(T)öö

Täna käisid mul veidrad lapsed ostmas. Mingid väikesed tüdrukud hunniku punaste sentidega. Üks:"Siin peaks olema kuuskümmend senti. Ma tahaks kolme seda kahekümnesendist." Ise veel imestan, et wow, keegi päriselt oskab arvutada! (Üks laps on olnud selline, et tal on umbes viis euri, ostab kahekümne sendise asja, ei taha midagi juurde, laseme tšeki välja, vaatab, et tal on ju raha, ostab midagi, ei taha juurde, laseme uue tšeki... Well. You probably see where this is going.)

Olin igaljuhul rahul, et lapsed suutsid otsustada, sest hakkas väike järjekord tekkima. Otsustasin hakata seda suurt hunnikut sente üle lugema, et oleks ikka õige summa. Poole lugemise pealt jooksis üks tüdruk - see, kes otsustas ja raha luges - minema. Ma siis ütlesin teistele:"Siin on viiskümmend senti." Esimene tüdruk tuli tagasi, teine talle:"Siin on viiskümmend senti!" Esimene luges kümme juurde. Mulle sobis. Ütlesin, et nii on ok ja andsin neile nätsud. Ja siis hakkasin raha kassasse panema, nägin, et üks tüdrukutest hakkab raha ära võtma letilt. Võtsin selle siis enne. Tüdruk paanikas:"TA VÕTTIS KOGU MEIE RAHA ÄRA!!!" Karjus sellele esimesele tüdrukule. See vist tegi talle asja selgeks, ma ei tea. Võtsin järgmise kliendi.

Mõni aeg hiljem tulid kaks väikest poissi:"Palun mentost." Nägin, et neil oli kaheksakümmend senti. Täpne raha seega. Näitan neile mentoseid siis lähemalt, sest meil on neid kahte erinevat. Üks poistest valib ühe, teine teise. Mina:"Te saate valida ainult ühe, teil on siin ainult kaheksakümmend senti." Valivad ühe. Ütlen aitäh, annan tšeki, teen oma kokteili edasi. Poisid arutavad midagi kõva häälega leti ees. Kuulen katkendeid:"Ta tuleb veel tagasi." "Ei, vist ikka ei tule."

Siis järsku kõva häälega:"Me tahame raha tagasi ka!" Mina:"Teil oli täpselt kaheksakümmend senti ja mentos maksab kaheksakümmend senti, ma ei saa teile raha tagasi anda." Lapsed lahkusid.

Veidrad.

Okei. Magama.

Jälle...

Sa paned mind kõike vihkama. Ma ei taha kõike vihata. Ja sa suudad mind siiski nii tundma panna. Kuidas see võimalik on? Miks sa mulle nii mõjud? Sa ei meeldi mulle sellepärast hetkel väga... Või tegelikult... Üldse.

Eile olin seitse tundi järjest kloori sees üleval. Auras oli sünnipäevaüpidu kella kümnest kella üheni, ma koristasin poole neljani. Päris veider oli.
Ühel hetkel vedasin oma niiske mopiga üle (kaetud ja kaitstud) juhtmete ja mõtlesin, et mis siis, kui ma peaks elektrit saama? Mis siis, kui ma peaks ära surema? Mis siis? Kes mu leiaks? Kas ülemus maksaks mu palga kellelegi teisele? (Stiilis emme-issi-õde-vend) Kes mu leiaks? Kas mind üritataks elustada?
Mõtlesin seal omaette ja mõtlesin, et parem vist, kui ma surma ei saa. Asjad alles natukene laiali, ei ole aega, et surra!

Täna kõndisin bussipeatusest poodi ja vaatasin maha. Suur-suur hunnik asfalti. Ja... Ma ei olnud õnnelik. Lume ja jää alt oli välja tulnud suur hunnik suitsukonisid, kommipabereid, muud jama... Kole oli. Ma ei olnud väga õnnelik. Kuni ma jõudsin hiiiiglasliku poriloiguni ja sealt läbi tallasin! Oh, what fun!

Kell on pool kaks öösel.

Blogimise kujundus on muutunud, Chrome'is on kõik teistmoodi...

Ma olen asjade seisuga enam-vähem rahul.

Muudkui guugeldan ja guugeldan, et pakiks õe kingituse ära ja mõte, mis esimesena pähe tuli, ei ole enam seal... On hoopis parem mõte. Millele tuleb aina mõtteid juurde.

Eile, teisipäeval, olin hajameelne. Jooksin bussile, avastasin, et jätsin laadija koju, helistasin Mairole, küsisin, et kas ta viitsib mu kooli visata, et mul on laadijat vaja ja kui ma sellele järgi lähen, siis ei jõua bussile. Koolis avastasin, et telefoni enam ei ole. Mõtlesin, et küllap jätsin koju. Kodus ei olnud. Paanitsesin. Kirjutasin FB postituse, inimesed jagasid.
Kolmapäeva hommikul käisime Mairoga Nooruse õppehoone juures. Küsisin valvelauast, ega nad telefoni ei ole leidnud. Natukene kahtlesin, et keegi selle sinna oleks viinud, sest telefon oli välja lülitatud ja keegi ei olnud üritanud mulle helistada. Naine valvelauast näitas mulle kuulutust, et leitud telefon ja et töömees leidis. Rääkisin paar sõna telefoni teel töömehega ja ütles, et võime tema ruumi minna sellele telefonile järgi. Muidugi läksime. Mina ei julgenud väga ringi tuuseldada, võõras koht siiski. Naine tuuseldas, ütles, et ei näe. Vaatasin siis ka natukene riiulil rohkem ringi ja seal ta oli! Mu väike armas Samsung. Mitte väga nutikas, aga nii kallis mulle!
Tegi mind õnnelikuks.

Õhtul käisime Mairoga Toomemäel jalutamas, amelesime musumäel esimest korda ja sõime kumbki kaks jäätist. Keset ööd. Külmaga. Aga kevad on!




Genius!

Meesterahvas! Aidake!

Kuigi ma ei ole punktuatsioonis päris kindel. Äkki oli see hoopis:"Meesterahvas, aidake!" Aga tundus pigem etteheitev, et ise meesterahvas(!) ja aidake(!) siis!
Nimelt sõitsin ükspäev bussiga. Number üheksa. Jõe peatuses läks ratastooliga naisterahvas maha, selleks puhuks pidi bussijuht välja panema rambi. Samal ajal, kui bussijuht välja hüppas, jõudis mingi vana naine juba karjuma hakata, et mis mõttes mingi mees ei aita ratastooliga naisterahvast bussist välja. Mingi teine naine hakkas ta peale karjuma, et see on bussijuhi töö ja bussijuht tuleb ja see on ikkagi bussijuhi töö ja mis kõik. Teine siis karjus vastu, et tema ei teadnud, et bussijuht tuleb, ei näinud, mõtles, et mis värk on. Teine karjus talle samal ajal vahele, et see on bussijuhi töö.
Inimesed bussides on veidrad.

Sellega seoses. Käisin kodus. Tulin bussiga laupäeva õhtul tagasi. Kella üheksa või poole kümne paiku läks buss Annast välja. Mingil hetkel enne Mäod avastasin, et üks tütarlaps kuulab muusikat. Mitte sellist head, vaid sellist halba mainstream klubimuusikat. Kõik selle juures oli nii halb, et mul viskas koppa, kui ei öelnud midagi. Üritasin end Tammsaare alla matta ja mitte tähele panna, mida ta kuulab. Ei õnnestunud. Ühel hetkel sain kurjaks. Võtsin oma tol ajal ülimalt aeglase Sebastiani muusikakausta lahti, valisin sealt Dagö - Kuula, kuula ja lasin seda nii, et muusika põhjas oli. Kuulasin laulu, kuulsin, kuidas tütarlaps rääkis telefonis, et ma olen värdjas, et ma temale ütlema ei läinud, et tema muusika mind häirib. Siis seletas miskit edasi, ma ei tea. Ma kuulasin ühe laulu, panin kinni ja lugesin Tammsaaret edasi.
Mingi hetk enne Tartut hakkas ta uuesti muusikat kuulama, aga seekord mingit sellist, mis mulle meeletult närvidele ei käinudki. Ja siis sai tal arvutil aku tühjaks. Success!

Tegin just maratonnädala tööl. Olin kaheksa päeva järjest tööl, seitsmel päeval lõpetasin, viiel päeval lõpetasin üleval.
Pühapäeval sain koju kella kuuest-poole seitsmest. Felt good.

Nüüd istun raamatukogus, Eva tuli ka just tagasi. Õpime ja oleme niisama targad. Aga me ei viitsi. Ja ta hülgas mu jälle. Bitches.

I should sleep...

I am the sleepiest of people.
Ja peale kooli lähen ma tööle. Mis iseenesest on tore. Töökaaslane saatis täna sõnumi, et meil käis uus proovipäevaline ja et temast saab asja. Tegi mind õnnelikuks. Ma ise ei ole teda näinud ja võib-olla näen ka alles nädalavahetusel, aga mis seal ikka.

***

See oli nüüdseks tükk aega tagasi. Peaaegu nädal. Ja... Ma ei teagi, mis niiväga muutunud on. Ma olen ikkagi maailma kõige unisem. Ja ma sain täna (kolmapäeval) ka hea sõnumi! Seekord küll mitte tööteemalise, aga siiski sõnumi, mis tegi mind meeletult õnnelikuks!
Nimelt... Nimesid nimetamata panid mu sugulane ja ta naine oma nädalasele pojale väga ilusa ja armsa nime. Ja te ei teagi, et mul on üks väike nädalane sugulane. Üks väikene poisipõnn. Täna rääkisin värske emme ja issiga ja nad on mõlemad rahul oma vanemlusega. Mul on nii hea meel nende pärast! Oeh, ma tahaks kohe... Mul ei ole sõnu, kui rahul ma olen!

Eile sattusin ebameeldiva bussikogemuse osaliseks, kus terve buss haises vanainimeste, ravimite, halva hapukapsa ja kes teab mille muu järgi veel. Ja nii ma siis kõõlusin ja kiskusin akna lahti, et ma oksele ei hakkaks. Plaanisin peale ühe peatuse sõitmist maha astuda ja teisele bussile minna, aga otsustasin, et saan hakkama. Et olen väsinud ja tahan koju minna. Ja saingi hakkama.

***
Sain täna sõimata bussis. Ja siis bussist väljas ka.


Hommikul tegin pool kümme silmad lahti, käisin vetsus, äratasin läbi ukse Kätu ja läksime kooli. Mõlemad magasime sisse. Aga jõudsime õigeks ajaks. Norm, ütleks ma.
Käisime loengus, tulime bussile, kursaõde tuli ka. Küsisin, et kas läheb koju. Ütles, et ei. Tal on kvalitatiivsed meetodid. Ütlesin, et mul on see hiljem, tuli välja, et ei olnud. Tulin siis kooli.
Pauluse peatuses tuli peale mingi naine. Purupurjus. Küsis mingite tüdrukute käest, et kui ta sõidab kolmega kesklinna, kas ta seitsme või neljaga saab risti tänavale. Need tüdrukud ei teadnud. Küsis meie käest, me ka ei teadnud. Ja siis saime me natukene sõimata, et mismõttes me ei tea, kui me Tartus elame ja puha.
Siis avastasin end järsku Kõrgema Sõjakooli kõrvalt. Aga valelt poolt - Riiamäe peatus jäi vahele. Buss keeras end kohe ringiga tagasi, aga see võttis natukene aega, sest sealpool on kitsad tänavad ja buss oli suur. See naine? Ei, ta ei reageerinud rahulikult. Korraks oli terve buss paanikas, aga siis me mõistsime, et bussijuht juba parandab oma viga. Aga see purjus naine... Tema pidi häält tõstma. Kuidas tema ei ole veel kunagi näinud, et see buss siit sõidaks. Ja et bussijuht eksis. Ja siis, et vahel ikka juhtub (kui üks härra oli tema tähelepanu sellele juhtinud, et vahel ikka juhtub nii). Siis helises selle naise telefon. Mingi tüütu polüfooniline ülikõva pinin. Ta hakkas rääkima:"Saad sa aru! Bussijuht eksis! Bussijuht eksis, me sõidame kuskile valele poole!" Telefon kusjuures samal ajal helises. Siis võttis ta selle telefoni päriselt vastu nii, et see enam ei pinisenud.
Varsti helises ta telefon jälle:"Ma kohe jõuan, buss jäi 20 minutit hiljaks!" Telefon samal ajal helises. (Kusjuures tegelikult lahendas bussijuht olukorra kiirelt ja korralikult ning kindlasti ei sõitnud me seda ringi 20 minutit.) Ja siis ta suutis selle uuesti vastu võtta. Bussist maha astudes kädistas ta ikka veel ja siis tuli sealt lause, mis mind lõpuks lõplikult häiris:"Kui sõita ei oska, siis ei tohikski sõita!" Ma siis ütlesin talle:"Ja kui teil ei ole midagi öelda, siis ärge öelge." Ja siis sain ma sõimata, kuidas vanainimesi tuleb aidata, neid ei tohi mõnitada ja mis iganes. Ütlesin, et ma ei olegi ühtegi vanainimest mitte aidanud ega teinud ühelegi vanainimesele midagi. Siis kutsus see naisterahvas mind palja persega litsiks (word-for-word), kuid ma ei teinud temast enam välja. Seisin ülekäiguraja juures, kui see naine mulle järgi jooksis jutuga, kuidas vanainimesi peab aitama ja neid ei tohi mõnitada ja miks ma teda mõnitan. Ütlesin, et ei ole teda mõnitanud. Siis jäi talle jälle mu seelik ette:"Arvad, et paned seeliku selga ja võid mind mõnitada?!" Veel enne, kui astusin ülekäigurajale, vaatasin talle otsa ja ütlesin:"Jah, panin seeliku sellepärast selga, et teid mõnitada!"

Häirivad inimesed on häirivad.

Eile käisime Mairoga poodides. Ta sai endale pintsaku ja lipsu, ma sain endale euriga ridiküli. Fäänsipäänts, ma ütlen! Homme lähme teatrisse. (:

Legitman.