neljapäev, 28. august 2014

Merilyn ja hambapesu.

Ma olen väga... Veider oma hambapesuga. Ma ei pea hommikul hambaid pesema, kui ma kuskile ei lähe. Ma ei saa välisuksest välja minna, kui mul ei ole hambad pestud.
Ma ei saa magama jääda, kui mul ei ole hambad pestud. Ja see on ühtlasi ka viimane asi, mis ma enne magamaminekut teen - kui Merilyn juba hambad ära peseb, then it's done. Off to bed! Olen korduvalt voodis edasi-tagasi tõmmeld, et miks ma magada ei saa, hambad ära pesnud (või uuesti pesnud) ja siis maganud nagu beebi. Või tegelikult... Nagu noh... Hästi ja sügavalt..

Täna hambaid pestes meenusid kaks eriti naljakat korda, kui ma olen hambaid pesnud.

Esimene kord oli siis, kui me Kätuga elasime alles Mõisavahes. Me tarbisime ühel öösel koos alkoholi ja otsustasime koos, et meil on vaja magama minna. Läksime hambaid pesema, ma seisin koridoris, Kätu istus vanni äärel ja ma hakkasin nutma - mul oli nii kohutavalt naljakas, et ma nutsin koridoripõrandal. Mu peas käis pilt, kuidas ma viskun ette, lükkan Kätu vanni ja ta sinna täiega sisse kukub. Kätu muidugi too hetk ei saanud aru, mida ma naeran. Ma ei suutnud end vist piisavalt selgelt väljendada. Me olime veidi joobes. Aga see oli niiiiiiii kohutavalt naljakas mu jaoks!

Teine kord oli alles paar nädalat tagasi, kui me Anneliga käisime õppimas, et kuidas mitte surma saada, kui hüppad lennukist alla. Olime Villu juures vannitoas ja Anneli istus WC potil, pesi hambaid, ma seisin. Järsku - sõnadeta - andis Anneli mulle mõista, et kraan näeb välja nagu peenis. Ma ei suutnud enam. Ma taaskord naersin. Vist mitte nii hullult, kui esimene kord, sest ma olin kaine... Aga siiski piisavalt. Ühtlasi oli võimatu hiljem seal hambaid pesta. Läksin kööki.

Kuratküll, kell on veerand neli hommikul, mu süsteemis on viiskümmend kilo suhkrut. Ma räägin hammastepesust... Ma lähen magama!
esmaspäev, 25. august 2014

She DID have a good run!

Sest ta on kõhna ja sopane. Aga kodus!

Emme helistas just. Mu Tipsy tuli koju. Mu väike karvapall, keda ma niiväga juba igatsesin tuli üleni sopase ja kõhnana koju. Ma jumaldan praegusel hetkel kõike. Arutasime siin paar päeva tagasi tööl M'iga, et tõenäoliselt andis Tipsy rebasele ka peksa, enne kui see ta maha murdis. Nüüd on lood vist teised... Kui kuskilt Purdi lähedalt rebaselaiba leiate, siis Tipsy töö tõenäoliselt!

Mu pisikene Tipsykene! Ei suuda oodata, et saaksin koju! Ma tahan oma kiisupoega!

Olgu. Aitab emotsioonidest ja pisardamisest. Olen tööl. Pean tööd tegema. Ei tohi nutta.

Isegi mitte õnnepisaraid!
esmaspäev, 11. august 2014

"She had a good run."

Lugesin täna hommikul voodis laiseldes paar lehte The Fault in Our Starsi. Noh, et ei peaks tööle tulema. Olin selle osa juures, kus Hazel luges Augustuse eksi Facebooki seinale postitatud kaastunde avaldusi ja mis kõike.

Panin riide, jalutasin tööle, rääkisin emmega telefonis, nagu alati. Ühel hetkel küsis emme, et kas olen Maretiga rääkinud. Ei ole ja täna kavatsen talle lõpuks helistada. Peab ikka õega ka vahetevahel rääkima, eksole. Ütlesin emmele, et ei ole jõudnud temaga väga rääkida. Emme siis teatas, et siis ma ei tea... Et meil vist ei ole Tipsyt enam...
Ma surin seesmiselt natukene. Kolm päeva pole teda näha olnud ja see ei ole tema moodi. Linnas on ta maks kaks ööd õues maganud, maal samamoodi maks kaks. Ühel öösel jäi välja, rohkem pole näinud. Me ei tea, mis - kas rebane, mõni auto, mis iganes... Aga olen piisavalt täiskasvanu teadmaks, et tõenäosus, et ta kuskil lihtsalt ringi trallitab on väga väike... Tipsy sõi toas, magas toas...

Nendest kahest loost tulenevana tahtsin end ise lohutada, et tal oli tore elu. Et Tipsy elu oli hea, sest me armastasime teda meeletult ja et ta sai maal elada natukene aega. Et ta sai laudast ära ja linnas elada. Me hellitasime teda - ta oli kohutav loom selles mõttes, et ta ei sallinud inimesi ja seda enam me teda armastasime ja seda rohkem ostsime talle spetstoitu ja mida kõike veel. Ma jumaldasin seda väikest kassi.

Ühtlasi leian, et kohutavalt nõme on öelda, et tal (või üleüldse kellelgi) oli hea elu. TFiOSist tulenevalt näiteks - kas Augustuse eksil oli hea elu, sest suurema osa sellest võitles ta ajuvähiga, mis lõpuks ta tappis? Ei. Ma ei nimetaks seda heaks eluks... Hea elu oleks olnud siis, kui ta oleks elanud vanaks ja täitnud oma unistusi ja mida kõike. Aga mida mina ka tean...

Ma juba igatsen oma väikest karvapalli, kes ka maal mullas püherdades suutis alati puhtaks ja valgeks jääda. Ma igatsen seda nurru, kes tegelikult nii tihti ei nurrunudki. Ma tunnen puudust sellest hiirekütist, kes hiirt nähes ehmus ja eemale jooksis. Ma tunnen oma murdjast Tipsyst puudust. Mul on endiselt rinnal arm sellest korrast, kui ta mind ükskord küünistas. Ja parema käe pöidlal püsib ka üks heledam kriips juba aastaid...

Viimased paar korda kodus käies olen ma tihtipeale pesemisjärjekorras viimane olnud ja iga kord, kui olin viimane, tuli Tipsy koos minuga tuppa. Senikaua magas sauna esisel trepil, kuni viimane inimene tuppa läks. Ja ta justkui teadis, kes on viimane, sest kui ma juhuslikult olin esimene või millalgi keskel ja teda tuppa kutsusin, ta ei tulnud. Tuli ainult viimasega...
pühapäev, 10. august 2014

Ma vihkan kõiki ja kõike.

Ja minus on nii palju emotsioone, mis tahavad minust välja tulla, aga ma ei saa. Ma olen tööl ja ma ei või inimeste peale karjuda. Aga ma tahan. Ma tahan neid kõiki lüüa. Ma tahan neile kõigile virutada...

Ma vihkan inimesi.
Ja kuuma.
Ja tänast.
Ja kõike ja kõiki.

Fuck everything.
 

Blog Template by BloggerCandy.com