A ma saangi pidu neljapäeval. :D Toimus kerge tsätt. :D
Kuigi me oleme homseks koolis käinud täpselt nädal aega [mulle ei meeldi laskuda teemasse kool, aga siiski] on mul juba tunne, et rutiin tapab. Lihtsalt lömastab meid nii palju, et lõpuks oleme nagu putukad auto tuuleklaasil. Okei, mitte päirs nii hullult, aga palju puudu ei jää. No mulle tõesti ei meeldi rutiin, ma ei saa sinna midagi parata. Aga aitab sellest teemast. Keskendume positiivsele.
Täna oli pildistamine. :P Panin ju jalga enda kollased kingad ja milline üllatus - mul on kannad alles! Woohoo! Veel üks põhjus pidutsemiseks, sest viimasel ajal on need kingad lihtsalt mu kannad tuimalt ära söönud. Ei, a muidu on normaalne.
Ausalt öeldes tunnen end blogi suhtes kehvasti. Ei ole nagu siia midagi niiväga kirjutada viimasel ajal, aga kuidagi... Sunnin end, et ei oleks tühjus nagu Annil, kes viimati kirjutas 31. jaanuar ja Maarja kes viimati tahtis kevadet. Ei noh. Normaalsed naised.
Mulle tõesti meeldib Dear Blank, Please Blank. On funny indeed.
Ma olen nii väsinud, aga ikka nii õnnelik. Ja ma ei tea mille pärast. Naljakas, et õnnetunne on nii suuresti mõtlemises kinni. Iz likez. C. iz for Kätu. (: Like fire and rain, You can drive me insane! But I can't stay mad at you for anything. We're Venus and Mars. We're like different stars. But you're the harmony to every song I sing. And I wouldn't change a thing!
Esimesel septembril lubasin, et kirjutan homme. Täna on viies... Hmm.. Kohe näha, kes peab enda sõna, kes mitte. Siiski on mul vabandus olemas ja minu jaoks täiesti põhjendatud vabandused, isegi kui sina minu mõttetutest mõttevälgatustest puudust tundsid. Ma võin... Panengi täpselt kirja, miks ma nendel päevadel ei kirjutanud. Tervist, mulle meeldib võileivatseda.
Esimesel ei jõudnud ma kirjutada, sest teadagi olin ma kolmekümneesimesel ilusti kell kolm umbes magama saanud, enne seda viiest üheksani Alissaga olnud ja muidugi everlasting kool. Iseenesest oli ju esimene september ilus, sest noh... Oli pidulik ja olid väikesed lapsed, keda vaja kooli viia ja olid ma ei tea... Igast oli. Ilus oli. Oli Berdi laps, kes keset aktust enda üllatusmuna sööma hakkas ja siis jooksid nad koos terpile, kuigi ei olnud vaja. Siis need kaks väikest, kes enda kohvrite otsas magasid. Siis need tüütud fotograafid, kes arvasid, et ainult nemad tahtsid aktust näha. Siis see naine, kes arvas, et ainult tema laps on esimese klassi oma ja temast on vaja pilti teha ja et kindlasti peab ta minu ja kahe teise lapse ees seisma. Arvas nii, kuni ma talle ütlesin, et tema laps ei ole ainuke ja et teised tahavad ka näha, et mis toimub - see on siiski nende elus ikka zitakz tähtis päev. Blogipostis on ikka veel esimene september muide. Ma võtsin Liisu, käisin Miia juures, olin Birgiti juures ja kui ma siis kella kümne ajal koju jõudsin, olin ma väsind, nagu te lugeda võisite. Ja viisin Caroli kingi ka postkontorisse, sest kingakarp ei mahu nendesse tavalistesse postkastidesse.
Teine september erines esimesest ainult selle poolest, et... No kool oli. Mul on üks uus õpetaja - mata õpetaja. Ja me kaklesime kaheteistkümnendatega, et mis on retsiteema ja miks mitte üks või miks mitte teine. No ma ei tea, väsitav oli. Vähemalt oli toit ja elu oli lill. Enam-vähem. Kui välja arvata see kohutav uni, mis mul oli. Kuigi ma olin varem magama läinud. Õhtul võtsin Liisu ja käisin Raineri juurest läbi, kui Birgiti juurest tulin. Sain oma Mika plaadid kätte ja see tuletab mulle meelde, et kuigi mulle meeldib blogida ja see on mu elulemmiktegevus, on mul midagi, mis vajab rohkem tegemist. Midagi, mille jaoks ma esmaspäeval poes käisin. Aga ma luban endale ja sinule ka, et ma tegelen sellega. Kuigi sa tead kümme korda, et millest ma räägin. Okei, kui eelmist veel mäletad, siis tead, millest ma räägin. Vb ei tea ka, ma ei tea ja eriti ei koti ka enam... Muidugi oli vaatamata vihmale ja külmale tuulele tore näha, et Rainer on tereks saanud ja et Toomasel oli hääl ära. No seda ma ei näinud, aga siiski. Koju minnes olin juba rõõmsam. Küll aga tulin koju ja enam-vähem kohe kebisin magama ka. Midagi tegin veel, aga kes seda enam mäletab.
Kolmandal septembril saavutas sõda klasside ja retsi vahel oma haripunkti ja varsti tuli ka lõpplahendus - kompromiss. Mitte küll arvatavasti selline, nagu inimesed ootasid, aga siiski mingisugunegi. Vähemalt teame nüüd, et mida me teeme ja mida meil selle jaoks vaja on. Oh well. Aga siiski kuna ma ei tea, kui paljud rebased mu blogi loevad või lambist üles leiavad, on see teema nüüdseks lukus. Mine tea... Milline üllatus, aga peale kooli olin jälle Liisuga. Jäin isegi tema juurde ööseks, sest Birgit oli tööl. Death Metal, et seekord kella seitsmeni välja magasin ilma, et vahepeal last ümber oleks tõstnud voodis. Kuigi... Korra vist oli, aga see selleks. Enamjaolt siiski sain magatud ja isegi koju jõudsin mingi aeg, kui Birgit Liisu mujale hoida viis.
Neljandal septembril mina muidugi tulin koju ja koristasime Maretiga päev otsa. Kui telekast tuli Airplanes, siis me Maretiga muidugi panime heli põhja ja koristasime siis. Kui tuli Don't Trust Me, oli sama lugu, kuid seda oli MTV'st tobe kuulata. Miks, võid küsida. MTV tsenseerib kõik tema jaoks vähegi ropud sõnad. Näiteks 'ho', ehk hoor on liiga ropp sõna ja selle asemele lihtsalt peab panema mingi blanki. Sama kogesime varem enda toas Eminem'i Not Afraid'i kuulates. Okei, võib-olla on tema laulus liiga palju roppe sõnu, aga see tühi koht seal vahel, kallis MTV, võtab laulust päris palju ära. Ja kunagi Nickelback'i loos Rockstar oli lause:'Pop my pills from a Pez-dispenser.' Sõna 'pills' oli ära tsenseeritud. No midaa? Ei, ma ei kurda. Ei. Õhtul helistas Carol, rääkisime juttu. Siis läksime issiga vanaema juurde. Lemps tahtis temaga juua, issi tahtis kedagi kaasa. Ma läksin ja hakkasime vanaemaga Pisangi jooma. Kenad naised, ma tean. Käisin vanaemaga joomas - olen oosom aga see selleks.
Täna on Carolil, Reimol ja Mattisel sünnipäev. Carolile soovisin õnne kingiga ja telefonis veel. Reimole kirjutasin Lõustaraamatu seinale issi läpakast enda arvutilaua all ja Mattisele soovisin noh... Õnne. Oli ta mul ju siinsamas kohe olemas ja ta on mu vend siiski. Sai omale mänguauto, mille seljast ta enam maha ei tahtnud tulla. Tulid külalised, oli lärmi, oli nalja, oli nuttu [teiste poolt]. Kõike oli. Toitu ka. Ja seda on praegu natukene vist veel. Ma ei tea, mul on kõht nii täis, et ma tahaks ainult magada, aga noh. Parem siiski mitte. Natukese aja pärast võib-olla, kui veab. Õpikuid vaja kiletada ja sada muud asja teha. Ja Raineri dressa.
Ps. Piret ütles mulle, kus sa käisid ja ma tegin häppidäänsi. Olin jah õnnelik!
Ma tahaksin rääkida täna, praegu, pikemalt oma elu viimasest esimesest septembrist Paide Ühisgümnaasiumis, aga kell on kümme ja ma suht alles jõudsin koju. Ma teen seda enda ja teie rõõmuks homme. Kuigi vist rohkem enda rõõmuks, aga siiski.
Rainer, palun vabandust, et ma sind täna üle lasin, aga ma ei julgenud sulle helistada. Ma kartsin, et sa magad juba. Tulin hiljem ju ja sa kolm korda päevas loed mu blogi, et ma seda siin kirjutama pean. Hea uudis on, et ostsin luku ja ehk pühapäeval on aega tegeleda sinu dressikaga, mida ma meeleheitlikult endale tahaks. Aga ei. Ma siiski hoian end veidi aega tagasi ja ostan omale sellise teistsuguse, mis sul ka on. Olen äge, jaa. Not.
Mu jalad valutavad, kas teate. Mu silmad on väsinud. Orjandus hakkas juba peale.
Ei ma taha,aga aastas korra ikka lähen närvi kui ma lahe kohal kogunemas märkan linnuparvi. Oh, haned, ärge trügige te parvedesse veel! Just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed!
Ma ju ütlesin, et kord tuleb ka selle loo aeg. Et kord tuleb ka see lugu minu blogisse ja on oma koha ära teeninud. Ma ütlesin kaheksandal augustil, et selle laulu koht ei olnud veel seal, aga oli juba tunne, et varsti on ka tema kord. Ja nüüd ongi. Mille jaoks ma aastas korra ikka närvi lähen? Ma võiksin sul käskida lugeda läbi kogu kaldkirjas kirjutatud tekst, aga milleks? Kui sa ei taha, siis sa ei pea. Sa ju tead, et ma ütlen sulle, miks ma aastas korra ikka närvi lähen. Põhjus on tegelikult lihtne - sügis. Tegelikult isegi mitte sügis. Vaid see, et lõppeb suvi. Te ikka olete endale teadvustanud, kallid kooliealised lugejad, et homme on esimene september? Et homsest alates ei ole enam vabadust kuni nädalajase vaheajani oktoobri lõpus ja novembri alguses? Te ikka teate? Ma parema meelega tahaks mitte teada. Ma parema meelega oleks juulis, kus ilmad olid tapvalt kuumad ja tund aega ringikäimist tähendas päevitatud seelikuranti. Ma hea meelega oleks veel natukene aega maas madratsil, sest üleval voodis on liiga palav magada. Ma tean, et sügis veel ei hakka. Aga ma tean, et esimesel septembril lõppeb suvi. Ma tean.
Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi kui ma metsatukas kaskesid näen vahetamas värvi. Oh, pardid, ärge trügige te parvedesse veel! Just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed !
Lähen rõõmsamate teemade juurde, sest nagu me Raineriga laupäeva öösel vastu pühapäeva kell kolm leidsime, ei ole elus just palju mille üle nutta. Rõõmust, jah, aga mitte kurbusest. Meie näiteks leidsime, et elu on ilus. Elame niikuinii ühe korra ja miks veeta see üks elu masetsedes? Samal ajal saab ju käia ringi naeratus näol ja tunda rõõmu kõigest, mis juhtunud on. Üks meist poseeris oma lõhkise autoga ja naeratas oma säravaimat naeratust selle ajal. Üks meist täna teatas teisele, et tal on nohu ja natukene paha ja veidi imelik olla, aga lisas kohe üliõnnelikuna, et sellest ei ole lugu ja et küll paremaks läheb! Üks meist leidis, et isegi kui on külm ja vastik ja paha, on elu ikkagi ilus. Käisin ju Alissa juures jälle. Ei tahaks võileivandust korraldada, aga ma imestasin, et mis talle sisse läks. Birgiti juures hakkas ta täiesti ilmaasjata jonnima justkui hakkaks maailm lõppema või midagi. Aga siiski. Käisime enne seda temaga läbi Maksimarketi, Maxima, Selveri ja Säästuka - ostsin Carolile sünnakingi. Tal ju pühapäeval sünnipäev ja seda peab tähistama! No sain oma kingi kätte igaljuhul, seega kõik on ilus ja elu on lill! Pakkimine muidugi annab soovida, aga see selleks. See pole nagu eriti oluline, sest sisu on tähtis tegelikult. Ja kuigi ma seda ise ütlen, on sisu frikin oosom!
Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi kui ma uduloori õhkamas näen jõgesid ja järvi Oh, kured, ärge trügige te parvedesse veel! Just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed!
Tahaksin öelda, et olen valmis. Tahaksin natukene viriseda homse üle. Tahaksin nii palju, aga ma ei tee seda. Mul on parematki teha, kui mõelda, kui tainas on keegi teine või kui palju ma ikkagi ei tahaks olla. Ma saan endast üle. Ma võtan selle positiivsuse enda seest, mis mingit liini pidi ka mu suguvõsas jookseb ja tean, et minuga saab kõik korda. Ma tean, sest et ma tahan nii. Ja saan mida tahan ja kui ei saa, siis ei tahtnud piisavalt. Nii on lood. Pean seda ainult kaheksa kuud aastast viis päeva nädalas meelde tuletama ja selle järgi elama.
Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi kui saab selgeks et on lähenemas suve viimne tärmin. Oh, luiged, ärge trügige te parvedesse veel! Just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed!
Ma tahaksin öelda nii palju. Kuid kohvi ma vaikides joon.
Okei, see oli vale. Esiteks ei ole need õiged laulusõnad, teiseks ei joo ma kohvi. Mitte, et ma ei joo praegu, hetkel, vaikides kohvi. Selles suhtes, et jah. Ma olen vaikides, aga kohvi ei joo. Üldse. Pole kunagi joonud ja kaheldav, et jooma hakkan ka kunagi. Aga see selleks, eks.
Läksin reedel maale. Enne seda lasin end praktiliselt kiilaks. Okei, mitte päris, aga liiga lühikesed on mu juuksed mu jaoks küll... Toomas, tore noormees nagu ta on, unustas tuua mulle vidina ja unustas tuua mulle plaadi koos piltidega. No on tore noormees! Ma võtaks oma nädalavahetuse paari sõnaga kokku... Kui ma oskaks kasutada kahe öö ja päeva jaoks paari sõna. Peaksite mind juba nüüdseks ju teadma. Paar sõna ei ole eriti minu jaoks. Paar sõna on... Kellegi teise jaoks. Sina mine ja kasuta paari sõna. Mina kirjutan lühiromaani.
Reede õhtul hakkasin Toomasele helistama ja küsima, et millal ja kas me läheme. Maale noh. Ta ütles, et helistab. Me Maretiga panime end valmis, muutsime Facebooki staatuse [ülioluline!], panime jalga jalanõud, kammisime juuksed, lollitasime Mattisega, ütlesime talle head ööd, soovisime emmele-issile headaega, panime jalga jalanõud, ehitasime endale sallidest pähe turbaneid, tegime piraadisoenguid, tegime peegli ees ägedaid reidinägusid, laulsime, sõime, mölisesime... Ja siis lõpuks alles Toomas helistas, et nad on varsti kohal, et me end välja ajaks. Ja me ajasimegi ennast välja, sõnakuulelikud ja tublid lapsed nagu me oleme. Muidugi pidime me kohe tegema Toomasele ja Rainerile autos Death-Metal nägu-häält-käeliigutusi. Muidugi pidime. Muud moodi ei andnud olla ju tegelikult, kui sa hästi järgi mõtled. Aga kuna sa arvatavasti ei tea Rainerit ega Toomast - kui siis ainult minu jutu järgi nimepidi või minu piltide pealt nägupidi - siis sa tegelikult ei tea, kui hädavajalik oli selline teguviis.
Sind ei huvita, et maal olid veel peale vanaema ja tema kahe tuustiku - Moby ja Muri - Indra, Ingeri, Piret ja Kersti. Piret, kullake oli natukene haige, sest erinevalt minust peab tema hommikuti sööma, enne kui toimetama hakkab. Sedasi ta mind järgmisel hommikul kell seitse üles ajas, kui enda maomahlasid väljutas. Aga siiski. Indral oli niiii armas särk seljas, et ma pidin seda naerma ja natukene aega imetlema. Tavaline sinine T-särk koos erksate kirjadega. Kohe näha, et kuskilt laadalt ostetud või mingi lambikas õuepluuse või midagi sellist. Peal oli tekst: 3 reasons to smile: It's holiday. It's sunshine. I'm not a boy. Ma pidin naerma! Tõlkisin Kerstile [Võimalik et ka teistele köögisolijatele, aga Toomas ja Rainer ehk nii palju inglisekeelt ikka mõistavad, et sellest juba varem aru said. Priidus ma nii kindel pole.] Priit, Rainer ja Toomas leidsid, et oleks hea öösel hakata Mahtra Viina jooma. Mina enne seda leidsin, et on vaja neile öelda, et meil on palju Mahtra Viina kodus. Piret selle peale järgmine õhtu, kui ma veel ühe pudeli leidsin, ütles, et kui mul oleks omal mees, siis ma ütleks:"Oh! Kui palju viina meil veel on!" asemel:"Oh! Meil on veel üks pudel punasesõstramahla!" Piret on andekas! :D Järgmine päev oli kogu mu suve vist.. Ei, heinategu oli raskem. Ma tahtsin öelda, et see oli mu suve raskeim päev, aga miski ei ületa tapvas kuumuses mitmekiloste pakkide tõstmist pooleteisemeetri kõrgusele ja siis nende edasi viskamist halvasti ventileeruvas lakas. Mitte miski ei suuda seda ületada. See on parim ja halvim. Ülim. Aga see oli ammu. Nädalavahetus oli... Alles. Laupäev oli nii alles, et.. Nagu oleks olnud eile, aga ilmselgelt on täna esmaspäev ja eile oli pühapäev. Laupäeva hommikul käisin kõigepealt Toomase, Raineri ja Maretiga Järva-Jaanis poes. Seal oli mingi... Näitus. Made in Estonia vms. Mingid vanad autod igaljuhul keset platsi ja kõik vaatasid. Mina aga samal ajal ilastasin nelja ratta üle teeserval, millega oli vaatama sõidetud. Käisime poes, Rainer jonnis Grossis, et tahab kõrrejooki, ei ostnud me hapukoort, hiljem tuli sellest supi söömise ajal puudus, kuulasime Äiot. Äio on tegelikult täesti omaette teema. Autos, alles maal, toimetas Toomas kuskil mujal, kui me ülejäänud juba autos istusime. Mina kui Toomase auto peaaegu põliselanik ja Rainer, kes end paljust häirida ei lase, otsustasime, et on vaja muusikavahetust. Mina kõõlusin üle juhiistme ja otsustasin, et on täiesti hädavajalik, et me kuulaksime Äiot. Algas ta nagu ikka ja alati looga Ema Hääl Kutsub. Peaks mainima, et mingil mulle arusaamatul põhjusel armastan ma seda lugu meeletult. Kui hakkas teine lugu, olime me juba poolel teel kuskile poe poole ja Maret järsku, keset mingit teist laulu, avastas, et tema on autos ainuke, kes sellist muusikat tegelikult ei kuula. Mina arvasin, et eks ta mu väikese õe piinamine oli, aga mõne aja pärast laulis Maret koos meiega:"Õed-vennad, pidage vastu!" Ei, meil ei õnnestunud teda ümber häälestada meie lainele lõplikult, aga minu arust oli saavutus juba ka see, et ta ei karjunud ja meiega natukene kaasa laulis. Mina olin uhke oma õe üle. Tulime tagasi kuue kõrrejoogiga ja immutusvahendiga ning me Maretiga hakkasime katuseharjalaudu immutama Kadaka tooni immutusvahendiga, sest et selle jaoks me maale ju olime läinud - et saaks katuse parandatud. Päris tore oli plätserdata, ignoreerides asjaolusid, et immutusvahend kleepis ja määris ja kummikindad me käes oleks võinud numbri võrra suuremad olla. Aga meil oli tore. Kuulasime indiakeelset muusikat ja heebreakeelset muusikat. Ja siis Maret otsustas peale paari Panic at the Disco loo kuulamist, et on lausa hädavajalik, et me kuulaksime Selena Gomez't. Toomas ütles Naturally ajal, et see tädi, kes laulab on ilus tädi ja et ainult selle pärast ta MTV'd vaatabki, et see tädi on ilus seal. Oh well... Vahepeal tundsin end... Väga multitaskijana. Ma immutasin pikki laudu, alles saetud laua otsi, tõstsin pikki laudu ümber, vedasin uusi juurde, tassisin naelu, rääkisin telefonis naeltest, ütlesin kus on naelad ja tõstsin Priiduga puukuuris mingeid suuri latakaid ühest seinast teise. Aga vähemalt ei olnud mul igav. Vähemalt olin ma liikvel ja mul ei olnud igav. Priit oli tulnud muide suure kastiautoga. Algul ma arvasin, et selle pärast, et tal ei olnud muuga tulla ja ta arvas, et Toomase auto on täis või midagi. Aga ei. Tema tuli prügi vedama. Keelas meil visata peale vanarauda ja käskis ruumi kokku hoida. Ma ei mõistnud teda. Kuni pühapäevani, mil me vanaraua sisse tassisime ja autole katte peale tõmbasime - täis sai. Kersti, Piret ja vanaema tassisid konkut tühjaks. See ei ütle teile kellelegi arvatavasti midagi, sest mu suguvõsa hoiab minu teada minu blogist eemale ja keegi teine ei tea selle toa armutust seisundist. Ma arvan, et ei tea. Mul oli kunagi pilte arvutis sellest, milline see tuba välja nägi. Et seal oli kaks katkist voodit, lugematul hulgal kaltsu, läppand hais, külm, liiga kauge põrand... Te ei tea. Aga mis seal nüüd on? Riiulid teisel pool seina, kokkupanematta kangasteljed ukse taga, vanaema abieluvoodi lahtivõetult seina ääres, elutoast toodud ümmargune laud ja lamp laes. Ja nii ongi. Ja kogu see pasamajandus mis sealt välja veeti? Tänaseks ehk juba Väätsa prügilas, kui meil veab. Ja peaks mainima, kuigi... Jah. Meil jäi umbes samapalju sodi veel maale külma tuppa, mida sort-of kasutatakse mingi... Laona? Seal on kartulid ja moosid ja selline teema. Ja siis mingi Liiliani vana jalgratas, eelajaloolised puust suusad, mõni vana jahutünn, vähemalt üks väikene laste pissipott, kindlasti üks katkine kohviaparaat, iidsed maitseainepurgid, paar roostes kelku või plastmassitükk, mis meenutab kelku, suurel hulgal vanu üleriideid ja sada paari jalanõusid. Võib-olla liialdasin mõne asjaga, aga enamjaolt siiski mitte. Ainult ootab veel äraviimist! Lembit külastas meid mingil hetkel, sõime ja siis ta läks juba minema. Võttis mu väikese õe ka kaasa, sest Maretil oli Facebooki staatus uuendamata ja redised mädanesid. Mina ütlesin, et Facebooki staatus on uuendamata, Maret leidis, et tal on vaja orksis kommentaare vaadata ja Rainer arvas, et redised mädanevad. Oeh.. Precious. Aga ega me siis peatunud sellepärast, et Maret ja Lembit kodu poole sõitsid. Poisid ronisid tagasi katusele, Illar külastas meid oma hiiglasliku rekkaga, ma ei näinud aknast sisse, ei seletanud hästi auto lage, arvasin, et õhk seal ülal on hõredam, võõpasin paar lauda, rääkisin mõne loo, tassisin, saagisin, peksin haamriga... Sõime pannkooke, ma kühveldasin Irralile ja Rainerile kooki ja õunamoosi ja valasin piima ja sundisin neid sööma. Kuni nad ise võtsid juba. Tead ju küll, et kui võtad ühe, siis tekib osadest asjadest sõltuvus ja... Vanaema tehtud pannkoogid on ühed sellised asjad. Ja pealegi olid need jogurtiga tehtud ja üllatavalt head. Iz nomz. Tahtsin korraks minna minu jaoks kurvale teemale, millest teie aru ei saa, sest et mina kavatsen selle kirjutada mõistujutuna. Kui sa saad aru, siis tee endale pai või peksa pead vastu seina - mida iganes vajalikuks pead. Aga kui sa ei saa... Ma ei ole tegelikult õige inimene seda seletama võibolla aga sa võid mult küsida ja ma võin otsustada, et kas ma tahan sellest rääkida või mitte. Ma rääkisin Sulle ühe loo, mille oleks pidanud sulle rääkima Tema. Või vähemalt Tema ema, kui mitte Ta ise. Loo rääkimise ajal sain aru, et on minust natukene ebaviisakas või taktitundetu Sulle sellest rääkida. Jään selle juurde, et ideaalis oleks Tema pidanud sulle rääkima seda lugu ja teisi lugusid, mida ma ei tea või mis hetkel meelde ei tule. Aga nagu me tegelikult mõlemad Sinuga teame - elu ei ole ideaalne. Ja tead mis minuarust parim on? Me oleme ikka kaks minu jaoks kõige positiivsemat inimest maailmas. Ja teile, kallid lugejad, vahepeale üks märkus - mul on nii ükskõik, et ma olen nartssist. Küsi kui ükskõik mul on, ma luban, et ei vasta. Siiski ei suuda ma ära imestada esiteks kui haruldane on tegelikult selline lugu ja teiseks kui haruldaselt on Teil ikka vedanud. Teil on mõlemal ümber need samad armastavad inimesed. Ei ole tõrjutud üht ega teist. Kumbki Teist ei tohiks end tunda tõrjutuna. Hinnake seda, et Teil on sellised inimesed ümber. Hinnake seda võimalust, mis Teile avanes. Tehke midagi, et mina ei tunneks end nii lootusetusena. Milleks Te saate normaliseerumisega hakkama kord aastas viieks minutiks? Samas mina ei tea. Ma ei ole Teie asemel. Ja ausalt öeldes ma ei teaks, mida ma teeks Teie asemel. Võib-olla oleks samamoodi. Võib-olla oleks ma hoopis ristivastupidi. Võib-olla... Ma tahaksin Teile öelda, et ma olen Teie pärast niisama lambist nutma hakanud, sest ma mõtlesin üle. Ma tahaksin Teile öelda, et Teie olete minu inspiratsioon. Ma tahaksin Teile öelda, et Te ei tohi võimalust raisata vaid peate seda täiega hindama ja ära kasutama kuni veel võimalust on. Kuigi kuna me Teie mõlemaga nii harjunud oleme... Te peate lihtsalt omavahel hakkama saama. Aga mina soovitan hinnata, hoida, armastada... Laupäeval olid poisid veel katusel, kui mina hakkasin mööda õuet jooksma ja asju tuppa viima ja ära pakkima. Võid ju küsida või mitte küsida, et miks ma seda tegin, ma ütlen ikkagi, et mul hakkas film, mida ma olen näinud mitmeidmitmeid kordi ja ikkagi pean vaatama. Jah, ma räägin Harry Potterist ja Saladuste Kambrist. Jah, ma olin üliväsinud ja oleksin hea meelega istunud Toomase ja Raineriga köögis, kui nad seal seletasid ja teemat. Aga mina ja Priit istusime teleka ees ja vaatasime filmi. Priit seletas mulle totaalse HP võhikuna midagi, millele mina ei suutnud oma pika ekstaasimise aja jooksul seletust leida. Mul käis läbi see mõte, mida tema mulle seletas, aga samas tundus see natukene imelik, seega.. Aga Priit tegi mulle asja selgeks ja ma tänasin teda selle eest. Igal reklaamipausil läksin kööki, et mitte magama jääda. Ja see oli täpselt nii, nagu ma rääkisin Toomasele ja Rainerile: Ma olen seda filmi nii mitu korda näinud, et ma tean täpselt, mis järgmiseks juhtub, mida keegi järgmisena ütleb, mis sealt edasi saab, milline on järgmine kaader - ja ma ei saa vaatamata jätta. Reklaamipausi ajal vajusid mul silmad kinni ja selle peletamiseks rääkisin köögis juttu ja muul ajal vaatasin rõõmsameelselt telekat. Ja kui see läbi sai, istusin nendega köögis, und enam ei olnud. Ma kuulasin nende muusikat, lasin enda Hülgeviga teistele, kes kuulnud ei olnud, voolisin plastiliinist puuviljavaagna... Tavaline värk. Kuni umbes kella kolme ajal leidsin, et oleks õige aeg jalgu pesema hakata ja Toomas leidis, et oleks õige aeg magama minna. Rainer vaatas mulle üle laua kutsikasilmadega otsa ja küsis, ega ma veel magama ei lähe. Ta tahtis veel edasi juua, aga üksi oli lame juua ja kuna ma alles üleval olin, siis tahtis ta minuga juua. Et ma olen seltsiks kuni ta joob. Ma võin südamerahuga öelda, et ma ei ole näinud positiivsemat inimest. Me rääkisime... Muusikast, temast, minust, elust, positiivsusest... Ma ei tea ausalt öeldes, millest veel, sest kõik tuli nii loomulikult ja hästi, et me ei pööranud sellele tähelepanu. Kuni ükskord pool neli magama otsustasime minna, sest viin sai otsa. Kõigepealt otsisime pistikut, kuhu panna laadima Raineri telefon. Selle jaoks me läksime magamistuppa, avastasime, et seal on külmkapp, siis elutuppa, hüppasime Toomasel otsas ja siis läksime magama. Ütlesime head ööd, ja jutustasime üle toa sosinal ja itsitasime diagonaalis. Kuni lõpuks jäime vaikseks. Mina vahtisin lage ja varsti kuulsin üle maja ühtlast hingamist - kõik magasid peale minu. Hommikul magasime me muidugi kaua. Isegi Toomas tõusis enne meid ja see juba ütleb midagi. Aga siiski hakkasid poisid parandama katust, mina pildistasin, tassisin laudu, eterniiti, naelu, koristasin, rääkisin lapsega ja käisin pullilaudas. Esiteks on nüüd juba paar aastat lisaks okastraadile ka elektrikarjus ja eks katsu sealt vigastamata läbi pääseda. Aga pääsesin. Kokku koguni kolmest kohast käisin läbi ja pildistasin lõhkist pullilauta. Sealt tuli ikka normaalne seeria, ma peaks mainima, aga min jaoks oli see.. Vajalik? Ma ei tea. Kuidagi tundsin, et pidin ja tegin. Turnisin ühe puu otsas, jooksin mööda põldu ja nautisin elu. Nostalgitsesin selle üle, kuidas me kunagi keset põldu lambist hiire leidsime. Kuidas kunagi see kopliosa oli veel meie põld ja seal oli vili ja kartulid ja midagi veel. Ja et linnavana seal päikest võttes kõplas, kui meie sopaseid porgandeid sõime ja niisama mööda õuet jooksime. Kuidas seal sai ka kartuleid võetud ja elu nauditud. Elu oli väiksena päris lill. Katus terve, hakkasime koristama veel. Me tassisime pool lauta tühjaks ja Raineriga vingusime vastastikku, et me enam ei viitsi, ei taha ega jaksa. Aga tegime palju jaksasime, viskasime ära mingi segu, mida me pärast väitsime, et pole näinud. Aga siiski läks prügikott katki ja seda nähti. Kuigi me ikka väitsime, et pole seda näinud. Siiskisiiski koristasime, sõime, vaatasime telksi ja hakkasime kodupoole sõitma. Meie auto oli kolmest esimene, aga me keerasime seitsme kildi pärast tagasi, sest mul jäi moos maha, mida ma lubasin Kätule viia. Ja siis sõitsime Paidesse. Rääkisime autos juttu, kuulasime Äiot ja tulin koju. Pessu ja Kätuga välja ja magama. Täna kell 9.40 pidime Maarjaga kooli hakkama minema, kell 9.37 tegin silmad lahti ja 42 olin maja ees. Muidugi pandi meid kohe lõikuma. Muidugi passisime me kaua aega niisama. Koju jõudsin, paberdasin, sõin, läksin Alissale järgi, poodlesin, vaatasin multareid...
Olen kodus, kell saab kohe-kohe kolm. Oleks vist aeg lõpetada.
Ps. Teile, kes te tahaks näha mu Facebooki pilte sünnast, vajuta siia.
