No vaata, mis sa minuga tegid!

Olen Keilas. Rebeka eile helistas ja käskis kirjutada. Meanwhile meil siin sajab ja müristab ja ma olen tõsiselt hirmunud, et äikest lööb ka ja lööb mulle siia kuskile sisse ja ma keeran Helena arvuti perse. Ma tahaksin ju kirjutada kõigest sellest, mis vahele jäi, aga tulge tagasi näiteks... Oh... Ma ei tea... Okei, mul tuli mõte. Ma ühendan arvuti lahti seinast ja netist, genereerin wordis enda blogiposti valmis ja kui hiljem ilus ilm on, siis teen kopipastetipikaste. :P

Alustaks siis ehk sealt, mis oli kõige viimane sündmus, millest rääkida tahtsin. Rootsi it is. Ausalt öeldes oli see nii ammu, et… Kas on enam mõtet, eks. Aga ju siis on. Järgmine aasta samal ajal tahan ma ju ometi teada, mida ma tegin ja kus ma käisin ja mis mulle tehti või öeldi või milline oli ilm või et mis kell mind äratati. Segane jutt… Aga ma ei jäta teksti selliseks, sest ma ei ole Rebeka vanasti või Kätu praegu. So… [See ei olnud muide solvukaga öeldud, et te teaks.]

ROOTSI.

Pakkisime oma asjad, läksime laevale. Okei, mitte päris, sest et me kõigepealt läksime Maretiga poodi, et midagi osta.. Mida me sealt tahtsime, ma enam ei mäleta. Vist tahtsime raha vaadata või midagi sellist. Minu arvelt ma mõtlen ja siis käisime poes ka. See ei ole tegelt üldse oluline. Ausalt. Aga siis läksime Selveri ette, kust mind võeti mingite meie grupi teiste liikmete poolt autole ja Maret istus Lempsi autosse ja sõit võis alata. Või noh enam-vähem, sest Lempsi automajandus passis veel ühe teise autoga natukene aega, enne kui nad sõitma hakkasid. Sest et meie pidime Albust läbi käima, et võtta peale meie auto viies sõitja ja meie reisi veel üks liige. Mis selle tädi nimi oli, ma enam ei mäleta, aga ma tean, et ta oli mu autojuhi naise õde. Lisaks oli siis esiistujate tütar, kes on Liilianiga ühevanune, sest see ometi ütleb teile nii palju ja teid nagu hullult kotib, aga see selleks. Mind vb kunagi kotib, kui ma enam ei mäleta ja ainult blogiposti kaudu saan teada, et mis kus ja kellega.

Igaljuhul sõitsime sadamasse, läksime laevale, pakkisime asjad, tuulasime ringi, kõndisime mööda rohelist miili. Muide see oli ikkagi sama laev, millega ma eelmine kordki Rootsis käisin. [Mul sai vahepeal Tätte plaat läbi. Ma pean minema jooksma üle toa ja uuesti midagi mängima panema, muidu on pekkis. ;D Oh õndsust – Demi laulab.] Esimene õhtu vist oligi neist kahest laevas veedetud õhtust parem, sest et esimesel õhtul oli kõik ju võrdlemisi uus ja põnev. Nii me siis istusime showbaaris, kuulasime laule, vaatasime kabareed, olime natukene ekstaasis. Jalutasime väljas, jalad mul ei valutanud kuigi mul olid õhtu otsa jalas mu mustad kingad ja heaven knows, et ma ei ole harjunud käima nii kõrgetel kontsadel, kui need kingad on, kuigi ma annan endast parima. Mdean, et nägin välja nagu pifiwifi oma miniseeliku, kõrgete kontsade ja valge Orange’i t-särgiga. Ega ilmasjata mulle järele ei vaadatud ja ma paar kommentaari saanud. Aga see selleks, eks. See ei ole äüldse oluline. Mulle meeldis hoopis reaktsioon, mille ma sain kaasreisijatelt, kes olid minuga samas grupis. Ma tahtsin ainult vanaemale näidata, kui kõrged kontsad mul kaasas on ja terve kaks kajutitäit inimesi oli äksis mu pihta. Ma olin vastu muidugi. Hea oli vahelduseks selline olla. Ma muidugi loodan, et terve me grupp ei arva nüüd, et ma olengi koguaeg selline, aga see selleks. Põhiline oli see, et endal oli hea olla. Hea oli ka siis, kui ma kell kaks magama sain, endale äratuse panin mingi kella seitsmeks, et enne hommikusööki pesus saaks ära käia ja siis mõni mees kell viis ärgata otsustas.

Jah, Mattis ärkas kell viis ja leidis, et nii on hea olla küll. Ega ta siis magama uuesti ei jäänud ja ajas terve meie kajuti ülesse. Me siis käisime pesus, ses üleväsinutena me ei pannud keegi tähele, et tegelt võiks veel magada, sest kell on alles vähe. Ja siis me ootasime enda hommikusööki tükk-tükk aega. Ja kobisime sinna varem kohale kui teised meie grupi liikmed ja sõime enda kõhud täis ja teema. Siis sättisime ennast ju linna peale minekuks. Ilm oli kergelt öeldes kole. Alguses küll ei sadanud, aga oli selline.. Rõske ja külm ja üldse mitte tore. Sõitsime linnast välja, et tutvuda mingi kuningalossiga. Kohe päris-päris ekskursiooni alguses hakkasid mingid tüübid seletama ja ma pidin neile ütlema, et nad vaiksemad oleks, sest ma ei kuulnud giidi, sest et esiteks seletasid need tondid väga kõvasti ja teiseks rääkis meie giid väga vaikselt. No oli küll tüütu.

Lossiõu oli iseenesest ilus jaa värki – purskkaevud, labürindid, ilupuud, ilusad teed. Nagu ikka ühes korralikus lossis, eks. Jutt sinna juurde oli ka päris äge ja see Hiinastiilis loss, mille üks kuningas oma naisele teha lasi oli äge.. Aga seal olid mingid värdjad just eelmisel ööl vargil käinud ja mingit portselani ära viinud. No kes see nii teeb? Milleks? Miks sa ei või austada kultuuri? Miks sa pead minema ja varastama mingit ülihinnalist portselani, millega sul esialgu midagi teha ei ole. Sa ei saa ju seda pandimajja viia, sest terve kuningriik otsib taga neid samu tasse. Ja mõtle nüüd ise – palju sa selle eest raha saad? Kes ikka usub, et see on kuninga enda näperdatud tass või et kuninganna sõi oma sünnipäeva puhul selle pealt torti? No kes usub sellist juttu? Eriti mitte keegi nii et võrdlemisi kasutu vargus, ma pakuks.

Selle hiinastiilis ehitise juures hakkas enam-vähem ka sadama ja meie, kes meil vihmavarju ei olnud, hoidsime puude alla. Bussis oli jälle norma olla, aga siis me läksime Stockholmi kesklinna tagasi. Või noh. Vanalinna vms. Selle lossi juurde nagu ja tegime mehele pai. Mu lemmikmees! Ma andsin talle mingi… Mündi vist, või midagi ja sügasin teda lõua alt ja tegin talle pea peale pai ja päris äge oli. Kuigi vihma sadas. Ja meie giid pidi ju tõmblema ja rääkima iga maja juures mingit mõttetut juttu. Te ei kujuta ette, kui ekstaasis me olime, kui me ühte kirikusse sisse saime. Natukene vihma eest varju ja sooja ja… Oeh… Peaaegu nagu paradiis. Muidugi olin mina oma andekusega jätnud koju igasugused pikad dressikad ja pluused ja pidin niisama oma teksadega hakkama saama. Ja ega mul ausalt öeldes külm olnudki. Lihtsalt ebameeldiv oli seista vihma käes.

Käisime läbi Stockholmi kõige kitsama tänava, mis oma laiemas kohas on mingi meetrike lai vist ja kitsamas mingi üheksakümmend sentimeetrit ja trepist alla minek – vähemalt sealt, kust meie läksime. Geniaalsemad teist nüüd mõistavad, et kui minna teiselt poolt, siis läheb trepp muidugi ülesse, mitte alla. Pidin teile igaks juhuks mainima, sest kõik ei ole ajugeeniused. Mõni peab olema keenjus nagu ma. Ja peale seda tänavat enam-vähem lõppes meie ekskursioon. Aga linnavanal oli vaja giidiga seletama jääda, et järgmine aasta jälle saaks ja teema. Meanwhile meie seisime vihma käes, jalad väsinud, tüdinud, kõhud tühjad, tahtsime vetsu… Aga me ootasime. Ja siis saime liikuma.

Pidime jala jõudma tagasi kesklinna, et sealt metrooga minna laeva peale. Iseenesest ei olnudki midagi väga hullu, sest et maa ei olnud pikk. Küll aga hakkas vahepeal Lempsi jalg valutama ja me passisime natukene ja me Maretiga kaotasime väärtuslikku poodide aega. Aga ei olnud ometi hullu. Me jõudsime ju siis sinna keskele, nägime H&M’i, Lindexit ja olime ekstaasis. See tähendas ju ikkagi seda, et me saame vihma eest varju ja natukene omas mullis aega veeta. Kuigi kuna me teadsime, et meid oodatakse ei saanud me siiski poodidest viimast võtta ja ega eriti seda tunnet ka peal ei olnud, et läheks ja shoppaks. Aga noh.

Siis läksime metrooga laeva, kõrvad tõmbas korraks lukku, aga hullu ei olnud eriti. Kui välja arvata see, et me paanitsesime Mattise käru üle, mis oma rada tahtis sõita teisele poole metroorongi. Oh well. Ja kui me sadamasse jõudsime, mõtlesin, et… Mõtlesime Maretiga, et tuuseldame veidi seal lähedalgi ringi, aga siis tuli peale selline kole tihe vihmasadu ja me ikkagi peale väikest ringi ümber sadama olime sunnitud minema laeva. Tegime Lottega pilti enne seda pikka-pikka koridori, kust kaudu laeva saab. Me Maretiga küll pressisime vastu, aga tegime hetkeks vettinud olekust hoolimata rõõmsad näod pähe. Pilti me pärast vaatama ei läinud ega tahtnudki seda näha, aga see selleks. Laevas oli emme väga üllatunud, et meie ka seal olime. Aga me siis olime oma kajutis, pesime end sooja veega ja unelesime veidi aega. Hiljem sõime, veetsime veidi aega tekil, veidi aega vanaema kajutis, kuid läksime enamjaolt kohe magama, sest olime väsinud ja tüdinud ja show oli enam-vähem sama.

Hommikul ärgates oli ilm mittemidagiütlevalt hall ja sombune. Me siis riietusime vastavalt – pikad püksid ja kinnised jalanõud. Käisime söömas, olime oma kohvrid kõik kinni pakkinud ja kuuleme kellegi häält kõlaritest – jõuame poole tunni pärast Tallinnasse. Sooja on 27 kraadi – ma peaks mainime, et mul jäi karp lahti ja vanaema naeris natukene. Ja oligi – juba siis, kui me laevast sinna pikka koridori astusime, tundsime, kuidas soe leitsak meile täiega näkku paiskab ja kuidas kõik oma pikkade riiete all sulavad. See oli silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav. See oli… Jah. Nii oligi.

Aga ei olnud hullu – pakkisime end autosse ja sõit Paide poole võis alata. Minu autoseltskond käis muidugi enne seda läbi Albust, et viia ära meie kaassõitja ja peale väikest pausi sõitsime kodu poole. Poole tee peal helistas mulle Maarja.

KABLI.

Maarja kutsus mind enda, Rene ja Margusega Kablisse. Ma läksin ka. Päev peale Rootsist tulekut. Esmaspäeval siis vist. Kes seda enam mäletab. Esmaspäeval jah. Ja teisipäeval tulime. Mis me ikka tegime. Sõime, rääkisime juttu, sõime, mängisime Aliast, käisime mere ääres, sõime, käisime veel mere ääres, rääkisime juttu, sõime, käisime mere ääres, vaatasime tähti…
Sellest rääkides. Mina, Maarja ja Margus läksime öösel, kui Rene magas tähti vaatama. Tegelt mere äärde ja siis viskasime järjest murule pikali, et tähti ka vaadata. Sophie küsis, et mis see tähtkuju oligi, kus kolm tähte järjest olid. Margus ütles: „Kolm musketäri.“ Me naersime selle üle siis kahekesi natukene aega. Maarja ei saanud aru, kuidas me sellise asja üle naerda saame. Aga vähemalt oli endal naljakas.

Jälle sai tehtud sada pilti… Okei, kordades rohkem, aga põhimõte. Sai kiigutud mere ääres, tehtud lollusi, mõni mees otsustas riietega merre istuda… Oh well…

Sellest ma nii pikalt siiski rääkida ei tahaks, sest seal ei olegi nii palju neid asju, mida rääkida. Kui siis olid ägedad need laulvad liivad, mida mulle meeldis kiuksutada. Ja ujumas muide käisime ka.
Kablist koju jõudes helistasin linnavanale, kes juba bussile läks ja Lempsile, kes mind siis maale viis koos niidukiga.

RAMMA.

Ega saanudki kodus olla nii kaua, et oleks midagi jõudnud teha. Kohe-kohe oli maale minek. Ma olin ikka kergelt väsinud ja ajasin Lembitule ka une peale enda nokkimisega kõrvalistmel. Ja maal oli peaaegu nagu paradiis. Miski selles kohas lihtsalt on minu jaoks nii ülim, et… Lihtsalt ülim. Me siis niitsime, koristasime, korjasime, pesime, jooksime, ehitasime, küpsetasime, keetsime, puhkasime. Ma magasin üle pika aja end jälle korralikult välja ja siis juba järgmine päev oli mul vaja kell kaheksa vetsu minna ja sealt ma siis ülesse jäingi. Enam ei tulnud und, et magaks või midagi. Ma kujutasin ette, et kell on juba piisavalt palju ja ammu on aeg üles tõusta. No päris nii ei olnud, aga see selleks.

Tulid meile siis reede õhtul Kersti, Piret, Indra, Ingeri, Toomas, Helena, Maret, Alissa ja lisaks öösel veel Elvi ja Edgar. Me istusime õhtul, kui lapsed magasid väljas ja ajasime juttu. Hommikupoole läksid Tootsikad [Elvi ja Edgar] kuskile Koerusse vist surnuaiale ja meie jäime koju asju ette tegema. Ei läinudki enam kaua, kui voolas kohale ka ülejäänud rahvas ja jäi tulemata mingi osa meie inimestest. Minu emme-issi-Mattis jäid koju, sest Matu oli haige. Emmel oli kohutavalt kahju, sest et ta ei olnud mitte kunagi mitte ühtegi sünnipäeva vahele jätnud ja nüüd pidi. See oli lausa… Kurb. Mul oli temast kahju ja tal oli endast kahju.

Kuigi teile need nimed arvatavasti midagi ei ütle, pean siiski teile ka ütlema, et kes kohal olid. Et mina teaksin ja et teaks keegi, keda veel huvitab. Oli muidugi üks päevakangelastest – Rammavanaema Sievi. Tema kolm last Irmgard, Kersti ja Illar. Irmgardi kaks last Enelin ja Liilian ja elukaaslane Lembit. Enelini kaks last Gerli ja Robert ja abikaasa Indrek. Liiliani kaks last Sten ja Maribel. Ja siis keskmise õe kaks last – Mina ja Maret ja muidugi minu kasulaps Alissa. Oli Kersti kaks last Piret ja teine päevakangelane Toomas ja muidugi tem abikaasa Priit. Pireti kaks last Indra ja Ingeri. Ja Toomasel oli kaasas Helena. Rammavanaema kolmas laps, Illar, võttis kaasa enda noorima poja Reimo ja oma naise Enna. Hiljem liitus ka Rando, Enna ja Illari vanem poeg. Lisaks oli veel onu Illari esimene poeg Rainer oma naise Krissu/Kertu/Sõbra/Kristiinaga. Oli Toomase sõber Villu. Ja siis olid Tootsikad. Olid Ester ja Elmo oma kahe poja Edgari ja Eeroga ja tütre Elviga. Ja lisaks oli üks tädi, kes vist oli Estri õde, aga keda mina kahjuks ei teadnud. Ta oli mingi mehega, kelle nimi oli Jan ja keda ma ka ei teadnud. Aga ega hullu ju väga ei olnud, sest ega nemad mindki vist teadnud. Vabandan muidugi, et ei pidanud tähtsaks uurida täpselt välja, kes te olite. Kui täpselt te nüüd lugesite, aga kokku oli meid 35, kui ma õieti lugesin. Eelmine aasta oli meid rohkem. Olid ju eelmine aasta meil Brittel, kes seekord Janekiga kodus oli. Olid meil ju minu emme ja issi, kes seekord Mattisega kodus olid. Oli meil ju Margret, kes seekord Itaalias oli. Oli meil ju Lauri, kes ilma Margretita ei käi. Oli meil ju Marina, kelle Rando see aasta koju jättis miskipärast. Oli ju Kerttu, kes seekord ei käinud. Oli ka Karl ja Andrus, kes minule teadmata põhjustel ei tulnud. Mingil hetkel oli meil eelmine aasta ka Volli, aga millal, seda ma ei tea. Samas katsid Tootsikad, Alissa ja Krissu mingil määral vist ära eelmise aasta puudujad, aga mitte täielikult. Otsige eelmise aasta post üles ja lugege, mitu meid seal oli.

Pidu kulges nagu üks pidu ikka. Inimesed sõid, jõid, laulsid… Mina sain Reimolt enda kätte Rando peegelkaamera, mille numbrit ma ei mäleta ega firmat ega midagi, sest ma olin liiga starstrukk. Ja käisin siis sellega ringi ja pildistasin kõiki! Nii palju, et grupipildi ajaks oli kaamera aku tühi ja kas Reimo sai sellest hea pildi, seda ma ei tea. Mina Toomase digivigiga sain paar sellist, mis kõlbasid olla täitsa. Ja kus me seda pilti tegime, võite küsida. Tegime seda ju vana vahtra all. Reimo mõte oli see! Aga selllest, milleks see nii oluline oli, lõpu poole.

Vahepeal istusime lauas ja Rainer laulis meile ühte Smilersi laulu. Kuna mina neid esimese salmis sõnu ei teadnud, siis ma kaasa ei laulnud. Ja kuna mul lauluhäält ei ole, ega ma kippunud seda refräänigi laulma. Küll aga tundsin ma peale Raineri laulu katkemist, et kasvõi tema rõõmuks pean jätkama. Rainer laulis salmi ja siis:“Mõistus on kadunud ja süda on puru. Käin nagu kass ümber palava pudru.“ Siis jäi tasa. Mina sehkendasin mingi kaks sekki laua ümber, vaatasin Rainerile otsa:“Anna mulle klaasitäis.“ Ja siis jätkasime juba koos:“Või kaks parem veel oma armastuse allikaveest!“ Mis siis, et ma laulda ei oska. Vähemalt oli meil selline laulmise hetk.

Meie laua taga toimus veel igasuguseid naljakaid asju ja… Kella kümne ajal läksime mina, Kersti ja Piret koos ma lastega tuppa, et neid magama panna. Kaks Tätte laulu ja minu Alissa magas. Kuigi Ingeri teisel pool seina karjus täiest kõrist, sest ei tahtnud magama minna. Aga laulsin mina vaikselt, peaaegu sosinal Sõprade Laul nr.6’te ja Ootamist ning minu laps magas. Oh sweet success!

Minu jaoks oli jälle üks tipphetk, kui Irral ja Rainer… Oeh. Pole minu asi seletada tegelikult, aga minu jaoks oli see armas. Ja mulle meeldis, kuidas kui me grupipilti tegime, siis Reimo hüüdis, et Kertu ei paista välja. Kõik me ülejäänud umbes kolmkümmend inimest hakkasime naerma. Sest et ta nimi ei ole Kertu. Sellest ka enne see pikk kaldkriipsudega nimerivi. Ta tegelik nimi on ju Kristiina. Ja hüütakse Krissuks nagu tavaliselt. Küll aga oli keegi vist Reimole rääkinud, kuidas kellegil ei olnud ta nimi ükskord meelde tulnud ja siis Reimole jäi see Kertu sealt külge. Ja Indra jaoks oli ta Sõber. Aga me istusime enamus õhtust üksteise vastas laua taga ja lihtsalt naersime mitte millegi üle üksteisele näkku. Miski oli nii naljakas lihtsalt.

Ja üks asi, mida Liilan Edgarile ütles, jäi natukene kripeldama hiljem.. Kas ta mõtles seda tõsiselt? Ta ütles, et mina, Rainer ja Villu oleme kolm täiesti erilist inimest, keda lihtsalt peab armastama, et me oleme nii ägedad. Ja midagi ütles veel, aga seda ma ei jaga. Tundsin end tähtsana küll, jah. [vahemärkus, et olen üle tunni aja järjest lihtsalt kirjutanud.]

Jätsime hüvasti osadega, mõnedele soovisime lihtsalt head ööd, koristasime laua ja läksime kell neli magama. Viis tundi hiljem kell üheksa otsustasid lapsed ärgata. Mis mulgi üle jäi. Söötsin lapsi, sõin natukene ise, tuiskasin mööda õuet ja siis tuli vihmasadu. Ja siis tuli torm. Ja siis tuli meie jaoks katastroof.

Vihma sadas nii hullult, et aknaklaasid olid valged – nagu viskaks keegi konkreetselt ämbriga vett vastu aknaklaasi. Ma vaatasin aknast välja, hoidsin lapsi akendest eemale, et nad ei kõõluks ja mõtlesin, et kus teised on. Olid ju Maret, Priit, Helena ja Villu küüni all, kus eelmisel õhtul laud oli olnud. Rainer, Kertu, mina, Kersti, Piret, Alissa, Indra, Ingeri ja rammavana olime toas ja Toomas alles magas autos. Müristas, lõi välku… Ma vaatasin aknast välja, ma nägin, kuidas suur vaher kukkus ja ma nägin, kuidas Raineri auto selle all undama lõi. Rainer ütles köögist – „Ma loodan, et see mu auto peale ei kukkunud.“ Või vähemalt midagi sellist. Mina olin lihtsalt karp konkreetselt lahti ja vaatasin aknast välja. Ma võin öelda, et ma ei olegi vist midagi nii jubedat näinud. Lihtsalt näha, kuidas puu, mis on alati olemas olnud lihtsalt kukub. Puu, mis on pea sada aastat vana, mis oli seal enne vanaema maale kolimist seal olemas… Lihtsalt kukub. Päris jube, peaks mainima.

Mingi aja pärast pani Rainer endale jope selga, jooksis paduvihma käes õue, hüppas aidatrepile, nägi enda autot ja kõndis lauta teiste juurde. Ma nägin juba siis, et ta auto oli pihta saanud ja et kõik on metsas. Ja siis tulid teised ka tuppa. Elektrit muidugi enam ei olnud. Siis me istusime toas, olime kurvad, vaatasime, kuidas meie suguvõsa päikesekiir istus pea norgus… Ma loen enda ka rõõmsaks inimeseks, aga kui te Rainerit näinud ei ole… Kui te temaga koos olnud ei ole, siis te ei tea, milline on tegelikult üks inimpäiksekiir. Ja kui ma kunagi ütlesin Rainerile, et ta võiks mulle ja Helenale teada anda, millal ta kurb on, siis… Ausalt öeldes ei oleks keegi meist tahtnud seda näha. See on lihtsalt konkreetselt selline tunne, et päike enam ei paista. Täielik lootusetus. Ja siis hakkas Rainer naerrma. Me kõik naersime natukene, sest et me ei osanud midagi teha. Ja kuigi ta tegi enam-vähem rõõmsa näo pähe, teadsime me kõik, et tegelikult ei ole ta rõõmus. Et tegelikult tahaks tema ka pead vastu seina taguda ja võib-olla natukene nuttagi. Ja kuigi ma vihkan väljendit õnnelik õnnetus, läks see siiski õnnelikult, sest et katki oli ainult tagumine klaasi ja katus oli sealt veidi mõlkis. Kütuseluuk lendas ka eest. Aga ikkagi oli elu päris lill, sest et… Oleme ausad – oleks auto olnud pool meetrit tagapool, oleks auto hullemini viga saanud. Ta ei oleks sealt ära sõitnud. Aga sõitis. Sõitis ta küüni alla, et vihma sisse ei sajaks ja sõitis ka õhtul Kosele parandusse. Sõidab sealt ka lähima kahe nädala jooksul ära Paidesse tagasi, et Rainer saaks jälle ringi kihutada… Või siis tööl käia ja oma eluga tegeleda. Rainer on küll kodus õnnelik, jah, sest et remont, mis sisaldab endas mõlkide välja tagumist ja ülevärvimist läks väga odavaks.

Samal päeval, kui vaher langes, tulid maale veel minu issi, Lembit ja linnavana. Me tükeldasime selle puu ja issu tegi kaks tugitooli ja ühe karu, kellele saab lillepotid kõrvale panna – järgmine nv võtame maha ka meie teise suure puu – kase – millest mul kohutavalt kahju on. Aga kuna see on ka vana puu ja võimalik, et kukub maja peale, siis ettevaatuse mõttes võtame selle ka maha. Oh issake… Ma juba tunnen, kuidas mu süda valutab selle pärast…

KEILA.

Teist päeva siin. Esimesel päeval magasin kella kaheni, samal ajal olid Helena ja Toomas tööl. Siis lugesin uuesti Raua biograafiat ja loen siiani. Kuid kella 12 ajal tulin arvutisse, et Rebeka meeleheaks natukene kirjutada ja et teiste blogisid lugeda. Rivka ütles, et keegi ootas veel mu blogi, aga samas võisin ma valesti aru saada.

Eile käisime Toomasega külapoes – Säästumarket! Toomasele jäi selline elamus, et ta vist ei lähe kolm aastat Säästu enam. Oli küll naljakas, jah. Minul ka, jah.

Peaks mainima lõpetuseks, et siiamaani võisite te vabalt ka kerida. Wordis on see kuues leht ja sõnu on nüüdseks 3320. Aitäh, et lubasite mul end tühjaks kirjutada. Ma kirjutan uuesti, kui koju jõuan. Aga kuna mul on plaanis Võrus ka veel see suvi ära käia, siis… Mine tea, millal ma teile kirjutada saan, eks. Aga eks te käige vahest vaatamas, et mis teema on.

Seniks aga nautige veel vabadust!

3369.

Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi.

Aga mitte veel, kuigi mul on tunne, et varsti tuleb ka selle laulu kord minu blogis!

Rootsis käisin. Tagasi tulin. Sophie helistas. Kablisse lähen. Koju tulen. Maale lähen. Keila lähen? Maale lähen.
Kodus ka üldse olla ei lasta!

Ps. I don't mind!

Give you a dirty look!

Rootsi, Rootsi, here I come!

Rootsi, Rootsi, yum-yum-yum!

It's been a ride.

Minu tänane sissekanne üritab püsida ühes teemas, mis ei ole võileib, mida ma sõin kuigi puudutab minu päeva mingil määral. Nagu te võib-olla teate, hoian ma Alissat juba... Homme on kolmas päev järjest ja tuleb neljas ka. Seega tänaseks olen hoidnud teda kaks päeva ja tavaliselt sealt koju tulles on mul nii palju öelda mingi teema kohta, mis mulle päeval närvidele käis. Eilset posti vaadates saate aru, et see ei ole siiski iga kord nii. Vahel on mu pea mõtetest tühi, kui siia jõuan, aga midagi öelda tahaks. Midagi jagada oleks vajalik. Täna siis selline tuju.
Alissal on mingi papist kirst, kus sees on neli erinevat värvi lappi, mis käivad ümber puusade ja väidavad end olevat seelikud ja neli liibuvat riidest toru, mis sümboliseerivad pluuse. On ju hästi tore, et väikene laps saab selliste asjadega mängida. Et tal on riideid, mida selga panna ja siis nendes kodus mängida muinasjutu tegelasi, sest justnimelt nende riided seal ongi. Ma ei tea, kas kõiki... Ah, saab küll. Muinasjuttudes on nad kõik printsessid. Seal on Lumivalgekese, Tuhkatriinu, Kaunitari ja ma võin eksida, aga minu arust ka Okasroosikese kostüümid. Ja mõelge nüüd, tüdrukud eriti, tagasi oma lapsepõlvele. Siis, kui meie olime piisavalt väikesed, et olla äksis selle üle, kas Lumivalguke sureb ära sellest mürgitatud õunast või tuleb Prints ja suudleb teda ning elu läheb ilusti edasi. Kas Prints leiab Tuhkatriinu ülesse, peale seda, kui hobused on jälle rotid ja tõld on taaskord kõrvits. Kas Koletis sööb Kaunitari ära või muutub Printsiks ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni. Kas Okasroosike sureb oma kuueteistkümnendal sünnipäeval või vajub sajaaastasesse unne ja Prints tuleb teda päästma.
Esiteks. Kas te märkasite siin teatavat sarnasust nelja "printsessi" vahel? Prints tuli neid päästma. Prints kaugelt maalt tuli ja armus kahel juhul poolsurnud ja ühel juhul eriti vaesesse tüdrukusse. Milline... Ainuke muinasjutt, mis nendest konkreetsest neljast mulle mingil määral midagi tähendab või midagi õpetab, on Kaunitar & Koletis. Miks, võid sa küsida ja mitte küsida. Aga sa tead, et ma vastan ikkagi. Ma lugesin ühte vanemat versiooni, kui oli Disney oma kord, kui ma Alissa juures olin. Põhimõte on sama ja kõik, aga kuidagi loo mõte jõudis selles jutus mulle paremini kohale, kui üheski Disney konversionis üldse. Seal oli rikas kaupmees oma kolme tütrega. Aga isa kaotas oma varanduse ja nad pidid vaesuses elama. Ja kord sai isa jälle raha, läks linna ja küsis kõigilt tütardelt, et mis nad tahavad. Kaks neist, vanemad, tahtsid kleite ja kalleid riideid ja ehteid nagu tavaliselt. Ja ei ole mingi üllatus kellelegi, et kõige noorem tütar oli kõige ilusam ja kõige tublim ja targem ja osavam [Ma sain aru, miks ma selline olen, nagu ma olen. Ma olen esiklaps, mitte kolmest tütrest noorim.]. Ja muidugi ei tahtnud tema midagi, kuni isa teda põlvili palus, et ta midagi tahaks. Siis tahtis ta ühte roosi. Isa läks seitsme maa ja mere taha, et mingeid asju müüa või mingit raha saada ja tal läks kehvasti. Ta ei saanud osta kalleid asju, nagu kaks vanemat tütart tahtsid või varastati tal need ära - kes enam mäletab ja mis vahet sel on? Igaljuhul oli isa mustas masenduses ja tahtis siis vähemalt Isabellale [noorim tütar, jah] viia roosi, mida ta nii meeleheitlikult tahtis, et kodus veeni nüsis. Vähemalt kujutas isa seda endale nii ette. Ja siis sattus mees mingisse võluaeda, võttis sealt roosi ja Koletis tuli tema juurde ja väitis, et sööb mehe ära - mees palus ja lömitas nagu üks täisväärtuslik mees ikka. Koletis käskis tütre enda juurde saata. Mees läks raske südamega koju ja ikka saatis enda tütre sinna Koletise juurde hoorama või mida iganes tegema. Nii palju, kui isa teadis, võidi tema tütrega teha seal mida iganes - kasvõi Koletisele lõunasöögiks, kui temast muud kasu ei olnud. Ja siis muidugi on Kaunitar alguses kartlik, jookseb mööda hiiglaslikku võlulossi ringi, käib paar korda kodus, elab luksuslikku elu, sööb mida tahab, kannab, mida tahab - aga ta näeb unenägusid mingist Printsist, kes käsib tal kaugemale vaadata välimusest. Koletis on teda selle aja peale pool aastat iga õhtu endale naiseks palunud, iga kord korvi saanud, kui Kaunitar ükskord mõistab, et see Prints tema unenäost ongi ainult uni ja võtab teda kuulda ja kui Koletis järgmine kord tuleb küsima, et kas nad palun võiksid juba abielluda, et nad ei saa elada saja aastasteks ja siis lambist ära surra ja mitte kunagi abielus olla. Ja siis Kaunitar ütleb, et davai, mis seal ikka - elan nkn ainult üks kord, võiks ju sama hästi kolmemeetrise tapvalt koleda Koletisega abielluda, sest et südames on ta ju hea, kuigi nad on pool aastat [okei, vähem] iga õhtu kümme minutit jutte rääkinud. Vabalt abiellume! Ja poof! - Koletis ongi Prints Kaunitari unenäost.
Kuigi kogu see lugu oli kirjutatud minu poolt tüdinud ja iroonitsevast võtmest, on tegelikult lool ju mõte sees - tuleb otsida sisemist ilu ja elu ongi lill. Samal ajal läheb Lumivalgeke oma võõrasema eest ära metsa sisse seitsme mehega elama, sööb mürgist õuna, mingi lamp mööduv Printsist kuumar leiab, et talle meeldib suudelda surnuid ja voila! ta saab endale naise ja imelilusa Printsessi. Mida me sellest loost õpime? Et kui su juures elab keegi, kes hullult hoolitseb ja on igat muud moodi kena, siis kui ta ära sureb, on ta vaja panna maja ette klaaskirstu, et ta päikese käes ikka kenasti mädaneda saaks kuni mingi mees otsustab surnuid suudlema hakata? Eeskuju missugune.
Okei, võib-olla on ka Tuhkatriinus mingisugune sügavam tähendus. No et kui sa orjad pool elu mingite ülbete inimeste järgi ja siis ühel ööl lähed nõiutud kleidiga ballile, siis Prints armub ära, leiab su jalanõu ja käib pool maailma läbi, et leida tüdruk, kellega ta kaks minutit tantsis. Sügavam mõte? Orja igaks juhuks kellegi järgi, sest kunagi ei või teada, kas sa saad minna ballile ja abiellud mingi Printsiga. Vahet pole, et kõik kohtlevad sind umbes sama hästi, kui... Jah... Mulle tundub, et isegi koertel ja kassidel ja tuvidel oli selles loos parem elu, kui Tuhkatriinul. Aga siiski - orja, jookse ballile, pane jalga king ja ole maailma kõige lahkeim Printsess üldse! Ja muidugi kõik tänapäevased filmid sellest samast muinasloost! Aga selle juurde tagasi lõpus, kui on selle koht.
Okasroosike on minu jaoks jälle arusaamatus. Üritan teha võimalikult lühidalt, aga te teate mind - ma räägin liiga palju, seega pöörduge tagasi nüüd või edu teile lõppu jõudmisega. See on alles kaugel, ma luban. Aga Okasroosikesest siis. Küsimused ja vastused. Mis juhtus? Kuningas ja Kuninganna said imekombel tütre ja kutsusid kuningriigi kaksteist haldjat katsikutele. Miks kaksteist, mitte kolmteist, nagu neid tegelikult oli? Sest et oli ainult kaksteist kuldset taldrikut, mis paneb mind mõtlema, et millest siis Kuningas ja Kuninganna sõid? Aga siiski. Mis edasi sai? Kolmeteistkümnes tormas sisse, teatas, et tüdruk oma kuueteistkümnendal sünnipäeval avastab voki ja pussitab end sellega surnuks. Edasi? Üks haldjatest väidab, et ta ei sure vaid vajub unne, kuni Prints tuleb ja teda unest äratab. Kuningas ja Kuninganna muidugi käsivad kõik vokid kuningriigis ära põletada ja röstivad lõkke ääres vahukomme ja miniviinereid. Nagu tavaliselt. Mis juhtub kuusteist aastat hiljem? Okasroosike leiab kuskilt lossist oma kuueteistkümnendal sünnipäeval voki ja kisub seda ja pussitabki ennast. Okei, torkas end nõelaga ja oli liiga ludri - komberdas teise lossi otsa, et oma voodisse perfektselt pikali visata ja sada aastat oma Printsi oodata. Ja terve lossi õukond vajub unne - isegi kärbsed jäävad keset õhku seisma ja välgukiirusel kasvavad maja ümber suured okasroosid. Sada aastat hiljem? Mingi mees kuulis oma vanavanavana[--]isalt, et seal metsa taga on loss, kus magab und mingi pihv, ootab oma tõelist armastust aga keegi ei ole sealt kunagi läbi saanud. Ja siis see Prints otsustas, et kuna ta tuli mingi miljoni maa ja mere tagant siia, siis ta kindlasti läheb ja sebib seda poolsurnud tibi. Ja muidugi tema ees avanevad roosid iseenesest, ta keksleb läbi lossi, leiab pihvi, suudleb teda, tüdruk ärkab ja järgmine päev on pulmad. Mis on loo moraal? Ära jäta oma kuueteistaastast tütart üksi koju, äkki pussitab end maniakaal-depressiivses hoos vokiga? Ära mine oma tütre kuueteistkümnendal sünnipäeval kodust ära? Kutsu oma lapse katsikutele kõik kolmteist haldjat ja lase neil kõigil süüa papptaldrikutest? Kui sa lapsi ei saa, siis ei saagi ja ära mine nõia või konna juurde neid otsima? Ma ei mõista päris täpselt.
Need on enam-vähem need neli kõige tuntumat Printsessi, kelle Disney kuulsaks tegi. Kuigi mainimata ei saa jätta ka Arieli, Mulani, Jasmine'i, Pocahontast, Alice'it, Rapuntslit... Me ju kõik teame neid lugusid? Ei? Okei, tunnistan, et Jasmine'i lugu on mulle natukene võõras ja Pocahontas ka. Aga Ariel - Väike Merineitsi! Ta elas meres, sai piisavalt vanaks, et võiks pinnale minna, armus ära, andis oma imalilusa hääle selle vastu, et saaks jalad ja saaks Printsiga [!!] maa peal elada, sest see oli tõeline armastus. Mulan'i poissõber viidi kuskile kaugele maale, ta läks teda päästma, teeskles kogu tee, et on mees... Vist, a ei tea seda lugu ka eriti. Alice Imedemaal on nüüdseks kasvõi Tim Burtoni pärast kõigile tuttav. Alice ju hüppas koos jänesega urgu, jooksis mööda imedemaad ringi, päästis päeva, elu oli lill. Rapuntseli ema ja isa olid vaesed, varastasid nõia aiast oma lapsele süüa, nõid tahtis last endale, lukustas ta torni ja senikaua kasvatas endale juukseid, kuni need maani ulatusid ja mingi Prints teda päästma tuli. Printsid, printsid, printsid...
Siiski ei ole ma jõudnud oma loo tuumani, et miks ma seda blogiposti alustasin. Ma annan endasti parima, nagu te teate ja ma teen nii väheste... paljude... sõnadega kui võimalik. Ma ei tea, kas neid sõnu on vähe või palju, aga ma tean, et ma kasutan sõnu! Suhteliselt normaalne minu jaoks, et ma avastasin enda jaoks sõnad.
Igaljuhul. Loo algusemõte. Ma sirvisin Alissa juures mingit Printsesside ajakirja. Seal oli lugu sellest, kuidas suvi oli kohutavalt palav, Tuhkatriinu mehe isa tahtis suvemaja, kus oleks jahe, sest kivist lossid on ju tapvalt kuumad, nagu me teame. Ja võitjale oli auhind, mis, seda ma ei tea. Üks pakkus, et tuleb teha metsa. Metsas oli kõhe. Teine pakkus, et purskkaevu on hea teha. Liiga märg oli, milline üllatus. Kolmas pakkus õunapuuaeda, seal olid mesilased. Vaene vaevatud hing - Tuhkatriinu - istus omaette kuskil jõe ääres, avastas, et seal on jahe ja mõtles, et parim oleks, kui nad saaksid paadiga jõel sõita. Kas keegi võttis välja joonised? Kas ehitati kaua aega? Ei. Miks? Sest et Tuhkatriinul on oma väike Harry Potter. Muidugi on ta naine, paksem, tiivakestega ja teda nimetatakse haldjast ristiemaks, aga siiski. Oma väike Harry Potter, kes tuleb teeb kaks liigutust oma võlukepiga ja voila! keset jõge seisab paat. Tuhkatriinu leiab, et sinna on vaja panna patju ja kangast ja kas ta liigutab? Kindlasti mitte. Ta seisab kaldal ja vaatab, kuidas väikesed värvukese suurused lillad ja punased ja sinised linnukesed tema eest neid riideid katuseks ja hiirekesed sätivad patju ja kõik on nii ilus, et karu tantsib ka taustaks balletti. Tuhkatriinu rõõmuks. Mida Tuhkatriinu edasi teeb? Kui kõik teised paadil läbustavad? Sõidab oma Printsiga kuuma päikese käes mingis kaluripaadis nende suurte pidulistega kaasa. Loomulikult võitis tema. Aga kes tegelt oleks pidanud võitma? Punased ja sinised linnukesed koos oma lillade järglastega. Hiired, kes patju kohevaks kloppisid ja karu, kes suurest rõõmust balletti tantsis ja põder kes lisaks esines aeroobikakavaga. Aga võidab Tuhkatriinu kes sõna otseses mõttes kaldal seisis ja käsi imestusest kokku lõi, kui kenjaalne on tema mõistus.
Ja veel üks lugu Tuhkatriinust ja ebavõrdsusest. Tuhkatriinu on teema, ma vaatan. Igaljuhul oli tema Harry Potteril nohu ja see muutis kõik tema imalilusad kleidid kapis riideribadeks, kõik tema ehted ja asjad puuviljadeks ja tema tõlla ja hobuse kõrvitsaks ja hiirteks. Esimene ball suht tagurpidi, eks? Aga siiski! Tuhkatriinu pani oma Harry Potteri voodisse, kasutas olemasolevaid riidelinte ja tegi endale ise kleidi. Ja tegi endale ise all mõtlen ma seda, et ta vaatas pealt, kuidas linnukesed tema kleidile asju tassisid, hiired õmblesid ja mingid vidinad talle marju pähe toppisid, et ta päris eheteta ei oleks. Ja siis tuleb Prints pakkumisega, et nad sõidavad tõlla asemel peole tema Valgel Ratsul. Ja Tuhkakas seob hobusele paar linti külge, istuvad koos looma selga, sõidavad peo selga, elu on lill, sest et Tuhkatriinu on kõige ilusam, targem, tublim ja osavam naine kogu maailmas.
Mis mõte mul veel praegu tuli! Millised kompleksid võivad olla kõigil neil nimetutel Printsidel! Nende naised on ju maailma kaunimad, targemad, tublimad ja osavaimad. Aga nemad? Nad... Nad on alamas olekus, sest et kogu tähelepanu on naisel. Oleks siis, et Printsessile pööraksid tähelepanu ainult naised, et siis mehed saaksid Printsiga rääkida sellest, kui hea naine on siis see, kes on igas asjas kõige parem ja nii edasi. Aga kõik mehed ilastavad ka selle Printsessi üle! Millised... Oeh.. Ma ei suuda, kui päris aus olla.
Teistest Printsessidest ei olegi nii palju juttu edaspidi, aga Tuhkatriinu on teemaks igal pool! Ma mäletan, et olin muidugi näinud juba umbes kümmet erinevat multikat sellest, kuidas beib kaotab kinga ja elu on lill. Siis nägin ma ühte filmi, kus Tuhkatriinuks oli mitte nii hingematvalt ilus tüdruk ja kaameratöö oli kohati halb, audio oli algelisemat sorti... Aga mõte oli täpne - loomad rääkisid, ristiema võlus, kõik oli lill. Ja siis ma nägin A Cinderella Storyt, kus peaosa mängisid Chad Michael Murray ja Hillary Duff. Mulle meeldis see film. Täiega meeldis! See oli moodsesse maailma üle toodud vana muinasjutt. Keskkooli tüdruk õpib ainult viitele, teeb oma õelate ja lollide kasuõdedest kaksikutele kõik kodused tööd ära, töötab enda kasuisa söögikohas ja jõuab veel netis tsättida mingi kuumariga, kes netis on ilge poeet. Tegelikult on ta rägbimeeskonna kapten ja kooli kõige populaarsem poiss. Muidugi tuleb pidu, kell 12 peab tüdruk olema tagasi söögikohas, ta kannab enda isa parima sõbra pulmakleiti, telefon heliseb, tema parim sõber sõidutab ta tagasi tööle, kõik on ilus. Aga telefon jäi selle poisi kätte, kellega ta tantsis terve õhtu otsa. Ja siis alandatakse tüdrukut terve kooli ees, ta jookseb aasta lõpus poiste riietusruumi, räägib poisile, kuidas ta tunneb, läheb mängule, poiss leiab, et ta ei peagi enam mängima, jookseb trepist üles, suudleb tüdrukut, peale kümneaastast põuda hakkab vihma sadama, nende jaoks on elu lill.



Siis mis oli järgmiseks? Järgmiseks tegi minu jaoks enda etteaste Selena Gomez filmis, mille nimi oli üllatus, üllatus - Another Cinderella Story. Seal oli ka tüdruk, kes elas oma ema kunagise tööandjaga, orjas tema ja ta kahe tütre eest, oli teie igapäevane poisilik tüdruku, kes armastas suurt laulustaari ja tantsutähte. Nad tantsisid ühel koolipeol tüdruku empekast tuleva muusika järgi tangot, kell lõi kaksteist, tüdruk krabas oma muusikamängija, jooksis minema, pillas selle maha, mees hakkas otsima oma Tuhkatriinut. Muidugi oli jälle nii palju valesid tahtjaid, et keegi ei saanud seda endale. Samal ajal Cinders orjas edasi ja armus üha rohkem ja rohkem ja lootis, et saab tantsukooli ja ta veeti mingile üritusele ja seal ta tantsis jälle selle poisiga, nad armusid mingi kolmandat korda ära, tüdruk sai stipendiumi, võõrasema ja kasutütred elasid edasipidi omaenda rooja sees, sest koristada nad ei osanud. Samal ajal elasid tantsijad kuskil oma tantsukoolis ja nende jaoks oli elu täitsa nagu gerbera. Sealt filmist pärineb muide Mareti lemmiklause, mida mulle öelda:"Don't you sass me, smartypants, or I'll revoke your school privileges! And you can say goodbye to those trendy little friends! Or shall I say - friend - little miss not so popular!"



Ja siis tuhnisin mööda Ätu blogi youtube'i lehekülgi ja leidsin, et on uus Tuhkatriinu film! Seal on paosatäitjateks mulle suhteliselt tundmatud nimed nagu Sterling Knight ja Ashlee Hewitt. Igaljuhul on see lugu ühest tüdrukust, kelle nimi on Elle ja kes töötab internina mingis muusikatööstuses ja oskab laulda väga hästi, nagu ta sõbranna talle väidab ja ta ise väidab vastu, et ta ei laula. Ja muidugi näeb ta välja nagu oleks hüpanud välja Al Yankovici laulust White & Nerdy, sest et töö juures kannab ta igavaid riideid, prille ja on mingi nohik üleüldse. Nende firmasse tuleb mingi maailmakuulus laulja, kes tahab teha imalhingelist duetti vastupidiselt tema tavalisele muusikastiilile. Ja siis ühel öösel paneb Elle endale praktiliselt pulmakleidi selga, jätab prillid koju, teeb kerge Extreme Makeover'i ja läheb oma tööjuurde stuudiosse oma kitarriga laulma, sest et kõik korralikud lauljahakatised, kes laulda ei oska, oskavad mängida kitarri. Ja siis tuleb sinna see kuulus staar, kuuleb teda, nad veedavad pool ööd koos, tüdruk tormab minema, poiss vahib talle iga päev kümme korda otsa, ei tunne teda ära, ma arvan, et vahepeal on mingi draama ja lõpus on nad jälle koos.




On naljakas kogu selle pika posti juures see, et ma kahtlen et te kõik läbi lugesite, sest ma sattusin kirjutamishoogu ja mul on tunne, et osad argumendid jäid ikka veel ütlemata... Aga ma ei tea ka enam ja olen ise liiga laisk, et läbi lugeda.
Teile teadmiseks. Sõnad prints, printsess, kuningas ja kuninganna on terves tekstis kirjutatud läbivalt suure tähega teadlikult. Printsidel, kuningatel ja kuningannadel ei ole ju kunagi nime ja printsessid on liiga suure egoga eided, et nende hüüdnime väikese tähega kirjutada.
Siinkohal mainiks ka ära, et ma olen otsustanud iga teie posti tänasest alates kommenteerida. Ja spämmida ka, kui mul midagi targemat öelda ei ole. Lihtsalt hoiatasin. Muidugi ei kommenteeri ma vanu poste, mis on mingi... Kolm päeva vanad ja juba allpool, aga ma ei olnud õigel ajal siin. Ikka neid, mis on alles kirjutatud või siis kõige ülemised listis.
Pean tunnistama, et kell on veerand kaks ja ma hoian veel kaks päeva Alissat ja mõtlen enda blogimise jaoks teemasid. Homme üritan ka ühe valmis kirjutada, aga vist paigutan kuidagi sedasi, et tuleks järgmise nädala sees avalikuks, sest et siis teil on midagi lugeda, kui mind ei ole kodus kirjutamas. Teie all mõtlesin Ätut, Rebekat ja vahel ka Kätut, kes on mulle öelnud, et nad loevad. Ja pean minema teemasse, et ma ei tea teisi, kes loeksid igat posti... Aga vaatajaid on palju.
Tsau. Kes sa oled?
Rainist nägin täna linna peal. : P