EMO

Esmaspäeval oli meil kursaõhtu. Sattusin istuma kõrvuti Joonasega ja mingi muu teksti sees rääkisin, et olin vahepeal väga palju kuri ja et ma ei taha blogida, sest kõik mis ma blogida tahan, tuleb kuri. Joonas imestas, et kuidas saab üks inimene nii kuri olla koguaeg ja ütles, et ta ei mäleta, millal ta viimati kuri oli. Ja siis ma... Üritasin vist seletada, et ma ei ole koguaeg kuri ja minu kuri ei ole üldse selline kuri-kuri, vaid lihtsalt... Natukene häiritud. Ei oska seletada.

Täna mõtlesin selle peale jälle. Nimelt olin õnnetu ja kuri ja nutsin keset tänavat. Miks? Sest et EMOs ei meeldinud mulle eriti. Ja mul oli ebameeldiv ja ma olin väsinud ja mul oli süda paha. Ja siis ma olin õnnetu, kui mingi tädi mu sealt lihtsalt minema saatis ja ütles, et ma pean kõrvakliinikusse minema. Ma olin...
Nimelt tuli mul teisipäeval nohu, terve kolmapäeva nuuskasin ning kolmapäeva öö vastu neljapäeva hakkas mul mingi hetk vasak kõrv tundma andma. Oli natukene ebameeldiv, aga sain justkui hakkama. Täna enam ei saanud. Või tegelikult oleksin saanud, aga rääkisin murest emmele, kes soovitas mul teha seda, mida mina talle koguaeg soovitan  helistada perearstikeskusesse ja nõu küsida. Nimelt kui temal mingi probleem on - Maret astub naela jalga, Mareti jalg ei tööta - siis ma ütlen, et helista perearstikeskusesse ja küsi nende käest. Helistasin ka.
Olin ootel. Panin arvuti selleks hetkeks eemale, nimelt lugesin raamatut, ja ootasin. Telefon parema kõrva ääres, mis ei olnud valus. Ei ole siiamaani, for that matter. Ootasin. Sõin ühe ampsu. Ootasin, otsustasin, et pean veel hunnikuga ootama ja et sama hästi võin lugeda. Vahetasin kõrva, sest kuulen teisega ka ja võtsin arvuti ette. Telefon tegi kutsumise häält ja siis hakati minuga rääkima. Tüüpiline.
Rääkisin enda mure ära, soovitati mulle, et võtaksin ühe valuvaigisti ja kui peale seda ei ole üle läinud, või see ei mõju, siis tuleb EMOsse minna, et perearstid enam siis vastu vist ei võta. Olin nõus.
Sõin ühe kangekangekange valuvaigisti, mida tavaliselt kellelegi ei anta, sest see on nii tugev ja tekitab kergesti sõltuvust. Miks mul selline oli? Tädi Kersti andis Mairole kolm tükki, kui Mairo pea valutas ja meil oli üks veel alles. Ma nimelt ei riskinud süüa valuvaigisteid, mis kaotasid kehtivuse aasta aega tagasi. Pärast oli ikka natukene tuikav valu.
Sõin ja otsustasin EMOsse minna. Jõudsin peale pikka busside ootamist ja sõitmist ükskord Maarjamõisa. Üritasin seletada, et mul on nohu ja et mu kõrv valutab. "Kõrvakliinikusse," oli kõik, mis naine mulle ütles. Ma ei kuulnud teda esimesel korral, sest ta oli minust peaaegu kahe meetri kaugusel ja minu kõrval rääkisid inimesed teise valvearstiga ja ma olin sel hetkel ühest kõrvast peaaegu kurt - oli lukus vist. Ja siis ta seletas mulle uuesti, ikka sama kaugelt, et ma pean minema kõrvakliinikusse ja et seal ei tehta midagi ja et Kuperjanovi 1 on aadress ja et öösiti on seal ka arst.

See naine tegi mind õnnetuks. Ma olen näost ära, haige, mul on valus ja sa ütled mulle lambist, vaikselt, kaugelt, et ma olen vales kohas ja nad ei tee minuga midagi. Ja see tegi mind õnnetuks. Niiet õues ma nutsin natuke. Hormoonid möllavad, mis seal ikka. Praegugi suudaks vabalt nutta, kui tahaks.
Läksin kõrvakliinikusse ja seal oldi minu vastu palju viisakamad. Muidugi oli mul jälle probleem oma meeletult tundliku okserefleksi ja arstivahenditega, mida ta mulle keelele üritas panna. Oli ebameeldiv. Vaatas üle mu nina, ütles, et mul on mingi sein viltu ja et kuidas ma muidu hingata saan, kui ma parasjagu ei ole nohune. Ütlesin, et saan hingata. Vaatas kõrva.
Mul on kõrvapõletik. Aga selline väiksemat sorti. Sain antibiootikumid, pean võtma Sudafedi, apteeker soovitas veel mingeid toidulisandeid, mis aitavad seedida antibiootikume ja siis ma tulin koju, neli pakki ja üks purk tablette kotis. Ja lisaks söön ma c-vitamiine. Mairo tuli koju. Ütlesin talle, et mul on miljon ravimit, et ma olen täna juba neelanud neli tabletti ja kohe neelan viienda. Ja siis ma tundsin end halvasti.
Mulle nimelt ei meeldi tablette neelata. Üldse! See on nii üleni ebameeldiv! Ja tegelikult ei meeldi mulle üldse rohud ja ennast ravida. Aga hea on, et ma siiski arsti juurde läksin, mida ma tavaliselt teha ei taha. Nii ei arene mu kõrvapõletik millekski hullemaks! Yay!

Mul on kodus internet ja see peaks mind tegema õnnelikumaks, aga... Olen väsinud ja ei jaksa emotsioone lakke ajada hetkel.

Magan parem.

Look, mom! No brains!

Kuigi ma olen oma ajud kahe viimase päeva & öö jooksul peaaegu üleni välja nuusanud, teevad mind teatud asjad siiski õnnelikuks. Näiteks eriti see, et täna poolsurnuna loengu ukse taga istudes ja internetti nautides tõstsin pilgu, kui keegi tuli ja nägin kedagi, keda oodata ei osanud, aga kelle peale mõni hetk tagasi just mõtlesin. Nimelt istun sotsiaalpoliitika loengus ja minu kõrval istub Anneli! Minu Anneli! Te ei kujuta ette, kui rõõmsaks see mind tegi! Ma ei suutnud natukene aega midagi öeldagi, sest olin nii vaimustuses oma Annelist!
Okei, tehniliselt olen ma orjastamise ja inimeste omamise vastu ja Anneli ei ole MINU oma, aga ma ei oska seda muud moodi öelda. Ta ju on minu!

Ja siin on miski, mida ma mõtlesin teisipäeval loengus, kui ma ei suutnud vahepeal olla, peitsin pea kätesse ja palusin kõike ja kõiki, et ma mitte mingil juhul oksele ei hakkaks. Põnev info, ma tean.


Mõtlesin juba paar päeva tagasi, et peaks midagi ütlema. Aga siis ei tulnud meelde. Eile kodus tuli meelde. Siis, kui mul internetiühendust enam ei olnud. Nagu tavaliselt, eksole. [Iroonilisel kombel istun hetkel loengus SJ sotsiaalpoliitikasse ja sellel õppejõul on parasiitsõna eksole.]


Samas vaatas see teema mulle eile päev otsa vastu. Nimelt on inimesi, kellega mingeid asju saab rääkida ja mingeid ei saa. Ja siis on teemasid mida ei tahagi osade inimestega rääkida.
Veider, kas te ei leia?

Meelde tuli see teema siis, kui ma tahtsin Kätule rääkida ühe naljaka loo. Ja siis ma taipasin, et ei saa, sest selles loos oli suur osa tema onul ja ta ei taha teada selliseid asju oma onust. Mitte, et see midagi väga hullu oleks olnud, aga siiski. Kõike lihtsalt ei taha teada. No ei taha.
Ja siis hakkasin mõtlema, et on üldse palju asju, mida ma ei saa kõigi inimestega rääkida. Näiteks on ka selliseid teemasid, mida ma tahaks rääkida ühe kindla inimesega, aga ei saa, sest see, mida ma rääkida tahan puudutab kedagi, keda me mõlemad teame. Ja siis ma ei saa sellest rääkida.
Või siis on minu meelisvestluskaaslase elus mingid sellised sündmused hetkel, et ei taha temale sellest rääkida. Ja siis on kõik halb.

Nüüd olen taas rõõmsalt, poolsurnult neljapäevas ja loengus. Tahan, et viimased 40 minutit läheks ruttu ja ma saaksin juba koju. Ma tahan teki alla ja tuttu. Mine tea, äkki on kodus parem.

Mul on häid uudiseid ka. Nimelt sain ma juurde kaks ainet, mida mul vaja oli, aga millele miskipärast ei registreerinud. Kummastki on olnud juba 1 loeng, aga oh well. Saan hakkama siiski. Järgmine aasta ei jaksaks neid ka vist ikka teha.

Olen väsinud ja nohune. Olen kaks päeva kodus ainult nuusanud. Ma tahan koju. Voodisse. Teki alla. Sooja. Tsau.

Rambleramble.

Bored as fuck.

zsrbzsrknzbothzi hli    hermereghheeereerrer

said Ktu

Ei. Midagi ei tule. Olen väsinud ja igavlen niisama. Mitte midagi tarka ei ütle!

Mõtisklusi enne loengut.

Ma vihkan vihmaussihaisu, aga armastan vihmas jalutamist kummarite ja vihmavarjuga.

Dilemmad, dilemmad...

Kvaliteetaeg internetiga.

Eva on kuri, sest ma ei blogi.

Palun, Eva. See on sulle. Ma blogin.

Miks ma ei ole bloginud? Sest mul ei ole kodus internetti. Öelda justkui nagu oleks midagi, aga ei ole võimalust, et öelda.

Mis ma teen? Koolis käin. Ma ei ole enam rebane. Mis on meeldiv. Olen näinud meie rebaseid. Olid teised päris toredad. Mängin Sims2 meeletult palju, sest mul ei ole internetti...

Käisin prantsuse keeles teisipäeval... Päris hirmus oli. Aga kui ma ütlesin, et ma olen keelt kuus aastat õppinud kolme erineva õpetajaga ja aasta jäi vahele ja kolmest õpetajast oli meeltmööda ainult 1... Ma miskipärast ütlesin, et mulle ei meeldinud ükski mu õpetajatest ja siis mõtlesin, et miks... Ei hakanud parandama ka ennast - ei ole vaja palju lobiseda karja võõraste inimeste ees... Õppejõud imestas, ütles:"Kui teda järgmine kord ei ole, siis teate miks." Naersime natuke.
Tegime mingit harjutust ka. No üldse ei mäletanud keelt. Midagi ei osanud öelda, kirjutada, aru saada... Halb oli. Aga hakkama saime.

Hommikuti olen vahest kuri. Kui ma kuulen, nagu eile hommikul, et keegi hüüab kedagi teist "jupijumal"aks, siis ajab ikka kurjaks küll. Eriti, kui ta seda mitu korda järjest karjub.
Üks teine kord karjus keegi kolm korda, et ta toob nööri. "Ma lähen toon nööri! Ära tee, ma lähen toon nööri!" Tegin sellest miniblogi, mida teile lugeda ei andnud tookord. Nüüd annan:"Jah. Too nöör palun. Tee sinna silmus, riputa see nöör kõrgele ja sure ära. Sest mul ei ole vaja, et sa hommikul vara mu akna taga karjud, et sa lähed nööri tooma. Mulle sa seda nööri ei too, siis ära karju ka."

Mul ei ole kodus internetti. Ma istun puhketoas ja blogin ja kuulan youtubest videosid, sest et ma ei saa seda kodus teha. Päris halb.

Eile oli mu vennal sünnipäev. Ta on nüüd kolmene. Vahva väike noormees. Lähen homme koju, et sünnipäeva pidada. (:

Eile oli mu esimene vene tund ka. Natukene oli naljakas, natukene oli tore. Natukene oli igav, natukene oli lõbus.

I'm tired!

Viimased youtube'i videod ja siis Elisasse ja siis koju. I want food and my bed. Kella järgi ärkamine ei ole mulle!