Tüdrukud ründasid poisse.

Kliki siia palun. Ja siis saad lugeda lähemalt.

Mul on selline tunne, nagu ma oleks joonud seda juukselakki, mitte seda kahele pildile piserdanud. Yuck.

Ma ei oska bio tööd homme. Arvatavasti feilin.

Vahel arvuti küsib sada korda üle, kas ma olen kindel, et ma tahan vajutada paremat või vasakut hiirenuppu. Üldiselt käib see mulle pinda. Vahel siiski võiks seda küsida.

Eile, kui ma koolist koju tulin, siis üks mees ütles mulle, et ta ostab Jonase poe ära ja teeb sinna bordelli. Edu talle, peaks ütlema.

Vahel ma mõtlen, et kui keegi räägib selliseid lugusid, nagu minul seal üleval see bordelli teema, siis ma mõtlen, et kui palju selles on tõtt. Naljakas, eks. Ma eriti ei usu, et kõik mind pimesi usuvad, et mingi lamp mees tuli mulle ütlema, et ehitab sookale bordelli. Aga mõnedel teistel on isegi elavamad jutud. Ja siis ma ei tea, kas uskuda või mitte. Naljakas, eks?

Raina tahtis, et ma täna öösel kella kolme ajal üles ärkaks. :D Ma õnneks märkasin seda varem ja võtsin äratuse maha. :D Lahe oled, Raina. Lahe oled. :D Guugeldasin Rainat. :D:D:D :
Lisaks pani Google feili :

Eks ma siis õpin bioloogiaks. Ja söön. I love Food!
Ja ega ma sulle rohkem midagi ei ütlegi. :D

Life is like a book: what matters is how good it is, not how long it is

Hah! Eks üritage nüüd mind kätte saada. :D Lasin blokki reidi ja orksi. :DHah! Ma ütlen! :D No reiti ei old teil enamusel nkn ja orksi ma ei kasutand, niiet puudust keegi tunda ei tohiks.

Tänase päeva imelikeim isu võistluse võitsin mina. Miks? Ma tahaks istuda keset tuba ja süüa krõpse dipikastmega. Ja mul on kõht täis. Ja krõbsud ajavad südame pahaks. Aga ma tahaks ikkagi.

It's amazing what you can hide just by putting on a smile.

Ma vihkan ennast selle eest, et ma ei tegele uurimustööga, kuigi ma peaksin.
Ma vihkan seda, et opnoffice ennast üliaeglaselt lahti võtab. Selle aja peale oleks ma saanud endale kümme notepadi ja kaheksa wordpadi.

Üpris raske on viisakas keeles esitada blogiküsimusi. Ma ei oska inimestelt viisakalt küsida, kas neile meeldivad võileivablogid või mitte. Ma ei ole eriti viisakas inimene vist. Pekki noh.

Lohutan ennast ühe toreda lehega. Seal ei ole ka mitte midagi uut kirjas. ): Masendus tuleb peale ju sedasi. Teate, mis leht mind lohutab? stepheniemeyer.com Olen andekas, mis seal ikka.

Mul on vaja nii palju muid asju teha. Ma võiks teha mitut sünnakinki, pakkida sünnakinke, kirjutada sünnakinke, kirjutada uurimustööd, kammida juukseid, harjutada keemiat, lugeda venet, lugeda nelja raamatut, mis mu voodi all ootavad, magada, koristada, kirja kirjutada. Ma võiks isegi päevikut täita. Aga ei. Ma istun siin ja blogin. Pekki, ma armastan oma blogi. Ja blogisid üldiselt. Kuigi võileivabloginikud võiksid endale mõistuse koju peksta. A ma ei vingu. Tegelt ma kujutan ette, et siis, kui sa oled kolmkümmend on päris tore teada, et reede hommikul tõusid üles ja kolme minuti pärast sõid vorstileiba majoneesiga. Kindlasti on huvitav. Ja kui lased oma lastel lugeda, siis neil on ka kindlasti põnev.

Blogiinspiratsiooni ammutan Solitaire'st.

Carol, kes on ka üheteistkümnendik, oli see aasta juba kolmandat korda õpetaja. Oma esimeses koolis pidi ta kaheksandas ka olema, sest üheksandikke oli vähe. Siis oli ise üheksandas ja ma ei tea, miks nüüd üheteistkümnendas. Küsin. Lahkus. Teinekord.

Ma nüüd ei teagi, mida ma teen. Plaanin koduperenaisi vaadata. Seega torman pesust läbi ja peale seda otse tuttu. Ma loodan. Ja asju pean tegema. Screwwww.

Elu on ilus.

S on seal pool.

Ma ei oska midagi öelda. Õigemini. Ma ei oska alustada. Jooksust... Vihmane oli ja ma olin õnnelik, et ma ei jooksnud. Selles suhtes, et vihmaga ei ole arvatavasti tore joosta. Paigaldasin ühele väikesele poisile kiibi, ühele mehele numbri, mitmele näitasin, kus on info, mitmele näitasin, kus registreeruda saab, jagasin üpris lugematul hulgal haaknõelu, jõin teed, korjasin topse, tšättisin Paide-Türi jooksjatega, tšättisin Marta ja Mariliga, kleepisin silte telgile, sõin kringlit, jagasin ümbrikuid, jõin vett, tallusin poriloigus, tšättisin veel saja teise jooksjaga, voltisin kilekotte, jagasin haaknõelu paarikaupa, tšättisin Kailiga, Rainaga ja Mänsuga, jäin Mänsu pildile, jäin ühele vidjolindile... Rohkem vist ei teinudki midagi. Looder, ma ütlen.
Kui ma oma vihmavarjuga topse korjasin, siis üks jooksja ütles:"Laena vihmavarju!" Mina:"Sorri. Ei saa!" Mitmed andsid topsi mulle kätte, ütlesin Aitäh, nagu viisakas vabatahtlik kunagi. Nii paljud jooksid peaaegu poolest Kirna mäest üles ja alles siis viskasid topsi maha. Nii paljud viskasid prügikasti kõrvale maha. Mul oli 2 identset numbrit. Identsete sünnikuupäevadega ja puha. Andsin ühe välja. Ta vist oli ennast 2 korda registreerinud. Normaalne.
Rohkem ei oskagi midagi öelda selle kohta.

Rebeka. Miks sa mulle kell 1:20 öösel helistasid? Kas sa tahad sellest rääkida?

Vist ikka...

Vist ikka olen halb. Vist ikka olen teinud piisavalt halba. Miks muidu?
Teate seda väljendit "See on elu." ? Kes ei teaks, eks? Olenevalt siis keelest tevad seda kõik. Kui ma ütlen sulle "C'est la vie!", siis sa saad aru, mida ma mõtlen. Kui ma ütlen "This is the life," mõistad sa mind hetkega. Aga kas te ei ole tähele pannud, et kui keegi ütleb nii, siis ei ole asi hea? Kas te olete tähele pannud, et keegi ei ütle seda siis, kui sul läheb hästi? Miks ei tule keegi sulle ütlema "See on elu", kui sa lõpetad kooli heade hinnetega? Miks ei tule keegi ütlema sulle "See on elu" kui sa saad hakkama millegagi, millega sa arvasid, et sa ei saa hakkama? Miks mitte keegi ei taha sulle öelda "See on elu", kui sa tunned ennast nagu maailma kõige õnnelikum inimene? Miks peab selle lause kuulmiseks midagi halvasti tegema? Miks peab selle lause kuulmiseks keegi haigeks jääma? Miks peab selle lause kuulmiseks keegi ära surema? Mitte kunagi enam ära ütle mulle "See on elu." Mitte kunagi.
Ma seletan, miks mase teema, sest päris elus ma seda teha ei saa. Ma tean, et te ei saa aru. Ärge öelge, et te teate, mida ma tunnen, kui te tegelt ei tea. Eks? Te ei tea, sest te ei ole valinud ise välja ainukest musta lammast oma lambakarja. Te ei tea, sest te ei ole üritanud teda endaga leppima panna. Te ei tea, sest teie ema ei ole tulnud teile ütlema, et haige lammas boksi seina juures maas on see sama lammas, kelle sa ise välja valisid. Ära ütle, et sa tead, kui sa tegelt ei tea.
Ausalt öeldes, ma ei tea, kas olla kurb või rõõmus. Ma olen kurb. Väga. Aga kas ma olen rõõmus? Ei kasutaks sõna rõõmus. Kasutaks... Ma loodan. Ma loodan, et kõik meie teised lambad jäävad alles. Ei taha neist ilma jääda mitte ühelgi moel. Kuigi põhjust lõpetamiseks on nüüd juba kolm. Ma loodan, et mitte ükski teine lammas ei jää haigeks.
Tunnen ennast natuke haledalt, sest kahtlen, et on veel paljusid meie seas, kes kirjutavad blogi samal ajal, kui vesi voolab. Ekraan virvendab mu ees. Jah. Olen kurb. Meeletult kurb.

Sens au coeur de la nuit.

Kas ma võin teiega jagada vapustavat muusikat? Mul pole vaja küsida. Oman seda blogi ja topin siia täpselt seda, mida ma siia tahan panna. Vapustav laul. Tõmbasin ka selle juba. Kuula. Palun.


Also Maarja ja Liisi rõõmuks:
Arvake ära, kas Maarja crushis täiega 14aastast? JAH! A ma ei kurda. :D On jah päris kuum teine. Ja ilusa lauluhäälega. :D
Jean-Babtiste Maunier'i leidsite üles?

Hea film oli. Kuigi mulle ei meeldi istuda koolis. Reede õhtul. Aga film oli võimas. Eriti soundtrack.

Laulusõnad ka:
Vois sur ton chemin
Gamins oubliés égarés
Donne leur la main
Pour les mener
Vers d'autres lendemains

Sens au coeur de la nuit
L'onde d'espoir
Ardeur de la vie
Sentier de gloire

Bonheurs enfantins
Trop vite oubliés effacés
Une lumière dorée brille sans fin
Tout au bout du chemin

Sens au coeur de la nuit
L'onde d'espoir
Ardeur de la vie
Sentier de la gloire

Tõlge ka:
See upon your path
Kids lost and forgotten
Take their hands
To lead them
Toward other tomorrows
Feel in the heart of the night
The wave of hope
Ardor of life
Pathway of glory
Joys of childhood
Too quickly forgotten, erased
A golden light shines steadily

Mina ei tõlkinud. Ma olen laulust liiga obsessed, et ise tõlkida.

Ma olen liiga väsind, et midagi rohkemat öelda. Olen ju ometi juba nii palju öelnud. Kammooooon!

Ütleks veel, et vahel mulle tundub, et ma olen liiga osessed oma printskriinidega. A ma ei kurda. Mul on nüüd nii palju lahedaid asju, mida teistel ei ole.