Esimene kord kui mul selline mõte pähe tuli, oli esimene juuni. Me olime teinud just eksami ja läksime Sõpruse auku. Müüja teretas mind vist, kui tellima asusin, ei mäleta täpselt. Tellisin endale ja Kätule süüa. Viimase asjana jäi sellele vidinale, mis hinna ütleb, pidama minu kartulisektorid või midagi. Ja 95.- Müüja ei öelnud midagi. Ma oleks tahtnud talle öelda, et hea müüja küsib, kas see on kõik ja teatab siis arve. Ma oleks tahtnud talle seda öelda, aga ei öelnud tookord. Mõistatasin ise tükk aega, et kas ta tahab ainult mu kartulisektorite eest mingi ime läbi peaaegu sada krooni või on see kogu mu arve. Siiski maksin ära ja saime oma toidud kätte.
Kord, ma arvan, et see võis olla neljapäev... Aga mitte eelmine neljapäev. Üleelmine äkki. Või siis kolmapäev, ma ei tea. Neljapäev pigem ikka... Mdea, vahet pole. Igaljuhul oli meie seast lahkunud võrdlemisi äsja üks väga kallis inimene. Ja me Maretiga käisime poes. Maximas nimelt. Oli juba õhtu ja ainult üks müüja oli ja ta rääkis turvaga juttu, kes seisis tema leti taga, teate küll, kuidas need asjad käivad. Nad rääkisid sellest minule kallist inimesest. Müüja seletas veel sellel ajal, kui minu kaupa oma piiksumasinast läbi lasi. Ma tahtsin talle öelda, aga ma tundsin, et ei saa. Maret tahtis ka, aga tundis, et ei saa ja ausalt öeldes ei ole temagi nii julge. Küll aga arvan, et see müüja meid teretas ja olen võrdlemisi kindel, et tema ütles mulle mu arve. Aga siiski - kui tegeled minuga, siis tegele minuga, ole nii hea. Turva pidi talle ütlema, et ta meiega tegeleks mõnda aega. Natukene oli halb pärast. Okei, Tema pärast oli palju halb ja südames oli valus, aga müüja pärast oli natukene halb.
Täna mõtlesin sellest teadlikult kolmandat korda. Käisin Maksis ja ostsin kaks asja. Lahti oli ainult üks kassa, sest aeg oli hiline ja ma vist suht ainuke, kes maksta tahtis sel hetkel. Aga see müüja seletas juttu rääkida mingi naisega. Astusin siiski ligi, panin oma asjad lindile, müüja tõmbas need lähemale, samal ajal ise juttu edasi rääkides naisega, kellega keegi lambist hüppama oli tulnud või midagi. Andke andeks, aga mulle meeldib mitte teada sellest, kes mingi minu jaoks võhivõõra inimesega hüppama tuleb. Müüja ei teretanud mind. Tean, et võib-olla oleks pidanud mina teda teretama. Aga tundsin, et ei taha - ise ta pööras mulle ainult nii palju tähelepanu, et mu asjad läbi piiksutada ja teatada, et mul läks kokku 24 krooni. Ulatasin raha, sain krooni tagasi, ütlesin 'Aitäh.' Ja läksin. Arvake ära, kes veel seletasid?
Mõte seisneb selles, et mina ei valinud sulle seda klienditeenindaja tööd, eks? Sina valisid. Sina otsustasid, et tahad päev otsa istuda ja inimeste leiba-saia-piima läbi piiksutada. Ma saan tegelikult aru, et õhtu lõpuks oled sa väsinud. Mõte, et sul on ainult tund aega veel tööl olla ja siis saad koju... Ma saan aru, et sa oled väsinud. Mina oleks ka. Aga mõtle selle peale, et mina olen sul täna esimest korda kliendiks. Ja mina tahaks ka, et minuga viisakalt suheldaks. Sina valisid klienditeenindaja ameti. Ole nii hea, naerata, tereta, ütle selge häälega, palju ma võlgnen ja siis täna ja ulata mulle mu raha ja tšekk ja soovi head päeva või head aega või midagi. Okei, ma ootan võimatut. Tereta, piiksuta, teata summa, ütle palun kui ulatad mu raha ja tegutse tuimalt järgmise kliendiga. Aga kui on minu aeg, siis tegutse minuga. Ole nii hea.
Eile õhtul otsustas Tipsy, et ta võib küll mu kokkunutsedatud teki sisse ennast kerra tõmmata. Ainult kõrvad paistsid. Küll ta oli armas!
Kui maal kartuleid võtsime, panin Mattise kartulikasti. Ilmselgelt oli laps ekstaasis.
