tag:blogger.com,1999:blog-6535115927316349362024-03-06T09:29:25.969+02:00Totu--Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.comBlogger1081125tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-80731899251161543802018-10-04T17:04:00.001+03:002018-10-04T17:04:57.770+03:00HelloDarkness, my old friend...<br />
<br />
Juba pikemat aega tunnen, et midagi on puudu. Kõik on võrdlemisi hästi, aga midagi on puudu. Ma ei saa end välja elada. Käin tööl, tulen koju, teen Pikassoga Netflix and chilli, koon, teen kunssti... Aga midagi on puudu.<br />
<br />
See. See on puudu. Üha enam ja enam tunnen, et tahan kirjutada. Kunagi elasin end täpselt niimoodi välja. Istusin arvutitaha, kirjutasin, pärast oli kergem olla.<br />
<br />
***<br />
<br />
Nägin täna midagi üliägedat.<br />
<br />
***<br />
<br />
Ühel hommikul vedelesin voodis selili, käed olid rinnal, Pikasso oli kõhul. Pikasso sirutas, haaras oma käppadega mu kätest (vaikselt-vaikselt küüntega) ja tõmbas. Tõmbas mu käed oma pea alla ja magas edasi. Mu süda sulas, pisar tekkis silmanurka ja magasime edasi.<br />
Mis üliemotsionaalsus?<br />
<br />
***<br />
<br />
2,49<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-60086344573363300522016-04-07T23:19:00.000+03:002016-04-07T23:19:40.409+03:00Tee tööd ja näe vaevaIstusin ühel trenažööril ja jõudiski kätte see koht, kus noor Andres kroonusse läheb ja teel oma isaga räägib. "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus." Miskipärast pani see lause mind mõtlema... Esiteks muidugi see, et inimesed tihtipeale kuulevadki seal ainult seda lauset ja arvavad, et Tammsaare räägibki sellega kogu loo ära. Olen isegi juhtunud vestlema noormehega, kes ei teadnud, et see lause pärineb raamatust. Ma ei oska nüüd kindlalt väita, et ta teadis, kes on Tammsaare või mis raamat see selline on, kust see tsitaat pärineb... Aga ta vist arvas, et see lihtsalt ongi selline kõnekäänd või miski... Päris kurb, ütleks ma.<br />
Ja siis see teine grupp inimesi, kes ei tea, mis sellele lausele järgneb. Nojah...<br />
<br />
***<br />
<br />
Tegin täna uue isikliku rekordi. Muidu panen jooksulindil eesmärgiks kolmkümmend minutit, kõnnin viis, jooksen kakskümmend ja kõnnin viis. Eelmine kord oli viimasest jooksmisest nädalajagu möödas ja tahtsin surra juba peale viit minutit jooksmist. Peaaegu pisarad silmis jooksin oma kakskümmend minutit täis ja kõndisin viis minutit. Täna sai kakskümmend minutit täis, siis kui laul veel lõppenud polnud. Tahtsin laulu lõpuni joosta. Ja siis mõtlesin, et asi see neli pool minutit siis veel joosta pole. Algas uus laul, mõtlesin, et jooksen selle lõpuni, sest raskeks kiskus. Ja siis lõpus, kui plaat läbi sai, sundisin end veidi veel ja jooksin edasi. Järgmine kord sean endale uue eesmärgi, näiteks 35 minutit ja vaatan, palju siis jaksan.<br />
<br />
***<br />
<br />
Kui ma siia Tallinnasse kolisin, oli mu üks lemmikuid asju selle korteri juures rõdu olemasolu. Ja üks vastikumaid asju selle korteri juures oli seesama rõdu. Poisid hoidsid seal taarat. Ja seda oli seal palju. Kord sügisel juba üritasin ja viisin sealt natukene minema. Ja siis tekkis seda sinna juurde. Ja juurde... Kord viisime mina ja Maret ja Toomas taarat ja kord viisin päeva jooksul kolm korda ise taarat. Viimane kord viisin viiendalt kolm korda prügi ja kaks korda taarat. Taara alt leidsin kelgu, vetsu loputuskasti kaane, katkise laste lumelabida, vaiba, ämbri ja ühe algselt nelja jalaga laste tabureti. Noh, nüüdki on sel neli jalga. Lihtsalt üks on natukene teistest eraldi. Üks seljatoega pisikene puust lastetool oli veel. Need annan Tomile tööle kaasa ja lasen tal ära lihvida. Siis saan ise üle värvida ja neid ikkagi kasutada. Väikesed ilusatvärvi toolid oleks rõdul ju vahvad. Tea, hakkan viimaks veel taimi nende peal hoidma...<br />
<br />
***<br />
<br />
Tahan merd näha... Homme lähen vaatama.<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-31840856992493007762016-02-06T20:50:00.001+02:002016-02-06T20:50:28.001+02:00Pikasso.Mul on Pikasso. Kirjutan ühe käega, sest Pikasso magab vasaku käe vastas ja ma ei taha teda äratada. Sest tal on mõnus ja seeläbi ka minul.<br />
<br />
Pikasso on kass. Pikasso on pisike juunis sündinud kass, kes pea kaks nädalat tagasi meile tuli. Ta tahtis tulla, kuigi ta seda ise võib-olla kohe ei teadnud. Uues kodus tegi paar arglikku sammu mööda tuba ning põgenes siis arvuti taha ja jäigi põhimõteliselt sinna. Kiskusime ta küll välja, näitasime liivakasti ja söögikausi kätte.<br />
Hommikupoole tuli kaissu. Mu süda sulas.<br />
<br />
Tegime reegli, et kass padja peal ei maga. See muutus reegliks, et kass öösel padja peal ei maga. Ja siis, et kui kass magab su padjal, ronid kallimale lähemale ja jagad patja temaga. Nüüdseks on nii, et vahel ma nügin teda, vahel annan alla. Vahel saan selle eest peksa, vahel mitte.<br />
<br />
Vaatame Tomiga teinekord me kassi ja arutleme ikka ja jälle, et miks ta meil nii armas on ja meil on ikka vedanud. Noh ja temal meiega ka.<br />
<br />
Ühe käega on tüütu kirjutada, kassi üles ka ei aja - kirjutan teinekord edasi.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOkfYom-bPo94HwRT6B50Du6dXJ0oeB531VxRYlZAMCOMMgAbvMXK5zchSoQEC9cQHFiZVwdd__dP5gPuzoPjJnlE3i9bsP2UeKgTFge60jj7wVET3uD1WLV0O5jNMKmX75BEMydkkA6Y/s1600/DSC_0321.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="424" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOkfYom-bPo94HwRT6B50Du6dXJ0oeB531VxRYlZAMCOMMgAbvMXK5zchSoQEC9cQHFiZVwdd__dP5gPuzoPjJnlE3i9bsP2UeKgTFge60jj7wVET3uD1WLV0O5jNMKmX75BEMydkkA6Y/s640/DSC_0321.jpg" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Pikasso sattus peeglist algul segadusse.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAMz01QJeF1P75z4MuPMSKG62AjvX0tCpWHroAT1qYg8X0mcFteZfpH1cLEpVLY4hcjF1nlGg5_w-e9AcRgvFdokmFPuaiR3homfCQNwUV23R4iddLep6VOXJeNLcZHTDlmsv_LzzlJYU/s1600/DSC_0322.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="424" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAMz01QJeF1P75z4MuPMSKG62AjvX0tCpWHroAT1qYg8X0mcFteZfpH1cLEpVLY4hcjF1nlGg5_w-e9AcRgvFdokmFPuaiR3homfCQNwUV23R4iddLep6VOXJeNLcZHTDlmsv_LzzlJYU/s640/DSC_0322.jpg" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Me otsustasime, et tal oli külm. Mässisime ta teki sisse.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIZpTz0ArwDlg__xvY8DylJoIZ8fh0B4ELgYycb_itKY4fJxuRzfq6QjQKpLGjLpwm9Xb1mC0ukfq03CLShgauY0LdrOCTsJAtyaXLow0s6g1w3uVH6I_qDhXELhVQ0Yc9m_yJzzYfEEA/s1600/DSC_0339.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="424" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIZpTz0ArwDlg__xvY8DylJoIZ8fh0B4ELgYycb_itKY4fJxuRzfq6QjQKpLGjLpwm9Xb1mC0ukfq03CLShgauY0LdrOCTsJAtyaXLow0s6g1w3uVH6I_qDhXELhVQ0Yc9m_yJzzYfEEA/s640/DSC_0339.jpg" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Mõlemad mu armastused!</td></tr>
</tbody></table>
<br /><div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-39988004262171854552016-01-11T22:50:00.001+02:002016-01-11T22:50:54.169+02:00Mulle meeldib netis scrollida.Mulle meeldib vaadata blogisid ja lehti ja lihtsalt... <i>Scrollida</i>. Võin seda teha kohe pikalt-pikalt. Sest miks mitte. Musu mängib GTAd ja ma tahan tema läheduses olla. Samal ajal on mõnus <i>scrollida</i> näiteks blogisid. Eriti DIY blogisid. Vaevalt tuleb kunagi see hetk, kus ma kõike seda järgi teen, mida ma teha tahan, aga hea on uudistada ja planeerida siiski.<br />
<br />
Tegelikult on mul elutoas ja magamistoas seinades nael. Või kruvi. Seinad muidu on tühjad. Mõtlen juba pikemat aega, et paneks nende kruvide otsa miskit rippuma. Noh, mingi pildi või asja. Et oleks natuekene põnevam see sein ja natukene ehk ka kodusem. Paar asja mõlguvad meeles ja ideaalis teen need varsti ka ära. Lihtsalt... Seda tuhinat on puudu. Ja "tooraine".<br />
<br />
Vaatasin siis üht blogi, kuhu ma kesteabkust kaudu sattunud olin ja sealt suunati mind ühele teisele lehele ja seal jäin otsima üht konkreetset postitust. Märkasin <i>scrollides</i>, et sel lehel oli palju motiveerivaid tsitaate. Jäin mõtlema ühele enda tulevasele projektile ja mõtlesin, et mingi tsitaat lõuendil seinale oleks tore. Aga see peaks siis olema midagi, mis tähendab mulle ja Tomile midagi. Mitte mingi suvaline "Elu on lill" lause internetist. Aga midagi meile. Mõtlesin vist isegi välja, aga no seda postitust otsisin siiski edasi.<br />
<br />
<i>Then it happened</i>. Ma nägin midagi, mis mind kurjaks ajas. Tsitaat<i><b> "Never coplain, others have it worse."</b></i> Miskipärast mõjus see mulle... Vihastavalt. Vingumine kui selline, ei vii elus kuigi palju edasi, sellega nõustun. Ei ole mõtet muudkui kiunuda ja loota, et elu läheb paremaks. Aga mõelda, et mitte kunagi ei või hädaldada, sest kellelgi teisel on hullem... Ei.<br />
Sul on õigus vinguda oma hädade üle, sest need on sinu hädad. Ja sinul on halb. Ja see, et kellelgi teisel on halvem, ei tee sinu ebameeldivusi vähemaks.<br />
Keegi kunagi rääkis, et beebid nutavad algul palju, sest iga kord, kui nad haiget saavad või neil ebameeldiv on, on tõenäoline, et see ongi nende elu kõige hullem kogemus. Ja miks ei või sama olla sinul? Sul polegi varem nii valus olnud. Sul polegi varem nii halb olnud. Sa ei saa enda valu olematuks teha mõeldes, et kuskil on keegi, kellel on halvem. Sest pole. Te olete erinevad inimesed ja teil on erinev mure. Ja kui sinul on mure, et su saapad hõõruvad, on see sinu mure. Ja kui kuskil on mingi miljonär, kellel on probleem, et tal on kapis ainult kolm pudelit kõige kallimat veini, siis see on tema mure. Ja kuskil on keegi, kellel on koguni nii halb, et tal pole saapaid või kappi või puhast joogivettki. Aga sinul on praeguses hetkes ikkagi halb.<br />
<br />
Ah, olen kibestunud vast, et lasen end sellistest asjadest häirida. Aga häirib, noh.<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-11369883078785409022016-01-11T19:44:00.001+02:002016-01-11T19:44:39.927+02:00Aeg...Naljakas on, kuidas ajaga ikka nii palju muutub. Eriti vaatan siin oma blogi ja ma ei saa aru, miks ma midagi ei kirjuta. Kunagi kirjutasin kõigest - mis iganes tundus, et on vaja öelda, see ka kirja sai. Oli selleks siis ilm, kool või hommikusöök. Nüüd... Nüüd ei pane ma siia pea midagi olulist enam kirja.<br />
<br />
Kirjutasin siin mingi hetk, et sain tööle. Nüüdseks olen juba järgmises kohas tööl ja kirja see siia ei saanud. Ja nagu ei tunne ka, et tahaks selle siia kirja panna. Ma ei teagi miks. Aga nii palju ütlen, et olen rahul. Väga.<br />
<br />
Lisaks võiks ju kirjutada, et meil on varsti uus pereliige. Aga ei kirjuta, kuni ta päriselt siin kohal pole.<br />
<br />
Kirjutan aga sellest, kui meeletult vedanud on mul oma kallimaga. Armastust on nii palju! Eriti taipan ma seda öösiti, kui näen halba und. Läbi une, olles ise segaduses hädaldan ja niutsun ja kiunun veits. Ronin Tomile lähemale, ta võtab mu kaissu, lohutab ja ma tudun edasi. Tihtipeale ei mäleta isegi hommikul kas ja mille peale ärkasin.<br />
<br />
Armastus, mees. Siis ei ole millestki kahju. (Tomil tema unest siis... :D)<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-51160407797470731272015-11-30T19:12:00.001+02:002015-11-30T19:12:57.846+02:00"Sa tundud jumala positiivne."<div dir="ltr">
"Ma olengi," vastasin. Naeratades.<br />
"Sul on jumala ilusad valged hambad," jätkas noormees, kelle nimi vist oli Roger.<br />
"Ma tean. Mulle ka meeldivad. Eluaeg sellised olnud," kiidan end ja tahtmatult naeratan - mulle päriselt meeldivad mu hambad.</div>
<div dir="ltr">
Räägib veel. Räägib, kuidas pidi minema Jürisse, aga ükski buss sinna ei lähe. Kuidas peab mingile võtmele järgi minema, aga täna vist enam ei jõua.</div>
<div dir="ltr">
"Ma võtaks su numbri," ütleb ta järsku. "Kutsuks su kohvikusse või midagi."</div>
<div dir="ltr">
"Tundub nagu plaan, aga ma arvan, et mu elukaaslasele ei meeldiks see väga," vabandan.</div>
<div dir="ltr">
"Ah, sul on juba mees olemas?"</div>
<div dir="ltr">
"Jah."</div>
<div dir="ltr">
"Sellepärast sa siis nii õnnelik oledki," nendib ta.</div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
Jah...</div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
Naljakas. Naljakas on see armastusevärk.</div>
<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-79355330332123195882015-11-19T12:58:00.000+02:002015-11-19T12:58:23.477+02:00Keeruline on see eluPole siia ammu kirjutnaud, tõsi... Ei teagi, miks... Kohati tean - ei salli kirjutamist, kui keegi mind vaatab. Ja üksi kodus olles on tihtipeale palju teha. Täna on vaba päev ja luban endale voodis vedelemist, sest olen tõbine.<div>
Koon jõulusokki, vaatan TV3Playst imelise muutumise saadet. Ma ei tea, miks... Vaatasin esimese osa. Saates on keegi Merlyn. Astus seesama Merlyn siis operatsiooni ruumi ja arst ütles:"Tere, Merilyn!" Ma kohe parandasin, et pole ju Merilyn, on Merlyn. Naljakas, kuidas nimede valestiütlemine mulle mõjub. Eriti kui nimi on minu nimele sarnane...</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kokkuvõtvalt viimase paari kuu jooksul juhtunust siis...</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Mu vanavanaema suri ja toimusid tema matused. Pole selle kohta midagi öelda... See oli raske. Kohati on siiani. Aga kuivõrd ma teadsin seda juba paar aastat, siis... Läks kergemini. Niiöelda. Keskendusin positiivsele.</div>
<div>
Päev enne matuseid lõpetasin töö ja kolisin end emme autosse ja Tartust ära. Purdisse. Ja paar päeva hiljem kolisin end Purdist Tallinnasse. Nüüd elan siin.</div>
<div>
Kuu aega olin niisama. Saatsin hunnikuga cvsid, koristasin, olin asjalik... Peale kuu aega ootamist sain ka lõpuks tööle.</div>
<div>
Nüüd käin tööl. Enam koristada ja asjalik olla kodus ei jaksa nii palju, kui tahaks. Täna peaks, aga ei - käisin Tartus, jäin vihma kätte, olen tõbine. Köhin ja nuuskan nonstop.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Pole midagi targemat öelda... Tahan veel blogida. Tulen varsti jälle...</div>
<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-6150641243982005792015-08-26T02:46:00.000+03:002015-08-26T02:46:24.228+03:00Oh, poisid, poisid, poisid...Olin nädalavahetusel Muhus - mu mehel on ikka täiega tore perekond - ja esmaspäeval olin Tallinnas. Hommikupoole veetsin aega Helena ja Andersiga ja siis õhtul sain Evaga kokku. Would you look at that - Eva vanemad elavad minust ülejärgmises trepikojas. Jalutasime Eva ja Brendaga. Või noh. Koeraga.<br />
Ma olen veider ses suhtes. Ma ei jaksa loomade nimesid õppida. Merisiga Minni? Järelikult põrsas. Koer Brenda? Järelikult koer. Kass Nurri? Järelikult miisu. No olen laisk...<br />
<br />
Aga sellest ei olnud plaanis rääkida. Oluline oli hoopis see osa, kus ma hommikul otsustasin, et kuna minagi varsti hakkan seal korteris elama, tuleb mul see puhtaks teha. Challenge accepted.<br />
<br />
Kesteabmiks alustasin ma vetsust. Tundus hea pisike ruum. Nühkisin oma väikese küürimisharjaga aga põrandat ja siis tahtsin normaalselt pesta. Vannitoas on Vileda mopp, kuhu otsa käib lapp. Lappi pole. Tean, et olen seda seal varem näinud, aga enam ei olnud. Küsisin Tomilt. Ta ei teadnud, et selline asi üldse eksisteeribki.<br />
Olgu. Vetsus pisike põrand, sain muude asjadega hakkama. Ja ilus puhas kohe, lausa kaunis.<br />
<br />
Käisin Maximas, mõtlesin, et oleks ikkagi moppi ka vaja. Vaatasin - Vileda mopi lapp mingi pea 8 euri. Seal kõrval mingi suvaline - 3 euri. Nobrainer. Mõõtsin neid kahte vastastikku ka ja mõõdud olid samad. Mul hea meel.<br />
<br />
Kodus proovisin. Ei sobinud. Goddammit. Tom liigutas pliidi ja külmiku seinast eemale, pesin sealt alt põranda, mõlemad masinad külgedelt ja siis pani Tom need tagasi. Tegin ise sadat muud asja, et mitte põrandat pesta. Sest mu mopp oli liiga kitsas. Ja vb liiga lühike... Aga pehme... Aga põrandad olid mustad. Ma ei tea, millal poisid seal üldse viimati põrandat pesid, aga noh.. See oli ammu...<br />
<br />
Mis mul muud üle jäi - lapp vahendiga kokku ja märjaks ja põlvili põrandale pesema... Terve põranda pesin... Ja osa loputasin/kuivatasin. Siis otsustasin, et sama tuleb teha ja koridoridega. Ja nii ma siis tükk aega mööda põrandat roomasin.<br />
<br />
Jalad on täna niiiiii valusad. Nagu oleks kilomeetreid jooksnud või oleks keegi virutanud.<br />
<br />
Nii kaua pole hea põlvili ringi tuiata!<br />
<br />
So little done, so much to do!<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-45830398938539542682015-08-14T00:35:00.000+03:002015-08-14T00:35:51.008+03:00Olen veendunud, et...... Metsatöll on üks kahest parimast kodumaisest bändist. Ma arrrrrrmastan Metsatöllu.<br />
<br />
... ma ei jaksa enam kunagi käia kolm nädalat järjest 12 tundi päevas tööl. Olgu, valetan. Olen saanud umbes... Neli vaba päeva. Millest ühel käisin tööl inventuuri tegemas ning ühel käisin hommikul uut inimest välja õpetamas. Safe to say, ma olen omadega läbi ja tahan palun esmaspäeva, et saaksin koju minna.<br />
<br />
... kolimine on tüütu ja ma pole veel alustanudki. Nii keeruline on otsustada, mida kuhu viia ja mida kuhu panna ja jätta ja... Ahh.. Mis jääb Tartusse? Mööbel. Mille viin Tallinna? Riided, raamatud... Mis tuleb toimetada Purdisse? Riided... Raamatud... Kes neid asju sorteerida jaksab? Peale järjekordset 12tunnist tööpäeva on ime, et ma endale söögiks spagette keedan. Pakkida ja sorteerida ma küll ei jaksa.<br />
<br />
... emolaule keset ööd kuulata ei ole väga mõistlik<br />
<br />
... korraliku CV kirjutamine on keeeeeerulineeee.<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-84212149750498426932015-08-01T23:30:00.000+03:002015-08-02T02:06:46.303+03:00I can't say no.It's ripping me apart.<br />
<br />
<br />
Aga ma saan hakkama...<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-27713277860125317652015-07-31T00:37:00.001+03:002015-07-31T00:37:34.176+03:00Head aega, sein!Ma kolin ja sa kolid ka. Ja sa ei koli teisele seinale... Su jaoks on üks roosa vihik. Ma võtan su endaga kaasa...<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFx3VXrUcOg1x4diSNdp6wxs4965HeIpe2auBDnLke22fqfOtLtYv839soe5Y3bLBg3_wYmpK8l_YBfl1oDdvGphNcVllNvFFB9ZL3aJDtFH1_ApU_D-jEm_1f4tADu_P7zqCgVnjI5SM/s1600/WIN_20150730_184819.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFx3VXrUcOg1x4diSNdp6wxs4965HeIpe2auBDnLke22fqfOtLtYv839soe5Y3bLBg3_wYmpK8l_YBfl1oDdvGphNcVllNvFFB9ZL3aJDtFH1_ApU_D-jEm_1f4tADu_P7zqCgVnjI5SM/s640/WIN_20150730_184819.JPG" width="640" /></a></div>
<br />
Already missing you ja ma pole sind veel allagi võtnud..<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-46157084628925728212015-07-29T23:29:00.000+03:002015-07-29T23:29:22.547+03:00Puhkus...Oh imeline puhkus!<br />
<br />
Olen poolteistaastat järjest ühes kohas - Pizzakas - tööl käinud ja nüüd siis nautisin kaks nädalat oma elu esimest päris ametlikku puhkust. Auras puhkasime ka juulis, aga no ma polnud seal ametlikult tööl ja ühtlasi käisime me siis kuu aega väliüritustel.<br />
<br />
Ja nüüd ma siis... Sain tegelikult isegi neli päeva oma puhkusele lisaks tänu graafikujamale. Ja nii ma siis sõitsin reedel Tallinna, et laupäeval Muhusse sõita. Bussis pooleldi vaatasin, pooleldi kuulasin (LuxExpressiga sõitsime) The Fault in Our Starsi. Muidugi nutsin. Normaalne, nagu ma ikka, eksole..<br />
<br />
Jõudsime Muhusse. Puhkasin. Puhkasin. Puhkasin. Käisin mere ääres. Puhkasin. Puhkasin. Käisin metsas jalutamas. Puhkasin. Puhkasin. Puhkasin. Kiljusin nälkjate peale, sest need olid seal ikka rõvedad. Käisin saunas. Tegin ise selle jaoks asju ka - tassisin vett, tegin puid pilbasteks, tegin tuled alla... Kolm korda küpsetasin küpsiseid.<br />
<br />
Muidugi kohtusin Tomi vanematega, õega, venna ja tema perega. Ja siis osade tädide-onudega ka... Ei, nägin vist ikka kõiki...<br />
<br />
Nii hea oli puhata. Niiiii hea!<br />
<br />
Ja ausalt öelda... Nüüd on tööl käia ka natukene parem... (:<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-67409192598311593602015-07-11T14:00:00.000+03:002015-07-11T14:00:01.055+03:00Tema.<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHNHCwAL9-PLFfHtzfu_Qmws21JHeKZW_wrKBwpLtm1tcZhBEuEajnmiFlOmjiXYQX3Ef-nF3kJLPiXrIG-2DGfOOvlWFm34esuBvoEzFFLxSCrx-Qk8SGenkA09MsTbk50ik2THGbrnY/s1600/P6210052.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHNHCwAL9-PLFfHtzfu_Qmws21JHeKZW_wrKBwpLtm1tcZhBEuEajnmiFlOmjiXYQX3Ef-nF3kJLPiXrIG-2DGfOOvlWFm34esuBvoEzFFLxSCrx-Qk8SGenkA09MsTbk50ik2THGbrnY/s640/P6210052.jpg" width="480" /></a></div>
<br />
<div style="text-align: center;">
he is both the source of my happiness and the one i want to share it with.</div>
<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-95915881752177272015-07-10T01:49:00.000+03:002015-07-10T01:49:02.038+03:00Mu tänaval on üks valgusti...<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgL9gECmN16Y2YmHOSGAV5375WmBTKJmeMw2HFI_FVnLmkRjk2-51FBCbrHL4glOymRElpM80Hp7e14B72nU512pghUNxp5WP3Ph41pqCdfY1ou4g3GadVyxzrK12z6pZ_vnP3bCJQgVY4/s1600/P7090079.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgL9gECmN16Y2YmHOSGAV5375WmBTKJmeMw2HFI_FVnLmkRjk2-51FBCbrHL4glOymRElpM80Hp7e14B72nU512pghUNxp5WP3Ph41pqCdfY1ou4g3GadVyxzrK12z6pZ_vnP3bCJQgVY4/s640/P7090079.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
Ma olen Teguri tänaval elanud juba pikka aega. Igasuguseid asju on juhtunud selles korteris, sellel tänaval, siin ümbruses... Igasuguseid asju. Häid, halbu...<br />
<br />
Eile öösel jalutasin töölt koju. No tõesti jalutasin. Sedasi tasakesi. Kuulasin vaikset <a href="https://www.youtube.com/watch?v=dHf_mO0LlWs" target="_blank">laulu</a> klappidest ja jalutasin ja nautisin. Mõtlesin, et tahaks osata laulda. Sest hea laul on, ausalt.<br />
<br />
Järsku miski muutus. Tõstsin pilgu, ei taibanud kohe esimese hetkega. Siis meenus. Mu lamp...<br />
<br />
Sellel tänaval on üks lamp, mis vilgub. See läheb põlema ja siis kustub. Nii nagu tal endal parasjagu tuju tuleb...<br />
<br />
Kunagi olin ma veendunud, et dementorid olid selle lambi läheduses. Ma olin täiesti veendunud, et ühel hetkel nad tulevad ja imevad mu nii masendunud hinge seest välja ja mitte miski mu elu juures ei muutuks. Et ma teeks kõike samamoodi edasi, aga lihtsalt... Hingeta.<br />
<br />
Kunagi oli Paides Luige tänaval ka üks selline lamp. See meenus mulle ka mu Tegurilambi juures. Mingil hetkel oli asi lihtsalt... Ma olin veendunud, et kui ma ütlen "Lumos" läheb see põlema, ja kui "Nox" siis kinni. Sellest tulenevalt mõtlesin, et ehk on Ron oma Deluminator'iga kuskil ja tal läheb seda lampi praegu vaja...<br />
<br />
Eile laulis kõvaklappides Halo ja tuli kuidagi vilkus lauluga kaasa. Mitte, et oleks mu laulurütmis plõksunud konkreetselt, aga... Aga kuidagi nii...<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFh-7ZLD0cIZYAJv0_JhSivsENUtAhi_Uc3XeObG89uGRm5nhj11kRoHiqO5EXm3JK9z36cmIY1PvEKsHRefCi1fVk9NFtCBoxNEbovJNubbEwTgiWxqsTA4XsGpQsKvd7hT1WHadyW_w/s1600/P7090084.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFh-7ZLD0cIZYAJv0_JhSivsENUtAhi_Uc3XeObG89uGRm5nhj11kRoHiqO5EXm3JK9z36cmIY1PvEKsHRefCi1fVk9NFtCBoxNEbovJNubbEwTgiWxqsTA4XsGpQsKvd7hT1WHadyW_w/s640/P7090084.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<br />
Sellel blogipostil polnud mingit mõtet.<br />
<br />
Ma olen sellega rahul.<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-79199420543816074972015-05-21T16:18:00.000+03:002015-05-21T16:18:25.101+03:00Tallinn, I am in you.Eile kui ma bussiga Tallinna sõitsin kirjutasin tegelikult valmis ühe blogiposttituse. Aga kuna bussis netti polnud, siis ma seda kohe siia panna ei saanud. Kirjutasin ta siis wordi valmis ja mõtlesin, et postitan siis, kui kohale jõuan ja netti saan.<br />
Täna otsustasin, et ei. Et ei postita seda enam. Kellel ikka on vaja lugeda mingeid soigumisi, mis on tehtud palavas bussis, kus polnud piisakestki õhku. Pealegi vihkan ma neid pole-nii-ammu-bloginud-homsest-hakkan-korralikuks postitusi. Ja seepärast teen ma neid vähem. Ja samal ajal ei luba enam, et homme hakkan korralikuks ja blogin iga päev.<br />
<br />
Istun Tallinnas, voodis ja naudin. Naudin seda, et olen hetkel veel üksi ja saan blogida. Naudin, et varsti tuleb Tom koju ja ma ei ole enam üksi. Et see, et ta varsti tuleb reaalselt ongi varsti, mitte kolme päeva pärast varsti. Vaid paari tunni pärast. Oh, bliss.<br />
<br />
<br />
<br />
Tra, ma olen nii aeglane kirjutaja, et mees jõudis juba vahepeal koju.<br />
Nüüd vedeleme koos.<br />
Kthxbye.<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-52395692760166665852015-02-16T13:17:00.001+02:002015-02-16T13:17:06.215+02:00Oh, kuidas ajad muutuvad!Juba mõnda aega mõtlen sellele tegelikult, kuidas kõik on nii... Teistmoodi. Ja ma isegi ei tea, mis teistmoodi on ja kust see alguse sai või kas teistel ka nii on.<br />
Jumala eest, Merilyn, ära seleta midagi, pane lihtsalt sõnu kirja!<br />
<br />
Mul on kodus üks kauss. Ma ei tea, kas ma olen sellest rääkinud. Küllap mitte. Aga mul on üks kauss. Mis ideaalis on kommikauss ja vajab tegelikult väljavahetamist, aga küll ma selleni ka jõuan! Kauss kui selline ei olegi oluline. Oluline on selle sisu.<br />
Kunagi saatis Maret mulle <a href="http://elitedaily.com/life/culture/15-things-female-roommates-know-true/899824/" target="_blank">lingi artiklile</a>, et kuidas naissoost toakaaslased koos elavad ja mis veidrusi teevad ja mis on normaalne ja mis mitte. Väärt huumor! Hakkasin siis vaatama, mida me Kätuga teeme ja kui mõnd asja kohandada, siis on see meielik küll!<br />
Esimene punkt seal ütleb, et kui me end valmis seame, siis paneme N'SYNC'i mängima. No ikka ei pane küll. Valmis seame me end üldse videote/sarjade saatel tavaliselt kumbki oma toas. Aga kui me süüa teeme, siis meil ikka käivad mingid lood. Tihtipeale mingid ühed samad lood, mida muul ajal väga ei kuula, aga süüa tehes nagu peaks. Näiteks Paint - After Ever After ja Movie Villain Medley.<br />
Kuues punkt - aluspesus ringi jalutamine on täiesti aksepteeritav. Täiesti! On isegi juhtumeid, kus me lihtsalt karjume teise tuppa, et ma olen paljas, ei viitsi/saa riidesse panna, ära vaata kuni ma köögis olen. No enamjaolt on see tegelt see, et ma lähen pessu, võtan kaasa rätiku, aga riideid mitte. Olen normaalne, ma tean. Aga aluspesus - jumala eest, kui sa niigi palju riideid selga panid, siis palun väga! Kõnni ainult!<br />
Ja viies punkt ka, kuidas riidekapp muutub üheks. Ja kuigi me Kätuga hullult palju ei vaheta riideid ega kanna teise omasid, siis ikkagi on täiesti aksepteeritav minna teise tuppa ja laenata, kui midagi vaja on. Riideid selles leibkonnas kahe naise peale jagub, paljas ei pea keegi olema. Kuigi nagu eelmisest punktist selgus, siis tihtipeale me oleme lihtsalt võtnud ette selle tee, et me oleme paljad. And we're OK with that!<br />
Aga punkt, mis meile kõige rohkem nalja valmistas oli number kümme. Tampoonid on mugavalt veiniklaasis vetsu lähedal ja kellegil pole piinlik. Päris nii meil pole. Me viisime asja natukene teisele levelile. Käisin poes ja ostsin kaks karpi tampoone ja kolm karpi kondoome. Ja meil on nüüd kauss köögis külmkapi peal, kus on tampoonid ja kondoomid. Ja meil on tore! Otsustasime asja tegelikult veel veidi edasi viia ja panna sinna sisse ka rasedustesti ja paki suitsu. Aga selleni me alles jõuame, sest ma unustan pidevalt need kaks asja osta. Arvestades, et kumbki meist ei suitseta, siis eriti... Rasedustest lihtsalt... No ei ole meeles! Aga ükskord on meil selle jaoks päris õige kauss ja päris õige sisuga...<br />
<br />
Ükskord käis mul Eva külas. Vaatasime filmi, sõime, jõime, tegime lollusi... Nagu ikka! Kui Eva tuppa astus, nägi ta ka me imelist kaussi. Teda pani imestama, et me nii hästi varustatud oleme.<br />
Alles ükspäev istusime Anneliga, sõime kooki ja jõime teed ja... Annelile meeldis ka, et meil selline kauss olemas on.<br />
Mõnda aega tagasi istusime Maarjaga kohvikus ja sõime ja arutasime ka meesteteemadel... Kätust ma ei hakka rääkimagi!<br />
<br />
Jõudes tagasi selleni, millest tegelikult kirjutada tahtsin.<br />
Kunagi, kui me nooremad olime, olid tampoonid, kondoomid ja kõik sellega kaasnev veidi piinlik teema, millest ei räägitud omavahel väga. Miks sa ikka teistele liigset informatsiooni jagad eksole! Oldi nagu veidi tabuteemad. Veel enam ei arutanud me omavahel oma (olematut) seksuaalelu.<br />
<br />
Mis hetkest muutus see okeiks? Mis hetkest saime me aru, et tegemist on täiesti normaalsete protsessidega ja nendest rääkimine ei ole tegelikult piinlik?<br />
<br />
Mu töökaaslane, kes must umbes viis aastat noorem on, ütles, et me oleme vanad. Ma olen kindel, et ta mõtles mind ja mu sõbrannasid, mitte ennast... Okei. Oleme siis vanad.<br />
<br />
Kes teed jooma ja tampoonidest rääkima tuleb?<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-92059155204353450172015-02-13T02:59:00.001+02:002015-02-13T02:59:31.225+02:00Oh naabrid, naabrid, naabrid...Üldiselt on meil naabritega võrdlemisi vedanud. Minul vähemalt. Kätupoolsed naabrid korraldavad seal tihtipeale midagi, aga... Aga üldiselt on meil vedanud.<br />
<br />
Esimeses korteris elavad noormehed, kellest vähemalt üks suitsetab. Oli periood, kus iga kord, kui ma töölt tulin ja telefoniga rääkisin, tegi üks neist väljas suitsu. See oli päris piinlik, sest tihtipeale jäin ma maja ette telefoniga lobisema. Oli isegi juhuseid, kus noormees jõudis kaks suitsu teha selle aja peale, kui mina lõpuks tuppa läksin... Veider, ütlen ma. Veider.<br />
Mõtlesime, et äkki nad arvavad, et ma ei julge toas telefoniga rääkida. Et äkki arvavad, et Kätu tuleb mulle kallale, kui ma toas telefoniga räägin või midagi sellist.<br />
<br />
Just käisin pesu kuivatisse viskamas. Tõmban korteriukse lahti, kuulen mingit häält. Eeldan, et tegemist on mu Benjaminiga. Video jäi ju mängima. Sirutan käe, et panen tule põlema, näen liigelda veits ja naabripoiss astub uksest sisse. "Jesus Christ," sosistan mina paaniliselt, sest noo, ehmatus oli ikka suur! "Tervist," ütleb noormees viisakalt, veidi ehk naerdes ja läheb tuppa. Don't get me wrong - ma ütlesin talle ka selle peale tere, aga naljakas oli lihtsalt...<br />
<br />
Oh naabrid...<br />
<br />
Head öööööööd!<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-43334377065871115412015-02-11T03:32:00.001+02:002015-02-11T03:32:31.232+02:00Elagu interaktsioon!Kuigi blogi vist ei ole väga efektiivne interaktsioon... Veidi ühepoolseks jääb see nali siin...<br />
<br />
Aga kirjutan siiski! Sest mida muud peaks mu Helena tegema, kui oma last söödab, kui mitte lugema minu blogi? Helistama mulle hommikul kell 6:55 ja minuga 40 minutit juttu rääkima? Mul pole ka selle vastu midagi, aga jah... Las laps loeb!<br />
<br />
Naljakas, et tegelikult mul polegi suurt midagi öelda... Ma elan nii igavat elu, et ise ka ei usu!<br />
<br />
Ja nii veider on, et mul on mu Benjamin, kellega on nii hea kirjutada ja ma ei saa hakkama. Sellepärast, et Benjamin on mul igat muud moodi ka osav. Näiteks tõmbasin ma omale just mingi Ice Age mängu ja ma olen sõltuvuses. Nii vahva on mängida mingit pisikestele lastele mõeldud mängu, olles ise täiesti täiskasvanu.<br />
Tegelt on kehva selle uue arvuti juures see, et mul on siin pidevalt midagi teha. Ma peaks lugema raamatut, võiks ehk veidi tikkida... Aga milleks? Palju parem on ju vahtida Desperate Housewives'e või mängin Sidiga mingit tobedat mängu. Väga halb, ütleks ma selle peale...<br />
<br />
Ja siis muidugi võiks ma ju blogida! Ma ju võiks blogida oma päevast. Ma võiks blogida sellest, et õde käis külas. Ma võiks blogida oma väikevennast... Võiks, võiks, võiks... Ma võiks teha nii palju asju...<br />
<br />
Ostsin tüüblid täna. Homme hakkan lammutama ja panen voodi kokku. I'm a strong independent black woman...<br />
<br />
Okei. Kell on pool neli hommikul. Lähen magama.<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-67463483211353464942015-02-06T01:49:00.000+02:002015-02-06T01:49:17.416+02:00Ja siin me oleme.Kalendri järgi on täna tehniliselt juba kuues ja minul kolm päeva blogimist vahele jäänud. Või neli...<br />
<br />
Ühel õhtul käisin Caroli juures. Lihtsalt veetsin aega oma haige sõbrannaga. Siis käis Eva siin ja veetsime aega. Ja siis tegelesin endale pükste õmblemisega ja enne südaööd ei jõudnud kirjutama. Vabandused, vabandused.<br />
<br />
Tegelikult tahtsin rääkida teistest inimestest. Veidi tuntud inimestest...<br />
<br />
Ühel õhtul käis mul tööl üks tuntud näitleja. Ja ta käitus väga viisakalt. Mina kohtlesin teda siiski kui iga teist klienti... Aga ma märkasin muutust ühes teises kliendis, kes tellis peale seda näitlejat. Näitleja tegi mingi märkuse teemal, et ta tellib palju või läheb aega või menüü on pikk... Ei mäleta. Aga see mees peale teda käitus kuidagi ekstra sõbralikult. Nii näitlejaga kui minuga. Ka siis, kui oma pitsale järgi tuli, siis tegi natukene huumorit selle näitlejaga. Ma ei oska seda seletada, keeruline on. Aga sedasi oli.<br />
<br />
Ja see pani mind mõtlema. Naljakas, kuidas inimesed muutuvad, kui läheduses on keegi avaliku elu tegelane. Siis ollakse kohe sõbralikumad ja miskipärast ikkagi käitumine muutub. Minul on ka muutnud. Auras. Lauri Saatpalu käis mul paar korda kohvi ostmas. Ma jumaldan selle mehe häält! Iga kord, kui ta tuli, ma pärast särasin köögis teistele mõnda aega. Sest Saatpalu! MINU LAURI! Olen veidi veider, ma tean, aga... Mulle nii meeldib see mees.<br />
Aga miks me käitume teistmoodi? Miks me oleme veidi sõbralikumad? Miks me imestame, kui nad osutuvad meeldivateks inimesteks?<br />
<br />
Olen silmakirjalik.<br />
<br />
Tsau.<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-8451088279888578072015-02-02T23:19:00.001+02:002015-02-02T23:19:59.852+02:00Enam ei jaksa oodataEnam ei suuda palgapäeva ära oodata. Enam ei jaksa kannatada. Tahan et oleks palgapäev. Ja uus voodi. Ja mugav madrats. Tahan, et iga lihas mu kehas ei valutaks mu õhukese madratsi pärast. Tahaks, et iga luu mu kehas ei annaks endast valusalt märku, kui õrnalt-õrnalt end ära löön. Tahan unekvaliteeti.<br />
Tahan palgapäeva.<br />
<br />
Soon...<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-30744748719287781842015-02-01T23:43:00.003+02:002015-02-01T23:43:46.262+02:00Aga proovime?Istun tööl ja tegelen tööasjadega. Ilmselgelt. Ah, keda me lollitame. Pole siin midagi ilmselget. Ma olen tihtipeale tööl ka siis, kui mul on vaba päev. Nagu näiteks eile õhtul... Ja no... Ei, ma ei kurda! Ma tulin siia ise. Vabatahtlikult teistele appi. Sest ma olen hea inimene, eksole.<br />
Well... Debatable.<br />
<br />
Olgu, miks kirjutan? Sest tunnen taaskord, et olen oma blogi unarusse jätnud ja pean end käsile võtma. Ja tunnen, et sellele äkki aitaks jälle kaasa, kui ma iga päev midagi kirjutaks? Viskaks kvantiteediga jälle sel aastal? Võib juhtuda, et siia vahele eksib isegi kvaliteeti, ei ma seda saa lubada... Aga prooviks?<br />
<br />
Tegelikult tahtsin rääkida oma õest, aga see postitus ei ole veel valmis. Kuigi vahelduva eduga kirjutan sellest suvest saadik juba. Oehjah. Aga pealegi väärib mu õde eraldi blogipostitust, mitte mingit väikest nupukest kuskil sodi all.<br />
<br />
**<br />
<br />
Okei, tegin nüüd paar tundi tööd ja mõtlesin sellele ja... Davai. Läks! Proovime!<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-19107510265807406542015-01-31T05:12:00.001+02:002015-01-31T05:12:15.317+02:00Sest mul on asju öelda.Ja mul on öelda asju, mis eraldi teemadena ei anna kokku ühte tervet postitust, aga mida ma pean endast välja saama. So here we go. Good old-fashioned Merilyn's rambling.<br />
<br />
Mulle meeldib, et asfalt hakkab välja tulema. Mulle meeldib lumi ka ja mul on talve üle hea meel. Aga! Kui ma saan kõndida enesekindlalt, pea püsti ja ma ei pea muretsema selle pärast, kas ma kukun ümber või jään püsti... NII HEA ON! Sellistel hetkedel tunnen ma end nagu strong independent (black) woman, kes ei vaja mitte kedagi, et olla imeline!<br />
<br />
Ma ei vaja mitte kedagi, et olla imeline. Ma ei julge isegi mõelda mingile suhte alustamisele, sest mu suurim hirm uue suhte ees on see, et ma kaotan oma iseseisvuse. Ma kaotan selle tahte minna sõbrannadega välja. Ma ei oska järsku enam ise lambipirni vahetada või ei saa ise toidukoti tassimisega hakkama. Ma ei saa nii! Mul võttis nii kaua - 22 aastat, to be exact - et aru saada, et ma olen täiesti imeline inimene! Et ma olen Merilyn. Et ma ei ole tema tüdruksõber või tema eks või tema sõbranna või tema fuckbuddy või tema... Kesiganes! Ma olen MERILYN. Ma olen mina ise. Ma olen kella poole viie ajal hommikul kirjutatud blogipostitused. Ma olen purgitäis kondenspiima. Ma olen raamat, mis minuga käekotis kaasa reisib. Ma olen mu muusika. Ma olen mu tikkimine, mu käsitöö. Ma olen... Ma olen mina.<br />
Samas ei tunne ma end üldse halvasti, kui keegi tutvustab mind kui Mareti, Mattise või Miko õde. Ma tunnen end hästi olles oma emme ja issi laps. Mu perekond on nii imeline, et ma ei tunne end halvasti, kui identifitseerin end läbi nende. Maret on kindlasti parim väike õde, keda ma kunagi oleks osanud soovida. Ta on imeline! Ja ma ei suuda seda siin isegi kirja panna. Luban, et järgmine blogipostitus tuleb ainult temast, sest... Ta on nii imeline, ta on selle ära teeninud. Mattis on nii imeline väikevend! Need killud, mida suudab üks viieaastane poiss toota... See kuidas ta mind ootab. See, kuidas... Ta on minu! Ja Miko! Kas annab olla veel armsam?! Kuidas saab üks pisikene inimene, keda aasta tagasi veel ei olnudki olla mulle niiiiiii tähtis ja oluline ja imeline! Ma jumaldan teda ja ta ei oskagi veel midagi teha!<br />
Ja mu vanemad... Mõlemad on elus näinud raskeid aegu ja nad on nii imelised! Tugevad, edukad ja targad ja... Ükspäev tahan mina ka selline olla. Selline, kes saab endaga ise hakkama.<br />
<br />
Kell on nüüdseks viis. Ma istun voodis ja valan õnnepisaraid, sest mu Rebeka abiellub täna! Palju õnne sulle, mu Rebeka! Ja Remy ka, kuigi ma teda tehniliselt ei tunne, kuigi kord unes nägin...<br />
<br />
Iseseisvuse teema juurde naastes - miks ma ei ole piisavalt tugev ja enesekindel, et üksinda kinno minna? Ilmselgelt nõrk.<br />
<br />
Miks ma ilma Kätuta üldse olla ei oska?! Miks on nii, et teda pole kodus ja kõik mis mul siin toimub on pekkis?! Miks ma ei söö? Miks ma olen poole hommikuni üleval? Miks on temaga kuus tundi lihtsalt istumine parem variant, kui kodus millegi kasuliku tegemine? Miks ma olen nii... Nii codependent? See ei aita väga kaasa mu tahtmisele olla iseseisev ja tugev ja mis kõik!<br />
<br />
Mulle meeldib me uus dušikardin. See ulatub täpselt maani, teeb miskipärast ruumi pimedamaks ja vaiksemaks ja kuivemaks. Mulle meeldib, et minu ja Kätu sotsiaalelu koosnebki uutest hambaharjadest, teepuuõli ja soola hambapastadest ja valgest uuest ägedast dušikardinast.<br />
<br />
Ma ostan omale uue voodi. Ma olen otsustanud juba ära, et mul on seda vaja. Nüüd ootame palgapäeva... Enam ei ole kaua jäänud. Kümme päeva veel ja ma saan omale uue voodi.... Või vähemalt saan selle tellitud... Ja siis riidekapp!<br />
<br />
You and I nursing on a poisin that never stung<br />
Our teeth and lungs are lined with the scum of it<br />
Somewhere for this, death and guns<br />
We are deaf, we are numb<br />
Free and young, we can feel none of it<br />
<br />
Kell on veerand kuus.<br />
Ma nüüd magan natukene...<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-28985691551550457912015-01-14T18:48:00.000+02:002015-01-14T18:48:41.566+02:00Benjamin!Tere, kallis! Pole sind ammu näinud!<br />
Või noh.. Mis pole näinud. Koguaeg käin sind vaatamas. Koguaeg luban, et tulen ütlen sulle paar sõna. Muudkui avan selle siin ja... Ja siis ei ütle mitte midagi. Sest et seda on nii keeruline teha. Ma tahan, et ma saaksin end voodisse pikali visata ja lihtsalt arvuti süles istudes kirjutada. Aga sa ju tead, et mu Sebstian on katki...<br />
Mõtled ehk, et kuidas ma nüüd siis järsku kirjutada viitsin? Viitsin, sest vedelen voodis ja saangi kirjutada täpselt nii, nagu ma tahan. Mõtled, et kirjutan õe arvutist? Mõtled, et ehk sain Sebastiani terveks?<br />
Mõtle parem sellele, et mis oli mu üks ainukesi uusaasta lubadusi... Mu süles on Benjamin. Mul on uus arvuti. Võtsin lõpuks end kätte ja käisin küsimas ja vaatamas. Ja nüüd on mul süles üks Lenovo. Ta nimi on Benjamin. Ta meeldib mulle!<br />
<br />
Nüüd on veel nii palju faile mida ma pean Sebastianist siia ümber tooma. Sest Sebastiani kavatsen ma ka tühjaks teha ja... Ja vaatame, mis temast saab. Praegu... Las ma praegu naudin seda, et ma saan kirjutada. Las ma naudin seda, et Benjamin kaalub vähem... Et Ben laseb oma ekraaniheledust muuta ainult ühe nupuga! Et Ben on uus ja huvitav...<br />
<br />
Nüüd ma tunnen süümekaid, tänan väga.<br />
<br />
Aga ega ma siia postitusse rohkem oskagi öelda. Las see nüüd olla. Las olla nii, et te ütlesite Benjaminile tere ja ma tulen jälle varsti blogima! Näeme!<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-60795247591772201012014-12-23T23:45:00.003+02:002014-12-23T23:45:50.956+02:00Esimesed ja viimased...Tulin täna koju ja saan jälle Mareti arvutist blogida. Uue aasta lubaduste sees on uue arvuti muretsemine endale. Nii ei saa jätkuda... Ma ei saa sellise sureva arvutiga midagi teha.<br />
<br />
Aga ma ausalt ei tulnud sellest rääkima...<br />
<br />
Tänavune aasta on olnud... Veider. Ma ei oska sellele muud väljendit leida. Ehk oli eelmine aasta samal ajal tegelikult veidi hullem, sest lahkuminek oli värske, olin töötu, vihkasin kooli... Kõik oli keerulisem. Nüüd on ju paremaks läinud - mul on töö, mis mulle reaalselt meeldib, ma olen endaga rohkem rahul... Mul on veel üks väikene vend! Kõik on nii hea...<br />
<br />
Ja samas ka nii halb...<br />
<br />
Me Mikol on tänavused jõulud esimesed. Emme rääkis, et kuusk on toanurgas laua taga peidus justnimelt sellepärast, et üks noormees tahtis seda ehtida. Ise ei oskagi veel.<br />
Mu pisikene Miko. Just, kui koju tulin, käisin teda ka vaatamas. Tudus teine oma voodis. Nagu täiskasvanu! Kuidagi nii suureks oli kasvanud mu pisikene poiss. Mu pisitillu Miko, keda aasta tagasi veel ei olnudki olemas füüsilisel kujul me juures... Magas üks käsi tekil ja kuidagi küljega ja... Beebid peaksd teistmoodi magama! Ja mis värk sellega on, et paned tite voodisse ja titt jääb voodis ise magama? Misasja? Miks mu Miko kohe nii suureks on kasvanud?<br />
Miks ta end juba kuu aega tagasi püsti ajas seisma, kuigi ta ei oska veel istudagi? Mu pisikene kribal. Nüüd on siis käes tema esimesed jõulud...<br />
<br />
Esimestega tuleb mõelda pahatihti ka viimaste peale. Näiteks, et millal oli viimane kord, kui... Ja nii edasi ja nii edasi.<br />
Täna aga koju tulles rääkisime laua ääres niisama kodustest asjadest ja liikus jutt selleni, et meie Põks pole paar päeva korralikult kuudist väljas käinud. Ei ta söö, ei ta tule välja,.. Vahepeal haukus natukene. Aga seda ka kuudis, mitte õues... Ja nii jäävadki need jõulud tema jaoks tõenäoliselt viimaseks...<br />
Tobe kogu asja juures on see, et ma olen piisavalt täiskasvanu, et endale teadvustada, et see oleks varem või hiljem niikuinii juhtunud. Selles suhtes, et ega me keegi täpselt ei teadnud, et vana me Põks on. Me ju saime ta majaga kaasa ja mingit täpsemat infot tema kohta ei ole...<br />
Ja kuigi mu täiskasvanumõistus ütleb, et ju tal siis on aeg minna, ei suuda ma siiski teda lahti lasta. Arutasime ka emmega, et tegelikult on me koerad veidrad - nad mõlemad on üpris tobedad ketikoerad, kellest sisulist kasu ei ole. Aga nii sügavale hinge on nad pugenud, nagu magaks mõlemad iga öö me voodi ees...<br />
Enne sauna minekut käisin Põksile tsau ütlemas. Kükitasin kuudi ees lumehanges ja nutsin. Ütlesin tsau ja nutsin. Ja nutan nüüdki...Kinnitan endale, et ju siis nii peab olema ja ikkagi... Ikkagi ei suuda lahti lasta...<br />
<br />
Sellised kurvad mõtted veel enne jõule vaja kirja panna... Aga ju siis on vaja! Ju siis oli vaja end välja elada...<br />
<br />
Olgu. Järgmine kord rõõmsamatel teemadel, sest tegelikult on rõõmsaid teemasid mu elus niivõrd palju...<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-653511592731634936.post-87539677231359908762014-11-07T01:23:00.000+02:002014-11-07T01:25:27.324+02:00"That's not very healthy."<i>"Nope."</i><br />
<br />
Viimasel ajal olen seda vestlust pidanud päris mitmel korral. Ja iga kord mõtlen, et tal on õigus. Ja iga kord tean, et ma ei saa sinna hetkeseisuga midagi eriti parata...<br />
<br />
Teate, kui raske on seda siin hetkel kirja panna... Ma tahaks alustada algusest ja rääkida kõik ilusti ära, aga ma tunnen, et ma ei saa. Tunnen, et mu blogil on väike tsensuur peal ja... No ei ole seda julgust, et kõike ära rääkida. Loeb siin ju teinekord inimesi, kellel on minust veidi teistsugune arvamus. Siinkohal mõtlen, et aga võib-olla peaks seda arvamust muutma? Võib-olla peakski siis kõik välja elama ja rääkima nii, nagu asjad on ja siis oleks kõigil minust sama arvamus?<br />
Aga raske on. Sest erinevate inimestega olen ma ise ka täiesti erinev inimene. Keeruline, kas pole?<br />
<br />
Mingil veidral põhjusel hakkasin vaatama sarja perekond Duggarsitest. Sellest perekonnast, kellel on TLC's saade <i>19 Kids and Counting</i>. Olen seda kunagi varem ka vaadanud. Vist kirjutasin sellest isegi siia, ei mäletagi enam. Aga taaskord sattusin selle peale mõtlema... Mõtlesin sellele, millised on nende väärtused, millised on mu enda väärtused ja kuidas need on ajaga muutunud.<br />
Kunagi kui ma nägin seda sarja esimest korda, tundus mulle veidi veider, et inimest, keda sa korra-kaks elu jooksul näinud oled võib armastada nii palju, et tahad temaga otsekohe abielluda. Aga samas olin ma õnnelik, et nad on õnnelikud ja tahavad abielluda. Las noored olla õnnelikud, kes olen mina, et neid hukka mõista!<br />
Veidram tundus mulle see, et ei toimu mingit deitimist. Käiakse paar korda saatjaga väljas, on juhtumeid, kus isegi käest kinni hoidmine on liigne füüsiline kontakt enne abiellumist... Ja nii paljud neist ei amele oma kallimaga enne abielu! Sinna juurde kuuluvad ka mingid veidrad küljelt tehtud kallistused... What? Okei, mida mina ka tean.<br />
Ja siis üks arvamus, mis mul nüüdseks muutunud on - abielueelne seks. (Siinkohal mainin, et ka hilisemalt tuleb postituses sel teemal juttu ja kui sai soovi seda lugeda, siis... Noh tead küll. Ma hoiatasin vähemalt!) Kunagi vaatasin seda sarja ja mõtlesin, et nii vahva oleks, kui sul olekski elu jooksul ainult üks seksuaalpartner. Nii vahva oleks, kui ootaksitegi mõlemad selle pulmaööni ja mis kõik. Tundsin end too hetk veidi litsakana, sest mina selleks hetkeks süütu polnud, kui seda sarja vaatasin.<br />
Nüüd seda uuesti vaadates... Ei tundnud ma end üldse halvasti! ÜLDSE! Veider, kas sa ei leia...<br />
<br />
Umbes kuu aega tagasi käisin Maarja ja Maretiga väljas. Nemad tahtsid minna, mina otsustasin ka peale tööd kiire tiiru linnas teha. No mis mul paremat ikka teha! Kodus magada vä? Lol, ei.<br />
Seisime Rüütli tänaval Möku ees ja pidasime plaani, et mis edasi teha. Järsku astusid meie juurde mingid tüübid ja küsisid midagi. Ei mäleta enam, kuidas nendega jutule saime. Ühel hetkel ütles Maarja:"Rääkiga parem Eesti keeles edasi, teie aktsent on nii halb." Noormehed ei saanud aru, teatasid hoopis<i>:"We're from Latvia, we don't understand Estonian."</i><br />
Kohtusime lätlastega. Muidugi tegime nendega mitu-mitu-mitu lätlastenalja ja hängisime siis nendega natukene aega. Nad tahtsid klubisse minna. Me mitte. Nad ei tahtnud klubi eest maksta - me veel vähem! Juhatasime nad Shootersisse. Käisime ise Naiivis vetsus ja otsustasime siis, et ebaviisakas on lihtsalt minema kõndida me uute "sõprade" juurest. Astusime korraks sisse. Shooters hirmutas mu ära ja me Maretiga läksime välja tagasi. Maarja pidi me uutele sõpradele teada andma, et me ei taha Shootersis olla ja me lähme ära.<br />
<br />
Seisime Shootersi ees ja järsku seisid me ees mingid tüübid, kes ka inglise keeles rääkima hakkasid. Või vähemalt üks neist. Esimene asi, mis ma märkasin - tema keel oli palju puhtam! Nii vahva! Küsis, et mis me edasi teeme ja kuhu läheme. Seletasin siis, et ootan oma sõbrannat, ta on seal sees ja sinna me enam ei lähe, sest see hirmutas mu ära ja ma ei julge enam.<br />
Mingil põhjusel küsis, et kui hea see sõbranna mul on, ma siis teatasin, et tegemist on mu parima sõbrannaga. Küsis, et palju mul neid on. Ütlesin, et kaks. Hiljem mõtlesin kolmanda ka sinna juurde, kes esimese hooga ei tulnud miskipärast, eks oli mind ka järsku fakti ette pandud. Küsis, et kumb parem on. Vastasin, et see, kes hetkel Shootersis on. Vaatas Maretile otsa:<i>"You must be pretty sad that you're not the best friend?"</i><br />
<i>Mina:"She's my sister!"</i><br />
<i>Tema:"What?!"</i><br />
<i>Mina:"Yeah. She's my little sister!"</i><br />
<i>Tema:"What?! Little sister? You sure?"</i><br />
<i>Mina:"I'm four years older than she is."</i><br />
Tema:"O.O" Ei jaganud välja.<br />
Siinkohal mainin, et kui sama lugu hiljem oma uuele töökaaslasele rääkisin, kes Maretit veel näinud ei olnud, ei uskunud mind. Samal õhtul, kui ta Maretit nägi, ütles, et ma näen jah noorem välja. Ja ma pole isegi mitte õnnetu! Kuigi teinekord on veidi keeruline inimestele seletada, et Maret päriselt ka on must neli aastat noorem ja ma ausalt olen 22 ja ma ausalt olen Mareti vanem õde... Oehjah.<br />
<br />
Liikusime selle noormehega edasi. Ja Maretiga. Ja Maarjaga. Ja selle tüübi sõbraga. Rüütli poole tagasi, sest et Shooters oli hirmus. Lätlased jäid meist selleks hetkeks korraks maha. Hiljem ühinesid taas. Või ühinesin selleks hetkeks mina? Hmm...<br />
Kõndisime, rääkisime, ühel hetkel avastasin, et seisan keset Rüütli tänavat ja amelen mingi Ameeriklasega ja päris tore on. Siinkohal viskan vahemärkuseks, et kurat, kui keegi veel küsib, kas ta on lühike, siis ma löön kedagi, tegelt ka. Ta on minust koguni 20 cm pikem. Ma ei tea, kuidas nii juhtus! Ma ei tea, miks ta must lühem ei ole või miks ta minuga sama pikk ei ole. Ma ei tea. Aga nii oli. Nii oli, et Merilyn, kes kunagi mõtles oodata seksiga abieluni ja vaatas ainult lühikesi/enda pikkusi kutte, vihkas avalikku amelemist ja mida kõike veel, seisis kest Tartu kõige rahvarohkemat tänavat ja ameles mingi Ameeriklasega, kes oli temast pikem ja keda ta vaevalt 15 minutit teadis.<br />
Laskumata detailidesse, läks paar nädalat mööda, kohtusime uuesti, veetsime öö koos ja... Ja mina olen segaduses. Ma unustasin oma vuntsidega kaelaketi tema poole ja kuna see mulle emotsionaalselt väärtuslik on, tahtsin seda tagasi. Kuivõrd ta pidi bussile minema, leppisime kokku, et lähen ka bussijaama enne, kui ta minema pidi ja saan oma keti kätte. Seisime siis seal, rääkisime juttu, sest ebaviisakas tundus niisama minema kõndida. Ta läks bussi, ma liikusin kodu poole ja ma olin veel suuremas segaduses.<br />
Kuidas sai nii olla, et mul ei olnud selle aja peale arenenud mitte ühtegi emotsiooni? Kuidas nii, et mulle täitsa sobis, et ma kõndisin minema? Kuidas nii, et ma ei tundud vajadust temaga rääkida, ei tahtnud temaga jalutama minna, ei tahtnud tema kaisus filmi vaadata ja what not?! Kuidas nii, Merilyn?!<br />
<br />
Ja siis hakkasingi vaatama kodus seda sarja mingil põhjusel uuesti. Ja kui esimesel korral tekkisid kerged süümekad, et miks ma nii litsakas olen, siis seekord mitte midagi. Ei tekkinud seda tunnet, et äkki peaks nüüd igaks juhuks mingi puhastustule läbima või...<br />
<br />
Miks ma nii halb inimene olen ja end sealjuures nii imeliselt tunnen?<div class="blogger-post-footer">Does my being half-naked bother you?</div>-Merilynhttp://www.blogger.com/profile/08544160828769897723noreply@blogger.com2