Hello

Darkness, my old friend...

Juba pikemat aega tunnen, et midagi on puudu. Kõik on võrdlemisi hästi, aga midagi on puudu. Ma ei saa end välja elada. Käin tööl, tulen koju, teen Pikassoga Netflix and chilli, koon, teen kunssti... Aga midagi on puudu.

See. See on puudu. Üha enam ja enam tunnen, et tahan kirjutada. Kunagi elasin end täpselt niimoodi välja. Istusin arvutitaha, kirjutasin, pärast oli kergem olla.

***

Nägin täna midagi üliägedat.

***

Ühel hommikul vedelesin voodis selili, käed olid rinnal, Pikasso oli kõhul. Pikasso sirutas, haaras oma käppadega mu kätest (vaikselt-vaikselt küüntega) ja tõmbas. Tõmbas mu käed oma pea alla ja magas edasi. Mu süda sulas, pisar tekkis silmanurka ja magasime edasi.
Mis üliemotsionaalsus?

***

2,49