Oh, kuidas ajad muutuvad!

Juba mõnda aega mõtlen sellele tegelikult, kuidas kõik on nii... Teistmoodi. Ja ma isegi ei tea, mis teistmoodi on ja kust see alguse sai või kas teistel ka nii on.
Jumala eest, Merilyn, ära seleta midagi, pane lihtsalt sõnu kirja!

Mul on kodus üks kauss. Ma ei tea, kas ma olen sellest rääkinud. Küllap mitte. Aga mul on üks kauss. Mis ideaalis on kommikauss ja vajab tegelikult väljavahetamist, aga küll ma selleni ka jõuan! Kauss kui selline ei olegi oluline. Oluline on selle sisu.
Kunagi saatis Maret mulle lingi artiklile, et kuidas naissoost toakaaslased koos elavad ja mis veidrusi teevad ja mis on normaalne ja mis mitte. Väärt huumor! Hakkasin siis vaatama, mida me Kätuga teeme ja kui mõnd asja kohandada, siis on see meielik küll!
Esimene punkt seal ütleb, et kui me end valmis seame, siis paneme N'SYNC'i mängima. No ikka ei pane küll. Valmis seame me end üldse videote/sarjade saatel tavaliselt kumbki oma toas. Aga kui me süüa teeme, siis meil ikka käivad mingid lood. Tihtipeale mingid ühed samad lood, mida muul ajal väga ei kuula, aga süüa tehes nagu peaks. Näiteks Paint - After Ever After ja Movie Villain Medley.
Kuues punkt - aluspesus ringi jalutamine on täiesti aksepteeritav. Täiesti! On isegi juhtumeid, kus me lihtsalt karjume teise tuppa, et ma olen paljas, ei viitsi/saa riidesse panna, ära vaata kuni ma köögis olen. No enamjaolt on see tegelt see, et ma lähen pessu, võtan kaasa rätiku, aga riideid mitte. Olen normaalne, ma tean. Aga aluspesus - jumala eest, kui sa niigi palju riideid selga panid, siis palun väga! Kõnni ainult!
Ja viies punkt ka, kuidas riidekapp muutub üheks. Ja kuigi me Kätuga hullult palju ei vaheta riideid ega kanna teise omasid, siis ikkagi on täiesti aksepteeritav minna teise tuppa ja laenata, kui midagi vaja on. Riideid selles leibkonnas kahe naise peale jagub, paljas ei pea keegi olema. Kuigi nagu eelmisest punktist selgus, siis tihtipeale me oleme lihtsalt võtnud ette selle tee, et me oleme paljad. And we're OK with that!
Aga punkt, mis meile kõige rohkem nalja valmistas oli number kümme. Tampoonid on mugavalt veiniklaasis vetsu lähedal ja kellegil pole piinlik. Päris nii meil pole. Me viisime asja natukene teisele levelile. Käisin poes ja ostsin kaks karpi tampoone ja kolm karpi kondoome. Ja meil on nüüd kauss köögis külmkapi peal, kus on tampoonid ja kondoomid. Ja meil on tore! Otsustasime asja tegelikult veel veidi edasi viia ja panna sinna sisse ka rasedustesti ja paki suitsu. Aga selleni me alles jõuame, sest ma unustan pidevalt need kaks asja osta. Arvestades, et kumbki meist ei suitseta, siis eriti... Rasedustest lihtsalt... No ei ole meeles! Aga ükskord on meil selle jaoks päris õige kauss ja päris õige sisuga...

Ükskord käis mul Eva külas. Vaatasime filmi, sõime, jõime, tegime lollusi... Nagu ikka! Kui Eva tuppa astus, nägi ta ka me imelist kaussi. Teda pani imestama, et me nii hästi varustatud oleme.
Alles ükspäev istusime Anneliga, sõime kooki ja jõime teed ja... Annelile meeldis ka, et meil selline kauss olemas on.
Mõnda aega tagasi istusime Maarjaga kohvikus ja sõime ja arutasime ka meesteteemadel... Kätust ma ei hakka rääkimagi!

Jõudes tagasi selleni, millest tegelikult kirjutada tahtsin.
Kunagi, kui me nooremad olime, olid tampoonid, kondoomid ja kõik sellega kaasnev veidi piinlik teema, millest ei räägitud omavahel väga. Miks sa ikka teistele liigset informatsiooni jagad eksole! Oldi nagu veidi tabuteemad. Veel enam ei arutanud me omavahel oma (olematut) seksuaalelu.

Mis hetkest muutus see okeiks? Mis hetkest saime me aru, et tegemist on täiesti normaalsete protsessidega ja nendest rääkimine ei ole tegelikult piinlik?

Mu töökaaslane, kes must umbes viis aastat noorem on, ütles, et me oleme vanad. Ma olen kindel, et ta mõtles mind ja mu sõbrannasid, mitte ennast... Okei. Oleme siis vanad.

Kes teed jooma ja tampoonidest rääkima tuleb?

Oh naabrid, naabrid, naabrid...

Üldiselt on meil naabritega võrdlemisi vedanud. Minul vähemalt. Kätupoolsed naabrid korraldavad seal tihtipeale midagi, aga... Aga üldiselt on meil vedanud.

Esimeses korteris elavad noormehed, kellest vähemalt üks suitsetab. Oli periood, kus iga kord, kui ma töölt tulin ja telefoniga rääkisin, tegi üks neist väljas suitsu. See oli päris piinlik, sest tihtipeale jäin ma maja ette telefoniga lobisema. Oli isegi juhuseid, kus noormees jõudis kaks suitsu teha selle aja peale, kui mina lõpuks tuppa läksin... Veider, ütlen ma. Veider.
Mõtlesime, et äkki nad arvavad, et ma ei julge toas telefoniga rääkida. Et äkki arvavad, et Kätu tuleb mulle kallale, kui ma toas telefoniga räägin või midagi sellist.

Just käisin pesu kuivatisse viskamas. Tõmban korteriukse lahti, kuulen mingit häält. Eeldan, et tegemist on mu Benjaminiga. Video jäi ju mängima. Sirutan käe, et panen tule põlema, näen liigelda veits ja naabripoiss astub uksest sisse. "Jesus Christ," sosistan mina paaniliselt, sest noo, ehmatus oli ikka suur! "Tervist," ütleb noormees viisakalt, veidi ehk naerdes ja läheb tuppa. Don't get me wrong - ma ütlesin talle ka selle peale tere, aga naljakas oli lihtsalt...

Oh naabrid...

Head öööööööd!

Elagu interaktsioon!

Kuigi blogi vist ei ole väga efektiivne interaktsioon... Veidi ühepoolseks jääb see nali siin...

Aga kirjutan siiski! Sest mida muud peaks mu Helena tegema, kui oma last söödab, kui mitte lugema minu blogi? Helistama mulle hommikul kell 6:55 ja minuga 40 minutit juttu rääkima? Mul pole ka selle vastu midagi, aga jah... Las laps loeb!

Naljakas, et tegelikult mul polegi suurt midagi öelda... Ma elan nii igavat elu, et ise ka ei usu!

Ja nii veider on, et mul on mu Benjamin, kellega on nii hea kirjutada ja ma ei saa hakkama. Sellepärast, et Benjamin on mul igat muud moodi ka osav. Näiteks tõmbasin ma omale just mingi Ice Age mängu ja ma olen sõltuvuses. Nii vahva on mängida mingit pisikestele lastele mõeldud mängu, olles ise täiesti täiskasvanu.
Tegelt on kehva selle uue arvuti juures see, et mul on siin pidevalt midagi teha. Ma peaks lugema raamatut, võiks ehk veidi tikkida... Aga milleks? Palju parem on ju vahtida Desperate Housewives'e või mängin Sidiga mingit tobedat mängu. Väga halb, ütleks ma selle peale...

Ja siis muidugi võiks ma ju blogida! Ma ju võiks blogida oma päevast. Ma võiks blogida sellest, et õde käis külas. Ma võiks blogida oma väikevennast... Võiks, võiks, võiks... Ma võiks teha nii palju asju...

Ostsin tüüblid täna. Homme hakkan lammutama ja panen voodi kokku. I'm a strong independent black woman...

Okei. Kell on pool neli hommikul. Lähen magama.

Ja siin me oleme.

Kalendri järgi on täna tehniliselt juba kuues ja minul kolm päeva blogimist vahele jäänud. Või neli...

Ühel õhtul käisin Caroli juures. Lihtsalt veetsin aega oma haige sõbrannaga. Siis käis Eva siin ja veetsime aega. Ja siis tegelesin endale pükste õmblemisega ja enne südaööd ei jõudnud kirjutama. Vabandused, vabandused.

Tegelikult tahtsin rääkida teistest inimestest. Veidi tuntud inimestest...

Ühel õhtul käis mul tööl üks tuntud näitleja. Ja ta käitus väga viisakalt. Mina kohtlesin teda siiski kui iga teist klienti... Aga ma märkasin muutust ühes teises kliendis, kes tellis peale seda näitlejat. Näitleja tegi mingi märkuse teemal, et ta tellib palju või läheb aega või menüü on pikk... Ei mäleta. Aga see mees peale teda käitus kuidagi ekstra sõbralikult. Nii näitlejaga kui minuga. Ka siis, kui oma pitsale järgi tuli, siis tegi natukene huumorit selle näitlejaga. Ma ei oska seda seletada, keeruline on. Aga sedasi oli.

Ja see pani mind mõtlema. Naljakas, kuidas inimesed muutuvad, kui läheduses on keegi avaliku elu tegelane. Siis ollakse kohe sõbralikumad ja miskipärast ikkagi käitumine muutub. Minul on ka muutnud. Auras. Lauri Saatpalu käis mul paar korda kohvi ostmas. Ma jumaldan selle mehe häält! Iga kord, kui ta tuli, ma pärast särasin köögis teistele mõnda aega. Sest Saatpalu! MINU LAURI! Olen veidi veider, ma tean, aga... Mulle nii meeldib see mees.
Aga miks me käitume teistmoodi? Miks me oleme veidi sõbralikumad? Miks me imestame, kui nad osutuvad meeldivateks inimesteks?

Olen silmakirjalik.

Tsau.

Enam ei jaksa oodata

Enam ei suuda palgapäeva ära oodata. Enam ei jaksa kannatada. Tahan et oleks palgapäev. Ja uus voodi. Ja mugav madrats. Tahan, et iga lihas mu kehas ei valutaks mu õhukese madratsi pärast. Tahaks, et iga luu mu kehas ei annaks endast valusalt märku, kui õrnalt-õrnalt end ära löön. Tahan unekvaliteeti.
Tahan palgapäeva.

Soon...

Aga proovime?

Istun tööl ja tegelen tööasjadega. Ilmselgelt. Ah, keda me lollitame. Pole siin midagi ilmselget. Ma olen tihtipeale tööl ka siis, kui mul on vaba päev. Nagu näiteks eile õhtul... Ja no... Ei, ma ei kurda! Ma tulin siia ise. Vabatahtlikult teistele appi. Sest ma olen hea inimene, eksole.
Well... Debatable.

Olgu, miks kirjutan? Sest tunnen taaskord, et olen oma blogi unarusse jätnud ja pean end käsile võtma. Ja tunnen, et sellele äkki aitaks jälle kaasa, kui ma iga päev midagi kirjutaks? Viskaks kvantiteediga jälle sel aastal? Võib juhtuda, et siia vahele eksib isegi kvaliteeti, ei ma seda saa lubada... Aga prooviks?

Tegelikult tahtsin rääkida oma õest, aga see postitus ei ole veel valmis. Kuigi vahelduva eduga kirjutan sellest suvest saadik juba. Oehjah. Aga pealegi väärib mu õde eraldi blogipostitust, mitte mingit väikest nupukest kuskil sodi all.

**

Okei, tegin nüüd paar tundi tööd ja mõtlesin sellele ja... Davai. Läks! Proovime!