I am perfect to me. Almost...

Natukene on alles keeruline kirjutada. Miskipärast ei ole ma telefonivestluses emotsionaalne, näost-näkku olen norm, aga kirjutades tahaks... Tahaks emotsioonid välja tulla. Need emotsioonid, mida ma endasse ei taha. Need, mis peaksid minust juba mööda minema...

Olen kodus. See teeb mind õnnelikuks. Mul on emme, Maret, Mattis, issi, Artur, Tipsy... Mul on mu oma kodu, mida ma saan nimetada koduks. Mul on hea olla. More or less...

Viimasel ajal olen väga tüdruk olnud. I don't get it... Aga okei. Kui tüdruk, siis tüdruk... (:

Muide, mu tumblr on ilusaid novembripilte täis. (:

Natukene tundetu...

... aga nii emotsionaalne!

Ülemus saatis sõnumi, et läheksin kella neljaks, kui tahan. Tahan küll. Ja samas ei taha ka. Ma ei taha ju Aurasse minna ja sellepärast istun siin kodus.
Aga ma ei taha siin olla. Ma olen üksinda. Ma ei taha üksinda olla! Sa võib-olla saad minust valesti aru. Point seisneb selles, et ma ei taha üksinda olla, sest siis ma mõtlen valedele asjadele. Siis ma olen õnnetu. Siis ma istun siin, kirjuta täiesti suvalisi sõnu ritta ja nutan nende pärast silmi peast välja. Päris ausalt. Ma pole veel jõudnudki selle osani, mis mind tegelikult nutma ajab. Ma nutsin juba esimese lause ajal!
Ma ei taha üksinda olla. Ma olen nõrk, kui ma olen üksinda. Ja ma tahan olla tugev! Ma ei taha mõelda vastikutele asjadele, aga ma ei suuda muud moodi! Ma olen siin üksinda ja mõtted tulevad. Mul ei ole tegevust ja siis ma lihtsalt istun ja nutan...

Ei, ma ei nuta teda taga, ärge selle pärast muretsege. Mul ei ole vaja teda. Ei. Mul on vaja inimesi. Mul on vaja emmet, Maretit, Kätut, Maarjat! Mul on vaja töökaaslasi, mul on vaja vastikuid kliente, mul on vaja inimesi enda ümber, et ma ei kukuks kokku! Mul on vaja rääkida tänaval telefoniga, et ma ei tunneks end nõmedalt... Ma tahan koju minna! Ma tahan, et emme seda siin ei loeks, sest ma ei taha, et ta mu pärast muretseks aga ma tahan minna koju ja emme kaisus nutta. Ma tahan oma emmet, palun!

Kunagi tahtsin teada, et mis tunne see on, kui süda on katki. Tahtsin teada, sain teada. Ma ei ütle, et ma ei taha seda tunda. Ma pean seda tundma, et edasi liikuda. Aga esimesest armastusest ja esimesest murtud südamest on nii raske edasi liikuda... Millal ma olen üldse edasi liikunud? Ma mõtlen tihtipeale, et nüüd on kõik. Nüüd ma tean, et nüüd on kõik ja mul ei ole teda vaja ja ratsionaalne ja loogiline ja...

Ja nüüd vaatasin natukene aega internetis mujal ringi ja nututuju läks üle. Ja nii mul hetkel ongi. Ma käin tänaval ja tahaks nutta. Ma istun tööl ja tahaks nutta. Ma käin duši all ja nutangi. Ja samas ma ei nuta nii palju, kui ma arvasin, et ma nutan...

Koju tahan ikkagi...
Viisteist november. Viisteist november... Viisteist....

I've made up my mind.

No need to think it over.
I know I am right.

Me Mairoga läksime lahku. Tema algatusel. Sest tema leidis endale minuga koos olles teise tüdruku, kellega oleks tore sõnumeid vahetada. Tema oli kaks ööd kodust ära ja koju tulles küsis, kas nüüd on läbi. Ütlesin, et ju siis. Ütles, et tal on kahju ja ta ei tahtnud, et nii läheks. Ütlesin, et ei usu teda. Hea on, et ei uskunud. Nimelt armastab ta seda teist tüdrukut. Ja mul on hea meel nende pärast.

Türa, ma vihkan inimesi.

Aga ausalt öeldes olen ma tegelikult õnnelik. Ja samas nagu kurb samaaegselt. Ma olen õnnelik, et ma ei ole enam suhtes sellise valetava värdjaga. Aga ma olen kurb, et ma raiskasin sellise idioodi peale kaks aastat oma elust. Türa, ma oleks võinud midagi kordades paremat teha! Aga mu elu ei ole ju sellepärast veel läbi! Ei! Minu elu alles algab.

Ma ei ole tavaliselt inimene, kellele meeldiks oma probleeme avalikult välja elada. Aga seda ma pidin teile ütlema. Mul tegelikult oli valmis kirjutatud ilus postitus kus ma seletasin igasuguseid asju, aga persse see! Pidin ütlema asju nii, nagu need tegelikult on!

Seda tahtsin öelda, et me isegi mitte ei ole enam sõbrad. Olude sunnil elame veel koos, aga te ei kujuta ette, kui hullult ma seda värdjat vihkan! Meil ei olnud ilus lahkuminek, nagu mõned inimesed väidavad, et neil on. Ei, kindlasti mitte. Ja ma olen sellega rahul!

From self-loathing to hating everyone else...

Olin enda peale kuri, et ei suutnud end õigel ajal magama sundida. Olin kuri, et ei suutnud end õigel ajal voodist välja ajada. Olen kuri, et ei suutnud ettekannet valmis teha. Olen kuri, et otsustasin, et sellise ilmaga sellises tervislikus olekus ei suuda end kodust välja ajada...
Ja siis helistatakse mulle töölt, et homme õhtul on inventuur. Ja siis ma ei vihka enam ennast nii palju. Ma olen vihane kõigi teiste peale. Ma vihkan seda, et mu ülemus ei suuda ise teada anda oma töötajatele, millal miski toimub. Ma vihkan seda, et... Ma vihkan oma tööd.
Viisteist november... Viisteist november... Viisteist november...

Alustasin oma tumblris ja facebookis ma ei tea isegi millega... Väike challenge ehk? Igaljuhul on eesmärk teha novembris iga päev vähemalt üks pilt ja see siis üles panna. Point on selles, et ühte päeva jääks meenutama üks pilt. Teinekord juhtub, et ei saa päris seda pilti, mis päeva kõige paremini iseloomustaks, sest nii juhtus juba täna, aga mis siis! Pildid on ikka toredad!
Täna näiteks käisin raamatukogus ja tegin pool kodutööd ära. Ja bussiga koju sõites astus bussi mu endine töökaaslane, kellega me hästi läbi saime ja keda ma polnud mitu kuud näinud. Sõitsime siis kaks peatust, kuni ma maha läksin ja rääkisime juttu. Mul ei ole neist asjadest pilte. Tänase pildi tegin hoopis jäätisest. Sest see oli nii hea! Pole ammu jäätist söönud, ja... Ahh, jäätis!

Okei. Sõin täna üle pika aja legit korralikku toitu ja ma pole mingi kaks nädalat juba väga maganud... Ma parem asun sellega tegelema... My bed... Does not await me, since I'm in it, but you know. I must go! My blankie needs me!

You must be my once in a lifetime...

Viimasel ajal veedan päris palju aega Youtube'is. Kes teab, miks. Ju siis tundub nii parem. Anygays. Mida seal ikka teha on. Miskipärast olen viimasel ajal läinud mindless entertainment rada ja vaatan inimesi, kes mulle tegelikult mitte midagi juurde ei anna. Selles suhtes, et mida mulle reaalselt annab mingi tütarlaps, kes räägib, millised on tema lemmikud huulepulgad? Aga teate, kui palju head ma olen tänu sellistele inimestele avastanud?

Ühte naist mulle meeldib kuulata. Mitte et ta räägiks kohutavalt tarka juttu, ei. Tema hääl on lihtsalt nii rahustav, et ma kujutan ette, et kui ta räägiks ka kohutavatel teemadel, oleks ma ikkagi rahul, sest miski tema hääles on selline, et mul on norm olla.

Ja siis üks neist tüdrukutest alles abiellus suvel. Pani siis mingi aeg tagasi siin oma profid pulmavideod üles ja no ma ei saa. Need laulud! Otsisin siis üles need laulud ka niisama ja avastasin, et need laulud on kellegi teise youtuberi omad. Ja nüüd istun siin. Kuulan Landon Austinit ja mõtlen, et tegelikult peaks olema asjalik, aga ma ei saa. Südamel on armas olla, sest you must be my once in a lifetime...

Samas olen suutnud mõningad tänased kohustused endalt juba maha veeretada. Näiteks ei lähe ma lõunakasse, kuigi mul selle jaoks aega on, vaid saadan sinna Mairo. Sest et miks mitte, eksole. Tagantjärele tarkus ütleb, et miks ma üldse pidin selle paki lõunakasse saatma, kuskilt kesklinnast oleks mugavam... Aga noh. Nii ta läks.

Mu raamat jõudis kohale. (:

Ostsin endale umbes nädal aega tagasi saumiksri. Drink all the smoothies!

Sellega seoses. Tööl kuulsin mitu korda ühe nädala jooksul, kuidas inimesed ei taibanud, et asja nimi on smuuti, vaid ütlesid smuut. Nagu... Smuut. "Üks smuut, palun." Miskipärast ajab selline asi mind kohutavalt närvi. Ma kohe ei salli, kui inimesed ei oska rääkida.

Mis mind veel närvi ajab on see, kui inimesed küsivad mult tööl ühe A. Le Coq õlle. Selle peale meeldib mulle vastata, et meil on kõik õlled A. Le Coq õlled. Teinekord lähevad kliendid närvi, sest teavad, et ma tean, et nad mõtlevad Premiumi. Aga olgem ausad - kui mul on valikus sulle pakkuda Premium kahes (vahepeal oli isegi kolmes variandis), Tõmmu Hiid, Special, Alexander... Siis ma ei pea teadma, mida sa mõtled A. Le Coqi õlle all. Ja häiriv on ka see, kui inimesed küsivad ühte õllet, siis vaatavad ringi ja kui ma küsin, et millist, siis näevad esimest korda, et mingi valik on ka. Veel enam ajab mind närvi, kui inimesed küsivad lihtsalt:"Üks A. Le Coq." Aa! Selge! Mitte et mul pea kõik, mis joodav on, A. Le Coqist ei tule! Üks A. Le Coq? Muidugi! Ikka saab! Ma jagangi siin õlletehaseid laiali, nii nagu endal parasjagu tuju tuleb! See ei tohiks mind nii kurjaks ajada, aga ajab. Ma ei saa sinna midagi parata. See lihtsalt ajab mind kurjaks.

Samas on mul ainult kaks korda juhtunud, kui keegi küsib Saku õlut. Kaks korda on keegi Saku Originaali küsinud. Misasja?! Sa tuled Tartusse, kus on A. Le Coqi tehas, tuled Aurasse, millele on ühe A. Le Coqi toote nimi suurelt peale kirjutatud... Ja sa küsid Saku Originaali? Nii purjus ei tohiks juba sissetulles olla...

Viieteistkümnes november...

I should go and drink my brunch.