Meesterahvas! Aidake!

Kuigi ma ei ole punktuatsioonis päris kindel. Äkki oli see hoopis:"Meesterahvas, aidake!" Aga tundus pigem etteheitev, et ise meesterahvas(!) ja aidake(!) siis!
Nimelt sõitsin ükspäev bussiga. Number üheksa. Jõe peatuses läks ratastooliga naisterahvas maha, selleks puhuks pidi bussijuht välja panema rambi. Samal ajal, kui bussijuht välja hüppas, jõudis mingi vana naine juba karjuma hakata, et mis mõttes mingi mees ei aita ratastooliga naisterahvast bussist välja. Mingi teine naine hakkas ta peale karjuma, et see on bussijuhi töö ja bussijuht tuleb ja see on ikkagi bussijuhi töö ja mis kõik. Teine siis karjus vastu, et tema ei teadnud, et bussijuht tuleb, ei näinud, mõtles, et mis värk on. Teine karjus talle samal ajal vahele, et see on bussijuhi töö.
Inimesed bussides on veidrad.

Sellega seoses. Käisin kodus. Tulin bussiga laupäeva õhtul tagasi. Kella üheksa või poole kümne paiku läks buss Annast välja. Mingil hetkel enne Mäod avastasin, et üks tütarlaps kuulab muusikat. Mitte sellist head, vaid sellist halba mainstream klubimuusikat. Kõik selle juures oli nii halb, et mul viskas koppa, kui ei öelnud midagi. Üritasin end Tammsaare alla matta ja mitte tähele panna, mida ta kuulab. Ei õnnestunud. Ühel hetkel sain kurjaks. Võtsin oma tol ajal ülimalt aeglase Sebastiani muusikakausta lahti, valisin sealt Dagö - Kuula, kuula ja lasin seda nii, et muusika põhjas oli. Kuulasin laulu, kuulsin, kuidas tütarlaps rääkis telefonis, et ma olen värdjas, et ma temale ütlema ei läinud, et tema muusika mind häirib. Siis seletas miskit edasi, ma ei tea. Ma kuulasin ühe laulu, panin kinni ja lugesin Tammsaaret edasi.
Mingi hetk enne Tartut hakkas ta uuesti muusikat kuulama, aga seekord mingit sellist, mis mulle meeletult närvidele ei käinudki. Ja siis sai tal arvutil aku tühjaks. Success!

Tegin just maratonnädala tööl. Olin kaheksa päeva järjest tööl, seitsmel päeval lõpetasin, viiel päeval lõpetasin üleval.
Pühapäeval sain koju kella kuuest-poole seitsmest. Felt good.

Nüüd istun raamatukogus, Eva tuli ka just tagasi. Õpime ja oleme niisama targad. Aga me ei viitsi. Ja ta hülgas mu jälle. Bitches.

I should sleep...

I am the sleepiest of people.
Ja peale kooli lähen ma tööle. Mis iseenesest on tore. Töökaaslane saatis täna sõnumi, et meil käis uus proovipäevaline ja et temast saab asja. Tegi mind õnnelikuks. Ma ise ei ole teda näinud ja võib-olla näen ka alles nädalavahetusel, aga mis seal ikka.

***

See oli nüüdseks tükk aega tagasi. Peaaegu nädal. Ja... Ma ei teagi, mis niiväga muutunud on. Ma olen ikkagi maailma kõige unisem. Ja ma sain täna (kolmapäeval) ka hea sõnumi! Seekord küll mitte tööteemalise, aga siiski sõnumi, mis tegi mind meeletult õnnelikuks!
Nimelt... Nimesid nimetamata panid mu sugulane ja ta naine oma nädalasele pojale väga ilusa ja armsa nime. Ja te ei teagi, et mul on üks väike nädalane sugulane. Üks väikene poisipõnn. Täna rääkisin värske emme ja issiga ja nad on mõlemad rahul oma vanemlusega. Mul on nii hea meel nende pärast! Oeh, ma tahaks kohe... Mul ei ole sõnu, kui rahul ma olen!

Eile sattusin ebameeldiva bussikogemuse osaliseks, kus terve buss haises vanainimeste, ravimite, halva hapukapsa ja kes teab mille muu järgi veel. Ja nii ma siis kõõlusin ja kiskusin akna lahti, et ma oksele ei hakkaks. Plaanisin peale ühe peatuse sõitmist maha astuda ja teisele bussile minna, aga otsustasin, et saan hakkama. Et olen väsinud ja tahan koju minna. Ja saingi hakkama.

***
Sain täna sõimata bussis. Ja siis bussist väljas ka.


Hommikul tegin pool kümme silmad lahti, käisin vetsus, äratasin läbi ukse Kätu ja läksime kooli. Mõlemad magasime sisse. Aga jõudsime õigeks ajaks. Norm, ütleks ma.
Käisime loengus, tulime bussile, kursaõde tuli ka. Küsisin, et kas läheb koju. Ütles, et ei. Tal on kvalitatiivsed meetodid. Ütlesin, et mul on see hiljem, tuli välja, et ei olnud. Tulin siis kooli.
Pauluse peatuses tuli peale mingi naine. Purupurjus. Küsis mingite tüdrukute käest, et kui ta sõidab kolmega kesklinna, kas ta seitsme või neljaga saab risti tänavale. Need tüdrukud ei teadnud. Küsis meie käest, me ka ei teadnud. Ja siis saime me natukene sõimata, et mismõttes me ei tea, kui me Tartus elame ja puha.
Siis avastasin end järsku Kõrgema Sõjakooli kõrvalt. Aga valelt poolt - Riiamäe peatus jäi vahele. Buss keeras end kohe ringiga tagasi, aga see võttis natukene aega, sest sealpool on kitsad tänavad ja buss oli suur. See naine? Ei, ta ei reageerinud rahulikult. Korraks oli terve buss paanikas, aga siis me mõistsime, et bussijuht juba parandab oma viga. Aga see purjus naine... Tema pidi häält tõstma. Kuidas tema ei ole veel kunagi näinud, et see buss siit sõidaks. Ja et bussijuht eksis. Ja siis, et vahel ikka juhtub (kui üks härra oli tema tähelepanu sellele juhtinud, et vahel ikka juhtub nii). Siis helises selle naise telefon. Mingi tüütu polüfooniline ülikõva pinin. Ta hakkas rääkima:"Saad sa aru! Bussijuht eksis! Bussijuht eksis, me sõidame kuskile valele poole!" Telefon kusjuures samal ajal helises. Siis võttis ta selle telefoni päriselt vastu nii, et see enam ei pinisenud.
Varsti helises ta telefon jälle:"Ma kohe jõuan, buss jäi 20 minutit hiljaks!" Telefon samal ajal helises. (Kusjuures tegelikult lahendas bussijuht olukorra kiirelt ja korralikult ning kindlasti ei sõitnud me seda ringi 20 minutit.) Ja siis ta suutis selle uuesti vastu võtta. Bussist maha astudes kädistas ta ikka veel ja siis tuli sealt lause, mis mind lõpuks lõplikult häiris:"Kui sõita ei oska, siis ei tohikski sõita!" Ma siis ütlesin talle:"Ja kui teil ei ole midagi öelda, siis ärge öelge." Ja siis sain ma sõimata, kuidas vanainimesi tuleb aidata, neid ei tohi mõnitada ja mis iganes. Ütlesin, et ma ei olegi ühtegi vanainimest mitte aidanud ega teinud ühelegi vanainimesele midagi. Siis kutsus see naisterahvas mind palja persega litsiks (word-for-word), kuid ma ei teinud temast enam välja. Seisin ülekäiguraja juures, kui see naine mulle järgi jooksis jutuga, kuidas vanainimesi peab aitama ja neid ei tohi mõnitada ja miks ma teda mõnitan. Ütlesin, et ei ole teda mõnitanud. Siis jäi talle jälle mu seelik ette:"Arvad, et paned seeliku selga ja võid mind mõnitada?!" Veel enne, kui astusin ülekäigurajale, vaatasin talle otsa ja ütlesin:"Jah, panin seeliku sellepärast selga, et teid mõnitada!"

Häirivad inimesed on häirivad.

Eile käisime Mairoga poodides. Ta sai endale pintsaku ja lipsu, ma sain endale euriga ridiküli. Fäänsipäänts, ma ütlen! Homme lähme teatrisse. (:

Legitman.

Nõrkemiseni!

Ja see hetk hakkab kohe saabuma...

Täna hommikul olin mingi hetk poolärkvel, kuna mul on viimasel ajal jälle süsteemis kell kaheksa ärgata, vetsus käia, veenduda, et magamiseks on veel aega ja siis edasi magada. Igaljuhul olin poolärkvel, sain sõnumi, sattusin paanikasse - ei. Ei pea veel tööle minema. Töökaaslane lihtsalt tahtis infot. Andsin info, magasin edasi. Mingi hetk helises mingi äratus. Mingi hetk helises Mairo telefon. Ehmatasin, vaatasin kella - 10:53. Esimese asjana ei taibanud. Siis järsku läks jooksmiseks. Valisin viimati kasutatud numbri - töökaaslane. Helistasin - ei võtnud vastu.
Mairo:"Kui kiirelt sa valmis saad?"
Mina:"Mõni minut."
Mairo:"Mina ka."
Viis minutit, olime autos, mul hambad pestud ja juuksed kammitud. Siuke... Enam-vähem nägin välja, kuigi ülimalt unine. Tööle jõudsin, helistas töökaaslane tagasi. Kuulsin, et on lärmakas, mõtlesin, et ta on üleval. Oligi. Tuli just alla. Kuulsin ta häält teisel pool ust. Tegin ukse lahti, kõõlusin seal vahel, pool saabast jalast ära. Tema:"Sa pead kella ühest tööl olema alles."
Persse. Kõik.
Olin väsinud, tüdinud ja natukene õnnetu. Natukene oleksin tahtnud nutta. Ei teinud seda.
Kert küsis, kas mina olin see rambo, kes lauad eelmine õhtu kokku pani. Ütlesin, et jaa. Ütles, et ta pool ööd oli üleval ja lõpuks nuttis end magama teadmisega, et auras on lauad laiali ja ta peab need kokku panema. lubasin lauad lahti teha ja laiali laotada, et ta saaks need kokku panna.
Peale vestlust, kus ma sain teada, et olin kaks tundi liiga vara tööl, arvas Kert, et rambo võiks nüüd kaks tooli riietusruumi kõrvuti panna ja magada.
Mina panin end riidesse, küsisin köögist, kas meil tänase puhul kooki on, ütlesid, et ei ole. Ütlesin, et lähen toon. Tõingi.

Läksin Maximasse, sealne koogivalik imes, läksin Rimisse. Sealt sain koogi. Jalutasin aeglaselt. Mul oli ju aega. Jõudsin pool üks tagasi tööle. Vahetasin aeglaselt riided ja olin ikkagi natukene liiga vara valmis. Ma ei olnud õnnetu. Sain sellevõrra rohkem lollusi teha.
Puhusin õhupalle, süütasin küünlaid, poleerisin kahvleid... Nuge ka.
Vahva oli.

Ja siis koristasime lolliks ennast. Nii lolliks, et kuigi ma oleks täna teoorias varem koju saanud, läks mul ikkagi kauem - võtsin eriti hoolikalt põrandapesu ette ja liigutasin toole ja laudu ka, et ikka vahvam oleks!
Mingi hetk keset päeva leidsime, et kõige ülemiselt riiulilt on vaja tolmu võtta, seina vaja sealt natukene pesta ja... Ma siis võtsin tühja õllevaadi ja kõõlusin lae all. Mingi hetk leidsime, et peaks ikkagi lage ka pesema. Natukene sain seda teha. Siis pidime jälle üles minema, koristamine jäi pooleli. Igaljuhul.
Meil olid saalis sel hetkel kolm inimest. Siukest... Teismelist. Istusid lauas, sõid burksi. Järsku välkus miski. Mõtlesin, et teevad üksteisest reidikaid, sest enne nägin neid seda tegemas. Vaatasin. Ei. Fotokas oli kuidagi liiga minu poole suunatud. Naljakas. Olen nüüd kellegi piltides lae all kõõlumas. Vahva!

Ehmatasin ühe kliendi poolsurnuks täna. Olime koos üleval, mina koristasin külmkappi, töökaaslane tegeles klientidega. Pidi alla helistama, palus minul kliendid võtta. Hüppasin leti alt püsti, olin kohe oma teenindaja ametis. Klient minu vastas hakkas järsku täiega naerma. Ehmatas vist... Või tegelikult - kindlasti. Naersime tükk aega.
Tema:"Kas teil on mingi luuk siin, kust teenindajad välja tulevad?"
Mina:"Meil on teenindajaid leti alt võtta, kui vaja on, tuleb järgmine!"
Naersime veel.


I don't like walking around this old and empty house
So hold my hand, I'll walk with you, my dear
The stairs creak as I sleep, it's keeping me awake
It's the house telling you to close your eyes

Some days I can't even dress myself
It's killing me to see you this way

Cause though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore

There's an old voice in my head that's holding me back
Well, tell her that I miss our little talks
Soon it will be over and buried with our past
We used to play outside when we were young
And full of life and full of love

Some days I don't know if I am wrong or right
Your mind is playing tricks on you, my dear

Though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore

Don't listen to a word I say
The screams all sound the same

Though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore

You're gone, gone, gone awat
I watched you disappear
All that's left is a ghost of you
Now we're torn, torn, torn apart
There's nothing we can do
Just let me go, we'll meet again soon
Now wait, wait, wait for me
Please hang around
I'll see you when I fall asleep

Don't listen to a word I say
The screams all sound the same

Though the truth may vary
This ship will carry our bodies safe to shore

Üheksa ja viis.

Saatsin üles õhupallid.

Kõnnin Rimist tööpoole. Vaatan, mida käigu pealt Oliveriga teha oskan.

CAKE!

Your mind is playing tricks on you, my dear.

Your mind is playing tricks on you my dear.

Kui ma täna kel 00:00 koristamise lõpetasin, et tajunud ma enam, et meil fuajees istub veel inimesi ja kõndisin lihtsalt uksest välja, kuni keegi järsku "Head aega" ütles. Ütlesin:"Nägemist..." ja läksin istusin autosse, sõitsime Mairoga koju ja nüüd olen kodus.
Üleni väsinud.
Üleni räpane.
Üleni unine.
Üleni tüdinud.

And yet... The little things that make me happy:

I don't like walking around this old and empty house.
So hold my hand, I'll walk with you, my dear...

Mind häirib!

Oliver!

Nüüd teile siis Oliver:

Oliver!

No vot. Nüüd siis teate, kes on Oliver. Ma õpin teda alles tundma ja varsti näitan teile, mida Oliver kõike teha suudab. Sellega seoses on ka paar plaani, aga... Aga vaatame seda asja. (:
Kõigepealt näitan teile pilte, mis said tehtud esimestena. Proovimise mõttes. Neis ei ole veel mingeid vahvaid vidinaid kasutatud ja mis iganes, aga... Saate vähemalt näha natukene. (:

Kolmdee.

No ei ole veel väga midagi vaadata, sest ma ei ole ise veel kõike proovinud ja endale selgeks teinud. Mingi töötlemise programmi sain ka kaasa ja sellega olen ühe pildi nii ära määsterinud, et ma ei tea... Ühesõnaga - koba olen, ei oska veel. Varsti!