Linnas on müra.

Maal on hääled.

Mairo minuga ei nõustu. Või tahab mulle lihtsalt vastu vaielda. Las vaidleb. Las jonnib. Mina võin ka jonnida.

Selle mõtte peale tulin iseenesest pühapäeva öösel, kui magama hakkasin jääma. Nimelt kuulsin, kuidas vanaema kõrvaltoas norskab, kuidas vihm vaikselt aknalauale tibutab, kuidas hiired-rotid mööda pööningut jooksevad. Ma kuulsin igat häält eraldi.
Linnas ma kuulen autodemüra kuskil eemal, liuguksega edasi-tagasi sõitmist mu all, autode mootorimüra akna all, fooride piiksumist, inimeste rääkimist, laste nuttu, koerte haukumist. Ma ei kuule ühtki häält eraldi, see on väsitav ühtlane müra.
Kui mind Anna ristil maha pandi ja ma emmele natukene vastu kõndisin peale Rainise & Kermo sünnipäeva, siis kuulsin, kuidas puuleht maha kukkus. Ma ehmatasin. Linnas ma ei pane seda tähelegi.
Kunagi Rammal kõndisin lehte tooma. Postkast oli majast ikka palju eemal. Ja poolel teel, või pigem postkasti läheduses oli üks majavare. Või kas just vare, aga sellest oli enamvähem ainult vundament järgi. Kunagi olla seal olnud koolimaja ja bussijaam ja... Aga siis olid ainult kivist poolseinad alles. Maja ümber kasvas mitu mitu suurt puud. Ma pakun, et need olid hõbepajud. Ei mäleta enam. Miskipärast on justkui meeles, et puudel olid peenikesed hõbedased lehed, aga seal võis ka olla muid puid. Miks mitte vahtrad? Tammed? Kased seal küll ei olnud. Need puud võeti mõned aastad tagasi maha, mul ei ole enam kuskilt vaadata...
Kord kõndisin neist mööda, läksin lehte tooma. Ja puud nagisesid. Sel hetkel ma ei taibanud kohe ära, et need olid puud. Hääl oli justkui ukse kriuksatus, kuigi seal ühtki ust ei olnud. Ma ei kartnud, ma ei uskunud kummitustesse, ega midagi. Aga alles pühapäeva öösel vastu esmaspäeva taipasin, et suured ja vanad puud naksuvadki. Ja ma ei tea seda, sest kui ka linnas on suuri ja vanu puid, ei ole piisavalt vaikust, et kuuleks neid naksumas.
Ja maal on varjud. Ja muud veidrused looduses, mida linnas ei ole. Kunagi olin lapsena Rammal, vanaema juures ja magasin tagumises toas, akna all, näoga akna poole. Oli suveöö ja teate küll, kuidas need on - õues on alles üleni valge, aga kell on palju ja uni on suur. Maja taga olid suured ja vanad kuused, mida nüüdseks samuti enam ei ole. Igaks juhuks. Nad olid liiga suured ja majale liiga lähedal. Aga sel ööl ma vaatasin kuuseoksi ja kujundeid, mis need oksad tegid. Ma ei kartnud. Mäletan, et rääkisin vanaemale, mis kujundeid mina seal näen, ta küsis, et kas ma kardan ja tahan kuskil mujal magada. Ma ei tahtnud, sest ma ei kartnud.
Linnas ma panen kardinad akende ette, et tänavavalgustus sisse ei paistaks. Ma ei vaata puid ega nende okstest tulenevaid kujundeid, sest linnas ei ole see niivõrd võimalik.

xXx

Mulle meeldib kodus käia, aga see koer... See koer on lihtsalt võimatu. Ma ei räägi Põksust, kuigi ega tema ka väga võimalik ei ole. Ta on ikka samasugune - elab oma kuudis, sööb ja magab. Ei ta haugu, ega midagi. Aga see teine koer. See kutsikas. Tupsu. Võimatu loom. Hüppab, hammustab, küünistab, ei kuula sõna.. Okei, ta on alles väike, aga... Ta on juba täiega suur! Kasvult suur, mõistuselt väike. No tõsiselt hälvikuna võib ta vahepeal käituda, lõhkus mu retuusid isegi ära. Aga samas on ta nii armas! Mängib palli ja puha!

xXx

Reedel läks emme vanaemaga sauna, Mattis teatas, et ta läheb issiga. Ja mingi hetk otsustas, et tahab minuga minna. Ja me siis läksime. Te peaks Mattist natukene teadma - miks ja muud küsimused. Neid ta ikka suudab genereerida nii, mis hirmus! Nii ka reedel. Jõudsime sauna, pesime end puhtaks, panin tema riidesse, kuivatasin alles ennast. Ütlesin, et teen kiiresti, siis saame koos tuppa minna. Arvas, et ta oskab ise ka minna. Ma arvasin, et ta ei peaks, et õues on pime ja ta võib kukkuda. Küsis, miks on õues pime. Ütlesin, et õhtu tuli ja nüüd on juba pime. Mattis küsis:"Kust õhtud tulevad?" Mina, kes ma olin juba küsimustest väsinud ja tahtsin rahulikult olla, vastasin esimese asja, mis pähe tuli:"Sealt, kust hommikudki!" "Me peame sinna minema," ütles Mattis. Ma ei mõistnud:"Miks?" Mattisel oli plaan olemas:"Ringi vaatama!" Pean vist viima venna sinna, kust õhtud ja hommikud tulevad, et ta saaks ringi vaadata. Ma ei tea, kuidas ma ta sinna viin...

xXx

Käisin laupäeval Rainise ja Kermo sünnipäeval Valastis. Sain autoga Anna ristile, emme tuli sinna järgi. Kui autost välja hakkasin astuma, küsis keegi eesistmelt:"Kes maha läheb?" Üks noormees selle peale:"Mareti õde." Nimelt on see noormees ühe Mareti klassiõe vend. Selles väites ei olnud midagi valesti, ma ju olen Mareti õde. Aga samas oli see niiiii vale! Maret on minu õde! Mina olin enne! Ja kust peaks see noormees seal eespingis, kelle nime ma ei mäleta, teadma minu nime? Või miks ta peaks teadma minu õde?! Aga see selleks. Olen Mareti õde siis olen.
Kuigi ma olin ikkagi essa ja Maret on minu õde ja Mattis minu vend. Ja Mattis on Mareti vend. See on mulle loogiline, sina ehk ei saaks sellest aru...
Kunagi küsis isegi muusikaõpetaja minult, kas ma olen Mareti õde. Vastasin ka tookord jaatavalt, kuigi mina hakkasin vaikselt kooli lõpetama, kui Maret alles tema käe alla õppima läks. Mitte, et küsida Mareti käest, et kas mina olen tema õde, since ma olen vanem ja puha. Aga ei. Iseenesest ma taipan - Maret hakkas muusikakoolis käima, kui ta käis alles lasteaia viimases rühmas ja oli isegi ühel aastal lasteaia kevadpeo peaesineja - Pöial-Liisi - ja ta on igavesti muusikaliselt andekas, vahet ei ole, mis küljelt vaatad. Ja mul on hea meel, et ta on mu õde. Ja ma olen uhke, et ma olen tema õde.

xXx

Koolis on hetkel väga kiire. Koguaeg on miskit teha ja tänu sellele hakkab organism vist natukene streikima. Nimelt esmaspäeva hommikul, kui issi autost maha astusin, tundsin, et mul on süda paha ja ma mõtlesin, et lähen koju tagasi. Aga jõudsin Tartusse. Esimesse loengusse tervise tõttu ei jõudnud.
Täna hommikul ärkasin veidi enne kuut selle peale, et tahtsin vetsu. Vetsus tundsin, et mul on veider olla, nagu oleks voodist liiga kiirelt tõusnud. Läksin tuppa tagasi ja tundsin, et see ei ole ikka päris see. Kell oli siis 5:55. Olin natukene voodi jalutsis, mõtlesin, et ehk, kui mul on ruumi ja õhku, siis hakkab parem. Aga ühel hetkel hakkas kohutavalt külm, ma ronisin voodisse teki alla ja ronisin Mairole kaissu. Ja siis ma värisesin seal natukene aega, aga väga tugevalt, justkui oleks mul mingi hoog. Kell üheksa, kui Mairo tööle hakkas minema tundsin, et olen väga nõrk.
Ajasin end siiski Maarja Kooli ja Tugikeskust vaatama ja mul on hea meel, et seda tegin. Nüüd ma olen seal ära käinud ja kogemuse võrra jälle rikkam. Eelmine nädal käisime Tartu Varjupaigas ja kahe nädala pärast lähme Tähtvere Avatud Naistekeskusesse. Põnev on.

xXx

Also. I want food.

Ülikool. Vabaudsed on olulised.

Ülikool. Sest miks mitte värviraamatut värvida?

Olles kesteabkuikaua end minu eest varjanud, leidsin Lauri oma talvejope rinnataskust!

Kes on pildil?

Käisin viiendat korda elus verd andmas.

Sihukesed romantikud olemegi.

For now, one dog is enough.

Ma olen nii väsinud. Füüsiliselt ja emotsionaalselt. Ja ma olen leidnud, et ma ei jaksa siis ka teile miskit öelda. Leian alati mingi muu tegevuse, ei oska midagi edasi anda. Koguaeg mõtlen, et koju lähen, siis teen seda. Koju lähen, siis teen teist. Aga ei tee. Jah, pesu pesen, põrandaid pesen, seinu nühin, aga kirjutama... Kirjutama ei jõua.

Vahepeal on palju asju toimunud... Ma käisin rallil, ma jooksin nelja minutiga Paides Ehitajate tänavalt bussijaama. Päris hull jooks oli. Aga jäin ellu.

Ja... Ma olen lihtsalt väsinud.

Also - good luck, Obama! I am so proud!

Mul on päeviku vahel üks luuletus.

Mul on päeviku vahel üks luuletus ja see on nii hea! Mitmeid kordi olen seda lugenud ja mõelnud, et millal see mulle ükskord pähe jääb. Viimati mõtlesin seda eile, kui ma kella ühe paiku koju hakkasin jõudma. Mõtlesin, et miks mul see peas ei ole, kui ma olen seda korduvalt lugenud? Miks mul see peas ei ole, kui ma seda tõesti iga natukese aja tagant vaatan? Miks?

Priit Salumaa kirjutas selle luuletuse 11. jaanuar 2012.

peida oma pea
käte vahele
istu maha
ja tunne
kuidas süda läheb pahaks

kõik ongi nii keeruline
kogu aeg
meelega
vastu su tahtmist
elu pommitab kodaraid

kaetud laud
või prügikastikaas
kas tõused püsti
lähed oksendades edasi
või jäädki istuma
kätevahel pea

People around me.

Ja jutt sellest, kuidas negatiivne saab siiski muutuda positiivseks.

Nädal aega tagasi, neljapäeval, panin kooli poole nii kiirelt jooksu, et unustasin salli kaela panna. Oli kiire, ei jõudnud! Ja õues oli kole... Eva oli kuri mu peale natukene, et mul salli kaelas ei olnud. Ja ma siis üritasin seletada, et ma jooksin bussile, mul ei olnud aega, et salli otsida. Eva võttis oma kaelast sallid, keris need lahti ja pani ühe minule kaela. Mul oli hea soe koju minna.
Koduteel mõtlesin, et küll Eva on ikka armas ja et mul on vedanud, et mul nii head sõbrad on!
Hiljem käis Helena külas ja me sõime end pooleks.

Eile helistas mulle Toomas, ütles et on Tartu lähedal tööl ja ma kutsusin ta ööseks enda juurde. Ütles, et ta ei saa - kuhu ta siis rekka paneb? Mina ikka meelitasin, et tule ikka! "Ma võin sulle isegi rätiku anda, saad duši alla minna!" Toomas:"Vot pesta tahaks küll..." Ja siis ma lubasin ta riided ka kähku ära pesta. Ja ta helistas ülemusele, ütles mulle, et tuleb mu juurde. Ma olin õnnelik, hakkasin juba rohkem süüa tegema, kuni ükskord Toomas jälle helistas, et sõidab Paide poole, tal haagis katki. Minu tegi see õnnetuks, aga sain aru. Ega ta ei saa katkise masinaga siia tulla. Ütlesin, et küllap ta siis tuleb mõni teine kord!
Selletõttu, et otsustasin topelt süüa teha, otsustasin mitte minna vaatama üht etendust. Ja siis kui Toomas teatas, et ta ikka ei tule, oli mul mingi osa oma pesu masinas ja söögitegu alles pooleli ja kell niipalju, et enam ei oleks jõudnud näidendeid vaatama.
Selle asemel tegin kotletid valmis, olin Facebookis. Nägin, et Paula kaotas oma kassi. Ma teadsin, kui väga ta teda siia Tartu üldse ootas ja siis ma kohe jagasin, et Joosep on kadunud! Hakkasime Paulaga rääkima, olin ise peaaegu pisarates, et kassikene kadunud on. Mulle ei meeldi, kui miisud ei ole kodus.
Pakkusin end appi miisut otsima. Käisime kaks tundi mööda Annelinna, kss-kssitasime ja kutsusime Joosepit. Ühel hetkel hakkas üks oranž kass meid jälitama ja see võis päris veider välja näha - meie otsime kassi, üks ajab meid taga. Varsti otsustasime minna naabrite ustele koputama, et kas keegi on ehk näinud. Kolm ust, kust vastati, ütlesid, et nad nägid, kuidas kass siin päev otsa magas ja siis teise ukse taga magas.
Ühel hetkel pakkus Paula, et läheks viiendale. Koputasime ühele uksele, mitte mingit vastust. Siis teisele. Paula:"Tervist, ma olen teie alumine naaber ja mul läks kass kaduma. Selline suur, musta-halli-valge kirju..." Naine:"Jah. Ta on siin. Mu voodi all."
Nimelt otsustas see hea naine, et nii kena miisu ei tohiks magada keset teed maja ees, autod sõidavad ja puha. Ja siis ta võttis Joosepi enda juurde. Joosep ise koju jõudes ei olnud väga vaimustuses. Ta oleks hea meelega uuesti välja läinud.
Aga miisu oli olemas. (:

Täna ostsin lõunaka rimist muuhulgas kaks pärmi. Koju jõudsin - üks hallitas. Võtsin teise. See ka hallitas. Rebase Rimi oli vastutulelik ja vahetas mulle need välja, helistas Lõunakeskusesse ja käskis pärmid üle vaadata. Tegi mul tuju heaks.

Tegime Mairoga pitsat. Ja nüüd ma tahan magada. Päev otsa Mairoga veeta... Väsitav. Ma armastan teda, aga ma ei suuda temaga päev otsa poes olla, kus on niigi närviline. Ma väsin siis ära...

I love the people around me. (:

"Teie salli terviseks, proua!"

That feeling you get, kui sa oled õnnetu, vaatad otsa sellele inimesele, kes teab sind kõige paremini ja keda sa usaldad kõige rohkem ja pool murest on juba läinud ainuüksi sellega, et ta ütleb sulle tsau.

Eile õhtul Maarja juurde jalutades mööda Rüütli tänavat mõtlesin endamisi:"Jesus christ, tee rõõmsam nägu pähe! Sa ei mõrvanud ju kedagi ja keegi ei hakka sind mõrvama ja keegi ei surnud. Lighten up!" Ja kui ma tagasi kõndisin:"Jesus christ, kas sa palun võiksid natukene vähem särada?! Politseid seal nurgapeal arvavad, et sa oled pilves või midagi!"
Paar veidrat pilku saingi politseide poolt, aga kes teab, miks see oli. Mul oli vihmavari käes ja vihma ei sadanud, võib-olla sellepärast? Võib-olla ma nägin purjus ja alaealine välja? Kes teab.

Eile baaris üks mees:"Miski kukkus." Ma automaatselt vaatasin ka maha, kuigi ta ei rääkinud minuga. Ja siis avastasin, et mu sall oli maha kukkunud. Ütlesin:"Oi, mu sall!" ja ronisin pukilt maha, et see üles tõsta. Samal ajal selle esimese mehe sõber:"Proua, teie sall kukkus." Ma naeratasin omaette ja mõtlesin, et fakk, kas ma tõesti näen nii vana välja? Istusin tagasi, mehed said oma õlled ja see, kes viimasena kõneles, ütles:"Teie salli terviseks, proua!" Ma tänasin teda ja naersin natuke. Ja surin seesmiselt. Mismõttes ma olen proua?! Ma olen 20, for crying out loud!

Kella üheteistajal otsustasin, et peaks ikka selle siidri ka võtma, mida ma niisama passin seal. Ostsin siidri ja jõin seda poolt liitrit mingi tunnike. Avastasin uuesti, et mulle ikka üldse ei sobi alkohol ja et ma ei tohiks nii palju seda korraga ette võtta. Veidi peale südaööd hakkasin kodu poole liikuma.

Enne seda ostis keegi mees endale ja oma sõbrale praeleivad. Maarja tahtis neid maitsta, võttis kogemata kaks, andis ühe mulle, päris head olid. Ja siis hiljem need samad mehed pakkusid mulle veel leiba. Ma ütlesin viisakalt, et ei soovi. Umbes kümme korda. Ja et ma juba sain. Seda ka umbes kümme korda. Ja et need on tõesti head leivad ja Maarja on päris osav, et need valmis tegi. Seda ütlesin umbes korra. Pakkusin Maarjale, et ta võiks tulla mu poole leiba tegema, ta arvas, et ma võiks endale fritüüri osta ja siis ma arvasin, et "How 'bout no." Mehed mu kõrval said sellest valesti aru - arvasid, et ma ei taha Maarjat endale külla leiba tegema. Ja siis ma üritasin seletada, et Maarjal on kiire ja et eks ma saan endale ise ka leiba tehtud ja et mul ei ole praegu kodus leiba, aga ehk kunagi!

Teinekordki, ütlen ma selle peale! Aga järgmine kord kohe algusest peale hea tujuga!