Täna ärkasin vara

Kell 11 on vara minu jaoks.

Tubli viis päeva tagasi kirjutasin viimati. Ega... No polnud vahepeal midagi nagu öelda. Kuidagi nagu tahtsin, aga ei tahtnud ja siis... Teate küll? Ei? No ma pole süüdi.

Soovisin sulle tegelikult su kommentaarides õnne, Ätu, aga kui vajutasin 'postita', siis väitis, et Service Unavailable ja ma ei kottind hakata uuesti enda ilusat kommentaari kirjutama. Anna andeks. Ja palju õnne! Võid arvata, milline tänastest piltidest kuulub sulle.

Pooleli jäin Taagi juures viimane kord, kui blogisin oma Rock Cafe elamusest. Kuidagi ei ole enam seda tunnet, et kirjutaks siia väga pikalt. Taak oli parem kui Mistanüüdoligi Hinged, ja parem kui Skyforger, aga mis ütleja olen mina. Hea, et ma ainuke ütleja ei ole, vaid Rainer minuga nõustus. Siinkohal lehvitused sulle. Skyforger oli... Lamp. Mdea, nad seletasid ja laulsid läti keeles. Ma ei saanud just paljudest sõnadest aru. Muidugi panid nad vahepeal mingeid sõnu inglise keeles ja midagi vist vene keeles, a ma ei kottind kuulata ega aru saada. Las nad olla omaette Läti Metsatöll seal laval. Ja noh... Estonians do it better.
Metsatölli jaoks tuleb esimene lõik minu retsensioonist, mis on liiga pikk, arvestades, et neljas leht läheb ja üle kahe ei tohi olla. Teen selle lühemaks, luban. Anyway:"Metsatöll ei olnud laval. Metsatöll oli lava. Markus ei laulnud, ta oligi laul. Kuriraivo ei mänginud basskitarri, ega röökinud. Tema pani basskitarrile ja röökimisel tähenduse. Atso ei tagunud spetsiaalselt temale valmistatd trumme – trummid peksid end ise hirmust Atso tõsise jõu ja talendi ees. Lauri ei mänginud viite pilli ega laulnud lisaks – tema oligi see, mis seob Metsatölli üheks tervikuks." Ja nii ongi. Isegi kui sa mind ei usu.

Siis oli Paide-Türi Rahvajooks, mille ma üle elasin arvestades magamatust ja kõike. No jäin ellu ja mulle täitsa meeldis. Üks mees jooksis omal vere ninast välja. Ausalt. Oli ikka inimesi, kes oma topsiku mulle kätte tahtsid öelda, kuni ma lõpuks ütlesin, et nad maha viskaks. Astusin üle kraavi ja tõmbasin oma kintsu ära. Korraks oli valus ja kauaks oli naljakas. Kodus hakkasin kirjutama, tekk ümber, aken lahti. Sõna, magasin... Tõusin, mõtlesin, et kirjutan ju! Lugesin sõna, magasin. Siis aitas ja kebisin voodisse. Panin kahe tunni pärast äratuse, tõusin nelja pärast ja sain teada midagi, millest te lugesite eelmisest postist.

Ja siis ma nagu ei tahtnudki rohkem midagi öelda. Kolmapäeval jõudis kohale. Käisin surnuaias, viisin küünlaid, käisin isegi tänava lõpus, kus... Jah. Ja praktiliselt jooksin koju, sest mitte kunagi pole ma tundnud sellist vastikust ühe tänava vastu. Mitte kunagi pole ma tundnud sellist... Viha mingi inimese vastu.

Reedel jõudis kohale teistkordselt. Seekord siis lõplikult. Raske oli. Oli kindlasti neid, kellel oli raskem, kui minul. Aga minul oli ka raske. Kõigil vist oli raske, kuigi kõik seda tingimata välja ei näidanud. Kahju oli rammavanaemast, kes ise sama saatuse läbi elas. Või noh peaaegu. Vanaema oli 30 kui tema mees 27 aastaselt suri. Vanaema ootas alles Illarit. Vanaisa ei näinudki kunagi oma poega. Piret ütles vanaemale, et kui sai vanaema hakkama, saab tema ka. Raske oli.
Õhtul istusime Pireti juures, korraks maandasime pingeid. Iseenesest oli isegi lõbus. Hea oli, et kõik leidsid midagi, mille üle naerda. Isegi Piret. Me keegi ei unustanud hetkekski ja vahel rääkisime sellest, aga... Meil oli hetkeks hea olla.

Eile käisin Mattisega maal, mitte, et teid väga kotiks. Küll aga kotib vb... Mdea... Kedagi... Mattis oli nii armas. Emme-issi-vanaema tegid kapsaid toas ja me Mattisega tõime neid natukene juurde. Andsin talle väikese kapsa kätte, võtsin endale veel kaks, astusin tuppa, Mattis karjatas emmele:"Tääähhh!!" ja ulatas oma kapsa. Ise nii uhke enda üle. Armas noormees.

Täna on 10.10.10. Äge, eks?

Aitäh, et mu pärast muret tundsid. (: See tähendab mu jaoks palju. Ja ausalt. Ükskord saab kõik korda. Ükskord hakkab kergem.

Õed-vennad, pidagem vastu.

Nii palju on öelda. Nii vähe sõnu on minu käsutuses. Sain Temast pühapäeva õhtul teada. Ma ei teadnud, mida arvata. Ma ei uskunud, sest nii lihtsalt ei juhtu. Niimoodi juhtub... Kuskil mujal, mitte Paides, mitte minule lähedaste inimestega, mitte Temaga. Igakord, kui Temale mõtlen, on Ta veel olemas. Ta istub ühel suvehommikul peale jaanipäeva või peale sünnipäeva köögis akna all ja võtab ära mu porgandid, mida ma maja tagant koukimas käisin. Ma ei pahanda. Ma tean, milline Ta on. Ma käin ringi enda igivana ja katkise digikaga ja Ta paneb endale Aramise korgi ninale nii, et näeb välja nagu kloun. See ei taha seal püsida, aga Ta siiski hoiab enda näo nii kaua tõsise, et ma saaks pildi ära teha. Me naerame. Kõik, kes nägid, naersid. Sest Ta oskas nalja teha.
Kui ma mõtlen Ta peale, siis on Ta maal, tagumises toas, voodis pikali ja ma masseerin Ta selga. Ta jäi magama, kuid ma ei lõpeta, sest Ta ütles mulle, et selg valutab ja ma ei ole veel valmis saanud. Ta norskab pea iga kord, kui magab. Niipalju, kui mina tean, on Ta alati norsanud. Võib-olla kodus Ta seda ei teinud, ma ei tea aga miski ütleb, et ka kodus norskas. Niisamuti ka siis, kui me ümber Tema juttu rääkisime ja Ta magama jäi.
Veel eelmine jaanipäev oli Ta maal ja Tal polnud kuskil magada. Ta sebiti minu telki. Küsiti, kas Ta võib tulla. Ma lubasin muidugi, kuid pidin teatama, et Ta ju peeretab ja norskab! Me naersime jälle ja Tal ei olnud selle vastu midagi, sest Ta oli mõistlik mees ja teadis, millal nalja tehakse ja oskas ka enda üle naerda. Muidugi ma lubasin Tema enda telki. Hommikul ärkasime ja Ta väitis, et ma norskasin. Ta ütles seda nii tõsiselt, et ma jäin uskuma. Ta kuidagi oskas nii teha, et ma Teda uskusin. Me rääkisime niisama juttu ega viitsinud üles tõusta. Ta lobises niisama mitte millesti, aga samas oli meie vestlus sisutihe. Meie jaoks oli see hetk.
Minu jaoks oli Tema alati see inimene, kes tahtmise korral oskas olla tõsine, kuid ma teadsin, et Ta oskab nalja ka teha. Ma teadsin tema tööst ja et see ei ole Ta elu eriti kergemaks teinud ja ma imetlesin Teda. Ma imetlesin, et kuidas Ta julges, kuidas Ta veel täie mõistuse juures oli. Ma imetlesin Tema julgust.

Ma ei kujuta ette, kui raske on nendel, kes teadsid Teda paremini kui mina ja pean ütlema, et neid inimesi on palju. Ma ei suuda ette kujutadagi, mida tunnevad Tema lähedased - naine, lapsed, ema-isa... Tema kaotus on kohutav kaotus nii paljudele. Ei olnud just palju inimesi, kes Temast mitte midagi ei teadnud või Temaga mitte kunagi kokku ei olnud puutunud. Mul on neist inimestest isegi kahju, kes Teda ei teadnud.
Mitte ükski inimene ei mõista kunagi teist inimest täielikult. Nii ei saa keegi aru, mida mina läbi elan ja samas ei saa mina aru, mida teised läbi elavad. Iga inimene mõtleb erinevalt, igal inimesel on erinevad mälestused, erinevad arusaamad... Ma arvan, et mulle ei ole Tema puudus veel täielikult kohale jõudnud just nimelt selle pärast, et Ta oli alles noor. Ta oli alles täiesti elujõuline, Ta peab lihtsalt olemas olema. Nii lihtsalt ei saa olla, et kedagi nii... Nii... Et Teda ei ole. See ei ole loogiline.
Ta võttis osa minu südamest kaasa. Teda jäädakse igatsema. Mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem mulle kohale jõuab, et teda pole. Ma ei taha nii mõelda. Ma tahaks vastu pidada teiste pärast. Mulle ei meeldi teiste nähes murduda, sest keegi peab tugev ka olema, isegi kui ainult näiliselt. Ma annan endast parima, aga haav paraneb aeglaselt. Ükskord ma mõtlen ega nuta enam. Ükskord ma mõtlen, ega tunne enam, et oleksin saanud ehk midagi teha. Ükskord ma ehk unustan selle valu. Ükskord...

Vaba on me vaim ja vaba on me hing.

Jah. Te näete õieti. Kell on neli kakskümmend ja mina blogin. Ei, te ei pidanud valesti vaatama, et mina blogin, sest kuigi Kaila ja Liis üle kuu aja jälle blogisid, olete te üldiselt väheblogiv rahvas. Ma ei süüdista teid. Olge omaette. Ma loen ikkagi. Seekord blogin täiesti uuest kohast - ma ei ole siin veel bloginudki. Olen ju seda teinud Poolast, Soomest, Keilast, Paidest - Kodust, Birgiti juurest, koolist, Riina juurest... Raudselt kuskilt veel, aga meelde ei tule. Miks peakski.
Seekord teostan blogimist igaljuhul Lagedilt, Villu juurest. Nagu te võisite mu blogist lugeda ja Facebookist näha, käisin ma Metsatölli ja Skyforgeri kontserdil + Hukkunud Hinged & Taak.
Siinkohal tahaks mainida, et kas panete tähele, kuidas aeg lendab, kui on hea olla? Mina täna tundsin seda kuidagi eriti võimendatud võtmes. Ma tahaksin siia kirjutada terve retsensiooni, aga seda pean ma ikkagi tegema kodus ja siis, kui ma unepuudusesse ei sure. Mitte, et ma seda praegu teeksin - kell on ainult pool viis. Aga miski ütleb, et peale paari tundi rongisõitu ja mitut tundi rahvajooksu jõuan ma koju, olen sooja duši all ja magan esmaspäevani. Kuigi päris nii ma ka ei saa, sest asju on teha. Aga ega ma teen ka ainult hädavajaliku, kui ma koju jõuan.
Siiski... Esimesena astus ülesse Hukkunud Hinged, kes olid... No pehmelt öeldes neljast valikust kõige halvemad. Neil tegelikult ei olnud ka väga viga, aga siiski. Nad ei olnud ma arvan, et oma parimas olekus ka. [fjghnvdjhgvjdhgkjhgv - kerge mõttevälgatus siia vahele.] Teate, et rokkbändid laulavad noh... Karjudes? Mitte karjudes. Natukene ikka nagu karjudes. Sellise kähiseva kurguhäälega. Ma ei oska seletada - peate ise teadma, olete nii targad küll. Ja see mees rääkis ka sellise häälega, kes seal laulis. Ei old väga kena. Pealegi tundus mulle, et ta oli täis. Kui tädi laulma hakkas oli veel enam-vähem, kuigi ta laulis ka nagu... No mitte just kõige naiselikuma häälega. Aga noh... Kes seda häält ikka kuulab, kui muusika on änksa või tuus või mis iganes. Ja kui sa karjuda oskad - mida see mees tegigi. Ei avaldanud väga muljet. Kugi Rock Cafe ise näeb väga äge välja kuigi ta on nii lamp ja nii tavaline ja mingi... Betoonihunnik. Mulle väga meeldis, kuigi mul alguses külm oli. Aga elasin üle.
Teine soendusbänd oli Taak. Kes oli... No parem. Palju parem, kui MisasitanüüdoligiHinged. Ma kahjuks ei mäleta ühtegi nende laulu, sest ei olnud nagu eriti süvenenud, ega midagi. Aga seda ma mäletan ja tean, et nad olid paremad, kui MisasitanüüdoligiHinged. [Kell on viis. Pooleteise tunni pärast tuleb rong.]
[Kell on kuuuuus. Ma kirjutan kodus edasi.]

Papa...pipi.

Ilmselgelt - postitamise kellaaja järgi ma mõtlen - olen ma koolis. Ei, mul ei ole vaba tund. Ei, ma ei ole arvuti klassis. Ei. Ma olen prantsuse keele õpetaja - Kristina Kask. Mu kaasõpetaja Kristina Maarja Kask veedab aega kuskil kooli peal pilte tehes. Mu õpilased - 9ab - on tublid ja teevad ülesandeid. Nad on kolmestes gruppides ja teevad küsimusi spordi -ja vabaajateemal. Iga grupp teeb 3-4 küsimus, siis kirjutame need tahvlile ja vastame ja analüüsime ja värki. Küll nad on mul tublid!

Eelmisel tunnil, ehk esimesel tunnil olid meil kümnendikud. Tublid lapsed - hääldavad ilusti ja tõlgivad kenasti ja oskavad end üleval pidada. Elu on päris lill, kui sedasi vaadata. Eelmisel tunnil ka laulsime ja täitsime töövihikust harjutusi. Kohati lugesid nad paremini kui mina. Ma muidugi ei mõista, et mis teema sellega oli, et me hääldust peame parandama. Aga tublid lapsed anyway.

Tegelen enda lastega veidike ka vahepeal.

Viimaaaneee klaaassss!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Ei, a muidu on normaalne. :D Kuulasime laulu, laulsime, küsisime natukene sõnu, panime plusse-miinuseid... Normaalne. Ja siis muidugi mängisime poomist, nagu iga klassiga. :P Kirjutasime tahvlile prantsuse keele kõige pikema sõna - anticonstitutionnellement, roppusi...

Neljanda tunni ajal käisime keemias, inglise keeles, geograafias, loodusõpetuses ja värki. Päris normaalne. Tunni alguses oli keemia omadekl tunnikas, seda kontrollisime, et keegi ei spikerdaks.

Tore päev oli. Mulle väga meeldis. Ja mul on jumala 1kõik, et ma üksinda klassis istun ja kirjutan justkui oma päevikut, mida ma padja all hoian.

Kell on 12:30. Me lähme koju.

Armastaan

Mina homme skipin, sest mul pole midagi selga panna. Ja homme ei ole pidu. Aga laupäeval on. Võimalik, et järgmine laupäev on samas kohas pidu... Kui ma leian, kellega minna ja kui ma otsustan, et tahan minna.



Mõtlesin, et sulle meeldib mu playlisti peast teada.