inimesed ja nende eludest ei tulegi midagi välja? Lihtsalt karjub karja kolmeteistaastaste peale, et nende elu on põhimõtteliselt läbi, sest nad on idioodid? Saate aru, et selline asi ei tööta? Ma ei ütle, et me peaks neid tüdrukuid nunnutama hakkama, ei. Aga kas nende läbisõimamine aitab? Tõenäoliselt mitte!
Saateformaat ajab mind ka närvi! Tahetakse ühte osasse nii palju suruda, et kellelegi ei anta korralikult aega. Siis räägitaksegi kaks minutit ühest, kaks minutit teisest, peaasi, et saaks võimalikult palju tegelasi ühte saatesse mahutada, eksole. Ja kuidas sa siis probleeme lahendad?
Mis probleeme nad üldse lahendavad? Enamjaolt nad sellistest inimestest follow-up lugusid ei tee ja siis me ei saagi teada, kas see viieteistaastane, kes oma teist last tahtis sai selle või mitte.

Ja siis ma olen siin keset ööd vihane ja kuri. Tean, et peaksin hambad ära pesema ja magama jääma, aga no ei suuda! Teadmine, et ma raiskan Mareti internetti suudab mind veel eemal hoida videote vaatamisest. Kannatan Tartuni ära!

Peiksid on ohtlikud.

Olen Kodus. Kodus suure algustähega. Tulin juba kolmapäeval ja nüüd olengi pere seltsis aega veetnud. Ja natukene ka tööasju teinud ja natukene inimesi külastanud. Igaljuhul. Olen hetkel ka õe arvutis ja selletõttu võib mu tekstis esineda väga lampe vigu, mida kiiruga kirjutades ehk tähele ei pane - klaviatuur on hetkel veel minu jaoks natukene võõras.
Miks blogin, mitte ei maga? Tahtsin rääkida ohtlikest peikadest. Peaaegu minu kogemus, aga mitte päris. Alustame siiski algusest.

Kui me siia majja kolisime, oli meil juba koer - Põks. Või oli me majal koer? Pigem vist nii, et ostsime maja, saime koera kaasa - kus sa suurt looma linnakorterisse viid! Ja nii meil siis on üks daam õuel. Mingi aeg sai talle Tupsu ka võetud ja saavad isegi läbi, mis on kena. Aga Tups ei mängi siin hetkel rolli. Põks on peaaegu põhitegelane selles loos.

Me kõige lähimatel naabritel on samuti koer. Väike isane must nähvits. Käib teinekord Põksu juures lolli mängimas, kui tütarlapsel jooksuaeg on. Ei saa teda siit väevõimuga ka ära, omaenda omaniku sööks ka peaaegu ära. On urisenud ja haukunud küll ta peale, kui naaber on üritanud koera koju viia. Lisaks sellele väikesele kutsule leidub külas koeri teisigi. Mõned lähemal, teised kaugemal. Ja Põks on ilmselgelt täielik magnet isaste suhtes. Laupäeval nimelt avastasime hommikul, et talle on uus peiks tekkinud. Esmapilgul vaatasime kõik, et Põks ise. Siis korralikumalt vaadates nägime, et meie Põksu saba ei ole selline ja et kuidagi teine ikka. No igaljuhul oli Põksu peiks temaga väga sarnane.

Panime siis Maretiga pildi Facebooki, et näe, meie õuel koer, kelle oma. Keegi ühendust ei võtnud, ju siis ei olnud nii oluline uudis (sai muidugi vähe jagamisi ka, üldse ei imesta.) Käisime Maretiga kuurist puid toomas, vaatasime, kuidas peiks kuuti ronib ja sealt välja aetakse ja kuidas ta sealt selg ees kukub ja kuidas ikka taidlevad. Päris naljakas oli. Käisime õe-vennaga jalutamas, peiks tuli meid nuusutama, kui tagasi tulime - tundus igati sõbralik loom olema, kuigi näppima ikka ei läinud, võõras koer siiski.

Meil on õue peal kaks liikumisanduriga tuld. Öösel märkasin, et üks läks põlema - peiks liikus maja poole. Samal hetkel nägin, et maja ette maha olid tekkinud mingid hunnikud. Tuli läks kustu, Maret ütles, et võivad ka vabalt mutid olla, et majatagune olla neid hunnikuid täis. Ei pööranud siis tähelepanu. Natukene kripeldas, aga õue ka ei julgenud minna.

Hommikul ärkasin selle peale, et emme Maretit sosinal äratas:"Kuule, ega keegi sinna Facebooki kirjutanud ei ole sulle? Ma just leidsin neli pardilaipa maja eest ja ainult kaks on veel alles." Mõlemad ehmatasime Maretiga üles. Nimelt oli Põksu peiksil instinktid võimust saanud ja ta oli meie partide kallale tulnud, neli maha murdnud, neist kahel pead ära söönud. Siis muutus asi juba kurjemaks - peiks urises emme peale, kui emme üritas Põksu lähedale minna. Mina olin ka kuri - minu esimene mõte oli, et ma võtan selle koera pildi ja lasen emmel mind mööda küla sõidutada, et kelle koer, tule järgi. Asjad läksid teisiti.

Maretile ei olnud keegi kirjutanud, logisin siis enda kontole - ei olnud ka midagi. Tahtsin pilti uuesti jagama hakata, kui Naabrimees (seesama, kelle õlal ma kord nutsin ja kellega koos enne seda pidu panin...) minuga rääkima tuli. Teatas:"Üks teie part oli hommikul mu õue peal." Tundis muret, et kellelegi helistada ka ei saanud. Selle peale andsin talle enda, emme ja issi numbrid ja tänasin teda ette ja taha. Issi siis läks ka sinnapoole, sai kuskilt põllalt ühe linnu kätte.
Samal ajal avastasime me emmega, et linde ei ole oma kuudis mitte kaks, vaid kolm. Ainult, et see kolmas oli teiste poolt paanikas jalge alla tallatud ja vigastatud. Nii et kui issi tagasi jõudis, oli meil umbes kuueteistkümnest pardist sisuliselt ainult kolm alles.

Varsti helistati juba issile - Naabrimees oli koera omaniku leidnud ja see juba tuiskas oma loomale järgi. Emme ei tahtnud oma viimast lõppu rasedas seisus asju ajama minna ja issi ei oska sellistes olukordades piisavalt kurjalt käituda. Suutsin end täpselt õigeks ajaks õue saada ja rääkisin siis ise koeraomanikuga. Kui mina kartsin, et tuleb mingi vanaätt, siis tegelikkuses oli tegemist kuskil 30ndates mehega. Mis oli üpris positiivne, sest sellistega on ka minul võimalik rääkida.
Issi oligi õnneks hõivatud telefonikõnega ja nii ma siis ise jaole saingi. Mees küsis kohe, et mis kahju tema loom siis tekitas ja mis juhtus ja ma siis rääkisin. Rääkisin seda, mida teadsin. Mees vabandas ette ja taha ja lubas kinni maksta. Toonitasin, et me ei nõua kõigi umbes 13 pardi eest kümmet eurot (nii palju muskuspardid umbes maksavad), vaid et lihtsalt natukene on nagu halb, et kuskil 16-18 pardist on kolm alles.
Miks koer meil oli? Ta oli oma aedikust täiesti kogemata välja saanud ja siis tuhatnelja ajama pannud. Ju siis oli meie Põks see küla kõige kenam koer, kelle juurde jääda.

Lõpetuseks nii palju, et vähemalt jäid lambad ja lapsed terveks. Partidest on muidugi kahju - esiteks on nad meie koduloomad isegi siis, kui neil kõigil eraldi nimesid ei ole. Ja teiseks - meie neid söötsime ja kasisime ja kasvatasime ja endale kasu mitte mingit!

Muskuspardid on parajalt veidrad ka - nad ei tee häält. Võib-olla, kui nad oleks kisa teinud, oleks me Maretiga kuulnud, sest me ju olime maja ees. Võib-olla oleks pidanud me pardi nende kuuti kinni panema, kuigi õues ei olnud nii külm, et pardid välja ei kannataks. Võib-olla oleks me pidanud kohe mööda küla jooksma ja koera omanikku otsima. Võib-olla oleks ma pidanud ikka öösel juba välja minema. Võib-ollasid on nii palju, et paha hakkab.
Vähemalt sai peiks koju ja tõesti - inimesed ja muud linnud-loomad jäid õue peal terveks!

Täna öösel olime siis natukene ärevil, panime kõik oma neli parti (see üks vigane oli ka õhtuks natukene parem, vaatame, mis sellest saab) kinni ja lambad ka lauta luku taha.

Ärge võtke peiksi endale. Selleks, et teile head muljet avaldada, on nad täiesti nõus pruudi koduõuelt ka murdma!

Unenäod on veidrad.

Nägin unes, et saime Kätuga kirja, et peame oma korterist välja kolima. Samal päeval, kui kirja saime. Hakkasime siis pakkima. Küsisin ühel hetkel, et kelle me appi kutsume asju transportima. Kätu teatas mulle väga ülbelt, et ei kutsu me kedagi. Mina:"Kuidas me siis saame?" Kätu:"Bussiga!"
Täna siis kui talle sellest unenäost rääkisin, istusin ta voodi peal ja vaatasin ringi. Järsku panin tähele, et Kätul endal on mingi kahe ja poole meetrine riiul toas. Tema tahtis seda linnaliinibussiga kolida.

Ükskord varem nägin unes, kuidas me ka pidime välja kolima vist või tulid meile uued naabrid... Ei mäleta... Aga nad miskipärast tulid meie korterisse avatud uste päevale. Maarja leiutas siis kiirelt meile mõlemale väikesed pommid, mis me oma toas plahvatama panime, et inimesed meie korterist minema läheksid. Selle asemel, et neid lihtsalt ilusti paluda.

Nägin kord unes, et käisin kuskil nohikuurkas mingi nohikut sebimas. Tahtsin talle midagi oma kodust näidata. Enne kodust väljumist ootasin Kätut Paidest tagasi. Jätsin talle uksele kirja:"Ma siiralt loodan, et sa nüüd koju tuled, Kätu!" Kui selle (päris kuuma, muide) nohiku enda ukse taha tagasi sain, oli keegi jätnud mulle kirja:"Sa päriselt ei jätnud seda ust ju lukust lahti praegu. Kuidas sa saad nii rumal olla, et lähed kodust ära ja jätad uksele sildi, et uks on lahti ja kedagi pole kodus?! Vaata, mis siis juhtub!" Sattusin oma nohikuga kergesse paanikasse, et korter tühjaks varastatud ja segi pekstud. Astusime tuppa - ta oli me toad ära koristanud ja köögi magamistubadesse tõstnud ja hullult ümberkorraldusi teinud, aga midagi minema ei olnud viinud.
Alateadvus andis vist mõista, et pean tuba koristama... :D

Tegelikult oleme me Kätuga päris elus ka naljakad.
Ükspäev miskit kolistati meie vahvas elamus. Võrdlemisi pikk kolin oli. Kätu küsis:"Kas ma kuulsin mingit häält?" Mina lugesin samal ajal tuimalt midagi netist edasi:"Mhmh." Kätu tuli kööki:"Mis hääl see oli?" Tegeles ka mingite oma asjadega. "Ma ei tea. Keegi veab mingit laipa kuskil," pakkusin eriti tuimalt. "Mh," tegi Kätu rahulolematut häält, "Koridoris vä? Kes kurat laipa lohistab. Laipa veeretatakse!"
Teguri leibkond võtab asju loogiliselt ja külma närviga. Sest milleks paanitseda! Peaasi, et meid ei lohistataks ega veeretataks, senikaua on kõik korras!

Ükskord läksin pesu pesema, kellelgi oli juhtunud minu surmahirm - kellegi aluspesu oli pesumasina peal. Minu surmahirm on, et keegi naabritest leiab masinast minu pesu ja...

No vaata seda, noh...