Verd!

Kool on ju tore? Mulle küll meeldib. Ja isegi väga. Tore on kolmapäeval kella kaheks end voodist välja vedada. Tore on teisipäeval kell kaheksa koolis olla. Tore on, et reede on veel seitse nädalat vaba. Tore on, et mul on kursakaaslased, kes hea meelega kutsuvad teisi külla sööma. Tore on kui elu on nii ilus. Tore on, kui inimesed heast südamest sulle kauneid ehteid kingivad. Lihtsalt nii tore on olla.

Kolmapäeval pean kell kaks olema loengus. See on mu esimene loeng ja toimub Vanemuise tänaval. Teine loeng on kohe peale seda kell neli ja toimub Ülikooli tänaval. Fancy, kas sa ei leia?
Teisipäeviti pean olema kell kaheksa viisteist Narva mnt. neli majas B-korpuse kolmandal korrusel ja olema valmis seminariks teemal sissejuhatus majandusteooriasse. Piin on jätta Kätu voodisse ja ise kooli minna. Lihtsalt piin. Aga ma saan hakkama.
Reede on veel seitse nädalat vaba, sest käib kolmas nädal ja alles kümnendast hakkab mul olema kell kümme rahvastikuteadus. Enne seda saan reedeti lebo lasta. Või siis tööle minna. Vaatame seda asja mõne aja pärast.
Tore on, kui kursaõde pakub välja, et lähme tema juurde mingi kambaga, teeme koos süüa, sööme ja siis koos loengusse. Nii tegime täna. Läksime Paula juurde, tegime spagette, rääkisime juttu ja läksime koos loengusse. Seitsmekesi. Päris tore oli.
Elu on ilus nii mitmel põhjusel, et ma ei oskagi seda kohe kuidagi seletada. Näiteks teeb elu ilusaks suur vihmavari, kui väljas sajab vihma ja teistel varju pole. Näiteks teeb elu ilusaks linnaliinibussikuupilet. Elu teeb ilusaks valutav varvas ja kuivad juuksed. Ma pole kunagi üritanud väita, et olen normaalne...
Tore on, kui inimesed lihtsalt heast südamest ehteid kingivad. Mairo kinkis mulle keti. Ei, mitte tavalise keti, sest ta ei ole mingi tavaline noormees. Ta kinkis mulle minu jaoks maailma kõige ilusama keti. Sellel on nahast peenike pael ja paela otsas on peenike metallist ring mis näeb välja justkui oleks see sepikojas suure töö ja vaevaga peenikeseks taotud ja siis hoole ja armastusega õigeks lõigatud. Jah, tegemist on Metsatölli kaelakeega... Ma ei tea, mida ma tegin, et sellise noormehe ära teenisin. Ju ma siis ikka olen hea inimene. Või ma ei tea.. Ju siis mul vedas nii meeletult. Ma ei kujuta ette. Ma ei suuda sellele muud seletust leida. Ma lihtsalt olen üks nendet inimestestk, kellel meeletult veab vahest.

Käisime Mairoga Soomes Enelinil külas. Päris tore oli. Ma kuidagi ei viitsi sellest eriti üksikasjalikult rääkida. Ma ei tea, miks. Aga küll käisime Mairoga jalutamas, viisin ta parki ja kujutasin ette, et oskan küll koju tagasi minna. Ei osanud. Eksisime ära, kuigi tema väitis, et ma ei saa ära eksida, kui olen koos temaga. Ja tema ei saa ära eksida, kui on koos minuga. Ja siis me leidsime rongijaama ja vaatasime, et oleme vapsee terve peatusejagu edasi kõndinud. Kõndisime raudteed silmas pidades tagasi koju ja turnisime kividel. Oli küll tore, jah.

Nüüd olen Tartus ja hakkan sotsioloogia õpikut lugema. Kätu tuleb varsti koju ja mine tea, mis siis saama hakkab... Tean küll! Magama lähme. Kikud puhtaks ja tuttu! Tudengid peavad puhkama ka vahel ju. Jaa! Ausalt! Ma ei valeta!

Mul on vaja käia läbi Zeppelini keskus ja Lõunakeskus. Mul ja Kätul on vaja midagi, mida võib leida nendest poodidest. Meil on vaja.

Kuigi olen nartsissistlik ja puha... Kuidas sinul läheb? Peaksin vist sulle ka mainima, et suutsin neli päeva mitte ropendada, siis viis päeva ja nüüd läheb alates pühapäevast teine päev. Raske on vahest. Vahest teeb kurjaks. Sest... Sest võiks ju juba lahti saada sellest koledast kombest!

Jätan nüüd sind ja sinu ilusaid mõtteid üksi ja loen oma õpikut. Pean selle neljapäeval ju tagasi viima... Ole tubli ja tugev!

Lugu Valdjas Šahrijarist ja ta vennast

Ma tahtsin blogida, aga Kätu hakkab mulle unejuttu lugema. (: Awwii....

Mõtisklusi enne loengut.

Kui kumm on seks, kas tasuta kondoome jagav inimene on hoor, sest ta jagab tasuta seksi? Kui kumm on seks, kas kondoomiautomaat on prostituut, sest jagab raha eest seksi?
Mina ei tea. Mina tahan teada. Ütle mulle, ole nii hea.

Mul on inimese nägu juba peas.

Ma blogin, kas näed. Kätu tõlgib oma ladina keelt ja mina blogin. Jah, mul on ka õppida. Peaksin tegelema oma sotsioloogia konspektidega, aga ma praegu ei saa, taha ega viitsi. Ma tahan praegu sinuga suhelda. Kuidas läheb? Minul läheb väga hästi, kui see sind huvitama peaks. Tunne on, et kui meie vahel on viisakas vestlus, siis sa küsid vastu, kuidas minul läheb. Mina aga ei jää ootama reaalset kommentaari sinult, sest tahan juba nüüd öelda, kuidas mul läheb.
Mul läheb nii, et pühapäeval Tartusse sõites rääkisin peaaegu tund aega Helenaga juttu ning hakkasin teda ja Toomast igatsema. Ma tahtsin süüa Makarone. Miks suure tähega? Makaronid on Toomase tehtud, selle pärast. Need on nii head, et ma ei suuda olla. Ta praeb pihvid sinepi ja kepsutiga läbi ja praeg nende sees veel makaronid ja... See on lihtsalt nii hea, sa ei kujuta ette.
Esmaspäeval loengust tulles oli terve päev mööda läinud nii, et ma ei olnudki midagi söönud. Kui me koju jõudsime, sõin natukene kapsast, Mairo närvitses kinode peale ja siis me läksime poodi. Ma ostsin makarone, pihvi ja sinepit. Kodus praadisin pihvid, kõrvetasin neid veits, keetsin makaronid ning jätsin need täiesti magedaks. Praadisin need läbi ja... Ei olnud päris see. Makaronid olid magedad, sinepit oli tsipa liiga palju ja ma ei olnud Keilas. Keilas maitsevad Makaronid hoopis teistmoodi. Ma tulen teile varsti külla, Toomas ja Helena!

Reedel sõitsin koju, laupäeva veetsin maal ja pühapäeval käisime loomaaias Mattise kaheseks saamist tähistamas. Kuigi ta sai alles esmaspäeval kaheseks. Ikka oli pidu. Näiteks seisis noormees merikotka puuri ees ja teatas:"Suur kana." Või siis läksime me vaidlema, kas klaasi taga on kits või sinilammas. Te ei kujuta ettegi kui kurjaks ta sai! Ja siis oli temal pool loomaaeda vaja ringi käia nii, et meeles oli ikka "Kala, mämm," sest andsime šimpansite aia juures mingitele kaladele natukene süüa. Hiljem andis Mattis veel kaladele ja lindudele süüa. See oli tema lemmik osa vist, sest kippus kurb olema, kui toit otsa sai või kui me lindudest eemaldusime. Muidu oli tore.

Tallinnast sõitsin otsa Tartusse ja siis istusin natukene aega linnas ja siis läksin koju. Või tulin koju, you choose. Vestlesime Kätuga veits ja jäime enne kahtteist magama. Lihtsalt, et puhkaks vahelduseks. Hea oli, kas tead. Kuigi hommikul oli ikka tunne, et ei saanud piisavalt magada. Aga sain hakkama, näed. Ja nüüd on peaaegu täitsa hea olla.

Teisipäeva hommikul magasin veitsa kauem kui plaanis, aga sisse ei maganud ja hiljaks ei jäänud. Erinevalt esmaspäevast, kus ma enne loengut arvasin, et pean minema Näituse tänavale, pidin minema Tiigi tänavale, jooksin, sest viitsin aega. Poolel teel helistasin enda kursuse vanemale kaks korda, ei võtmnud vastu, oleksin peaaegu vandunud. Aga siiski ei teinud seda. Ta saatis mulle lihtsalt sõnumi Tiigi 78-126. Saatsin vastu:"Motetelugeja oled sa. :D Tanks." Ja siis panin täiega jooksu. Viis minutit jäin hiljaks, aga sellest ei olnud hullu. Jäin ju siiski ellu. (:

Vandumisest rääkides. Täna läheb jälle esimene päev, kuigi esmaspäev oli juba neljas. Telekat vaadates tahtsin Mairole näidata kuuma meest ja siis ütlesin sõna, mida ei tohiks öelda. Ja õhtul köögis ütlesin jälle midagi. Ja täna hommikul ütlesin Kaisale midagi... Igaljuhul on jälle esimene päev ja ma üritan hakkama saada. Ükskord saan ka. (:

Reedel sõidame Mairoga Soome ja pühapäeval tuleme tagasi. Ma võib-olla blogin vahepeal, võib-olla mitte. Lihtsalt mainisin, et sa siis tead, mis toimub, kui ma juhuslikult ei saa vahepeal blogida.

Aga aitab minust. Praeguseks. Kuidas sinul läheb? Kuida elab mees/naine/lapsed/kass/koer/tigu? Kas sina oled enda eluga rahul? Räägi mulle. Kui ma sulle ka ei vasta, siis su vastuse loen läbi esimesel võimalusel. Ja varsti blogin sulle läbi oma arvuti. Varsti. Kui raha kätte saan. Senikauaks soovin sulle ilusat elu ja jätan sind ja sinu ilusaid mõtteid hetkeks üksi. Tee endale pai ja kallista kedagi, kes on sulle kallis. Ehk läheb tuju paremaks, kui see enne ei olnud hea. (:

Nägemiseni!

You put your arms around me and I'm home.

Ma ei ole bloginud. Oled ehk märganud. Miks? Mul pole Tartus oma püsivat netiühendust ja kui kasutan Kätu internetti, siis võimalikult kiiresti ja vähe. Lihtsalt, et ei läheks tema arvutisse hoorama ja tegelema asjadega, mis ei ole nii olulised, kui mõned muud asjad.
Ma tean, et ma ei vabanda end alati välja. Praegu üritan. Ehk õnnestub. Ehk õnnestub mul varsti ka palju blogida. Ja tõsiselt palju. Iga päev. Mitu korda, kui vaja, kuigi see mul kombeks pole...

Ma elan nüüd... Ma ei tea, kus. Nädala sees Tartus, nädalavahetusel kuskil mujal. Praegu elan Paides. Mul on siin hea kodune olla. Astusin oma tuppa ja kõik oli sama. Mu laual olid asjad täpselt nii nagu ma nad jätsin, mitte ühtki pilti mu seinal polnud liigutatud, isegi mu tekk oli samas olukorras nagu ma ta jätsin. Läksin ju kiiruga, riided jäid voodi ja seina vahele, tekk oli nii nagu oleks ma sealt just välja astunud. Voodiääre küljes oli lamp, mis laelampi asendab juba kes teab mis ajast. Mõmmi on voodis. Padi on omal kohal. Aken on kinni. Esimese asjana kõnnin selleni ja avan. Küsin Mareti käest harjumuspäraselt, et mida ta siin ometi hingab. Tunnen end nagu päris oma kodus. Hea on olla. Tõesti on.

Esmaspäeval hakkas minul kool. Ma seisin Maarja ja Kätuga peamaja suure saali rõdul ja kuulasin. Jalad väsisid ehk kergelt aga vähemalt oli tore. Sellest hetkest alates olin üliõpilane. Tundsin kuidagi, et ma ehk peaksin olema Tallinnas, aga... Noh... Eks ma saan ka Tartus hakkama. Ausalt saan ju.
Selle aja jooksul, mis ma Tartus olin, tegin endale süüa kahel korral. Esimest korda neljapäeva õhtul, kui kartuleid praadisin ja teist korda reede hommikul. Nii on, kui su poisssõber on kokk. (:

Bussijaamapoolsest jalakäijate silla otsast oma maja ette kõnnin kiirkõnnis seitseteist minutit. Või vähem, arvestades, et seitseteist minutit tuli siis kokku, kui kõndisin väikese ringiga bussijaamast läbi, et endale buss vaadata, millega tagasi saan. Tagasi sain see päev autoga, aga see selleks.

Rääkida on veel nii palju. Aga kõik tundub kuidagi tühisena. Lihtsalt kuidagi... Selline tunne on, et peaasi, et ma ise teaks. Teile rääkida tundub natuke... Eputamine? Natukene... Ma ei oska päris täpselt öelda, mis. Kui endale läpaka saan, siis see muutub, ma luban. Ma blogin tihemini. Sest ma igatsen blogimist. Ausalt. Südamest.

Kallid sulle siitpoolt arvutit ja näeme siis kui ma jälle saan sind näha. Mine tea, millal see on. Homme, pühapäeval, olen Tallinnas. Loomaaias. Mattisel on ju esmaspäeval sünnipäev, lähme selleks puhuks loomaaeda perega. I like!

Hoian sulle pöialt, looda et minulgi hästi läheb, ole nii hea. (: