Helena ütles mulle eile midagi. Ütles, et ma oskan kirjutada oma blogis nii ümber augu, et kes peavad aru saama & teavad taustalugu, need saavad aru. Mõistsin, et see on nii.
Tahtsin teada anda, et ma jätsin oma käeketi asja juba mõnda aega tagasi katki. Kuidagi ei viitsinud enam, sest ma ei suutnud otsustada, mis on vingumine ja mis mitte. Ja siis ma enam ei tõsta ühte käepaela ühelt käelt teisele. Aga oleksin eile selle pooleks kulutanud, oma pika vingumise peale. Sest ma vingusin autos pikalt. Toomasele & Villule. Aga mul on suht pohhui. Mind enam ei koti.
Okei, see on natuke valesti öeldud, sest tegelikult kotib küll. Aga ma tunnen, et peaksin natukene backstoorit jagama, enne kui sõimama hakkan. Muidu te ei saa aru, aga ma tunnen, et te peaks aru saama.
Kord, kui ma Inglismaal käisin - aastal 2007 - ostsime issiga Ülemistest ühe kohvri. Meil ei olnud kodus enne sellest puudus olnud ja siis mõtlesime, et võiks ju olla üks ilusti olemas. Ja siis ostsime endale ilusa halli-oranži kohvri. Raske seletada värvi, sest see oli nagu.. Ma ei oska seletada seda. Lihtsalt üks kohver. Käisime sellega Inglismaal ära ja tulin üheksandasse klassi. Naljakas. Nii ammu oli see, mulle tundub. Igaljuhul laenasime järgmisel kevadel enda kohvri ühele sugulasele. Nime ma nimetama ei hakka. Aga et oleks asjas selgus, viitame temale kui A'le. Lihtsalt, et oleks mingi viide. Siinkohal pean ka mainima, et sul arvatavasti ei õnnestu siduda tähte 'A' mitte ühegi minu sugulasega. Peale oktoobrit enam mitte. Ma arvan, et mul ei ole ühtegi lähemat sugulast, kelle nimi hakkaks A-tähega... Heh. On ikka. Ma täitsa unustasin ära oma Alissa, kes kohe kindlasti mitte aastal 2008 ise Tallinnasse ei sõitnud minu kohvriga. Igaljuhul küsis A meie kohvrit endale laenuks, et ta saaks sellega pealinna minna. Või midagi sellist. Me laenasime. Aasta oli siis 2008 ja oli kevad. Suvel ma väga vist ei oodanudki oma kohvrit tagasi. Ma ei tea. Suvel on omad mõtted, omad asjad. Mõtlesin muudele asjadele.
Aasta aega tagasi, umbes... Natukene rohkem, sest aasta aega tagasi hakkasin Budapestis õndsat und magama vms. Aga natukene rohkem kui aasta aega tagasi küsisin A käest lõustaraamatu vahendusel, et kas ta ei taha mulle mu kohvrit Cargo Busiga saata vms, et siis ma saaks sellega minna Ungarisse. Teise minu väikse kohvri küsis Kätu endale üheks reisiks ja ma ei olnud eriti ekstaasis suure kohvriga minemisest. Nägin kuidas A lisas endale mingi nädal aega lõustaraamatus uusi sõpru ja tegi muid asju, aga minu kirjale ei vastanud. Olgu, elan üle. Helistas mulle märtsikuu viimasel päeval ja ütles, et nägi mu kirja alles nüüd ja et nüüd on hilja saata. Teesklesin, et uskusin. Pakkus mulle oma sõbranna väikest kohvrit. Keeldusin. Ütles, et toob selle ära, kui järgmine kord Paide tuleb. Ei toonud.
Aasta alguses võttis minuga ühendust isik... Ütleme B, sest jätame ju nimed välja. Aga ei, seekord ei ole kindlasti mitte tegemist minu sugulasega, kuigi mu täditütre nimi algab B tähega ja Alissa ema nimi algab ka B tähega. Aga tegu ei ole minu sugulastega. B andis mulle teada, et minu kohver on tema juures ja et see on katki. Aasta on 2011. Üllatusin. Olin kurb. Ütlesin, et räägin A'ga, äkki ta tuleb järgi ja toon ära. Saatsin A'le jälle lõustaraamatus kirja. Ütles, et läheb kindlasti sellele B juurde järgi ja et korvab kõik meie kahjud ja on isegi valmis uue kohvri ostma, kui see tõesti katki on. Uskusin teda. A läks reisile, ei käinud B juures.
Samal ajal umbes lisasin ise lõustaraamatusse pilte kunagisest väikevenna sünnipäevast. Kui mu vend üheseks sai, suur noormees. Üks inimene, olgu tema täheks siis C kirjutas ühe pildi alla kommentaariks, et ta sooviks isikult D saada kätte enda pluusi, sest kandis seda vaid korra Mattise sünnipäeval. Vastasin, et oleks mõistlik kirjutada see tekst D seinale, et siis annaks see mõtte talle edasi & et ma sooviks enda kohvrit ka kätte saada. Sest jah, unustasin mainida - isik B ütles mulle, et isik D oli selle tema juurde viinud, võtnud B kohvri ja siis seda mitte tagasi viinud. Samuti sai B teada ühe täiesti kõrvalise isiku käest, et A oli käinud B kohvriga pikemal reisil saapamaal ja siis kohvri sinna jätnud, sest see olevat liiga väike. Üllatusin.
Siiski! Sünnipäeva pildi all väitis isik D, et minu kohvrist ei tea tema mitte midagi. Nii ütleski. Ei. Oota hetkeks, ma otsin selle pildi üles... C ütles, et seal pildil on jäädvustatud ainus kord, kui ta kandis enda pluusi ja et ta sooviks seda tagasi saada. Mina ütlesin, et oleks mõtekam minna D profiilile ja seal öelda ja et ma tahaks enda kohvrit ka tagasi saada. Selle kohta ütles D, ja ma tsiteerin:"
merilyn minukäes küll sinu kohvrit pole ega pole kunagi olnudki , isegi ei kujuta ette millest sa räägid :D" Nii ütleski. Ma ei vastanud midagi.
Rääkisin B'ga sellest, et millal ta kodus on ja millal A sellele järgi saaks minna. Rääkisin A'ga sellest, et millal ta läheb, kui ta jälle reisile läheb. Ütles, et jõuab küll. Uskusin. Lollisti tegin. B läks reisile, ma ei saanud seda vaheajal ka kätte. Ma ei tea... Ma arvasin, et liigun Tallinnas rohkem, aga ju siis mitte.
B oli kergelt kuri, kui minuga nädal aega tagasi ühendust võttis. Ei süüdista teda. Oleksin ise samasugune. Oleksin ise ehk kurjem. Kirjutasin A seinale, et ta peaks B juurest läbi minema või mulle uue kohvri tooma. A ei vastanud. Nägin küll, et ta lõustaraamatus käis. Postile ei vastanud. Andsin alla.
A kirjutas, et reisib aprillikuus läbi päris palju kohti. Inimestele see meeldis ja nad kirjutasid kommentaarides, et nad on kadedad. Ma kirjutasin:"Ja korra B juurest on raske läbi käia." Ilmselgelt kirjutasin seal nime välja, aga siiski on tegemist inimesi kaitsva blogipostiga. Peale mind kommenteeris C, kes teatas, et meil ei ole vaja tülli minna ühe kohvri pärast ja et keegi ikka selle saab kuskilt ära toodud. Ma ei vastanud. Vastas D. Kaks korda. Mõlemad korrad kustutas küll oma kommentaarid ära, aga kuna mulle tulevad kirjad, siis on mul need kommentaarid alles. Esimene:"esiteks niipalju kui mina sellest kohvrist tean on sellel sang katki , teiseks kui mina oma ohvri itaaliast kätte saaks siis ma võiks ise selle sulle anda , sest se ei ole ju asi millepärast peaks surema hakkama" ja teine:"ja kui asi on põhimõttes siis on ilmselt liiga sitt põhimõte". Ma ei vastanud ka sellele midagi, sest otsustasin, et seda ei ole vaja. No nüüd saite vist teada, kus B kohver on...
Ütlesin B'le, et tulen nädalavahetusel. B ütles, et ma võin tulla. Siis saatis sõnumi, et ta läheb varem kodust ära. Saatis ka sõnumi, et ma helistaksin E'le ja et tema annab mulle selle kohvri lõpuks. Läksin Tallinnasse, helistasin E'le. Andis selle kohvri mulle. Nägin seda noormeest elus esimest korda ja ta tundus mulle täitsa sümpaatne. Me rääkisime A arusaamatusest. Mitte, et tegu oleks olnud arusaamatus vaid et kuidas tema ise aru ei saa. Sest ta oli küsinud ka B käest teist kohvrit, et kuskile minna. Igaljuhul võtsin oma kohvri. Sõitsin kesklinna, astusin valele trammile, astusin Tondil maha, jäin esimesest rongist maha ja passisin vihma käes seeliku, katkise kohvri ja väga sita tujuga. Kõht oli ka tühi. Olin selleks hetkeks söönud umbes poolteist kartulit ja pirni. Tahtsin nutta. Aga ei teinud seda. Olin tugev. Olen siiamaani. Kuigi vahepeal oli nõrkushetk. Ei, ma ei nutnud. Kuigi tahtsin.
Tondi rongijaamas lambi katuse all seistes otsustasin oma kohvris veidi tuulata. Kuigi ma muidu selle poolegi ei tahtnud vaadata. Ülemisest sahtlist leidsin ühe pardkaardi. Aastast 2010. 19. märts, kui ma õieti mäletan. A nimele. Järelikult käis ta sellega soomes. Okei. Alumisest sahtlist leidsin kaks paberilehte. Mõlemad panga lehed, A nimele, kuidas ta oli raha sisse maksnud ja vist välja võtnud. Ma ei tea, ma ei lugenud. Kuupäev oli 30.04.2009. Minu sünnipäev. Minu seitsmeteistkümnes sünnipäev. Arvatavasti küpsetasin õndsalt kooki kodus sellel ajal, kui A pangas käis. Olin kurb, pettunud ja vihane.
Jõudsin Keilasse, olin väsinud, kurb, pettunud ja vihane. Ja väga näljane. Toomas ei olnud oma autoga parklas. Ma ei oodanudki teda. Ta oli ühe ristmiku võrra eemal ja üritas vist tulla mu juurde. Ma jõudsin enne. Istusin autosse. Ütlesin tere. Olin vait. Olin vihane.
Poest tagasi tulles nägi Toomas, mis oli tehtud minu kohvriga. Jutustasin neile - Toomasele & Villule - pika loo sellest, kuidas mul oli elusitt päev olnud terve see reedene päev. Tundsin end halvasti - ei ole ilus halada. Aga tundsin end ka slightly paremini. Kui nad ka mind ei kuulanud, sain end välja elada. Iseenda jaoks.
Õhtu oli juba ilusam. Ma ei tahtnud enam nutta. Mul oli hea olla. Ma olin õnnelik enda lõpusõrmuse üle ja seltskonna üle. Jõin Helenaga Dreamer'i roosat vahuveini ja keerasin magama. Hommikul läksin lennujaama. Marge tuli. Bussijaamast lennujaama ei olegi pikk maa. Kaks kilti ja kohal. Normaalne.
Marge ei tulnud. Tulid kõik teised aga ei tulnud Marget ega Alanit. Ma jooksin, kui Marget nägin. Kaheksateist kuud ei olnud ta Eestis käinud. Kallistasin mõlemaid. Sõitsime maale. Olime seal. Meenus, miks ma ei taha maal käia.
Reedest räägin veel veidi.
Hakkasime tantsima
soovide valssi. Rebeka kirjutas sellest ilusa
blogiposti. Mina nii ilusti ei oska, andke andeks. Aga minu tantsupartnerist nii palju, et tema lihastel & liigestel on vist kaks
mode'i - tundetu ja pingul. Ja kui ta rikub ära minu soovide valsi
kooli ees, siis ta nutab. Ta kahetseb seda.
Vähemalt saime reedel sõrmused kätte. Vähemalt olen Keisri Hullu edasi lugenud. Vähemalt on Marge minust 20 kildi kaugusel, mitte saarel minust tuhandeid kilomeetreid eemal. Vahel tunduv, et miljoneid kilomeetreid isegi.
Kella sai Maret paar aastat tagasi Alani & Marge käest jõuludeks, karu sai ta ühel augustikuul Soomest kirbuturult sünnipäevaks ja tassi sai täna Marge & Alani käest lihtsalt niisama. Alan valis lambist välja selle tassi. Õieti tegi. Maretile meeldib see Me to You karu.
Eclipse tass on ilmselgelt minu.
