Will you still love me, when I'm no longer...

No longer what?

Käisin kodus. Ja ma tunnen, et sealt tulevad ka asjad, millest ma tahaksin rääkida. Kodus selle paari päevaga juhtub nii palju rohkem meeldejäävamat, kui Tartus paari nädalaga. Või kuu ajaga. Ausalt.

Meil on kodus viis kiisupoega, kellest kõik (täna vist sain viimasele kodu) on endale uue kodu leidnud. Hetkel me neid veel ei koli kuskile - nad on alles beebid ja natukene peavad emaga koos olema. Aga varsti! Varsti annab emme neile ette piimatassid, et nad õpiksid ise limpsima ja end toitma. Ja siis hakkavad nad silkama ja siis nad saavad uue kodu. Üks läheb naabritele. Üks läheb sugulasele. Kaks lähevad tädi tuttavale. Üks läheb arvatavasti minu töökaaslasele. Sellest saan teada homme-ülehomme.
Kiisupojad on armsad. Kaks halli, kaks musta, üks valge. Valgel on peas must laik. Mustad on tegelikult musta-tumehalli-triibulised, valge kõhualusega. Ja hallid on kõige karvasemad ja nad ongi hallid, valge kõhualusega, kui ma nüüd ei eksi. Ma ei tea, ma ei uurinud nende välimusi niivõrd, kuivõrd tahtsin ma neid kõiki süles hoida ja musitada. yoloswag.

Jäin kord Mareti voodisse keset päeva magama. Või tegelikult päris ei  maganudki, unelesin. Kuulsin, kui Maret & Mattis tuppa tulid. Kuulsin, kuidas Mattis voodisse ronis. Kuulsin, kuidas Mattis Maretile sosistas:"Peksame teda!" Maret keelas selle nalja kohe ära, mina hakkasin naerma. Mattis üritas:"Peksame ikka!"

Tegin hanele pai, sest üks neist on haige.
Sain läbimärjaks, kui lambaid sisse ajasime.
Hoidsin täiskasvand kitse süles, sest too sai aiast välja ja keeldus end liigutamast. Tassisin siis.
Sõin peenralt porgandeid.
Sõin peenralt maasikaid.
Sõin Anna Kapluse burksi ja pettusin selles.
Hoidsin last. Nii kaua! Nii hea!
Ja ujumas käisin! Matsimäel! Emme vette ei saanud, külm oli tema jaoks, aga mina ja Maret ujusime, Mattis solberdas madalas vees.
Veel enne äratulekut kuulsin uudiseid, mis mu eriti õnnelikuks tegid, aga millest veel rääkida ei saa.
Kaklesin jääraga, kes vana värd, mu emme pikali jooksis nii, et emme õhtu otsa lonkas. Täna temaga rääkida ei saanud, telefon ununes koju, kui tööle läksin.

Olgu. Homme on eeldatavasti suht raske tööpäev, pean magama, kuigi tööle lähen alles neljaks. Chill.

Ja mu õde jääb mu juurde homme! Paariks päevaks! Ja emme ja Mattis tulevad vist kolmandal. (: Ja juulis on puhkust natukene rohkem eeldatavasti. Ja ehk blogi ka, mine tea.

No tervist! (:

Peas laulavad miskipärast seitse pöialpoissi sellest, kuidas töö ja vile koos käivad, ohhoo. Samal ajal meenub väljend, et pill tuleb pika ilu peale. Justkui käiks need ka kokku ja nendest peaks ka laulma. Ilmselgelt ei oska mina laulda nii, et oleks kõrvale hea kuulata seega mina kirjutan, kuidas käivad töö ja vile ja pill ja pikk ilu kokku.

Kui nüüd täpsemalt mõelda, siis ega mul tegelt ei olegi head näidet vile kohta oma töö juures. Vile on ehk mu töökaaslased... Need normaalsemad! Ja töö on... Töö on töö. Samal ajal vilistamist ei toimu, kuigi tegelikult on viimasel ajal vaikne. Siin kuu alguses sai pool aastat Aurat täis ja... Ja kuidagi tüdimus on peal. Mine tea, äkki saab selle liigitada ka kevadväsimuse alla, aga ma kahtlen selles. Igaljuhul ootan kuu lõppu, et ei oleks tööd, vaid ainult vile. Või noh.. Loodan, et on natukene tööd ka.

Pikka ilu ma samuti ei tähenda, ometi pillisin kolmapäeval kohe mitme pika ilu peale. „Pikk ilu” kestis neli kuud ja ma täiesti vihkasin ühte kuud sellest. Pill tuli peale seda, kui paluti veel kolm kuud pikka ilu pidada. Keeruline, eksole? Tegelikult ei ole. Kui ma käisin veebruaris verd andmas, öeldi, et hemoglobiinitase mu veres on piiri peal – 125 – et nüüd saan veel verd anda, aga anname igaks juhuks organismile puhkust ja tule nelja kuu pärast. Olin õnnetu, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Käisime kolmapäeval. Tunnen end hästi, olen söönud, puhanud, kõik küsimused vastan ilusti ära, annan näpuverd. Esimest korda masin ei loe välja, annan uuesti. Teist korda ütleb, et hemoglobiin on liiga madal ja sa ei saa verd anda. 115. Halb. Olen õnnetu. Ütlen neile läbi allasurutud pisarate, et tulen tagasi. Nemad soovitavad suvel grillida ja puhata ja siis ootavad mind tagasi. Mairo samal ajal käib kõik kohad läbi ja annab verd. Mina? Istun ja nutan.

Võiks ju mõelda, et mismõttes sa ulud, eit, aga te ei tea... Ma ootasin seda niiväga! Helistasin emmele, lasin tal panna endale perearstiaja. Ehk oskab see midagi tarka rääkida, miks mu hemoglobiin nii madal on ja miks ta pidevalt langeb. Veider on see, et esimene kord, kui nad ütlesid, et on madalavõitu, andsid nad mulle voldiku, et loe seda ja siis saad teada. Lugesin voldikust, et pean sööma punast liha ja peeti ja muud sellist jama. Ma ei söö peeti. Ja ma sõin tööl mitu korda peeti. Ja liha söön ma justkui rohkem, kui keskmine inimene. Aga see ei aidanud, ilmselgelt. Sellest järeldasin, et ehk on milleski muus see asi ja otsustasin, et ehk perearst oskab aidata.

Ma ei tea, kas te oskasite siit lugeda välja lugeda ülimalt positiivse sõnumi, või ei. Ma lähen perearsti juurde. Mu perearst on Paides. Mu kodu on niivõrd-kuivõrd Paides. Ma lähen koju! Ma tulin viimati kodust 20 aprill ja alles nüüd saan jälle! Vähemalt saan nüüdki, kui aus olla... Teeb mind õnnelikuks! Kolm Auravabat päeva, kolm Tartuvabat päeva. Kolm päeva oma emme, issi, õe ja vennaga! Tahaks teada, kas vend igatseb ka mind... Pean nalja seletama, et te saaks sellest aru. Emme rääkis, kuidas nad ükskord Mattisega kõndisid ja Mattis küsis:”Kas õde Merilyn igatseb ka mind?” Emme kinnitas talle, et igatsen küll. Ja niiiiiiii väga igatsen! Nüüd on iga meeter, mis bussiga sõidan lausa lust. Kui peaks, võiks ma bussiga sõita kolm päeva, et nendeni jõuda. Ma sõidaks nii kaua kui vaja, et saaks venda sülle võtta, õega lollusi teha, emmet kallistada, issiga rääkida... Ma tahan koju!

***

Aaaand its done! Ma käisin kodus ära.

Hea oli. Arsti juures käisin, sain tulemused teada, pean rauatablette sööma hakkama.
Kodus tegin igasuguseid põnevaid asju. Lisan sellest pilte oma tumblrisse. (: Ei hakka blogi siin koormama, sinna on lihtsam lisada...

Papud teevad jalgadele haiget. kaks villi ühel jalal ja igatpidi kõndida on valus.

Tulen ehk jälle. Loodetavasti varem.Unustasin Totu- sünna isegi ära. Sai teine mul juba viieseks! (:

Why am I even here?

Milleks, tõesti? Ma ei tunne end enam inimesena. Miks? Mul valutab pühapäevast saati vahelduva eduga pea, mul on liiga palju töötunde, inimesed minu ümber ei ole väga normaalsed minu suhtes, koolitööd on palju... Kõik kuhjub. Kõik vajub üle minu valutava pea.
Lisaks käisin uusi prille vaatamas. Kuigi teoorias saaksin ma need kohe nüüd välja osta, ei ole ma kindel, et ma seda kohe ka tahan... Vb peaks ostma kõigepealt raamid ja uue kuu palgast klaasid? Võib-olla peaks üldse koju minema, teki all end kerra tõmbama ja magama, kuni kõik on mu unustanud. Kuni mul ei ole enam ühtegi kohustust... Ehk aitaks?

21! (:

Happy birthday, I'm now a one year older!
Happy birthday, my life still isn't over!
Happy birthday, I did not accomplish much.
At least I didn't die this year, I guess that's good enough!

Üle pika aja kusjuures tunnen oma sünnipäevast siirast rõõmu. Ja ausalt öeldes ma ootasin vananemist... Ma ei teagi, miks...

Tahaksin teile paari pilti ka näidata... See postitus tuleb mõni teine homme.

Naudin!

I just wanna stay in bed...

Ma ei suuda end piisavalt distsiplineerida, et tuleks siia. Et ütleks siin midagi. Ma ei saa sellega enam hakkama. Tunnen, kuidas kõik kuhjub ja kui kunagi oli blogi see koht, mis kõige paremini aitas mõtteid mujale viia, siis nüüd.... Nüüd ma tunnen, kuidas ma tihtipeale ei jaksa siiagi tulla...

Olen viimasel ajal pidanud palju hüvasti jätma. See on nii veider. Selle lühikese viie kuu jooksul, mis ma tööl olen olnud, on meilt kolm tüdrukut ära läinud ja üks asemele tulnud, üks proovipäeval käinud, mulle südamesse pugenud ja siis ära läinud... Üks töökaaslane vahetas vist töökohta. Üks vist läheb veel ära. Üks vist tuleb juurde. Kui mitte rohkem.
Ma ei jaksa enam inimestega hüvasti jätta. See tundub nii... Raske. See on kuidagi... Ma ei ole valmis emotsionaalselt selle jaoks, et inimesed mu elust kaovad. Mõned küll mitte alatiseks, aga siiski. Kaovad. Ja juurde neid ausalt öeldes väga ei tule. Kuidas ma nii pean hakkama saama? Ma pigem vist ei ütle endale, et inimesed lähevad, eeldan, et näen neid veel ja et nad tulevad veel tagasi. Ma ei suuda inimestest lõplikult lahti öelda.
Mul on raskusi isegi kitsetalledest lahtiütlemisega! Ma ei näinud neid väikeseid tegelasi mitte kunagi ja nad ei elanud kaua, kui üldse, ja ma ei suuda neist lahti lasta. Mul ikka süda valutab kasuema pärast, kuigi ta ise on õnnelik. Siiski mõtlen ma, et ma oleks õnnelik, kui tal oleks beebid alles jäänud. Ma ei suuda neist tegelastest lahti lasta.

Ja nüüd.. Nüüd ei suuda ma magama minna. Ma ei suuda otsustada, mida ma tegema peaksin. Kas ma peaksin minema praegu pessu? Ootama, kuni kuivati töö lõpetab? Niisama istuma ja blogi kirjutama? Kas ma peaksin magama? Ärkaksin hommikul tooksin pesu kuivatist, peseksin ennast... ? Mida ma tegema peaksin?

Keeruline on see elu, ma ütlen.


That is it, guys. That is all.