Sest täna rokin Väätsal!

Või noh. Eile. Ja üleeile... Aga see selleks!

Olid pulmad. Oli pidu. Oli normal pidu. Mulle meeldis.
Oli sünnipäev. Oli pidu. Oli normal pidu. Mulle meeldis.
Oli pühapäev. Olin lastega. Olid head lapsed. Mulle meeldis.

Eile kuulsin raadiost ühte laulu, millele ma teadsin refrääni sõnu ja what not. Küll aga ei teadnud ma esitajat, laulu nime ega midagi. Aga see on tegelikult selline laul, mida teavad enamus inimesi, kes on kunagi raadiot kuulanud vms. See on midagi nagu U2 With Or Without You ja Aerosmithi Don't Wanna Miss A Thing'i hübriidi, ainult et miski ei võistle nende kahe lauluga.
Ma ei mäleta täna mitte ühtegi selle laulu sõna ega viisi ega midagi. Hästi läheb.

Let's fly!

Happy 71st B-Day Chuck Norris!

Tahtsin Sulle öelda, et ma olen Su peale natukene solvunud. Aga siiski saan endast üle ja armastan Sind edasi. Olen Sind teadnud suurema osa oma elust. Ei teadnud esimesed kuu aega ja vist mingi 11-12 päeva veel peale. Ma saan endast üle.
Loodan, et Sul oli ilus reis!

Ma tahtsin sulle öelda, et sa oled ikka kohutav inimene. On inimesi, keda ma ei salli, aga sind ma sallin kõige vähem. Mitte kunagi ei ole ma mitte kedagi teist nii palju mittesallinud, kui sind. Paned vist tähele, kuidas ma ei kasuta sõna 'vihkama'. See on nagu Plain White T's - Hate [I Really Don't Like You] Hate is a strong word but i really-really-really don't like you! Või siis nagu ma kunagi kuskilt lugesin:Hate is a strong word so, no, I don't hate you. I very strongly dislike you!
Sul on mingi haige vajadus rääkida meile mingist kuradi tasemest ja uluda selle üle, kuidas sinul oli ka raske. Fakk, ma isegi mitte ei lange enam nii madalale seekord. Mitte sinu pärast.

Positiivsest küljest.
Homme on pulmad & täna käisin väikeste siblingutega kelgutamas.

Go find your spirit in a Lost-and-found.

Näen und. Kellegi käsi lükkab mu juukseid näo pealt eemale. Teist korda. "Merilyn," sosistab vaikne mehehääl. Avan silmad. Midagi punast ja pehmet on mu näole väga lähedal. Ehmatan hetkeks. "Ilusat naistepäeva," sosistab hääl jälle. "Aitäh, issi," ütlen ja kallistan oma isa. "Vii lill vaasi palun, ma magaks veel natukene. Aitäh," tänan teda veelkord ja magan edasi.
Mul on issiga vedanud.

Reedel istusin tunnis kui telefon helises. Helena helistas. Ei saanud vastata ning panin telefoni ära. Helistasin mõne minuti pärast tagasi, kui tund läbi sai. Helena ütles, et on Markoga, oma õepojaga. Tal oli vaba päev. Ütles, et nad mängisid niisama ja lambi koha pealt Marko oli küsinud:"Aga kus siis Merilyn on?" Helena tahtis mulle teada anda. Mul tegi see päeva rõõmsamaks.

Kõndisime reedel Maarjaga koolist koju. Meenutasin seda, kuidas koolis mulle öeldi, et ma ühe teatud inimesega räägiks, et ma saan temaga ehk jutule. Mõtlesin, kuidas mina olin ka meie MSN'i vestlust kordineerinud, et kõik sõna saaks ja et keegi ei paneks vigast, et kõik rahul oleks. Ütlesin, et olen inimene, kes teeb väga palju kompromisse. Maarja ütles, et olen Jaak Sirkel. Nõustusin.
Sa ei mõista? Jaak Sirkel on Jaan Krossi tegelane, kes igas olukorras kompromissi suutis saavutada. Nüüd mõistad. Või vähemalt teed näo, et mõistad. Mul on nii ükskõik, et... Et jah.

Reede õhtul oli tüdrukuteõhtu. Mul ei ole selle kohta palju rääkida, sest palju on sellist, mida ei peaks rääkima. Mida oleks parem hoida enda teada. Küll aga võisite eelmisest postist lugeda, kuidas ma tulevase abielumehega sõnumineerisin tema tulevasest naisest. Me arutasime mõnda aega, et kas peaks saatma ja mida saata. Siis saatsin ega oodanud vastust. Kell oli palju. Kui inimesed magavad, siis nad ei vasta sõnumitele. Võib-olla ärkavad üles, loevad selle poolkinniste silmadega läbi ja siis magavad edasi. Me kõik leidsime, et Rainast oli väga armas sõnum vastu saata.
Kodus puhusime Kailaga madratseid täis. Puhusime kaks, sest teadsin, et üks on katki. Kumb katki oli, seda ma ei teadnud. Kuni hommikuni, kui Kaila ärkas ja madrats ikka täis oli. See madrats, mis niisama seisis, oli tühjaks saanud. Või pool-tühjaks. Kirjutasin suurelt ühele poole, et see on katkine. Voltisin madratsi kokku - teisele poole samale kohale oli kirjutatud, et see on katki. Kui armas.

Tegin laupäeva õhtul lasanjet. Unustasin kastet maitsestada ja see tuli suht mõttetu plöga. Küll aga maitses see hästi järgmisel päeval, kui ma soola peale panin ja uue juustuviilaka ja minutiks mikrosse pistsin. Elutervislik toitmumine, ma tean, aga mis seal ikka. Vähemalt sain kõhu täis.

Pühapäeval käisin valimas. Olin selle unustanud, kuni nägin FB's, et Rebeka läks valima. Ma siis mõtlesin, et läheks ka. Olin paanikas. Kõndisin linnas väikese ringi, et endale aega võita. Astusin uksest sisse. Seisin. Küsiti, et kas lähen valima. Juhatati mind ülemisele korrusele. Surin seesmiselt ja väga aeglaselt kõndisin üles. Väga aeglaselt leidsin enda koha tähestikus ja andsin allkirja. Üks tädi naeratas teisele kavalalt. Seletas siis mulle, et kuidas valimine käib. Võtsin kaardi. Teine tädi ulatas oma käe ja šhokolaadimedali:"Esmavalimise puhul," ütles ta. Või vähemalt midagi sinna kanti. Naeratasin. Tänasin. Võtsin oma kaardi, läksin kabiini ja ohkasin raskelt. Ma ei osanud ju valida! Läksin närvi, kuid valisin lõpuks ära. Läksin välja, lasin oma kaardile templi peale panna. Ütlesin viisakalt head aega ja läksin. Raske oli olla. Tundsin, et ehk ei oleks pidanud ikka valima.
Kodus enne seda arutasin emmega, et keda tema valis ja keda ma valima peaks. Ütles, et küll ma ise tean. Ütlesin, et mulle meeldib Reformierakond, sest nad on reformid. Ütlesin, et mulle meeldib Sven Mikser, sest ta on tark mees. Ütlesin, et mulle meeldivad IRL'i vaated. Ütlesin, et valin Keskerakonna. Emme ütles, et ta keerab ukse lukku ega lase mind valima. Naersime.
Valisin Sveni.

Täna oli naistepäev. Jaan tõi meie klassi tüdrukutele kõigile šhokolaadi. Öelge teie, mis te tahate, mina leian, et see oli kohutavalt armas temast. (:

Eile lisas Anni mind ühte grupi FB's. Ma leidsin selle armsa olevat ja koht, kus oli kirjas, et Anni mind lisas ja et Rainerile ja Annile see meeldis, tahtsin kirjutada, et tegin aww ja et pühkisin rõõmupisara. Ma ei saanud kommenteerida. Siiski - Aww. (: *pühin nurgas pisara*

Magasin Mattisega mitu tundi emme voodis. Emme tuli meid lõpuks üles ajama, et me ka öösel magada saaks. Mattis magab. Kell on kaksteist. Ma ei maga. Mul ei ole und. Ma teadsin, et nii juhtub.

Täna tulid meile külalised. Emme töökaaslane tuli enda beebiga meile. Oli küll armas näha ühte beebit, jah. Meenutasin aega, kui Mattis oli alles beebi. Ei meenunud palju. Aga beebi oli armas. Pooleaastane, aga armas.

Viimasel ajal näen imelikke unenägusid. Need on nagu rõvedad, sest on... No rõvedad. Ja mingil määral õudsad, aga ma ei karda. Ma tean, mis juhtub ja et tegelikult saab kõik korda. Aga siiski on rõve näha, kuidas Sae'le omaselt sureb järjest inimesi ja ma tean, et Maret on järgmine, et mina jään ellu. Rõve on.
Tänahommikuses samasuguses unenäos tulid minu koju kaks poissi. Kaksikud. Nii umbes seitsme-kaheksa aastased. Me teadsime Maretiga, et nad meid tapma tulid. Ma küsisin, et kas nad tahavad koos meiega mängida, et lähme hüppame meie esimese korruse rõdult alla lumme. Nad olid nõus kuigi liikusid nagu sombid. Avasin rõduukse, nad vaatasid alla. Ma vaatasin alla. Me olime umbes pool korrust kõrgemal ja lund ei olnud. Roheline muru oli. Esimest korda üle pika aj tahtsin, et paks lumi oleks maas.
Läks paar kaadrit mööda ja paks lumi oli maas.
Positiivselt toonilt - ma ei saanud surma. Maret ka mitte. Mitte keegi teine minu pereliikmetest ka mitte. Nad lihtsalt haihtusid. Aga tulid kõik tagasi.

Üks kevad palun. Ei?

Baila! Baila!

Menüü. Sõnumid. Saadetud. Raina. 05.03.11 2:17 "Su kihlatu on restos kuum kaup Tantsimast ta ara ei tule Motlesime et tahad teada Peaksid enda tulevasega tosiselt raakima!"
Tagasi. Tagasi. Sisendkast. Raina. 05.03.11 2:20 "No ma loodan et sa hoiad tal silma peal. :)"

Two can keep a secret

if one of them is dead.
Teate, mis päev täna on? Lisaks sellele, et Piret tähistas enda sünnipäeva, lisaks sellele, et on kolmapäev. Täna on ka kolmas märts. Mõistad? 3.03? THREEOHTHREE!!! Yayz! I had excited kui ma koju kõndisin ja see mul järsku meelde tuli. Kuidagi nii äge tundus, et... Tundus äge.
Ma kuidagi tunnen, et mul oleks paar asja öelda, aga... Samas ma tunnen, et mul ei ole midagi öelda.
Kirjutasime täna koolis kirjandi. Ma ei julge öelda, et mis sellest sai. Küllap mingi nelja saan, kui hästi läheb. Kirjutasin Meedia mõjust tänapäeva noortele. Kirjutasin Justin Bieberist, tema uuest soengust ja sellest, kuidas mõned inimesed tema talenti või selle puudumist ei hinda. Kirjutasin ka seda, et tal oli enne jube kiivrisoeng. Aga kirjutasin, et ta on MC'ga võrreldes võrdlemisi viisakas ja hea eeskuju lastele. Kirjutasin, et ta laulis oma esimesel tuntud laulul nagu kolmeteistaastane tüdruk ja ma ei mõista tema fenomeni.
Kirjutasin Miley Cyrusest, tema alasti piltidest netis ja sellest, kuidas ta kuskil mingit kanepit imes. Kirjutasin sellest, et ta sai liiga kiiresti kuulsaks ja et ta ei ole hea eeskuju. Kirjutasin, et küllap ta elu on raske, sest ta pidi telekas olema juba väiksena.
Lõpetasin oma kirjandi Tanel Padari tsitaadiga.
Vist keerasin kõik tuksi, aga see selleks.
Armastan ja vihkan seda draamat.
Läksin kööki kooki tegema. Mõtlesin, et peaks FB staatuse ära muutma. Tahtsin kirjutada:"Kepp calm and bake yet another cake." Tegin kapiukse lahti ja karjusin üle korteri:"MIKS MEIL MUNE EI OLE?!" FB sai teistsuguse staatuse.

Mattis ei lasknud mul kooki teha. Kõigepealt mängisin mina temaga ja väntsutasin teda edasi-tagasi. Siis panin ta maha, hoidsin oma käsi tema pihal (?!) ja siis ta võttis minu kätest kinni. Järgmised kaks minutit vähemalt jooksis ta mööda tube ringi, mina järgi jooksmas. Vähemalt oli lapsel lõbus. Aga see oli pigem selline you-had-to-be-there värk.
Mängisin Mattisega peitust. Ta peitis kümme-viisteist korda ühte ja samasse kohta, nurga taha, tiiviku taha. Mina peitsin end käru taha, kööki kapi taha, nurga taha ja laua taha. Ta leidis mu üles iga kord. Mõnikord pidin karjuma enne, kui ta teadis, kus ma parasjagu olen. Mingi hetk hakkas ta oma nurgast välja joostes karjuma:"ÕDÄÄÄÄ! ÕDÄÄ!" aga mitte päris nii. Seda ei sa järgi kirjutada, kuidas lapsed räägivad. Aga põhimõtteliselt karjus ta mind. [Ja seda oli kuradi hea kuulata, sest mingi hetk oli Maret talle ainuke 'õde'. Emme ütles:"Aitäh õele," andis asja Mattisele, et ta selle üle toa mulle tooks. Mattis jooksis teise tuppa Maretile viima.] Ma siis hüüdsin vastu. Ühekorra juhtus nii, et ma jäin emmega rääkima ja Mattis jooksis peitu. Mina läksin naerukrampides elutuppa, kõndisin nurga poole:"Mattis! Kus sa oled? Huvitav, kus sa end küll peidad!" Naersin. Vaatasin - nurk oli tühi. Mattis jooksis mul selja taga koridorist välja. Me emmega poolsurime naeru kätte, meil oli nii naljakas. Aga see oli ka selline you-had-to-be-there värk.Kell on pool üks. Head ööd!