Üksi jäetud siia olen...

Mis tähendab, et mul on võimalus üle pika aja siia blogisse midagi kirja panna. Mis teeb mind õnnelikuks.

Viimasel ajal on tööl ka pidevalt nii kiire, et tee mis tahad, ei jõua seal süüagi, rääkimata siis kahe sõna blogimisest. Ja lisaks sellele hakkab mu lisaklaviatuur ka läbi minema ja paratamatult pean hakkama miljonäriks, et endale uus arvuti muretseda. No muud lihtsalt ei jää üle...
Maret tuli vaheajaks mulle külla ja otsustasin, et kui ta väljas oma inimestega on, siis ma natukene aega blogin. Olen sust puudust tundnud, kallis! Ja tunnen, kuidas nüüd on nii keeruline blogida, sest enam justkui ei oska. Kuidas need sõnad siia ritta käivad? Kuidas teha loetavaid lauseid? Kuidas, kuidas, kuidas...

Sedasi!

Vahepeal on nii palju asju juhtunud, aga... Nagu ei ole tahtmist kõigest üksikasjalikult rääkida. Ei ole enam seda tunnet sees.

Üle pika aja on aga peal Tallinna igatsus. Kuulan praegu Metsatöllu ja tahan Tallinnasse. Tahan Rock Cafesse. Tahan Rock Cafes Metsatöllu kuulata. Uurisin info välja ja tuleb välja, et nad tulevad 22 november Tallinnasse. Hetkel huiavad mööda Ameerikat ringi.

Üle pika aja blogipostitus ja ma ei kavatsegi olla järjepidev ja arusaadav. Deal with it.

Üle pika aja mugav võimalus blogida ja ma ei oska midagi öeldagi! Kuidas nii saab?!

Mõtlesin siin mõnda aega tagasi... Noh... Mul tihtipeale käib peal üks mõte, mis on seotud vanusega, vanadusega ja arusaamisega. Olen sellest ehk teilegi rääkinud? Olete ehk ise selle peale mõelnud teinekord?

Mõtlesin siin, et pole tükk aega bloginud ja äkki ei peakski enam? Äkki peakski nüüd nii jätma ja blogi lõppeski ära? Ja siis ma tunnen jälle seda meeletut vajadust siia tulla midagi ütlema. Tahaksin öelda asju, et saada need hingelt ära. Tahaksin kirjutada sõpradele, kes käivad lugemas, aga kellega iga päev ei räägi. Tahan endiselt siin end välja elada.
Ja samas tunnen, et aega ja jaksu ja viitsimist ei ole. Viitsimist ei ole just tegeleda selle sureva arvuti ja selle sureva arvuti sureva lisaklaviatuuriga. Samas ei julge väita, et uus arvuti minus avaks selle poole, et ma tõesti viitsiks igal õhtul blogida. Et ma viitsiks paar korda nädalaski blogida! Aga ma usun, et aitaks kaasa küll...
Kui varem Sebastian ära ei sure, siis uuel aastal vahetan ta välja. Veidi raske, sest olen oma logusse nii emotsionaalselt kiindunud, aga tuleb emotsioonidest lahti lihtsalt lasta, mis seal ikka...

Emotsioone on mul üleüldse palju. On selline veider igatsus millegi järgi, mida tegelikult ei ole olnud. On tekkinud selline vastik igatsus asja järgi, mis kunagi oli, mis kunagi jälle olema saab, aga mida hetkel ei ole. Tunnen puudust inimestest, kellega tahaks... Tunnen puudust osadest inimestest ja teistest üldse mitte. Tahan olla sotsiaalne ja tahan kodus ainult magada. Tahan kellegagi voodis vedeleda ja filmi vaadata ja tahan mööda kaljusid ronida. Tahan kõike ja samas ei taha mitte midagi...

Tahan Teda. Ja Meid... Aga eelkõige tahan teda...