Woah Oh!

Ma mõistan, et see on mul täna teine post. Ma ei suutnud lihtsalt... Venna posti editida.

Enamuse päevast veetsingi haiglas. Hoidsin oma vennat süles! Ma ei oleks arvanud, et ma julgen. Üllatusin ise ka. Liigutas täpselt samamoodi nagu siis, kui ta alles kõhus oli. Seekord ei nutnud. Nutsin hommikul. Ja eile öösel. Muide... Teeme võidu, kes hakkab kergemini nutma. Ma võitsin! Teate miks? Eile peale haiglat otsisin emme kapist Brigitale voodipesu. Tita sokid leidsin kapi eest. Nägin neid sokke ja hakkasin nutma.

Vaatasin täna mingit kräppi saadet... Ok. Ei old väga kräpp. Mingi Suurbritannia kodumuutmis saade oli. Seal üks naine oli "in her twilight-years." Google väidab, et see tähendab:

tema hämaras-aastat. Tegelt tähendab see juba kuldset keskiga. Ja mina arvasin, et Twilight yearsid on sul siis, kui sa kaifid Twilighti. Oh well. Mida mina ka tean.

Täna peale haiglaskäiku käisime Maximas Maretiga. Tore pood! Poe ees, astudes sellele metallist võrele seal ees libisesin ning kukkusin enda vasakule küljele. Pärast oli tükk aega valus. Pluss! Ma suutsin oma pöidla ka mingil määral sinna vahele jätta ja see oli ka valus. Niiet... Positiivne! Maxima on väga ohutu koht, kus käia. Ja peaks mainima, et kui mul tuleks sinikad kergelt... Oleks mu vasak puus sinine. Aga thing is. Ma ei mäleta millal ma viimati sinika sain.

Ma võin südame rahuga öelda, et ma ei oota kooli. Ma ei oota neljakümmetviit minutit prantsaklassis. Ma ei oota see aasta enam kordagi arvatavasti prantsa tundi. Esiteks see tont, kes mu seljataga isutb, teiseks ei klapi ma selle õpetajaga. Ma ei tea miks. Aga samas. Millise õpetajaga olen mina kunagi klappinud? Tont olen, mis seal ikka.



See on mu hetke lemmiklugu. (:

Vaatasin täna veitsa Family Guyd. Stewie tuli lõpus teiste juurde alla ja ütles midagi umbes sellist:"You know there's a halfdead fat guy eating dead fat guy upstairs?" Oli jah naljakas.
Ja siis veidi varem Peter metsas. Otsis Patrickut vist... Lois'e venda. Muarust oli Patrick. A ma võin eksida. Ta oli tuntud paksudekägistaja. Kerge vihje. Peter on paks. Igaljuhul. Peter jalutas metsas, hüüdis Patrickut, ütles mingi lause ja siis:"Ja nüüd see lõpetamata lau..." Ja siis Patrick kägistas teda selja tagant köiega. Ja siis ma sain aru, et nii ongi. Filmides jääb ka lause enne lõpetamata ja siis tuleb "põnev" osa.

Homme koolis näeme.

Ma ei suuda seda sõnadesse panna.

Seda tunnet, mis mind valitses, kui ma nägin eile öösel esimest korda oma venda. Ta oli siis kõigest tund aega vana. Ja ta oli ikkagi väike ja paljas ja roosa. Nagu päris beebi. Ma ei suutnud uskuda, et keegi, keda ma olen oodanud mitu aastat, reealselt üheksa kuud, on nüüd mul olemas. Naljakas on mõelda, et mul on nüüd väiksem õde ja väiksem venna.
Ma nutsin eile nii palju. Ikka tõsiselt palju. Helistasin natuke aega tagasi Toomasele. Ütlesin talle ka. Hakkasin jälle nutma! Vot nii õnnelik olen. Seda teksti kirjutan ka läbi pisarate. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi nutmise järele jätan. Peaks ennast kokku võtma. Aga ma ei saa! Tahaks kiiresti haiglasse juba. Mind ootab seal viiskümmend sentimeetrit inimest. Ta on nüüd päris inimene. Emme ei ole enam rase. Ta on nüüd kolme lapse ema. Mul on väike vend. Ma olen maailma kõige õnnelikum tüdruk!

Splendid!

Täna hommikul oleks võinud teha võidu, kellel on kõige sitem olla. Ma oleks võitnud. Nina oli kinni, pea valutas, külma-kuuma lained käisid üle. Palavikku siiski ei olnud. Nüüd ma seda enam teha ei saa. Nüüd ma tunnen ennast... Kahtlaselt. Ma ei oska seda seletada. See ei ole päris õige tunne. Noh... Kindlasti on see tore tunne, aga see ei ole päris õige tunne. Ma arvan...

Tegin süüa. Kardulaputru. [Teeme võidu kelle eesti keel on viiem!] Maret tõstis endale. Ma võtsin külmkapist kaks tomatit. Läksin neid kraanikausi juurde pesema sõnadega:"Salatit ka."

Kaila! Helistasid mulle eile. Südaöösel avastasin. Mis tahtsid?

Ärkasin jälle öösel korra ülesse. Seekord ma saan aru miks. Seekord on see normaalne. Oli normaalne. Kui hingata ei saa ja pea lõhub otsas... Vist ikka on normaalne.

Ma ei tea, palju ma täna öösel magada saan... Ma loodan, et natuke ikka saan.

Ma arvasin, et ma kaotasin oma nimekirja ära. Õnneks mitte.

Ma tahaks pessu, aga ma ei taha enne minna, kui Maret tagasi tuleb. Siis ma saan ukse lukku panna ja rahus pesus olla. Kui rahus just aga... Põhimõte jääb.

Niiviisi ma ei olegi vist kunagi kodus olnud... Mulle tundub vähemalt. Ma mõtlen, et... Ma ei mäleta, millal ma viimati nii üksi kodus olin.

Okei. Ma ei suuda rohkem ümbernurga juttu ajada ja kui sa oled algusest siiamaani lugenud, siis ma arvan, et sa oled valmis teadma, et mu emme ja issi läksid kahekesti haiglasse. Tagasi tulevad nad sealt kolmekesti. Ma ei suuda enam ära oodata. No kammooon! Iga telefonihelin paneb südame hüplema. Ma ei suuda mitte midagi teha.

Emme enne, kui ta teadis, et minema peab:"Millise harja ma kaasa võtan?" Ma vaatasin teda nagu hullu. Mõne aja pärast:"Pane mulle ka ikka jäätist. Ma ikka tahaks." No jeesh! Ja siis jäätise söömise ajal:"Ma peaks Libero raamatut lugema." Omfg. Mul ei ole midagi öelda enam. Lihtsalt... Mitte midagi.

Mina oleks juba sündinud. Selle ajapeale oleks ma juba... Kolm päeva ja kaheksa minutit vana. A noh. Mis seal ikka.

Why do I find it hard to write the next line for I want the truth to be said!

Rohkem ma midagi ei ütlegi. Ootan oma õe koju ja siis hüplen pesust läbi.

Aa. Ei... Mul oli midagi veel öelda... Ahjaa. Mu uus parasiitsõna on hüplema. Erinevates vormides muidugi. A noh. Põhimõte jääb.

Esimene pilt on Rebeka blogist kunagi. Ma ei mäleta täpselt, millal.

Ma olen teadlik faktist, et pealkiri ei ole raamatust. Asjaolud nõudsid seda.

Ent sedamööda, kuidas elu neid aina tihedamalt kokku liitis, pikenes sisemine vahemaa, mis naist mehest lahutas.

Pold netti. Masendav. On nohu. More masendavam. Täna on kunsta, Rebekat ei ole. The most masendav.

Rebeka, tead? Virve tunnis pidime midagi lugema. Siis Virve ütles:"Merilyn," Ma mõtlesin, et oumaigaad! ma pean lugema hakkama. "Who is absent in front of you." "Rebeka." Masendus.

Lady Gaga on nii mõtetu eit. Ma ei mõista teda. Üldse.

Mul on süda paha ja tänu sellele, et kool algas olen ma nolifer ja kirjutan jälle kaks lauset postiks. Olen lahe, mis seal ikka.

Ja Rebeka. Sa ei kujuta ette, kes tont minuga samas prantsas käib. Ok. Vist kujutad. Võib ma kordan ennast? TONT!

Lihtsalt üks asi, mida meenutada ja mis naerma ajab. :D


Edit. (:

Ainuke hea asi, mida ma Brünost mäletan:


Haha. :D He is the white Obama. :D

Mõtlesin, et vaatan, et mis BIO mul on. Mul oli neid kaks. Wow. Ehmatasin. :D

Vaatan vidjot kuidas abse feikida. Wtf?

Mõtlesin, et hakkaks Sweeney Todd'i vaatama. Ma ei tea, kas ma viitsin... Mis täna üldse telekast tuleb? Ise küsin ise vastan. Aa kena. Mitte midagi.

Kunstas oli tore. Ja ma loodan, et Rebeka saab terveks. Ja et Ants tuleks tagasi. Ja ega ma Aablast ka ära ei ütleks...

Pursebuzz.

Ma olen väsind. Vaatame Maretigs filmi.

Tahtsin öelda, et sain uued prillid ja WOW! Ma näen jälle. :D

Tal puudusid sõnad, polnud parajat juhust, ei jätkunud julgust.

Lugesin FML'e. Lisan PS'i FML'ist ja ühest kommentaarist:
Mõned inimesed ikka on kenad. :D

Kommenteerisin Ätu blogi. Veel üks põhjus, miks mulle VF ei meeldi:

Ma usun, et ma olen üks tüütumaid hommikuinimesi üldse. Kõigepealt olen ma hommikuti pahur, sest et ükskõik mis kell on liiga vara ärgata/tõusta. Ja siis kui ma olen üleval, siis ma panen muusika kõvasti mängima ja keegi ei saa enam magada. Õel as hell.

Kätu arvas, et ma peaksin hakkama lasteaiakasvatajaks, sest mul on lastega mingi connection. Wtf naine?

Eile õhtul lõpetasin õpikute paberdamise. Awesome as hell. Aga. Mina paberdasin rohkem, kui teie, sest ma, hea õena, aitasin ka Maretil õpikuid paberdada.

Jah olen lahe, kuulan Umbrellat.

Teen õhtul editi. Rohkem ei ole midagi öelda täna hommikul.

Edit. (:

Vähk: [22. juuni - 22. juuli]
Valitsev planeet: Tuima sentimentaalsuse valitseja Kuu.
Märksõna: Teatraalne iniseja, kes hullub muretsemisest.
Õnnematerjal: Hõbekest, kassisilm [mineraal], pärli imitatsioon.
Õnnepäev: Polegi
Taimed: Kõrvits, lehtsalat ja kaalikas.
Iseloom: Vähid on nagu ventiilita kiirkeetjad. Nad ajavad ennast nii stresst, et nende tavapärane arglik käitumine asendub maavärinasarnase plahvatusega. Muretsevad hullumiseni ja tunnevad, et neid kas kasutatakse ära või ignoreeritakse. Enamikul on Oidipuse kompleks. [lapse alateadlik kiindumus vastassoost vanemasse ning kiivus teise suhtes]. Neile meeldib igaühele kurta, nad tunnevad kahjurõõmu, kui kellegil on elus halvemini läinud, kui neil endil. Nad kasutavad kavalaid nippe, et saada mida tahavad. Vähid on kasutud psühholoogid, kuid ideaalsed patsiendid. Neil läheb paremini, kui nad ei mõtle karjääri tegemisele.
Kuulsad vähid: Tom Cruise, Sylvester Stallone, George Onwell.

Käisime Kailaga maksis ja laia tee lõpust veidi paremale nägime oravat. Lahe. Ma ei teadnudki, et Paides enam on oravaid. Wow.

Lähen hiljem Kaila ja Maarjaga kinno ka niiet... Lõpetan. (: