Like the Fourth of July.

Only it's the 3rd of November... Anyway.

Ma tõusin ülesse mõttega, et on kolmapäev. Ma peaks oma blogist eemale hoidma. Ausalt mõtlesin sellist asja. Mulle ei meeldi, et viimasel ajal blogin nagu harva ja siis ka mingit... Noh... Jah. Mitte just rõõmsameelseid ega sisutihedaid poste. Ja ma ei taha kirjutada kurjasisulisi poste. Üldse ei taha.
Tänane koolipäev ei alanud eriti hästi, kui sa teada tahad meeleheitlikult. Mata oli kohutav, inka samasugune, prantsa oli talutav, füsa isegi et produktiivne [sain inka koduse töö tehtud!] ja vene... No see on vene ja te peaksite teadma, kuidas mul sellega suhted on. Eriti, et enne tänase tunni algust oli mul mõte, et huvitav, kellega rääkima peaks, et venest ära saada, for good.
Autosõit koju vähemalt oli positiivne. Ja kuni Kätuni tundus, et see jääbki ainsaks positiivseks asjaks terve päeva peale. Siiski mitte, aga sellest hiljem.
Mul polnud netti. Mul oli vaja kirjutada terve lõik Remarque'i raamatu põhjal ja mul ei olnud netti, et endale seda quote'i otsida. Mu elu fave. Siiski panin Katy Perry Fireworksi mängima ja kõvasti ja peale paari korda hakkas veidi parem. Ja ma jätkasin muusika kõvasti kuulamist, samal ajal muid asju tehes. Ise muide ikka veel pettunud ja kurvavõitu ja natukene solvunud. Aga siiski sain hakkama. Olen elus, nagu lugeda võite.
Maret tuli ja temale tuli nett. No ma rottisin selle talt mingi aeg ära, aga jah... Nüüd siis selle peale, miks ma ei kirjuta kurjal toonil, ega mitte midagi vihast. Olen siiamaani neutraalne püsinud. Enda jaoks vähemalt. Igaljuhul karjus Maret mu toast:"Kätu!!"
Küsisin:"Mis Kätu?"
Emme:"Ihhi-hihhi-hahha-hoo!" Mu telefon helises. Ma mõtlesin, et mismõttes Kätu, et misasja, ma pole ju msni logind. Ja siis Kätu:"Mine nii ruttu kui saad..." ma mõtlesin, et telekast tuleb kuskilt midagi, "...ForumCinemas kodulehele!"
"Mis seal on?" küsisin, endal pinge natukene kasvamas, sest ma aimasin, mis sealt tuleb, kuigi ma seda nii kiiresti ei oodanud.
"Piletid on müügis!" Holy shit, kuidas ma ekstaasi läksin. Ausalt. Ma ei mäleta, mida ma ütlesin või mida Kätu ütles või midagi, aga ma mäletan, et ma j0oksin mööda tube edasi-tagasi, sest et emme ja Maret vaatasid mind imelikult. Kui kõne lõpetasin, keksis Mattis suurestoas peaagu samamoodi nagu mina. Jagas minu erutust.
Otsisin, ostsin, printisin. Te ei mõista? Mõistke siis kunagi hiljem. (:

Kätu, mis sa sellest arvad?
Tal pole väga palju Quote netis, sest tal pole väga verbaalne osa... Aga siiski...

Jou, future Ray?

"Yes?"
"Hey, is your refrigerator running?"
"Well, yeah, it is actually."
"Oh, good, 'cause you're a fucking midget hahaaa!"
Ma teesklen, et ma ei naera.

Üks öösse alles läksin magama ja vahetasin riideid. Maret, nagu tavaliselt, magas juba sellel ajal.
"Täiesti lõpp, ma ei näe mitte midagi!" ütles Maret järsku. Mina hoidsin naeru tagasi.
"Mida sa ei näe?"
"Mitte midagi."
"Öö on. Sa ei peagi midagi nägema."
Maret vähkres selle peale natukene aega edasi tagasi ja siis mõmises midagi ja magas rahulikult edasi. Või noh.. Kui rahulikult. Mõne aja pärast olin ma voodis ja kuulasin muusikat, et magama jääda. Bruno Mars'i Today My Life Begins käis ja seal on refräänis selline osa:"Leave the past behind me." Maret laulis selle kaasa läbi une. Mõnda aega ei kuulnud ma laulu edasi, sest ma naersin liiga hullult. Varsti ütles Maret sarkastiliselt:"On küll ilus lauluhääl, jah." Ma siis lõpuks küsisin, et kas ta magab. Ta ei vastanud. Vist siis magas.

Ma armastan oma õde. (:

You are original, cannot be replaced!

Do you ever feel like a plastic bag

Drifting throught the wind
Wanting to start again

Do you ever feel, feel so paper thin
Like a house of cards
One blow from caving in

Do you ever feel already buried deep
Six feet under scream
But no one seems to hear a thing

Do you know that there's still a chance for you
'Cause there's a spark in you

You just gotta ignite the light
And let it shine
Just own the night
Like the Fourth of July

'Cause baby you're a firework
Come on show 'em what you're worth
Make 'em go "Oh, oh, oh!"
As you shoot across the sky!

Baby you're a firework
Come on let your colors burst
Make 'em go "Oh, oh, oh!"
You're gonna leave 'em all in awe!

You don't have to feel like a wastes space
You're original, cannot be replaced
If you only knew what the future holds
After a hurricane comes a rainbow

Maybe a reason why all the doors are closed
So you can open one that leads you to the perfect road
Like a lightning bolt, your heart will glow
And when it's time, you'll know

You just gotta ignite the light
And let it shine
Just own the night
Like the Fourth of July

Cause baby you're a firework
Come on show 'em what you're worth
Make 'em go "Oh, oh, oh!"
As you shoot across the sky-y-y

Baby you're a firework
Come on let your colors burst
Make 'em go "Oh, oh, oh!"
You're gonna leave 'em all in awe!

Boom, boom, boom
Even brighter than the moon, moon, moon
It's always been inside of you, you, you
And now it's time to let it through

'Cause baby you're a firework
Come on show 'em what you're worth
Make 'em go "Oh, oh, oh!"
As you shoot across the sky-y-y

Baby you're a firework
Come on let your colors burst
Make 'em go "Oh, oh, oh!"
You're gonna leave 'em goin "Oh, oh, oh!"

Boom, boom, boom
Even brighter than the moon, moon, moon
Boom, boom, boom
Even brighter than the moon, moon, moon

Happy on my own.

Eile õhtul tulin koju, astusin meie toast läbi, käisin söömas, tulin tagasi. Vaatasin Maretile otsa:"Miks meil muffinivorm keset põrandat on?"
"Küsi Mattiselt," vastas mu õde itsitades ja tegeles oma asjadega edasi.
Mattis magas sellel ajal juba. Ma ei saanudki teada, miks meil muffinivorm keset põrandat oli.

"Nii naalakas."

"Fuhhh!! Kui rõvää!" karjatas Alissa täiesti tühjast kohast, kui me koos tuletõrjemajast mööda jalutasime. "Nii rõvää!"
"Mida sa karjud? Niiviisi ei ole viisakas karjuda," ütlesin talle, et ka neljaaastane laps teaks, mis on viisakas ja mis mitte. Ta teab küll väga palju, aga kõike ei pea nii noored lapsed veel teadma. Elu õpetabki ju.
"See poiss seal tatistas maha. Seal teiselpool teed. Nii rõvä," seletas Alissa ja vahtis seljataha. Ma naeratasin omaette. "Kui mina suureks saan, siis mina küll nii ei tee. Niimoodi ei tehta. Pahad poisid."
"Õige. Nii ei tohi teha, see ei ole üldse ilus ega viisakas," ütlesin, ise väga õnnelik, et ta teadis ära, mis on viisakas, mis mitte. Süda paisus.
"Mina lähen kooli, siis kasvan suureks," seletas ta edasi. Mina ikka veel muhelesin omaette. "Kasvan sama suureks kui sina."
"Kasvad küll, jah. Kui veab, siis kasvad pikemaks," ütlesin tema poole alla vaadates.
"Juba olen vaata kui suur," ütles väike tütarlaps, ise pead kuklasse ajades, et mind paremini näha. Naeratasin talle.
"Jah. Varsti oled sama suur, kui mina."
"Mina olen Miiast väiksem."
"Mida?"
"Mina olen Miiast väiksem!"
"Oled küll jah. Miia on sinust natukene suurem, ta käib juba koolis ju."
"Sina oled Miiast suurem."
"Jah. Kohe mitu-mitu aastat Miiast suurem. Ta on alles väiksem. Ta käib alles esimeses klassis, ma viimases."
"Aga Miia kasvab nii suureks, kui sina? Näed siin ongi Miia kool!"
"Jah, Miia käib siin koolis."
"Käis täna ka?"
"Jah.. Ei. Täna ei käinud. Praegu on vaheaeg, keegi ei käi praegu koolis. Tegelikult need, kes ülikoolis käivad, need käivad. Aga sellest koolist on praegu vaheaeg."
"Minul ei ole."
"Lasteaiast jah ei ole."
"Sinul on?"
"Jah. Minul on ka vaheaeg."