She can be a Statue of Liberty.

Täna lisan 2 pilti ja laulu.
Suure tõenäosusega räägin kolmapäeval midagi asjalikku, vb mitte... Vaatame seda asja.

It's my turn to decide!

Osa minust teab, et on vaja magama minna - Alissa juba magab, kell on üksteist ja homme pean tegus ja väga ärkvel olema. Osa minust tahaks veel niisama vegeteerida. Kaua vegeteerida.

Käisime täna klassiga uisutamas. Mulle tundub, et meie klass koosnebki õpetajast, minust, Maarjast, Rebekast, Kailist, Annist, Liisist, Sigridist ja Rainisest. Okei, tegelt olid Keithy, Tairi ja Jaan ka uisutamas ja tõmblesid seal veidi. Aga jah. Uisud ei olnud just maailma parimad ja enamjaolt valutasid inimesed oma jalgu, sest need tõmbusid krampi, aga see selleks. Vähemalt saime peale pikk organiseerimist uisutama ja positiivne on see, et ma ei kukkunudki ümber! Yayz!

Miskipärast valutavad mu põlved. Mine kirjuta raamat oma uute tedmistega.

Eile sain oma ema õelt kaks raamatut. Üks neist on Dan Browni järg Da Vinci koodile, teine on 127 tundi. Võtan aega endale, et mõlemad läbi lugeda. Hetkel pole seda aega veel kuskilt võtta. Võiks ju praegu voodisse minna ja lugeda, eks? Ei. Alissa magab, ma ei saa talle valgust näkku panna paistma. See ei oleks väga tore minust, ma leian. Siiski võtan endale varsti aega, et lugeda. Kunagi võtan aega, et kirjutada. Kunagi võtan aega.

Tulen võtan su aega, sest aega sul on.
Lähen vaatan su teaevast, seal midagi on.
Palju muud sul ei ole, kuid aega sul on.
Tõesti aega sul minu jaoks on.

You don't get to get me back.

Õhtune hüppamine mööda tuba Mareti ja Mattisega Lady Gaga järgi on normaalne, kui oled mina.

Räägiksin mõnest asjast, kui ma juba siin olen. Esiteks kurdaks jälle abiturientide raske elu üle. Ma pole sellel nädalal kordagi läinud kella kaheksaks kooli ega lähe ka. Esmaspäeval oli mul seitse, teisipäeval kolm ja kolmapäeval kaks tundi. Kaksteist tundi nädalas on ilmselgelt liiga palju. Peaksin tagasi tõmbama natuke seda kooli. Muidu ei jaksa üldse enam oma elu elada, ainult ümber kooli tiirleb kõik.
Täna kui seisin pliidi ees teatas mu tädi, et ma näen hea välja. Ütles, et mulle sobivad need riided, mis mul seljas on. Armas temast, eks? Eks. Mis mul seljas oli? Välaveninud põlvedega kunagi valged dressid ja roosa auklik ja kulunud dressikas. Aitäh muidugi.
Täna avastasin, et ma ei ole ainuke inimene, kes on märganud sinu käitumist ja kui... Natukene hoolimatu see on. Samas märkasin ka seda, et mind väga ei koti alati, et noh. Aksepteerin sind sellisena, nagu oled.
Täna käisid Liilian, Maribel ja Britu meil, sest meil ei ole issit kodus ja neil ei ole issit kodus. Jõime veini ja naersime ja rääkisime juttu. Liilian leidis ühe vestluse minu ja Mareti vahel eriti naljaka olevat. Maret rääkis sellest, kuidas talle vahest Tipsy meeldib ja vahest ei meeldi ja et ta vahel teeb haiget. Maret ütles midagi, mina küsisin, et kas see oli see kord kui.. Ma enam ei mäleta. Aga midagi Tipsyga... Äkki ta lõhkus midagi ära? Ma ei mäleta hetkel. Igaljuhul ütlesin midagi stiilis:"Kas see oli see kord kui ta seda tegi? No on rott." Maret:"Jah. Ta on kass tegelikult, aga. Igaljuhul ja siis..." Maret jätkas nagu poleks ma vahele seganudki. Liilian hakkas naerma. Me küsisime, et mis teema on. Tema leidis selle vestluse naljaka olevat. Selle osa just, et Maret ütles, et ta on kass tegelikult kuidagi nii lambist ja kergelt. Mina siis seletasin, et me räägime Maretiga koos koguaeg nii. Ja emme seletas ka, et tema jaoks ei olnud vestlus naljakas, aga Liiliani reaktsioon oli naljakas.
Mulle meeldib, kui ainult mina leian millegi naljaka olevat. Moving on.

@u [ikka veel naeran selle üle vahest.] küsis näha mu käepaela. Sellest ei ole tegelikult midagi eriti vaadata. See on lihtsalt heegelniidist tehtud käepael. Võtsin neli värvi - sinine, kollane, roheline ja punane - tegin keerupaela ja lõikasin selle kolmeks ja siis punusin nagu patsi endale käepaela. Siis sidusin kummagisse otsa sõlme, tekitasin midagi aasa taolist ja voila. Nüüd siis loen päevi. (:
R'i silmi ma ikkagi ära ei parandanud täna... Homme on ka päev!

Sa pole kaks nädalat bloginud, Rebeka.

Teisipäevad ei ole päris minu jaoks leiutatud, vist... Miskipärast kipun ma teisipäeviti virisema... Jälle sai mu käekett, mis muide on Hogwartsi järgi disainitud, tõstetud ümber vasakule käele, kus ta oli viimati eelmisel teisipäeval. Nii et ühel teisipäeval sattus mu pael vasakule, järgmine teisipäev paremale käele ja nüüd on jälle vasakul.
Aga tundsin, et oli põhjust vinguda selle üle, et homme on prantsa. Ma juba olin arvestanud sellega, et prantsat ei ole. Et seda lihtsalt ei ole ja elu on lill. Ja nüüd... Nüüd on prantsa. Fakk, noh!

Tegelikult leian ma, et mul ei ole eriti midagi öelda.
Issi läheb homme Poola. Ma loodan, et ta oma läpakat kaasa ei vea, siis ma saan teha midagi, mida pidin tegema juba ammu, aga olen siiamaani tegemata jätnud. Tahan selle siis ära teha. Miks ma oma arvutis ei tee? Sest et siin on liiga palju segavaid faktoreid. Nagu näiteks internet. Ja blogi. Ja kõik, mis ei ole see, mida ma tegema pean. Liiga palju segavaid faktoreid.

I've learned to live half a life.

Miks mu R'i silmad ei tuld õiged? Terve R on ju nüüd vale!

He will never have a girlfriend!

Hakkan tegema midagi, mida ma olen juba kaua aega edasi lükanud. Sellest ei tule midagi välja ja ma nutan patja kolm ööd järjest, aga see selleks.
Okei. Tegelt sain endaga päris hästi hakkama. Nüüd pean muretsema ainult süsi ja kustuka ja juukselaki. Siis on kõik ok. Siis ehk on hästi, kuigi vajab mõne inimese heakskiitu, enne kui on pöörfekt. Minu jaoks on ikka hea, ma juba tean. (:

Homme on intensiivne päev koolis. Teiseks tunniks kooli, kaks matat, ajalugu, sööma, koju. Liiga pingeline, ma vist ei saa hakkama. Ei ole kerge olla abiturient...
Love the cereal guy!