Hello

Darkness, my old friend...

Juba pikemat aega tunnen, et midagi on puudu. Kõik on võrdlemisi hästi, aga midagi on puudu. Ma ei saa end välja elada. Käin tööl, tulen koju, teen Pikassoga Netflix and chilli, koon, teen kunssti... Aga midagi on puudu.

See. See on puudu. Üha enam ja enam tunnen, et tahan kirjutada. Kunagi elasin end täpselt niimoodi välja. Istusin arvutitaha, kirjutasin, pärast oli kergem olla.

***

Nägin täna midagi üliägedat.

***

Ühel hommikul vedelesin voodis selili, käed olid rinnal, Pikasso oli kõhul. Pikasso sirutas, haaras oma käppadega mu kätest (vaikselt-vaikselt küüntega) ja tõmbas. Tõmbas mu käed oma pea alla ja magas edasi. Mu süda sulas, pisar tekkis silmanurka ja magasime edasi.
Mis üliemotsionaalsus?

***

2,49

Tee tööd ja näe vaeva

Istusin ühel trenažööril ja jõudiski kätte see koht, kus noor Andres kroonusse läheb ja teel oma isaga räägib. "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus." Miskipärast pani see lause mind mõtlema... Esiteks muidugi see, et inimesed tihtipeale kuulevadki seal ainult seda lauset ja arvavad, et Tammsaare räägibki sellega kogu loo ära. Olen isegi juhtunud vestlema noormehega, kes ei teadnud, et see lause pärineb raamatust. Ma ei oska nüüd kindlalt väita, et ta teadis, kes on Tammsaare või mis raamat see selline on, kust see tsitaat pärineb... Aga ta vist arvas, et see lihtsalt ongi selline kõnekäänd või miski... Päris kurb, ütleks ma.
Ja siis see teine grupp inimesi, kes ei tea, mis sellele lausele järgneb. Nojah...

***

Tegin täna uue isikliku rekordi. Muidu panen jooksulindil eesmärgiks kolmkümmend minutit, kõnnin viis, jooksen kakskümmend ja kõnnin viis. Eelmine kord oli viimasest jooksmisest nädalajagu möödas ja tahtsin surra juba peale viit minutit jooksmist. Peaaegu pisarad silmis jooksin oma kakskümmend minutit täis ja kõndisin viis minutit. Täna sai kakskümmend minutit täis, siis kui laul  veel lõppenud polnud. Tahtsin laulu lõpuni joosta. Ja siis mõtlesin, et asi see neli pool minutit siis veel joosta pole. Algas uus laul, mõtlesin, et jooksen selle lõpuni, sest raskeks kiskus. Ja siis lõpus, kui plaat läbi sai, sundisin end veidi veel ja jooksin edasi. Järgmine kord sean endale uue eesmärgi, näiteks 35 minutit ja vaatan, palju siis jaksan.

***

Kui ma siia Tallinnasse kolisin, oli mu üks lemmikuid asju selle korteri juures rõdu olemasolu. Ja  üks vastikumaid asju selle korteri juures oli seesama rõdu. Poisid hoidsid seal taarat. Ja seda oli seal palju. Kord sügisel juba üritasin ja viisin sealt natukene minema. Ja siis tekkis seda sinna juurde. Ja juurde... Kord viisime mina ja Maret ja Toomas taarat ja kord viisin päeva jooksul kolm korda ise taarat. Viimane kord viisin viiendalt kolm korda prügi ja kaks korda taarat. Taara alt leidsin kelgu, vetsu loputuskasti kaane, katkise laste lumelabida, vaiba, ämbri ja ühe algselt nelja jalaga laste tabureti. Noh, nüüdki on sel neli jalga. Lihtsalt üks on natukene teistest eraldi. Üks seljatoega pisikene puust lastetool oli veel. Need annan Tomile tööle kaasa ja lasen tal ära lihvida. Siis saan ise üle värvida ja neid ikkagi kasutada. Väikesed ilusatvärvi toolid oleks rõdul ju vahvad. Tea, hakkan viimaks veel taimi nende peal hoidma...

***

Tahan merd näha... Homme lähen vaatama.

Pikasso.

Mul on Pikasso. Kirjutan ühe käega, sest Pikasso magab vasaku käe vastas ja ma ei taha teda äratada. Sest tal on mõnus ja seeläbi ka minul.

Pikasso on kass. Pikasso on pisike juunis sündinud kass, kes pea kaks nädalat tagasi meile tuli. Ta tahtis tulla, kuigi ta seda ise võib-olla kohe ei teadnud. Uues kodus tegi paar arglikku sammu mööda tuba ning põgenes siis arvuti taha ja jäigi põhimõteliselt sinna. Kiskusime ta küll välja, näitasime liivakasti ja söögikausi kätte.
Hommikupoole tuli kaissu. Mu süda sulas.

Tegime reegli, et kass padja peal ei maga. See muutus reegliks, et kass öösel padja peal ei maga. Ja siis, et kui kass magab su padjal, ronid kallimale lähemale ja jagad patja temaga. Nüüdseks on nii, et vahel ma nügin teda, vahel annan alla. Vahel saan selle eest peksa, vahel mitte.

Vaatame Tomiga teinekord me kassi ja arutleme ikka ja jälle, et miks ta meil nii armas on ja meil on ikka vedanud. Noh ja temal meiega ka.

Ühe käega on tüütu kirjutada, kassi üles ka ei aja - kirjutan teinekord edasi.

Pikasso sattus peeglist algul segadusse.

Me otsustasime, et tal oli külm. Mässisime ta teki sisse.

Mõlemad mu armastused!

Mulle meeldib netis scrollida.

Mulle meeldib vaadata blogisid ja lehti ja lihtsalt... Scrollida. Võin seda teha kohe pikalt-pikalt. Sest miks mitte. Musu mängib GTAd ja ma tahan tema läheduses olla. Samal ajal on mõnus scrollida näiteks blogisid. Eriti DIY blogisid. Vaevalt tuleb kunagi see hetk, kus ma kõike seda järgi teen, mida ma teha tahan, aga hea on uudistada ja planeerida siiski.

Tegelikult on mul elutoas ja magamistoas seinades nael. Või kruvi. Seinad muidu on tühjad. Mõtlen juba pikemat aega, et paneks nende kruvide otsa miskit rippuma. Noh, mingi pildi või asja. Et oleks natuekene põnevam see sein ja natukene ehk ka kodusem. Paar asja mõlguvad meeles ja ideaalis teen need varsti ka ära. Lihtsalt... Seda tuhinat on puudu. Ja "tooraine".

Vaatasin siis üht blogi, kuhu ma kesteabkust kaudu sattunud olin ja sealt suunati mind ühele teisele lehele ja seal jäin otsima üht konkreetset postitust. Märkasin scrollides, et sel lehel oli palju motiveerivaid tsitaate. Jäin mõtlema ühele enda tulevasele projektile ja mõtlesin, et mingi tsitaat lõuendil seinale oleks tore. Aga see peaks siis olema midagi, mis tähendab mulle ja Tomile midagi. Mitte mingi suvaline "Elu on lill" lause internetist. Aga midagi meile. Mõtlesin vist isegi välja, aga no seda postitust otsisin siiski edasi.

Then it happened. Ma nägin midagi, mis mind kurjaks ajas. Tsitaat "Never coplain, others have it worse." Miskipärast mõjus see mulle... Vihastavalt. Vingumine kui selline, ei vii elus kuigi palju edasi, sellega nõustun. Ei ole mõtet muudkui kiunuda ja loota, et elu läheb paremaks. Aga mõelda, et mitte kunagi ei või hädaldada, sest kellelgi teisel on hullem... Ei.
Sul on õigus vinguda oma hädade üle, sest need on sinu hädad. Ja sinul on halb. Ja see, et kellelgi teisel on halvem, ei tee sinu ebameeldivusi vähemaks.
Keegi kunagi rääkis, et beebid nutavad algul palju, sest iga kord, kui nad haiget saavad või neil ebameeldiv on, on tõenäoline, et see ongi nende elu kõige hullem kogemus. Ja miks ei või sama olla sinul? Sul polegi varem nii valus olnud. Sul polegi varem nii halb olnud. Sa ei saa enda valu olematuks teha mõeldes, et kuskil on keegi, kellel on halvem. Sest pole. Te olete erinevad inimesed ja teil on erinev mure. Ja kui sinul on mure, et su saapad hõõruvad, on see sinu mure. Ja kui kuskil on mingi miljonär, kellel on probleem, et tal on kapis ainult kolm pudelit kõige kallimat veini, siis see on tema mure. Ja kuskil on keegi, kellel on koguni nii halb, et tal pole saapaid või kappi või puhast joogivettki. Aga sinul on praeguses hetkes ikkagi halb.

Ah, olen kibestunud vast, et lasen end sellistest asjadest häirida. Aga häirib, noh.

Aeg...

Naljakas on, kuidas ajaga ikka nii palju muutub. Eriti vaatan siin oma blogi ja ma ei saa aru, miks ma midagi ei kirjuta. Kunagi kirjutasin kõigest - mis iganes tundus, et on vaja öelda, see ka kirja sai. Oli selleks siis ilm, kool või hommikusöök. Nüüd... Nüüd ei pane ma siia pea midagi olulist enam kirja.

Kirjutasin siin mingi hetk, et sain tööle. Nüüdseks olen juba järgmises kohas tööl ja kirja see siia ei saanud. Ja nagu ei tunne ka, et tahaks selle siia kirja panna. Ma ei teagi miks. Aga nii palju ütlen, et olen rahul. Väga.

Lisaks võiks ju kirjutada, et meil on varsti uus pereliige. Aga ei kirjuta, kuni ta päriselt siin kohal pole.

Kirjutan aga sellest, kui meeletult vedanud on mul oma kallimaga. Armastust on nii palju! Eriti taipan ma seda öösiti, kui näen halba und. Läbi une, olles ise segaduses hädaldan ja niutsun ja kiunun veits. Ronin Tomile lähemale, ta võtab mu kaissu, lohutab ja ma tudun edasi. Tihtipeale ei mäleta isegi hommikul kas ja mille peale ärkasin.

Armastus, mees. Siis ei ole millestki kahju. (Tomil tema unest siis... :D)