Oled sa kunagi armunud olnud? Oled sa kunagi pidanud telefonikõne lõpetama järsku ja poolelt sõnalt, sest ei taha, et teine inimene kuuleks su häält murdumas? Oled sa kunagi kõne lõpetamisega üheaegselt nutma puhkend?
Mina olen. Mairo helistas mulle. Rääkisime natuke. Tema unine ja armas hääl, mida ma nii väga igatsesin, tõi mulle lõpuks pisarad silma. Nädal aega olen temast eemal olnud, kaks veel ees. Õhtu õhtult muutub see aina raskemaks. Õhtu õhtult tunnen ma tast rohkem puudust. Võtan padja kaissu, tõmban ennast kerra ja olen õnnetu - ta on minust 300 kilomeetrit lõuna pool. Meid lahutab Soome laht ja riigipiir. Nii halb on mõelda, et ma ei saa ta kaissu veel kaks nädalat. Nii halb on mõelda, et me ei saa igal õhtul telefoniga rääkida. Nii halb on.
Nagu ma kunagi, keskuratteabmillal kirjutasin, ei tea sa, mida ma tunnen. Ja mina ei tea, mida sina tunned. Sa võid ainult aimata. Sa võid ainult ette kujutada, meenutada...
Ära ole õnnetu. Me saame kõik hakkama. Saan mina, saad sina... Ükskord ikka! Mina arvatavasti kahe nädala pärast olen õnne tipul ja samas õnnetu. Ma jälle ei oska seletada, aga nii on!
Ole tugev! Ma armastan sind!
