Pikasso.

Mul on Pikasso. Kirjutan ühe käega, sest Pikasso magab vasaku käe vastas ja ma ei taha teda äratada. Sest tal on mõnus ja seeläbi ka minul.

Pikasso on kass. Pikasso on pisike juunis sündinud kass, kes pea kaks nädalat tagasi meile tuli. Ta tahtis tulla, kuigi ta seda ise võib-olla kohe ei teadnud. Uues kodus tegi paar arglikku sammu mööda tuba ning põgenes siis arvuti taha ja jäigi põhimõteliselt sinna. Kiskusime ta küll välja, näitasime liivakasti ja söögikausi kätte.
Hommikupoole tuli kaissu. Mu süda sulas.

Tegime reegli, et kass padja peal ei maga. See muutus reegliks, et kass öösel padja peal ei maga. Ja siis, et kui kass magab su padjal, ronid kallimale lähemale ja jagad patja temaga. Nüüdseks on nii, et vahel ma nügin teda, vahel annan alla. Vahel saan selle eest peksa, vahel mitte.

Vaatame Tomiga teinekord me kassi ja arutleme ikka ja jälle, et miks ta meil nii armas on ja meil on ikka vedanud. Noh ja temal meiega ka.

Ühe käega on tüütu kirjutada, kassi üles ka ei aja - kirjutan teinekord edasi.

Pikasso sattus peeglist algul segadusse.

Me otsustasime, et tal oli külm. Mässisime ta teki sisse.

Mõlemad mu armastused!

Mulle meeldib netis scrollida.

Mulle meeldib vaadata blogisid ja lehti ja lihtsalt... Scrollida. Võin seda teha kohe pikalt-pikalt. Sest miks mitte. Musu mängib GTAd ja ma tahan tema läheduses olla. Samal ajal on mõnus scrollida näiteks blogisid. Eriti DIY blogisid. Vaevalt tuleb kunagi see hetk, kus ma kõike seda järgi teen, mida ma teha tahan, aga hea on uudistada ja planeerida siiski.

Tegelikult on mul elutoas ja magamistoas seinades nael. Või kruvi. Seinad muidu on tühjad. Mõtlen juba pikemat aega, et paneks nende kruvide otsa miskit rippuma. Noh, mingi pildi või asja. Et oleks natuekene põnevam see sein ja natukene ehk ka kodusem. Paar asja mõlguvad meeles ja ideaalis teen need varsti ka ära. Lihtsalt... Seda tuhinat on puudu. Ja "tooraine".

Vaatasin siis üht blogi, kuhu ma kesteabkust kaudu sattunud olin ja sealt suunati mind ühele teisele lehele ja seal jäin otsima üht konkreetset postitust. Märkasin scrollides, et sel lehel oli palju motiveerivaid tsitaate. Jäin mõtlema ühele enda tulevasele projektile ja mõtlesin, et mingi tsitaat lõuendil seinale oleks tore. Aga see peaks siis olema midagi, mis tähendab mulle ja Tomile midagi. Mitte mingi suvaline "Elu on lill" lause internetist. Aga midagi meile. Mõtlesin vist isegi välja, aga no seda postitust otsisin siiski edasi.

Then it happened. Ma nägin midagi, mis mind kurjaks ajas. Tsitaat "Never coplain, others have it worse." Miskipärast mõjus see mulle... Vihastavalt. Vingumine kui selline, ei vii elus kuigi palju edasi, sellega nõustun. Ei ole mõtet muudkui kiunuda ja loota, et elu läheb paremaks. Aga mõelda, et mitte kunagi ei või hädaldada, sest kellelgi teisel on hullem... Ei.
Sul on õigus vinguda oma hädade üle, sest need on sinu hädad. Ja sinul on halb. Ja see, et kellelgi teisel on halvem, ei tee sinu ebameeldivusi vähemaks.
Keegi kunagi rääkis, et beebid nutavad algul palju, sest iga kord, kui nad haiget saavad või neil ebameeldiv on, on tõenäoline, et see ongi nende elu kõige hullem kogemus. Ja miks ei või sama olla sinul? Sul polegi varem nii valus olnud. Sul polegi varem nii halb olnud. Sa ei saa enda valu olematuks teha mõeldes, et kuskil on keegi, kellel on halvem. Sest pole. Te olete erinevad inimesed ja teil on erinev mure. Ja kui sinul on mure, et su saapad hõõruvad, on see sinu mure. Ja kui kuskil on mingi miljonär, kellel on probleem, et tal on kapis ainult kolm pudelit kõige kallimat veini, siis see on tema mure. Ja kuskil on keegi, kellel on koguni nii halb, et tal pole saapaid või kappi või puhast joogivettki. Aga sinul on praeguses hetkes ikkagi halb.

Ah, olen kibestunud vast, et lasen end sellistest asjadest häirida. Aga häirib, noh.

Aeg...

Naljakas on, kuidas ajaga ikka nii palju muutub. Eriti vaatan siin oma blogi ja ma ei saa aru, miks ma midagi ei kirjuta. Kunagi kirjutasin kõigest - mis iganes tundus, et on vaja öelda, see ka kirja sai. Oli selleks siis ilm, kool või hommikusöök. Nüüd... Nüüd ei pane ma siia pea midagi olulist enam kirja.

Kirjutasin siin mingi hetk, et sain tööle. Nüüdseks olen juba järgmises kohas tööl ja kirja see siia ei saanud. Ja nagu ei tunne ka, et tahaks selle siia kirja panna. Ma ei teagi miks. Aga nii palju ütlen, et olen rahul. Väga.

Lisaks võiks ju kirjutada, et meil on varsti uus pereliige. Aga ei kirjuta, kuni ta päriselt siin kohal pole.

Kirjutan aga sellest, kui meeletult vedanud on mul oma kallimaga. Armastust on nii palju! Eriti taipan ma seda öösiti, kui näen halba und. Läbi une, olles ise segaduses hädaldan ja niutsun ja kiunun veits. Ronin Tomile lähemale, ta võtab mu kaissu, lohutab ja ma tudun edasi. Tihtipeale ei mäleta isegi hommikul kas ja mille peale ärkasin.

Armastus, mees. Siis ei ole millestki kahju. (Tomil tema unest siis... :D)

"Sa tundud jumala positiivne."

"Ma olengi," vastasin. Naeratades.
"Sul on jumala ilusad valged hambad," jätkas noormees, kelle nimi vist oli Roger.
"Ma tean. Mulle ka meeldivad. Eluaeg sellised olnud," kiidan end ja tahtmatult naeratan - mulle päriselt meeldivad mu hambad.

Räägib veel. Räägib, kuidas pidi minema Jürisse, aga ükski buss sinna ei lähe. Kuidas peab mingile võtmele järgi minema, aga täna vist enam ei jõua.

"Ma võtaks su numbri," ütleb ta järsku. "Kutsuks su kohvikusse või midagi."

"Tundub nagu plaan, aga ma arvan, et mu elukaaslasele ei meeldiks see väga," vabandan.

"Ah, sul on juba mees olemas?"

"Jah."

"Sellepärast sa siis nii õnnelik oledki," nendib ta.

Jah...

Naljakas. Naljakas on see armastusevärk.

Keeruline on see elu

Pole siia ammu kirjutnaud, tõsi... Ei teagi, miks... Kohati tean - ei salli kirjutamist, kui keegi mind vaatab. Ja üksi kodus olles on tihtipeale palju teha. Täna on vaba päev ja luban endale voodis vedelemist, sest olen tõbine.

Koon jõulusokki, vaatan TV3Playst imelise muutumise saadet. Ma ei tea, miks... Vaatasin esimese osa. Saates on keegi Merlyn. Astus seesama Merlyn siis operatsiooni ruumi ja arst ütles:"Tere, Merilyn!" Ma kohe parandasin, et pole ju Merilyn, on Merlyn. Naljakas, kuidas nimede valestiütlemine mulle mõjub. Eriti kui nimi on minu nimele sarnane...

Kokkuvõtvalt viimase paari kuu jooksul juhtunust siis...

Mu vanavanaema suri ja toimusid tema matused. Pole selle kohta midagi öelda... See oli raske. Kohati on siiani. Aga kuivõrd ma teadsin seda juba paar aastat, siis... Läks kergemini. Niiöelda. Keskendusin positiivsele.

Päev enne matuseid lõpetasin töö ja kolisin end emme autosse ja Tartust ära. Purdisse. Ja paar päeva hiljem kolisin end Purdist Tallinnasse. Nüüd elan siin.

Kuu aega olin niisama. Saatsin hunnikuga cvsid, koristasin, olin asjalik... Peale kuu aega ootamist sain ka lõpuks tööle.

Nüüd käin tööl. Enam koristada ja asjalik olla kodus ei jaksa nii palju, kui tahaks. Täna peaks, aga ei - käisin Tartus, jäin vihma kätte, olen tõbine. Köhin ja nuuskan nonstop.

Pole midagi targemat öelda... Tahan veel blogida. Tulen varsti jälle...