esmaspäev, 11. jaanuar 2016

Mulle meeldib netis scrollida.

Mulle meeldib vaadata blogisid ja lehti ja lihtsalt... Scrollida. Võin seda teha kohe pikalt-pikalt. Sest miks mitte. Musu mängib GTAd ja ma tahan tema läheduses olla. Samal ajal on mõnus scrollida näiteks blogisid. Eriti DIY blogisid. Vaevalt tuleb kunagi see hetk, kus ma kõike seda järgi teen, mida ma teha tahan, aga hea on uudistada ja planeerida siiski.

Tegelikult on mul elutoas ja magamistoas seinades nael. Või kruvi. Seinad muidu on tühjad. Mõtlen juba pikemat aega, et paneks nende kruvide otsa miskit rippuma. Noh, mingi pildi või asja. Et oleks natuekene põnevam see sein ja natukene ehk ka kodusem. Paar asja mõlguvad meeles ja ideaalis teen need varsti ka ära. Lihtsalt... Seda tuhinat on puudu. Ja "tooraine".

Vaatasin siis üht blogi, kuhu ma kesteabkust kaudu sattunud olin ja sealt suunati mind ühele teisele lehele ja seal jäin otsima üht konkreetset postitust. Märkasin scrollides, et sel lehel oli palju motiveerivaid tsitaate. Jäin mõtlema ühele enda tulevasele projektile ja mõtlesin, et mingi tsitaat lõuendil seinale oleks tore. Aga see peaks siis olema midagi, mis tähendab mulle ja Tomile midagi. Mitte mingi suvaline "Elu on lill" lause internetist. Aga midagi meile. Mõtlesin vist isegi välja, aga no seda postitust otsisin siiski edasi.

Then it happened. Ma nägin midagi, mis mind kurjaks ajas. Tsitaat "Never coplain, others have it worse." Miskipärast mõjus see mulle... Vihastavalt. Vingumine kui selline, ei vii elus kuigi palju edasi, sellega nõustun. Ei ole mõtet muudkui kiunuda ja loota, et elu läheb paremaks. Aga mõelda, et mitte kunagi ei või hädaldada, sest kellelgi teisel on hullem... Ei.
Sul on õigus vinguda oma hädade üle, sest need on sinu hädad. Ja sinul on halb. Ja see, et kellelgi teisel on halvem, ei tee sinu ebameeldivusi vähemaks.
Keegi kunagi rääkis, et beebid nutavad algul palju, sest iga kord, kui nad haiget saavad või neil ebameeldiv on, on tõenäoline, et see ongi nende elu kõige hullem kogemus. Ja miks ei või sama olla sinul? Sul polegi varem nii valus olnud. Sul polegi varem nii halb olnud. Sa ei saa enda valu olematuks teha mõeldes, et kuskil on keegi, kellel on halvem. Sest pole. Te olete erinevad inimesed ja teil on erinev mure. Ja kui sinul on mure, et su saapad hõõruvad, on see sinu mure. Ja kui kuskil on mingi miljonär, kellel on probleem, et tal on kapis ainult kolm pudelit kõige kallimat veini, siis see on tema mure. Ja kuskil on keegi, kellel on koguni nii halb, et tal pole saapaid või kappi või puhast joogivettki. Aga sinul on praeguses hetkes ikkagi halb.

Ah, olen kibestunud vast, et lasen end sellistest asjadest häirida. Aga häirib, noh.

Aeg...

Naljakas on, kuidas ajaga ikka nii palju muutub. Eriti vaatan siin oma blogi ja ma ei saa aru, miks ma midagi ei kirjuta. Kunagi kirjutasin kõigest - mis iganes tundus, et on vaja öelda, see ka kirja sai. Oli selleks siis ilm, kool või hommikusöök. Nüüd... Nüüd ei pane ma siia pea midagi olulist enam kirja.

Kirjutasin siin mingi hetk, et sain tööle. Nüüdseks olen juba järgmises kohas tööl ja kirja see siia ei saanud. Ja nagu ei tunne ka, et tahaks selle siia kirja panna. Ma ei teagi miks. Aga nii palju ütlen, et olen rahul. Väga.

Lisaks võiks ju kirjutada, et meil on varsti uus pereliige. Aga ei kirjuta, kuni ta päriselt siin kohal pole.

Kirjutan aga sellest, kui meeletult vedanud on mul oma kallimaga. Armastust on nii palju! Eriti taipan ma seda öösiti, kui näen halba und. Läbi une, olles ise segaduses hädaldan ja niutsun ja kiunun veits. Ronin Tomile lähemale, ta võtab mu kaissu, lohutab ja ma tudun edasi. Tihtipeale ei mäleta isegi hommikul kas ja mille peale ärkasin.

Armastus, mees. Siis ei ole millestki kahju. (Tomil tema unest siis... :D)
 

Blog Template by BloggerCandy.com