Esimesed ja viimased...

Tulin täna koju ja saan jälle Mareti arvutist blogida. Uue aasta lubaduste sees on uue arvuti muretsemine endale. Nii ei saa jätkuda... Ma ei saa sellise sureva arvutiga midagi teha.

Aga ma ausalt ei tulnud sellest rääkima...

Tänavune aasta on olnud... Veider. Ma ei oska sellele muud väljendit leida. Ehk oli eelmine aasta samal ajal tegelikult veidi hullem, sest lahkuminek oli värske, olin töötu, vihkasin kooli... Kõik oli keerulisem. Nüüd on ju paremaks läinud - mul on töö, mis mulle reaalselt meeldib, ma olen endaga rohkem rahul... Mul on veel üks väikene vend! Kõik on nii hea...

Ja samas ka nii halb...

Me Mikol on tänavused jõulud esimesed. Emme rääkis, et kuusk on toanurgas laua taga peidus justnimelt sellepärast, et üks noormees tahtis seda ehtida. Ise ei oskagi veel.
Mu pisikene Miko. Just, kui koju tulin, käisin teda ka vaatamas. Tudus teine oma voodis. Nagu täiskasvanu! Kuidagi nii suureks oli kasvanud mu pisikene poiss. Mu pisitillu Miko, keda aasta tagasi veel ei olnudki olemas füüsilisel kujul me juures... Magas üks käsi tekil ja kuidagi küljega ja... Beebid peaksd teistmoodi magama! Ja mis värk sellega on, et paned tite voodisse ja titt jääb voodis ise magama? Misasja? Miks mu Miko kohe nii suureks on kasvanud?
Miks ta end juba kuu aega tagasi püsti ajas seisma, kuigi ta ei oska veel istudagi? Mu pisikene kribal. Nüüd on siis käes tema esimesed jõulud...

Esimestega tuleb mõelda pahatihti ka viimaste peale. Näiteks, et millal oli viimane kord, kui... Ja nii edasi ja nii edasi.
Täna aga koju tulles rääkisime laua ääres niisama kodustest asjadest ja liikus jutt selleni, et meie Põks pole paar päeva korralikult kuudist väljas käinud. Ei ta söö, ei ta tule välja,.. Vahepeal haukus natukene. Aga seda ka kuudis, mitte õues... Ja nii jäävadki need jõulud tema jaoks tõenäoliselt viimaseks...
Tobe kogu asja juures on see, et ma olen piisavalt täiskasvanu, et endale teadvustada, et see oleks varem või hiljem niikuinii juhtunud. Selles suhtes, et ega me keegi täpselt ei teadnud, et vana me Põks on. Me ju saime ta majaga kaasa ja mingit täpsemat infot tema kohta ei ole...
Ja kuigi mu täiskasvanumõistus ütleb, et ju tal siis on aeg minna, ei suuda ma siiski teda lahti lasta. Arutasime ka emmega, et tegelikult on me koerad veidrad - nad mõlemad on üpris tobedad ketikoerad, kellest sisulist kasu ei ole. Aga nii sügavale hinge on nad pugenud, nagu magaks mõlemad iga öö me voodi ees...
Enne sauna minekut käisin Põksile tsau ütlemas. Kükitasin kuudi ees lumehanges ja nutsin. Ütlesin tsau ja nutsin. Ja nutan nüüdki...Kinnitan endale, et ju siis nii peab olema ja ikkagi... Ikkagi ei suuda lahti lasta...

Sellised kurvad mõtted veel enne jõule vaja kirja panna... Aga ju siis on vaja! Ju siis oli vaja end välja elada...

Olgu. Järgmine kord rõõmsamatel teemadel, sest tegelikult on rõõmsaid teemasid mu elus niivõrd palju...