I'm only good at being young and I think I've lost my touch.

Oli aasta 1992, kui mu emme haiglasse läks. Oli kolmekümnes aprill. Ma ei tea, kui kaua ma tulin, sest olen alati veidi hiljaks jäänud, kuid kell 20:52 olin olemas. Ja mitte kõhubeebina olemas. Vaid päris-päris inimesena olemas. Olin titt.
Samas pean enda õigustuseks ütlema, et ma ei jäänud hiljaks. Kui mu emme juba arsti juures käis, siis öeldi talle esimese kuupäevana aprillikuu viimane päev. Esimene kord elus vist õigel ajal tulla.

Kui ma sain kuusteist, olime Kätu ja Kailiga Väätsal. Me olime mingise puutöökoja hoovil ja mängisime vastu seina tennist. Ma suudaks vist siiamaani minna ja seista seal samas kohas, kus seisin kolm aastat tagasi.
Kui ma sain seitseteist, olin suure tõenäosusega kas oma koridoris või köögis kooki küpsetamas. Aga ma pigem arvan, et ma olin Rebekaga koridoris ja olin väga erutunud oma Jacobi padja üle.
Kui ma sain kaheksateist, olin keset elutuba oma issiga koos. Emme vannitas Mattist ja Maret... Tegi midagi. Vaatas ehk telksi. Ja ma ei tea, kus Enelin ja Robert sellel ajal olid. Mina olin elutoas oma issiga. Võiksin praegugi seista seal, kus seisin.
Kui ma sain üheksateist, olin Paide tehkal, jalgupidi vees. Külm oli, kas teate. Minu telefonist tuli Jaan Tätte Sõprade Laul nr. 6 ja Maret oli sealsamas, minust pilti tegemas.

Täna mulle helistati, toodi lilli, saadeti lilli. Mind kallistati, minu kätt suruti, mu vend keeldus mulle musi tegemast. Ma sain mitu sõnumit ja hulgaliselt kirju näguderaamatu seinale. Mulle lauldi ühe korra laivis, kolm korda telefonis ja ühe korra puhuti mulle nähtamatut pasunat. Mul oli täna sünnipäev. (: See ei olnudki nii jube, kui ma arvasin. Ma vist ikka saan hakkama. (: Sa vist saad ka.

Ma olen nüüd väsinud. Lähen puhkan ja homme räägin mõnest asjast.

Mul oli täna sünnipäev. Ma olen õnnelik. (:

To die by your side is such a heavenly way to die!

Täna tuli Carol Paidesse! Võin päris ausalt öelda, et ma ei ole kunagi nii õnnelikult bussijaama läinud! Mitte kunagi!

Hommikul kirjutasin ühiskonna eksamit. Ma ei tea noh. Inimkapital, kapital ja loodusressursid viska kaks näidet nüüd selle kohta. Ma tegelt ka ei tea ju! Aga mind väga ei koti ka enam. Andsin töö ära ja kui see juba Tallinnas ei ole, siis poolel teel sinna kindlasti. (:

CAROL TULI TÄNA PAIDESSSEEEEE!!!!!! :D Ma ei saa üle noh! :D

Rääkisin FB's kahe inimesega. Ühel hetkel ei rääkinud neist enam kumbki minuga. Ja siis üks neist läks ära... Jõudu, külamees!
Tegelt mind väga ei koti. Ma olen ikkagi kuradi happy as a clam! Miks? Carol tuli Paidesse! Ta läheb juba homme ära, niiet... Niiet ma olen eriti õnnelik, et ta tuli.

Kuulge! No tegelt ka! Mida te ulute? Mingi... Oleme küll 12 aastat osadega praktiliselt koos elanud, teistega umbes kolm, aga seriously! Mida siin uluda on? Ega me surema ei hakka ju lõpetamisel! Me lihtsalt läheme laiali ja saame ikka kokku. Mitte terve lennuga enne, kui hakkame kokkutulekuid korraldama, aga kes keelab korraldada kokkutulekuid iga kuu mingi nv? Mina ei kavatse nutta selle üle, et me enam üksteist iga päev ei näe. Me ei näe nüüdki juba iga päev üksteist. Täpselt nagu Maret just tuppa hüppas - I don't give a fu-u-uck! Okei, eks ma mingil määral olen kurb, aga ma reaalselt ei jõua ära oodata juba lõpetamist!

Okei. Ma tunnistan, et on jälle üks päev mööda läinud ja ma hakkan aga otsast peale uue postiga. Olime Caroliga kaua õues.
Aga ma tahan uut posti! Ruttu!

And if a double-decker bus crashes into us...

Maret imestas, et kuidas ma oma anonid ära tunnen. Seletasin talle. Ma ei tea, kas ta sai aru...

Istusin arvutis, vaatasin tuimalt ekraani ja naeratasin omaette - mõtlesin oma industrialist. Ma tean, et ma saan selle! Ma tean! Ma tahan seda nii väga, et ma saan selle endale.

Leidsin ühest netipoest suht odavalt selle kleidi, mida ma tahtsin endale lõpukleidiks. Aga... Ma ei tea enam, kas ma tahan seda, sest see on väga mu üheksanda kleidi moodi. Värv ja balloon ja puha... Ma ei viitsi sulle seletada. Või ei taha... Või ei oska... Hmm... I wonder...

Tegin plaani küllaminekuks. (:

Võidan CH t-särki. Üks noormees leidis, et ma olen HP fänn, sest mu veebilehitseja taust on HP7... Tal oli õigus! Ja siis ta näitas mulle midagi ägedat... Arvas, et mulle meeldiks see. Meeldiski! :D

Homme on ühiskonna eksam. Ma vaatan kiirelt 2010 aasta oma lõpuni, loen veidi õpikut ja puhkan end homseks ilusti välja. Ma saan hakkama!

You are the blood in my veins

Eile arutasin emmega, mida ma sünnipäevaks tahan. Ütlesin talle, et oleme sellest ju rääkinud. Ta ei mäletanud. Koukisin Tartu-Tattoo Stuudio Facebookist selle pildi välja ja näitasin talle. Ütles, et selle unustas ta meelega ära. Naersin.
Ütlesin, et mul on veel mõtteid. Käisin Metsatölli kodulehel, kuid tulin mõteteta tagasi. Ma ei tea... Ma ei raatsi kuidagi saada t-särki, mis nii palju maksab... Ma ei tea, miks. See oleks zitakz äge, aga ma ei tea... Ütlesin, et mul oleks vaja igasugust mõttetut nodi ka, aga see ei ole nagu sünnipäeva teema. Emme ütles, et kas ei või siis raha kinkida ja siis ma ostan ise endale seda nodi. Muigasin arvutiekraanile, vaatasin emme poole ja ütlesin poole lause pealt naerma hakates:"Ma ei hakka valetama, ma võtaks selle raha ja läheks laseks oma kõrva augustada." Naersime natuke.
Kui küsisin, et miks ma ei või enda kõrva industriali panna, ütles emme, et see tundub natukene nagu olen-emo-augustan-ennast. Naersin tema mõttekäigu peale. Ütlesin, et tahan siis uut tätoveeringut. Emme tegi doh-häälitsuse. Ma teeks ka, kui mul selline tütar oleks.

You are the smell before rain.

Kirjutasin kirjandi ja jaksan veel blogigi kirjutada! Osalt võib-olla sellepärast, et ma ei kassind üldse kirjandi pärast. Üldse... Oh well. Nüüd on see tehtud ja muuta enam midagi ei saa. Ma vist ei tahakski midagi muuta. Ma ei lugenud oma puhtanditki üle. Nagu tavaliselt. Aga ma ei leia, et ma peaksin pikalt peatuma teemal olen-hoolimatu-kirjutaja või kirjand-oli-täna-ma-kassin-elulõpuni. Kuigi pean mainima et kerge naer käis saalist läbi, kui teemad ette loeti. Ajou, teemad on Facebookis üleval. Twitterisse ei tahtnud panna? :D Oleks säutsund kümme teemat tagiga #kirjand. :D

Naljakas, et mul ei olegi midagi muud eriti palju öelda. Ma kuidagi nagu ei oskaks ilusate ilmadega midagi öelda. Kuigi! Täna kui koolist kodupoole jalutasin nägin, et mingi puu oli roheline! MA arvan, et natukene suuremad kui pungad, aga mitte veel päris lehed olid seal küljes. (:

***

Järgmine päev.

Jätsin eile pooleli, sest et potato. Sa ei saa aru, kui sa ei ole Maarja. Vajuta, siis ehk saad.

Täna olen natukene kurb.
Täna olen pisut tujust ära ma.
Istun arvuti ees, vahin ekraani.
Täna blogist lohutust pean otsima.

Juba terve päeva ekslen teadmatuse sees.
Kas kõik on ikka nii kui peab?
Kas kõik on korras veel?

Nii üle mõistuse kaua
ei ole bloginud sa.
Ja igatsen nii su postitusi.
Ma palun teksti su käest.

Akna taga päike sillerdab
kogu maailm talvest paistab sügise.
Kahjuks sulle näidata ei saa,
kuidas paistab päike minu südames.

Mõelda rahus järele
peaksin veelkord proovima.
Kuid tean, et teha selle heaks ma midagi ei saa!

Nii üle mõistuse kaua
ei ole bloginud sa.
Ja igatsen nii su postitusi
ma palun teksti su käest!

Fun w/ Smilers!

Sa võib-olla tahad teada, et millest ma kirjutasin, või kuidas mul läks... Riina tahtis seda täna esimese asjana teada, Rooba küsis kohe peale kirjandit esimesena kui me Lilleka klassis kokku juhtusime, linnavana helistas mulle ekstra selle pärast, tädi Kersti küsis seda poes esimese asjana, Helena helistas mulle eile... Nagu inimestel millestki muust rääkida ei ole. Aga kuidas mul läks? Normaalselt ma arvan. Küll ma kunagi oma sõnumi saan ja siis teada saan. Ma väga ei põe. Miks? Mis tehtud, see tehtud. See on kuskil Tallinnas ja mina siin Paides - mul ei ole enam midagi parandada või muuta.

Aga räägime teistel teemadel? Ei. Ma olen väsinud. Ma lähen magama. Sina võid minuga rääkida kommentaarides. Ma vastan sulle homme õhtupoole või keset päeva.. We'll see...

One day, I'm gonna whistle

Ükskord, kui suvi oli. Ronisin puu otsas. Puu oli just maha kukkunud. Tundus hea mõte selle otsas hoorata. Ma ei tea, miks. Osalt võib-olla sellepärast, et ma ei olnud kunagi saanud selle puu otsas päriselt ronida. Esimesed oksad olid liiga kõrgel ja puu liiga vana. Kasutasin juhust ja ronisin puu otsas...Üks teine kord värvis Maret juukseid ja mina tegin Mattisega reidikaid. Vahet pole, et meil kummalgil reiti pole. Ma ei tea... Ma ei suuda otsustada, kas mulle meeldib see pilt või mitte, aga tundsin, et pean jagama teiega. No reason suht.

Kirjutasin eile ja täna endale kirjandi konspekti ühte kohta. Mõtled, et olen rumal, et seda nii hilja tegin. Mõtlen, et ei ole. Ma tegelikult ju kirjutasin läbi ja see jättis mulle asjad paremini meelde. Neli lehte konspekti ei ole paha, ma leian. Korra mainisin Spongebobi ja korra Chuck Norrist. Tahad mu konspekti? Ma võin lahkelt jagada, sest ma tahan, et ka sinul hästi läheks.
Ilmselgelt kirjutan liiga kaua. Aga ma panen selle siia ülesse, kui sa seda tahtma peaksid veel. 40 päeva on vist aega...

Vaata kahte printskriini. Üks sellest, mida ma juba ammu otsisin, teine mina niisama FB's trollimas.
Vajuta pildile, näed normaalsemalt...

I am right.

I've made up my mind.
Don't need to think it over - If I'm wrong, I am right.
Don't need to look no further - this ain't lust.
I know this is love, but...

Armusin Adele'i. Tema hääl on... Nii... Adele. Ma ei oska seletada. Ta lihtsalt on olemas. Ja ta on nii... Ma parem olen vait. Ma ei suuda niikuinii seletada. Pealegi ütleb üks pilt rohkem kui tuhat sõna. Mõtlesin, et esmaspäeval joonistaks siis hoopis pildi, mitte ei kirjutaks kirjandit... Aga kas tohib olla 1000 sõna või rohkem? Hmm...

Mul oli veel midagi öelda... Näiteks meenus mulle nüüd, veerand üksteist, et ma pidin tegema valges pildi oma sünnakingist. Esimesest sel aastal. Ei teinud valges. Teen nüüd siis lambivalgel.
Sina võib-olla ei saa asja võlust aru. Mina saan. Liilian ütles, et nüüd on hea seda kohvrit laenata isikule A, kui ta seda kunagi küsib. Miskipärast tunnen, et kirjutades siia nüüd ta nime välja, reedan midagi... Mida ma ei tohiks või ei tahaks. Ma ei tea. Aga tegu on sama inimesega, kellele laenasin kohvri ja... Pikk jutt = sitt jutt. Aga ausalt öeldes... Ma läheks selle kohvriga praegu lambist kuskile... Rammale! Lihtsalt, et reisida oma kohvriga. Päris minu oma. Ma ei pea ütlema emmele, et ma võtan voodi alt kohvri ja arutama, kuhu ma asjad panen. Sest see kohver on päris minu! Lembit selle täna mulle ulatas, linnavana, Liilian ja Piret selle eest maksid. Nagu ma aru sain. Vabandan, kui kedagi välja jätsin, sest mu blogi loeb meeletul hulgal mu sugulasi.

Unustasin mainida, et Helena tegi minu neljapäeva hommiku väga rõõmsaks! Vääägaaa rõõmsaks! Saatis mulle sõnumi. Või neli. Soovis mulle ilusat esimest koolipäeva, nuttis, et ei saanud minuga olla, saatis tervitused issilt ja käskis mul targa pinginaabri valida, et ma saaks maha kirjutada ja elu oleks lill. Klassis istusin Maarja ja Kätu vahel.
Ma ei tea, miks ma sellest räägin. Aga... Ma kujutasin endale just ette, et ma lähen kirjandit kirjutama, ma tunnen end väga hästi, kirjutan oma kaheksasada sõna ja lahkun naeratades. Ma kujutan ette, kuidas kooli ees tunnen end sitaks õnnelikuna ja õhtul hakkan jooma. Okei, jooma ei hakka õhtul. :D Aga lihtsalt ma tunnen juba nüüd, et ma tunnen ennast vabalt.

Jätsin vahepeal oma asja unarusse. Ma ei tea, miks... Eilsesse posti see ei sobinud ja veel üks enne seda ma ei jõudnud. Ma ei tea miks...
Day 1 — Your Best Friend
Kallis Maarja.
Ma enam ei tea, millal või miks. See võis olla siis, kui me Jussikese üle naersime kuigi me kumbki ei tea enam, mida me naersime. See võis olla sellepärast, et me ühes majas elame ja igal hommikul koos kooli läheme... Okei, viimasel kahel aastal mitte igal hommikul, sest ma käisin tihti teiseks tunniks... Aga ikkagi. Miskipärast saan ma sinust aru poolelt sõnalt. Vahel ei pea sa midagi ütlemagi ja ma saan aru. Tead, vist, et olen selline inimene, kes ei surgi. Kui tahad, siis räägid, eks. Aga vahel räägib sinu vaikus minule rohkem kui ükskõik millised sõnad. Ma toetan sind igati ja muretsen sinu pärast. Võin ausalt tunnistada, et olen magama läinud, mõeldes viimasena sinu peale ja natukene südant valutanud.
Siiralt, Merilyn.

On veel inimesi, kellele ma saaksin seda kirja muide kirjutada. Aga ma ehk valin teid mõneks teiseks kirjaks. Kuigi ei tule enam seda võimalust... Aga ma kirjutan vaid ühe kirja ja seekord sai selleks inimeseks Maarja.

Mu seinal on surnud sääsk. Like! Miks? SÄÄSED ON KOHAL! Miks caps? Sest et ma armastan sääski! Miks? Sääsed = suvi mu jaoks.

Kirjutan konspekti. Tahad?

Off is the general direction where I'd like you to fuck.

Enne kui lähen kirjandikonsultatsiooni [iz aware], kirjutan teile paari sõnaga oma eilsest... Tänasest... Eilsest tutipeost ja pooleldi tänasest... Ei, läbust ma teile ei kirjuta. Teil ei ole vaja teada kõike. Lihtsalt ei ole vaja teada kõike, lepime nii kokku.

Eile hommikul panin enda põlvikud jalga, sidusin lipsud ilusti külgedele ja kammisin peegli ees juukseid. Mattis tuli & võttis lipsust kinni. Sikutas väheke. Ütlesin:"Ei kisuu!" Mattis vaatas mulle alt üles, vaatasin teda poolkurjalt, enamjaolt naeratava näoga. Mattis naeratas kavalalt. Tõmbas natukene paelast. Kordasin ennast. Juhtus samamoodi. Lõpuks võtsin ta endale sülle ja viisin teise tuppa. Siis hetkeks unustas.
Hiljem seisin jälle kuskil keset tuba ja kordus sama asi. Ja ainult vasakult jalalt soovis mu vend võtta paela ära. Aga ma ei süüdista teda. Ei juhtu ju palju, et suured õed käiksid ringi, roosad paelad põlvikute küljes. Ja kui see pael veel natukene liigub... Tahaks küll kiskuda.
Õhtul, kui põlvikud ära võtsin, lasin tal kiskuda. Siis ta enam ei tahtnud ja ma tegin ära suurema töö. Mulle meeldib mu väikevend. Oleks pidanud tema kaasa võtma tutipeole hoopis. :D

Kuigi päeval tehti ka midagi, mis rikkus mingi osa ära minu ja tegelikult meie tutipeost, siis ei ole see siiski asi, mida siin arutada. Mitte, et ma ei tahaks rääkida. Ausalt, tahaks. Aga ma ei saa. Mul ei ole lubatud ja seega ma olen vait ja lasen sul arvata näiteks et ma tegin koolile pommiähvarduse või midagi jubedamat. Lase enda kujutlusvõimel lennata!

Ja siis muidugi pidi üks teine inimene tegema märkuse peale tantsu, mis tõesti rikkus mu tuju veelgi. Just drop it! Mul on ülivägaükskõik sinust ja sinu arvamustest niiet vahi kodus seina ja emo omaette, minuga ära enam palun räägi, ma ei kannataks seda välja. Aga sellekohta ka wideknown fact - Idgaf.

Istutasime puu. Minimänd vist. Mingi männisort igal juhul. Tegime pilti. Sõime. Laulsime köögitädidele 'Me täname' laulu. Päris armas, ma leian. Ja kuigi ikkagi oli värdjaid, oli mul tore päev. (:
Isegi autoga sõita oli tore, kuigi Türile sõites puudus mul vasakus pöidlas vereringe. Miks, võid küsida. Sest et ma hoidsin käes õhupalle, mida ma ei jõudnud autokatusele siduda ja tuul oli tugev, võin vastata. Türil harutasin pallid lahti ja hingasin kergendatult. Sidusin pallid katusele ja võtsin nimelise palli endale autosse. Ei raatsind sellega vehkida, noh... Nüüd ripub see mu voodi küljes, sest heelium läks ära selle ajaga, kui ma... Väätsal peol käisin. Tahtsin mainida siinkohal ühe anuma ja ühe joogi, aga ma leian, et see ei ole sobilik. Et kõigil ei ole vaja teada. Kes teadis, see teadis. Naljakas oli, aga... Kes teab, see teab. Palun jätta vastava sisuga kommentaarid samuti enda teada. (:

Õhtul sõitsime ratastega peole Rebekaga. Väätsale. Käisime poes, nägime tseekaid kui hakkasime sõitma. Kui olime peaaegu kohal, vaid ühe ristmikuvõrra eemal, sõitis meist mööda üks auto ja lasi signaali. Alguses ma ei saanud aru, siis mõistsin, et eks see üks pidulistest ole. Pool minutit hiljem tuli teine ja lasi signaali ja keegi lehvitas sealt. Lehvitasin vastu ja jõudsime kohale. Raina pidi kohe märkima:"Noh, tervisesportlased." Keegi vist küsis, kas tulime tegelt ka ratastega ja tseekad vist mainisid, et äge, et jõudsime ühel ajal kohale ja me olime ratastega. Olime natukene väsinud, aga mind natukene ei kottinud. Kuni ma sisse astusin ja... Siis hetkeks kottis ja õhtu jooksul paar korda veel kottis, aga üldiselt mitte. Ma ei harrasta hüppeid ühel jalal ja muud mul hetkel öelda ei ole. Peaasi, et hetkel ise aru saaks.

Kell oli 2:30 kui me olime alles Väätsal. Ütlesime tsauka. Meie Rebekaga. Mõned olid juba selleks ajaks ära läinud, teised jäid veel sinna. Kell 2:32 hakkasime sõitma. Kell 3:09 keerasin mina koduukse lukust lahti ja pool neli jäin magama. Umbes. Enne seda olin pannud endale kolm äratust, et ma kindlasti kirjandikonsultatsiooni [iz aware] maha ei magaks. Ma ei tea, mis kell oli, kui emme tuli ja keelas Mattisel meie toas olla. Naeratasin mõttes, keerasin teise külje ja magasin edasi. Kuni kell 9:40 enam ei saanud magama. Siis vedelesin niisama ja teesklesin, et mul on meeletult und ja et ma ikka magan.

Nüüd olen muide käinud ära kirjandikonsultatsioonis [iz aware] ja olen juba kodus tagasi.
Küll aga meeldis mulle kui Mattis tuli mi juurde kümne ajal ja tõi mulle mingi mõttetu põllumehe kalendri, kus on pilte traktoritest ja asjadest. Võtsin ta enda juurde voodisse, tema pea minu käsivarrel ja vaatasime koos raamatut. Tal oli alguses igal pool 'Auto' ja siis oli jälle 'Ääähhäää!'. See ajas mind natukene närvi. Ühe korra tuli pilt, kus oli peal kaks lehma. Küsisin:"Mattis, kes see on?" Mattis vaatas. Oli tasa ja vaatas lihtsalt pilti ja siis:"Hobu." Ehk hobune. Naersin ja seletasin talle, et see on lehm. Et see on lehm ja lehm teeb muu. Naersin.
Tuli varsti jälle üks pilt. Mingi Where's Waldo stiilis pilt - kaugelt tehtud foto Türi Lillelaadast vist... Ja Mattis näitab mingi lambist pildi keskele:"Äähhää!" Ütlesin, et see on auto, et ta ju oskab öelda 'Auto'. Siis võttis näpu ära ja nähin - ta oli traktori leidnud. Ja siis näitas mulle veel väiksemat traktorit sama pildi pealt. Ma ei mõistnud väga. Ütlesin talle küll, et on traktor ja puha, aga ma ei mõistnud seda, et kuidas ta neid traktoreid nii lambist nägi. Ta on mulle ikka nii armas!

Konsultatsioonis naersin Sigridi auto üle. Ja Keithy üle. Ja terve peo üle. Kõige üle. Korralikult ikka sai naerda. Ja ma väsisin ära. Ma olen lihtsalt praegu, kell seitse, nii üli väsinud, et hea meelega magaks paar tundi ja siis vahiks tühja poole ööni. Seega ma ei lähe praegu magama. Vahin hoopis praegu tühja ja lähen millalgi paari tunni pärast varem magama. Sa ju tahad seda meeleheitlikult teada, et mis ma teen, ma sis ütlesin sulle.
Tunnen ennast hetkel jobuna, please excuse me while I bang my head against the wall. Aga tunnen ennast suht no reason jobuna. Ma ei oska seletada seda.

Ma pole täna peaaegu midagi söönud terve päeva jooksul. Sa ju tahad seda meeletult teada ja ootad nüüdki tegelikult minu päevase söögi täpset kirjeldust, aga guess what. Ma ei ütle sulle. Sul tegelikult ei ole vaja teada, et mind vapsee ei koti, mida või kui palju ma söönud olen. Mind niivägapalju ei koti.

Tahan, et oleks... Ma ei tea, mida ma kurat tahan!

I don't think that you'd understand...

Ma ei tea, kas ma olen rõõmsameelne. Aga ma tulen selle juurde ükskord tagasi. Praegu ma lähen olen õnnelik selle üle, et kool on läbi ja et ma saan hakkama! Ja õhtul on pidu. Ma ei lase sul enda meeleolu täiesti ära rikkuda, sest erinevalt L'Oréali kasutajatest, ei ole sa seda väärt.

Mu põlvikutel on ikka küljes roosad paelad ja kuna ma need sinna kinni õmblesin, jäävadki need sinna. Ma ei tahagi neid ära võtta. Ma mõistan, et see oli totally unrelated, so watch me pretend to care.
Ühest tumblr'ist tuli kohe teemakohane pilt. Aga teate mis? Mina ei igatse. Ma ei ole veel läinud, aga praegu ma ei igatse. Ma tean, et lähen ainult konsultatsiooni veel tagasi ja ma ei tahagi rohkem. Kõik. Ma võib-olla igatsen seda mingi... Septembri alguses? Aga praegu Idgaf.

I want your love...

Täna oli minu kooli viimane esmaspäev. Keskkooli viimane esmaspäev, kus ma reaalselt õppima pidin. Oh, kui tore! No tegelikult kuidas võtta. Te ei taha ette kujutada, kui hea oli astuda välja kunstiajaloo klassist ja teada, et sa ei pea sinna enam mitte kunagi tagasi minema! Mitte kunagi! Lihtsalt astud klassist välja ja jätad kolm aastat layerseid endast maha. Issand, kui hea!
Päris hea oli ka viimases bioloogia tunnis käia. Nüüd ma peane endale ainult selle aja võtma, et oma kapp tühjaks teha. Viia koju kõik paberipahn ja õpikukaaned ja töövihikud. Ja kõik õpikud pakkida ära viimiseks ilusti hunnikusse ja neid mitte kasutada! Trallalllaaaa, ma ei jaksa oodataaa!

Kuid koolipäev ei olnud üleni meeldiv. Võid ju küsida, et miks ja ma võin ju vastata. Juba enne ühiskonna tundi, mis oli meil teine tund, ütles Maret mulle midagi, mida ma alguses ei uskunud. Kuidagi tundsin, et ei pea uskuma. Kuidagi ei tahtnud uskuda, teate? Lihtsalt ei taha uskuda. Küll aga alustas õpetaja tundi ja kinnitas kohe Mareti öeldut - Paide Ühisgümnaasiumi füüsika suri. Puhka rahus, Arvo Rüütel. Mul on kahju, et tulevased põlved ei saa õppida sinu käe all füüsikat, sest see oli juba omaette elamus meie koolis.

Osa minust tahaks minna nüüd üle ühele teisele teemale, mille ma leidsin ühest tumblrist ja siis seda ka lõpuni teha. See on üks challenge. Võib-olla teate neid. 30 päeva pead kirjutama enda blogis kirju inimestele... Erinevatele inimestele... Ette on antud list, mida sa pead kirjutama ja siis kirjutad iga päev kellelegi kirja. Ma üritan... Aga ma alguses lühendan enda listi kümnele päevale. Ehk tegelikult minu puhul kümnele blogikorrale... Nevermind me...

* Day 1 — Your Best Friend
* Day 2 — Your Crush
* Day 3 — Your parents
* Day 4 — Your sibling (or closest relative)
* Day 5 — Your dreams
* Day 6 — A stranger
* Day 7 — Your Ex-boyfriend/girlfriend/love/crush
* Day 8 — Your favorite internet friend
* Day 9 — Someone you wish you could meet
* Day 10 — Someone you don’t talk to as much as you’d like to

Kuulasin enamuse oma õhtust Bad Romance'i. Kas see teeb minust imeliku inimese? Siiski pean ise küsima, ise vastama. Ei, see ei tee sinust imelikku inimest, Merilyn, kui sulle meeldib 30 Seconds To Mars ja Alex Goot. Selles ei ole midagi hullu ja palun, kuula veel!

Homsest hakkan kirjutama, täna lähen veel õppima. Jah, laua taha. Olen tubli. Enda üle uhke...

Olin maal.

Ei mitte asumisel. (:

Mul oli väga tore, et sa teaks. Ma ei hakka sulle üksikasjalikult seletama, mida ma tegin, kuid mainin ära, et panin mootorsae tööle, sattusin ekstaasi, saagisin puu, sattusin ekstaasi, raiusin kirvega saetud puid pooleks, sattusin ekstaasi iga kord kui ühekorraga puu pooleks lõin.
Jalutasin kummikutega porilompides. Panin jalga katkised ja veidi mustad kummarid, läksin Järva-Jaani poodi, mind vapsee ei kottinud. Üks düüd oleks mu ülekäigurajal alla ajanud - rääkisin iseendaga ja läksin edasi.
Tegin vahvleid ja vihastasin enda peale. Ja masina peale.
Magasin enda õla paigast ja hommikul oli mul kael krampis. I miss my bed. Siuke tunne, et kuhu ma ka ei lähe, ükskõik, kui mitmeks päevaks, aga vähemalt üheks ööks, ma pean võtma kaasa enda padja, siis jään ellu.
Käisin Maretiga uisutamas. Päris tore oli, kuigi ta koona pani.

Istun siin niisama ja otsustan iseendaga suheldes, et on õige aeg magama minna. Aga ma tahaks juua pool liitrit vett. Külma vett. Või rohkem. Ei ole oluline.

Not what you think we are...

Olen uhke enda pihta. (: Natukene uhke. Pooluhke, ütleks. Aga siiski uhke. (:

Pean kirjutama ühe kirja ja siis veel ühe ja siis veel 13 või 14. Saan hakkama. (:

Pean võileivablogima natukene oma päevast, sest muidu sa ei teagi, et mu hambad on terved ja et mu tarkusehambad kasvavad otse. Või siis sa ei teagi, et ma käisin esimest korda elus röntgenis. Või siis, et... Või et ma lähen täna maale. Sa ei teaks, kui ma ei võileivablogiks. Ja sa nutaks, kui sa ei teaks. Ma tean sind küll. Nutaksid kolm ööd patja, kui sa ei teaks, mida ma hommikusöögiks sõin. Aga kui sa juba tark oled, siis sa tead, et ma ei ole mingi viimased neli aastat, kolm vähemalt, hommikust söönud. Siis sa ei tohiks enam patja nutta sellepärast. Aga sa nutaks küll, kui sa ei teaks, et ma käisin rattaga koolis ja olin õnnelik oma tervete hammaste üle. (:

Teisipäeval käisin Mattisega õues. Ostsin pumba oma rattale. Või oli see kolmapäev... Ma enam ei tea. Aga ma käisin Mattisega liivakastis mängimas. Noormehele meeldis kühveldada. Mulle meeldis teda vaadata. Rõõmsameelne noormees ämbri ja kühvliga. Ja liumägi ja redel ja kiik... Noormehele meeldis.
Ja siis oli mänguväljakul kaks esimeseklassi poissi. Nad rääkisid omavahel. Ma kuulsin. Justnimelt kuulsin, ei kuulanud eriti. Üks neist vaatas Pilvede All ja mingit Kättemaksukontorit või midagi. Teine vaatas IT-planeeti. Ei. Seda vaatasid nad mõlemad. Üks neist poistest vaatas Kariibimerepiraate, teine mitte. Teisele ei meeldi sellised filmid. Ühe telefon helises. Ema vist. Lõpetas kõne ja ütles teisele, et ta peab kell seitse tuppa minema. Teine ütles, et ta võib kella kaheksani olla. Esimene ütles, et ta ei või, et ta peab ikka koju minema. Ja siis:"Kui mind ei ole, siis sa võid kellegi teise ka võtta." Teine vastas:"Ma olengi võtnud. Kevini võtsin ükskord ja ta ei meeldi mulle." Ma naersin mõttes. Oli naljakas...

Helena helistas. Lähen maale kohe. Nad toovad mu ilusa kohvri siia ja siis ma lähen üle pika aja jälle maale. Tahan minna juba nüüd. Nüüüüüüüd!

Ilusat elu sulle! Ma loodan, et sul tuleb kena nädalavahetus! Liigu värskes õhus, kui saad. Teeb sulle head, usu mind. (:

Holy-moly, me-o-my.

On asju, mille pärast tunnen end halvasti aga ei jää kauaks nutma. Käisin ju täna üliägedal koolitusel ja koristasin väga korralikult oma toa. Nüüd luban endale ühe Eclipse šhokolaadikommi ja kerin magama. Homme on mul kaks last. (:

Magamisest rääkides. Krissu, nägin sind unes. Reaalselt sa mul külas ei käi kunagi [mina ei peagi sinul käima!] siis käid unenägudes, jah?
Unenäos magasin kaua. Magasin sisse. Pidin minema küll teiseks tunniks, jah, aga tunni alguseni oli mingi viis minti aega. Kiirustasin. Maja ees oli Toomas, teatas, et ta võib mu kooli viia. Ütlesin davai ja hakkasin autot otsima. Ja siis ta teatas, et tal ei ole autot, sest et ta ei taha sellega sõita. Ta tahab hoopis mootorrattaga mingile pikale tripile minna ja kamp kõik koos juba ja ma pean ka minema. Ma ütlesin, et mul on vaja kooli saada! Ja siis tulid Rainer & Krissu Toomase selja tagant, kui ma tema peale karjusin. Rainer ütles, et ta võib mu ise ära viia, aga et ma ikka pean nendega kaasa minema tripile, et muidu ei saa minna. Ja tema taha ilmusid mingid tough-looking habemega rokkarvanamehed ja ma hakkasin kartma. Tuletasin Toomasele meelde, et tal on ju mootrratas keldris, et miks ta sellega ei lähe. Läksime siis keldrisse, me Krissuga istusime mingi väikse laua taga ja enne seda olin ma kuskilt mingit jalgratast lambist ühest kohast teise tõstnud.
Ja siis veeretas Toomas oma keldrist oma ratta välja. Krissu pakkis laua taga süüa kokku. Eraldas saia ja midagi mässas seal. Mina vaatasin imetlusega Toomase ratast, kuni see ukse tagant paistma hakkas. Sain vihaseks, sest see ratas, millega ta pidi minema tripile ja enne mind kooli viima, oli... Istmeta lihtsalt mootorratta raam põhimõtteliselt. Ma ei tea noh... Mul ei olnud siis enam midagi öelda. Olin kuri ja kurb. Rainer teatas, et selle saab kiiresti üles ehitada, et ei ole hullu. Ma ei tea, kas ma jõudsin kooli või mitte.
Ahjaa, kas ma mainisin, kuhu me jõudma pidime oma tripiga? Soome, Elton Johni kontserdile. Tough-looking bikervanamehed ka.

Home is where ever I'm with you.

Shamelessly advertising the blogs I read.
Tunnistan, et olin Kristoiffersenist natukene vaimustuses ja pidin teda kõigiga jagama, kuigi ta ei ole minu jagada. Muidugi võtsin ma selle pildi, näitasin seda hommikul kiirustades emale, rääkisin sellest oma sõbrannale, oma vanaemale ja näitasin oma õele. Nüüd, et te aru saaks, millest ma räägin, kui te juba ei loe seda blogi, siis ma pean jagama pilti. Anna andeks, ma pean näitama kõigile, kui hiiglaslik saab üks tigu olla. Ma ei suuda... Ma ei suuda jätta jagamata midagi nii... Ma tahaks öelda nagu Owen Wilsoni tegelane ütles Ben Stilleri tegelasele filmis Night at the Museum:"Gigantor." See on nagu sõna, mis kõige paremini iseloomustab seda tigu, ma leian.
See tigu on nii suur, et selle pildi lisamine tõmbas mu blogimisekasti paigast ära. Ühest küljest ma vaatan seda pilti ja ma ei suuda lihtsalt vaadata. Ma tunnen väikest vastikust ja külmavärinaid. Teisalt aga... See on no nii kuradi äge!

Moving on. Mõtted ikka veel hiiglasliku teo juures. Võiks vist öelda siis, et vahetan teemat teokiirusel.. Hmm... Wonder....

Igaljuhul tegin täna esimese füsa töö. Tundus, et teooria läks paremini, kui see arvutamine. Okei, päriselt läks kümme korda paremini. Seriously, ma ei oska kuradi elektronide massi lahutada mingist arvust, et leida tuumamassi, sest ma ei tea, kui suur on elektronide mass. Olen kohutavalt koba.
Ja tantsisime ka täna oma soovide valssi. No harjutasime. Ütlesin kohe oma tantsupartnerile, et valss ei ole kaks sammu ja kõik, vaid see on sujuv liikumine ja seal on paar teist sammu ka vahel. Siis ta vist avastas enda põlved ja et need liiguvad. Go figure. Ma ei vihanud meie tantsimist täna ja ma võin öelda, et ma isegi et naeratasin enda partnerile, kuigi ma ei ole tantsutundides just meeletult heas tujus tavaliselt. Aga jäin ellu täna. Olin rõõmsameelne.
Käisin vanaema juures ka täna. Rääkisin temaga üle kolme nädala vist normaalselt juttu jälle. Nii hea oli kuidagi. Vanaema on ikka nii tore omada. Sellist ka, kes kaks nädalat kuus ära on ja kaks nädalat kuus... Kuskil mandril ära on. Teda siis hetkeks näha... Päris tore.
Vanaema meenutas täna, et kui ma väike olin, siis mulle meeldis riidu minna. Ja mitte nagu, et kukuks kaklema või midagi, vaid et ma ei tahtnud tema juurest ära minna. Ei lasknud ennast riidesse panna ja keeldusin koostööst. Vanaema ütles:"Kas lähme riidu?!" Mina selle peale mingi kolmeaastase tatina:"Iidu!" Ise kuri. Seda ma iseenesest teadsin. Aga mis minu jaoks suht uudis oli, oli see, et emme mind siis kaks kuud vanaema juurde ei viinud... Vanaema pidi minul külas käima, sest ma ei tahtnud tema juurest ära minna. Haha. :D Mu ema reaalselt ei viinud minud vanaema juurde. :D See tundub nii ulme kuidagi. :D

Okei. Aitab. Pean magama minema. Homme on jälle jutlus teemal mida teha aasta aega, kui sa oled rott ja ülikooli sisse ei saa või ei taha saada veel. Vähemalt mina kuulan seda vist sellisena.

Miks on nii, et see on parem [imo], kui see:

Go figure...

Oh god, ma pean endale lähipäevil pumba ära ostma! Ma ei jaksa elada ilma rattata!